1-20-5999/3

(19267000282)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. juuli
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX (ik XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Jako Laanemägi, määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta XX esindaja vandeadvokaat Jako Laanemägi kaebus Riigiprokuratuuri
3. juuli
4. a määruse peale sisuliselt läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 04.04.2019 alustati kriminaalasjas nr 19267000282 menetlust KarS § 120 lg 1 tunnustel selles, et CC 04.04.2019 kella 10:30 ajal helistas oma mobiiltelefoninumbrilt XXXXXXXX oma isa XX elukaaslase LL mobiiltelefoninumbrile YYYYYYYY ning ähvardas XX tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega.
6. 04.04.2019 alustati kriminaalasjas nr 1926700283 menetlust KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustel selles, et CC 04.04.2019 kella 13:15 ajal Pärnu linnas XXX asuva kontorihoone koridoris tema kasutuses oleva kontoriruumi uksel tõukas oma isa XX kätega vastu õlgu, mille tagajärjel XX kaotas tasakaalu ja liikus tahapoole seljaga vastu koridori seina. Seejärel CC lõi XX peaga näo piirkonda ning jalaga vastu XX vasakut kätt nii, et XX-l käes olnud esemed kukkusid maha. Peaga näkku löömise ja jalaga vastu kätt löömisega tekitas CC XX-le füüsilist valu ja peaga näkku löömisega tervisekahjustused – ülahuule siseküljel 1,5 cm haava, turse alahuule siseküljel ja ninal.
7. 09.04.2019 koostatud kriminaalasjade ühendamise määrusega ühendati eelpool viidatud kriminaalasjad ühiseks menetluseks nr
9. 26.09.2019 lõpetati kriminaalasja menetlus prokuratuuri loal põhistamata määrusega vastavalt KrMS § 199 lg 1 p-le 1, §-dele 200 ja §
10. 12.12.2019 koostas menetleja kõnealuse määruse juurde põhistused. 1

(7)1-20-5999

1. 18.06.2020 esitas kannatanu kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele kaebuse. Riigiprokuratuuri määrus
2. Riigiprokuratuuri 20.07.
3. a määrusega jättis Riigiprokuratuur esitatud kaebuse rahuldamata. Kokkuvõtvalt leidis riigiprokurör seoses KarS §-s 120 sätestatud koosseisuga, et vaadeldaval juhul ei ole alust väita, et CC poolt oma isa XX kohta öeldu kujutaks endast mingit veenvat ähvardust objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Riigiprokurör nõustus menetleja poolt märgituga, mille kohaselt CC poolt tunnistaja LL-le helistades öeldud sõnad võisid olla põhjustatud kahtlustatava emotsionaalsest pingeseisundist antud olukorras ja varasematest konfliktsetest suhetest kahtlustatava ja kannatanu vahel. Menetleja tegi täiesti põhjendatud järelduse, et tegemist oli pelgalt üldist laadi mõtlematute sõnadega, mille tõsiseltvõetavusele XX reaktsioon ei viita ja tegemist oli pigem kannatanu häirimise või ärritamisega, mitte aga ähvardamisega KarS § 120 lg 1 mõttes. Seda, et XX oma poja CC poolt öeldud justkui ähvardavaid sõnu kuigi tõsiselt ei võtnud, näitab kujukalt ka see, et üsna pea oli ju väidetav ähvardatu väidetava ähvardaja juures viimase käest kartmatult aru pärimas. Riigiprokuröri arvates kinnitavad väidetava ähvarduse mittetõsiseltvõetavust ka kogu situatsiooni faktilised asjaolud. Tunnistaja LL sõnul helistas kahtlustatav CC LL telefoninumbrile, kusjuures tunnistaja meelest oli kõne XX ähvardava sisuga. Tunnistaja sõnul pani ta kõne telefonis valjuhääldi peale, et XX kuuleks. Tunnistaja sõnul oli XX kõne ajal tunnistaja kõrval ja salvestas oma telefoniga filmides viimased kolm minutit sellest kõnest. Kannatanu XX sõnul oli ta ise kõne toimumise ajal tasa ja filmis oma telefoniga, kusjuures „ise midagi ei öelnud, C ilmselt arvas, et ainult L kuuleb seda, mida ta räägib“. Kahtlustatava CC ütlustest nähtuvalt oli nimetatud telefonikõnes öeldu näol tegemist „vihahoos öeldud tühjade sõnadega“ ja ta „ei mõelnud neid ähvardusi täide viia“. Riigiprokuröri arvates nähtub eeltoodust selgelt, et CC ei mõelnud tunnistajale LL-le telefoni teel öeldut tõsiselt ja XX järgnevast käitumisest ei paista sugugi, et ta oleks CC poolt öeldut reaalse ähvardusena tajunud. Pigem nägi XX võimalust oma pojale kätte maksta kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX (kus XX intensiivses perevägivallas kahtlustati, süüdistati ja hiljem ka süüdi mõisteti ning kus tema poeg CC oli üheselt vägivallatsejast isa vastu, kusjuures poeg CC rääkis isa XX vägivaldsest käitumisest oma poja CC ja viimase ema suhtes, samuti XX püüdlusest võimalikke tunnistajaid mõjutada ja veenda kannatanut LL oma ütlustest loobuma). Riigiprokuröri arvates ei saa eelkirjeldatud telefonivestluses CC poolt räägitu näol tegemist olla mitte kellegi (ei XX ega kellegi teise) reaalse veenva ähvardamisega KarS § 120 mõttes. Nagu eelpool märgitud, peab teo KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseerimiseks olema ähvardamine veenev (kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist), kusjuures ähvarduse veenvuse hindamisel tuleb lisaks kannatanule lähtuda ka objektiivse kõrvalseisja arvamusest. Ähvardamine eeldab, et ähvardaja ütleks või jätaks muul viisil mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest. Riigiprokuröri arvates pole kõnealusel juhul küll kuigi tõsist vajadust isegi objektiivse kõrvalseisja arvamuse poole pöördumiseks, kuna ähvardus polnud just veenev ka kannatanu XX enese meelest, kuigi ta kokkuvõttes väidab midagi muud. Ei ole usutav, et kui kannatanu võtab ähvardust tõsiselt (veenvana), siis ta läheb omaenese initsiatiivil üsna peatselt kahtlustatava töökohta, kusjuures ähvardatu soovib ähvardajaga kokku saada ja temaga n-ö asju klaarida ja sirgeks rääkida. Pole tõsiseltvõetav, et veenva ja tõesti ähvardaja tahtest sõltuva reaalse ohu olemasolu korral ähvardatu esialgu helistaks ähvardajale tagasi ja mängiks ette ähvarduskõne lindistuse ning seejärel üritaks n-ö asjade klaarimiseks ähvardajaga vahetult kokku saada. Kusjuures ei nähtu, et ähvardatu võtaks praktiliselt midagi ette tema elu või tervist, vara või peret ähvardava ohu vastu või et siis püüaks ähvardaja omakorda ähvardust mingilgi moel täide viia. Nimetatud asjaolu ei viita küll vähimalgi määral sellele, et ähvardatu ähvardajat tõsiselt võtaks või teda kardaks. XX on esimesel 2

(7)1-20-5999 ülekuulamisel öelnud, et soovib esitada tsiviilhagi, kuna talle on tekitatud moraalset kahju summas 50 000 eurot ja ühtlasi soovib, et plakatid (märkus: XX paadunud perevägivallatsejana reklaamivad plakatid) kaoks linnapildist ja sotsiaalmeediast. Riigiprokurör rõhutab, et samas ei palunud XX millegipärast politseilt vähimatki kaitset ähvardaja eest, kuigi väidetavalt tundis reaalset hirmu, vaid läks hoopis omal initsiatiivil ja omal käel väidetava ähvardajaga viimase kontoris kohtuma. Menetleja seisukoht, et vaadeldaval juhul pani kahtlustatav CC KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustega teo toime hädakaitses (mis välistab teo õigusvastasuse), on kriminaalasja materjalidest nähtuvalt igati seaduslik ja põhjendatud. Kahtlustatava CC ütluste kohaselt avas ta 04.04.

1. a kella 13 paiku oma kontori ukse ja ukse taga seisis XX, kes astus sammu kontorisse. CC enese sõnul käskis XX-l ära minna, kuid XX ei kuuletunud, vaid astus hoopis sammu lähemale ja võttis CC-l rinnust kinni. Uksel tekkinud rüseluse käigus tõukas CC oma isa XX (selle käigus kukkusid maha viimasel käes olnud asjad). Seejärel tuli eemale tõugatud XX uuesti CC juurde ja rüselus jätkus, kusjuures mõlemad hoidsid teineteise riietest kinni. Kuna CC enese sõnul tahtis XX kontorist välja saada, siis lõi ta viimasele peaga näkku. CC ütluste kohaselt lõi ta XX seetõttu, et üritas tolle haardest vabaneda ja temast lahti saada. Peaga näkku löömise tagajärjel hakkas isal XX-l poja CC sõnul ninast natuke verd jooksma ja XX hüüdis kaugemal koridoris seisnud LL-le, et viimane tuleks kohale, kuna XX pekstakse. CC on rääkinud ka seda, et LL püüdis teda veenda loobuma ütlustest, misjärel XX omakorda vastutasuks loobunuks oma n-ö kannatanu ütlustest käsitletavas kriminaalasjas. CC leidis, et tema isa XX üritab oma käitumise ja kaebustega pojale kätte maksta selle eest, et poeg CC andis XX süüstavaid ütlusi kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX. Tunnistaja RR ütlused kinnitavad CC väiteid. Riigiprokuröri arvates CC antud juhul hädakaitse piire ei ületanud, sest peale väidetava valutunde olid XX-l konflikti tagajärjel kergemat sorti kehakahjustused. Menetleja on õigesti märkinud, et mitmete kriminaalmenetluse seisukohalt oluliste asjaolude osas on kahtlustatava CC ja tunnistaja RR omavahel haakuvad ütlused vastuolus kannatanu XX ja tunnistaja LL ütlustega teiselt poolt, kuid kuna ütlustes esinevaid vastuolusid ei ole võimalik kõrvaldada, tuleb pöörduda KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtte poole, mille kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus kahtlustatava kasuks. Pärnu Maakohtu 10.12.
2. a otsusega tunnistati kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXX süüdistatav XX KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ja KarS § 120 lg 1 järgi süüdi oma elukaaslase LL intensiivses ja ulatuslikus kehalises väärkohtlemises, samuti LL ähvardamises. Kohus karistas XX kogumis 3 aastase vangistusega tingimisi. Seejuures leidis kohus, et kõikide episoodide puhul, mis käsitlevad kannatanu suhtes vägivallakuritegude toimepanemist, tuleb tõendikogumist välja jätta kannatanu (s.o LL) ja süüdistatava (s.o XX) ütlused kui ebausaldusväärsed. Maakohus märkis, et kohtueelses menetluses on kannatanu detailselt kirjeldanud süüdistatava poolt vägivallakuritegude toimepanemist, seevastu kohtuistungil eitas kannatanu vägivallakuritegude toimepanemist, väites, et liialdas ning süüdistuses kirjeldatud asju pole tegelikult juhtunud. Maakohus märkis, et tuginedes kogutud tõenditele, joonistub kriminaaltoimikust selgelt välja, et süüdistatav on vägivaldsete kalduvustega ja selline vägivaldne käitumine on süüdistatavale omaseks saanud pikema aja vältel. Samuti nähtub toimikust selgelt see, et kannatanu ilmselgelt kardab süüdistatavat. Tunnistajate R.T. ja K.T. kinnitusel on kannatanu neile kohtueelses menetluses avaldanud, et kartis, mis juhtub siis, kui süüdistatav kinnipidamisasutusest vabaneb. Samuti on hirmu süüdistatava ees kannatanu avaldanud K.R.-le nii suuliselt kui sõnumites. Seega asus riigiprokurör seisukohale, et pole külladast alust inkrimineerida CC-le oma isa XX kehalist väärkohtlemist KarS § 121 tunnustel (vastava paragrahvi lg 2 p 2 järgi), kuna kahtlustatava enese ja tunnistaja RR ütluste kohaselt püüdis CC tõkestada ebasoovitava isiku pääsemist kontorisse ja oli selle ebasoovitava isiku (XX) tegevuse tulemusena hädakaitses, mistõttu tekkinud rüseluses ja füüsilises konflikis ei ole poja CC käitumises sedastatavad oma isa XX kehalise 3

(7)1-20-5999 väärkohtlemise tunnused. Seejuures märkis riigiprokurör, et ei ole vähimatki alust eelistada CC ja RR ütlustele nendega olulises osas põhimõtteliselt vastuolus olevaid XX ja LL iseäranis ebausaldusväärseid ütlusi. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1. XX esindaja Jako Laanemägi esitas 26.08.2020 ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri 20.07.
2. a määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. Kaebuse esitaja märgib, et riigiprokuröri seisukohad sellest, et käesoleval juhul ei ole alust väita, et CC poolt oma isa XX kohta öeldu kujutaks endast mingit veenvat ähvardust objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi, on asjakohatud (eeskätt kahtlustatava kavatsused) ja ebaõiged. Tegemist on menetleja ja Riigiprokuratuuri subjektiivsete seisukohtadega, mida ei toeta asjas kogutud tõendid. Tunnistaja ütluste kohaselt kartis kannatanu ähvarduse täideviimist. Kokkuvõtlikult leitakse määruses, justkui kahtlustatav oleks teinud halba nalja või soovinud solvata, mitte ähvardada. Selles osas on paljuski viidatud vaid kahtlustatava enda ütlustele, mille kohaselt ta ei mõelnud öeldut väidetavalt tõsiselt. Seda, et kannatanu ise ei saanud ähvardust tõsiselt võtta, on peamiselt põhjendatud asjaoluga, et kannatanu läks kahtlustatava töö juurde aru pärima. Lisaks tuuakse määruses välja, et kannatanu ei võtnud praktiliselt midagi ette, et oma elu, tervist, vara või peret ähvardava ohu vastu kaitsta, sh ei palunud politseilt kaitset. Teiselt poolt ei püüdnud ähvardaja ähvardust väidetavalt mingilgi moel täide viia. Määruses jõutakse koguni mõttele, et kannatanu nägi hoopis võimalust oma pojale (kahtlustatavale) kätte maksta teise kriminaalasja eest (nr XXXXXXXXXXXX, kus kahtlustatav andis kannatanu vastu tunnistusi). Määruses on jäetud täielikult tähelepanuta, et ähvardamise koosseisu puhul ei ole oluline, mida konkreetselt mõtles kahtlustatav, vaid see kas kannatanul oli alust ähvardust tõsiselt võtta. Ähvarduse veenvuse hindamisel ei ole tähtis, kas süüdlasel ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus (RKKKo 3-1-1-7-07, p 13). Vastavas osas on määruses ebaõigesti tõlgendatud materiaalõigusnormi (KarS § 120). Tunnistaja LL 10.04.2019 antud ütlused kinnitavad, et kannatanu kartis ähvarduse täideviimist. Neid ütlusi ei ole määruses arvestatud või käsitletud. Ka see, et ähvardamine toimus nii, et kahtlustatav helistas kannatanu elukaaslasele LLle, kes oli koos kannatanuga ja lasi kannatanul kuulata telefonivestlust kõrvalt, ei vähenda kuidagi ähvarduse veenvust. Lisaks on oluline, et kahtlustatav ise viitas oma ütlustes, et ta on ka varasemalt ähvardanud kannatanut (täpsemalt öelnud kannatanu emale, et: „kui X välja tuleb ja uuesti hakkab meid terroriseerima, siis paras oleks selline inimene maha lüüa /…/“; samadele ütlustele viidatakse ka määruses). Kannatanu sai vahi alt välja. Kahtlustatav tegi nüüd uue, juba konkreetsema ähvarduse. Lisaks nähtub kahtlustatava poolt tehtud telefonikõne sisust (ja mida hiljem kinnitavad ka tema enda ütlused), et tal on juba pikka aega erinevatel põhjustel tõsised etteheited ja suur n-ö pime viha kannatanu vastu. Eeltoodu tõttu oli kannatanul igal juhul põhjust karta, et kahtlustatav viib ähvarduse täide. Ähvarduse kohaselt ähvardati kolmandate isiku poolt kehalise väärkohtlemisega, mitte kahtlustatava enda poolt. Seega ei ole loogiline väide, et ähvardus ei olnud tõsine kuna kannatanu läks kahtlustatava töö juurde (kannatanu ei pidanud kartma ähvarduse täideviimist kahtlustatava enda poolt, vaid läbi kolmandate isikute). Lisaks on oluline, et kannatanu pöördus koheselt politsei poole, mis samuti näitab, et ta võttis ähvardust tõsiselt. Kuna kannatanut ähvardati, et mingil hetkel mingid kolmandad isikud talle kallale tulevad, siis oli tal ühtlasi võimatu midagi muud enda kaitseks ette võtta, kui pöörduda politseisse. Seejuures ei ole oluline, mida ta ülekuulamise ajal veel soovis nõuda nt (hüvitis mittevaralise kahju eest) või nõudmata jättis, liiatigi ei saa sellest teha järeldust, et ta ikkagi ei kartnud ähvarduse täideviimist. Samas nii või teisiti ei oleks keegi saanud teda aktiivselt ka kaitsta, sest kannatanut ähvardati täpsustamata, millised kolmandad 4

(7)1-20-5999 isikud, täpselt millal ja kuidas talle kallale tungivad. Ebaõige on määruses toodud väide, et kannatanu ei teinud midagi pärast ähvarduse saamist. Asjakohatud on viited ja väited seoses teise kriminaalasja menetlusega (nr XXXXXXXXXXXX), eriti arusaamatu on järeldus, et kannatanu soovis millegi eest kahtlustatavale kätte maksta. Kahtlustatav ju ise omal algatusel helistas ja asus kannatanut ähvardama, mida kinnitavad kahtlustatava, kannatanu ja ka tunnistaja ütlused. Kuna kannatanul oli täielikult alust arvata, et kahtlustatav viib ähvardused täide, pöördus ta põhjendatult politsei poole. Ühtlasi sõltumata sellest, kas ja mis menetlused on kannatanul pooleli või lõppenud, on kahtlustatava poolt kuriteo toimepanemine ikkagi karistatav. Menetleja seisukoht on, et vaadeldaval juhul pani kahtlustatav CC KarS § 121 lg 2 p 2 tunnustega teo toime hädakaitses. Kaebuse esitaja leiab, et selline järeldus on õigusvastane, samuti on see põhjendamata. Määruses leitakse ebaõigesti, et kehalises väärkohtlemises puudub alus kedagi süüdi tunnistada eeskätt seepärast, et tunnistaja ja kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Muid sisulisi põhjendusi põhimõtteliselt ei ole. See on omakorda tuletatud teise kriminaalasja materjalidest, mida prokuratuur on väidetavalt põhjalikult uurinud. Peamine rõhk tundubki olevat teise kriminaalasja materjalide pinnalt antud hinnangul kannatanu isikule. Tähelepanuta on jäetud kahtlustatava enda ütlused, kus ta sisuliselt on omaks võtnud kehalise väärkohtlemise toimepanemise. Tegemist ei ole ka ilmselgelt hädakaitsega. Seejuures ei ole üheselt isegi välja toodud, millist õigushüve ja millise ründe eest kahtlustatav kaitses. Isegi, kui eeldada hädakaitse olukorda, ei ole väidetava õigusvastase ründe tõrjumiseks toimepandu proportsionaalne ja tegemist on hädakaitse piiride ületamisega. Kaebuse esitaja märgib, et hädakaitse esinemiseks on esimene eeldus õigusvastane rünne. Ründena saab Riigikohtu lahendi 3-1-1-111-04 järgi käsitleda igasugust ühiskondlikult lubamatut käitumist, mis ületab tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri. Käesolevas asjas ei ole juttugi mingist ründest kanntanu poolt (seda ei ole määruses ka välja toodud, et milles see väidetavalt õigusvastane rünne siis seisnes). Ainus rünne, mis tegelikult toimus, oli CC poolt toime pandud kehaline väärkohtlemine, mis on kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Kui puudub rünne ei saa rääkida ka hädakaitse teostamisest. Veelgi enam, nii tunnistaja kui kahtlustatav ise on rääkinud, et ainus rünne toimus CC poolt. Riigikohtu lahendi 3-1-1-17-04 kohaselt on kaitsetegevuse jätkamine õigustatud seni, kuni ei ole välistatud, et jätkub rünne kaitsja õigushüve vastu. Antud juhul on tunnistaja ütlustega tõendatud see, et kannatanu ei käitunud kahtlustatava suhtes kuidagi agressiivselt. Riigikohtu lahendi 3-1-1-107-12 kohaselt peab hädakaitsetegevuseks valitud vahend olema sobiv ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Käesoleval juhul, isegi kui eeldada, et kannatanu oleks kuidagi õigushüvesid kahjustanud, siis tema peksmine ei ole mingil juhul õigustatud. Määruses on viidatud kahtlustatava ütlustele: „Kuna CC enese sõnul tahtis XX kontorist välja saada, siis lõi ta viimasele peaga näkku.“ Selline tegevus ei ole ilmselgelt proportsionaalne ning ei mahu hädakaitse piiridesse. Arvestades kahtlustatava pikaaegset viha kannatanu vastu ja kontoriruumis tekkinud väidetavat rüseluse olukorda, kasutas kahtlustatav ikkagi juba teadlikult vahendeid, mis ei ole proportsionaalsed. Isegi kui leida, et kahtlustatava kontori lävele seismine oleks mingitmoodi õigusvastane rünne, siis selle tõrjumiseks ilmselt piisaks lükkamisest. Käesoleval juhul löödi aga kannatanut peaga näkku ja jalaga vastu kätt. Määruses leitakse ebaõigesti, et kannatanu (XX) ja tunnistaja (LL) ütlustesse tuleb suhtuda väga tõsise kriitikaga ning tegelikult ei ole nimetatud isikute ütlused sugugi usaldusväärsed. Seda põhjendatakse teise kriminaalasja (nr XXXXXXXXXXXX) materjalides esitatuga. Nimelt viidatakse määruses vastavas teises kriminaalasjas maa- ja ringkonnakohtu poolt tehtud otsuste mõnedele põhjendustele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et teise kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXX materjalidele sellisel viisil tuginemine on ebaõige. Tegemist on teise kriminaalasja raames esitatud põhjendustega, mis on esitatud arvestades tolle kriminaalasja 5

(7)1-20-5999 konkreetseid asjaolusid, sisu ja tõendeid (kus selliste küsimuste käsitlemine võis olla asjakohane). Käesolevas asjas käsitletakse täiesti teistsuguseid sündmusi. Kannatanu ja tunnistaja on andnud ütlusi käesolevas kriminaalasjas käsitluse all olevate asjaolude kohta. Nende ütluste kahtluse alla seadmine ei ole põhjendatud. Ei saa ju tekkida olukord, kus mistahes tulevikus aset leidvate sündmuste korral loetakse XX ja/või LL antud ütlused automaatselt ebausaldusväärseteks tuginedes kunagi mingis täiesti teistsuguses kohtulahendis esitatud põhjendustele. Seejuures ei ole vaidlustatavas määruses kuidagi põhjendatud ka seda, kas ja miks arvatakse, et need põhjendused (mis esitati 10.12.2019 ja 26.02.2020 otsustes) olid ähvarduse ja vägivalla toimumise ajal (04.04.2020) üldse (jätkuvalt) asjakohased. Käesolevas kriminaalasjas teadaolevatest asjaoludest, samuti kannatanu ega tunnistaja LL ütlustest ei nähtu mingil moel seda, et tunnistaja LL oleks antud juhul andnud mingeid ütlusi tingituna kannatanu mõju all olemisest. Kaebuse esitaja märgib ka, et määruses on tunnistaja LL ütluste usaldusväärsusesse suhtutud valikuliselt. Osas, milles need pigem kinnitavad kahtlustatava poolt süütegude toimepanemist, on need ebausaldusväärsed. Samas osas, milles neid on võimalik käsitleda sarnastena kahtlustava ütlustega, on neid jällegi täielikult arvestatud. Menetleja ja Riigiprokuratuur on ühtlasi jätnud põhjendamatult arvestamata kahtlustatava varasemad karistused ja vastavad tõendid menetlusse kaasamata. Nimelt on kahtlustatav kriminaalselt karistatud. Menetlejal ja Riigiprokuratuuril on olemas ligipääs ka nendele andmetele. Kannatanule teadaolevalt mõisteti kahtlustatavale mõned aastad tagasi kriminaalkaristus seoses sellega, et kahtlustatav kasutas oma elukaaslase suhtes vägivalda (kannatanule teadaolevalt karistus peksmise, piinamise ja vabaduse võtmise eest; selles asjas leidis käsitlust ka nt olukord, kus kahtlustatav varastas tulirelva ja lasi endale sellega jalga). Kannatanu oli menetlusest teadlik ja viibis ka nendel istungitel. Kahtlustatavalt tolles kriminaalasjas välja mõistetud rahalised kohustused on kannatanule teadaolevalt kahtlustatava poolt siiani tasumata. Viidatud tulirelva asukoht jäi teadmata. Need asjaolud võttis kahtlustatav omaks ka kriminaalasjas XXXXXXXXXXXX kohtus antud ütlustes. Kuna prokuratuur on vaidlustatava määruse kohaselt põhjalikult tutvunud nimetatud kriminaalasja materjalidega, siis oleks pidanud hindama ka kahtlustatava ütlusi ja tema poolt võimaliku ähvarduse täideviimist ning varasemat vägivaldset käitumist. Siinkohal selgitab kannatanu täiendavalt, et kahtlustatav on aja jooksul teinud veel mitmeid tegusid, mis näitasid kannatanule, et kahtlustatav on täiesti võimeline oma ähvarduse elluviimiseks. Näiteks süütas kahtlustatav alaealisena 100 krooni eest ühele vanemale inimesele kuulunud elamu kõrvalhoone. Kahtlustataval peaks olema tulekul kohtumenetlus seoses Pärnus asuva Viimse tee matusemaja süütamise organiseerimisega. Kahtlustatav on kriminaalselt karistatud ja tema jätkuv erisugune õigusvastane tegevus, samuti tema ükskõikne suhtumine kohustustesse näitab, et teda ilmselt ei kohuta võimalik uus kriminaalkaristus või ta siis püüab seda esialgu vältida sellega, et organiseerib kolmandad isikud, kes tungivad kannatanule kallale. Kaebuse esitaja arvates näitab eelkirjeldatu tunnistaja LL ütluste kõrval samuti seda, et just kahtlustatav pani kontoriruumis toime kehalise väärkohtlemise, mitte ei tõrjunud rünnet, või alternatiivselt ületas selgelt hädakaitse piire. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et kaebus ei kuulu läbivaatamisele, sest on möödunud kaebuse esitamise tähtaeg. 9. KrMS § 208 lg 1 kohaselt juhul, kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud KrMS § 207 lg-tes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §-s 2052 nimetatud alusel rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Määruse edasikaebamise eeltoodud kord ja tähtaeg oli kajastatud ka Riigiprokuratuuri määruses, seega oli kaebuse esitaja edasikaebe korrast ja tähtajast teadlik. 6

(7)1-20-5999

1. Riigikohus on taotluste läbivaatamata jätmise määrustes nr 1-17-11648 ja 1-19-705 selgitanud, et alates kuupäevast, mil määrus tehakse isikule avaliku e-toimiku kaudu nähtavaks ja kättetoimetatavaks, jõuab isiku e-posti aadressile teade, mis tähendab omakorda, et sellest hetkest oli adressaadile loodud võimalus määrusest teada saada ja lugeda. Sellest tulenevalt on Riigikohus leidnud, et isik peab arvestama, et kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaeg hakkas kulgema määruse kättetoimetatavaks tegemisest sõltumata sellest, millal isik talle e-toimikus kättesaadavaks tehtud menetlusdokumendiga tegelikult tutvus. Käesoleval juhul on Riigiprokuratuuri määrus kannatanu esindajale avalikus e-toimikus kättesaadavaks tehtud 21.07.
2. Seega hakkas tulenevalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohast tähtaeg jooksma alates 22.07.2020, millest saab järeldada, et viimane kuupäev ringkonnakohtule kaebuse esitamiseks oli 22.08.
3. Kaebuse esitaja on kaebuses vaid märkinud, et sai Riigiprokuratuuri määruse kätte 27.07.2020, mistõttu on tema poolt ringkonnakohtule 26.08.2020 edastatud kaebus tähtaegne. Selline seisukoht on aga eeltoodust tulenevalt ekslik ja kaebus tuleb lugeda mittetähtaegselt esitatuks. Menetlustähtaja ennistamist esindaja ei taotle.
4. Lisaks eelnevale peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et Riigikohus on oma hiljutises lahendis nr 1-19-8852 selgitanud seoses e-posti teel edastatud menetlusdokumentidega, et kinnituse saatmine võib, kuid ei pruugi kokku langeda ajaga, mil isik koopia kätte saab. Seadus seob kaebetähtaja alguse aga just viimase, s.o koopia saamisega. Seega oli määrus esindajale siiski nõuetekohaselt kättesaadavaks tehtud ning tal oli võimalik selle sisuga tutvuda juba 21.07.2020 kuupäeval (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a määrus asjas nr 3-1-1-8-17, p 11). AdvS § 40 lg 1 kohaselt on õigusteenus kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. Seega on tegemist õigusteenuse osutamisega kutsetegevuses ning majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Vandeadvokaadilt eeldatakse aktuaalse kohtupraktika tundmist, seega peaks talle olema eelviidatud Riigikohtu seisukohad teada. Kuigi kaebuse esitaja märgib, et sai määruse avaliku e-toimiku vahendusel kätte 27.08.2020, s.t peaaegu nädal aega hiljem, oli tal ka siis piisavalt aega, et esitada kaebus tähtaegselt.
7. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 3 ja § 326 lg 2 p-st 1 jätab ringkonnakohus XX esindaja vandeadvokaat Jako Laanemägi kaebuse Riigiprokuratuuri 20.07.
8. a määruse peale sisuliselt läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 7