KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 17. september 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-20-2566 Tsiviilasi A

) § 218 lg-s 1 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja möödumist ning seetõttu tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. TsMS § 3141 lg 2 alusel tuleb lugeda kohtutäituri

1. jaanuari
2. a otsus võlgnikule kättetoimetatuks 3 tööpäeva möödumisel otsuse saatmisest, s.o
3. jaanuaril
4. Kaebus tuleb jätta läbi vaatamata ka TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p-i 2 alusel, sest avaldaja taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada. Sissenõudja avaldas kohtutäiturile
5. jaanuari
6. a e-kirjas, et nõude jääk on 1575 eurot. Ühtegi maksest kohtutäituri ametialase konto kaudu ei ole täitemenetluses toimunud. Viimasest tulenevalt puudub kohtutäituril võimalus kontrollida, kui suures ulatuses tegelikult on täitmisel olev sissenõudja nõue rahuldatud. Avaldaja eesmärki ei ole võimalik saavutada, sest asjas puudub võimalus tuvastada, kui suures ulatuses on nõue sissenõudjale otse tasudes rahuldatud. Kohtutäitur märkis, et avaldaja suhtes kuulub sundtäitmisele sissenõudja nõue 1575 eurot ja sissenõutavaks muutunud täitemenetluse kulud 438 eurot. Sissenõudja nõude summas 1575 eurot rahuldamisega muutub veel täiendavalt sissenõutavaks ka kohtutäituri põhitasu võrdeliselt nõude rahuldamisega.
7. Sissenõudja nõustus kohtutäituri seisukohaga, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna see on esitatud selleks ettenähtud tähtaega ületades. Sissenõudjal puuduvad andmed selle kohta, et nõude katteks oleks teostatud rohkem makseid. MAAKOHTU SEISUKOHT
8. Tartu Maakohus jättis
9. mai
10. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus märkis, et kohtutäituril hüvitatavad kulud puuduvad. 2

§ 218

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Kohtutäitur edastas

1. jaanuari
2. a otsuse avaldaja e-posti aadressile astuudio@gmail.com
3. jaanuaril 2020 ning palus kirja kättesaamist kinnitada, hoiatades, et kinnitamata jätmisel loetakse otsus avaldajale kätte toimetatuks 3 tööpäeva möödumisel kirja saatmisest. Kuivõrd kohtutäituri otsus kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste kohta tuleb võlgnikule kätte toimetada (

§ 10lg 1), siis tuleb selle vaidlustamisel lähtuda kättetoimetamise hetkest.

Dokumentide kättetoimetamisele täitemenetluses kohaldatakse

§ 10

lg 2 esimese lause järgi tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut. Menetlusdokument on TsMS § 307 lg 1 järgi kätte toimetatud alates dokumendi või selle kinnitatud ärakirja või väljatrüki üleandmisest saajale, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Seadus ei nõua menetlusdokumendi kättetoimetamiseks alati selle isiklikku jõudmist saajani (või tema esindajani). Elektronpostiga saadetud teate saab lugeda kätte saaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Millal on isikul mõistlik võimalus e-kirjaga tutvuda, sõltub sellest, kas saajal on interneti püsiühendus või mitte (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 12). E-kirja tähtaegselt saajani jõudmise riski kannab eelkõige saatja, sest tema valib teate saatmise viisi. Teate kadumise riski kannab ta hetkeni, mil e-kiri jõuab saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus tema serverisse (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 14;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 13). Kohtutäitur ei ole põhjendanud, miks ta ei valinud otsuse kättetoimetamiseks muud viisi, nt tähitud postiga saatmist. Saajal peab muuhulgas olema mõistlik võimalus kirjaga tutvuda, mis sõltub mitmetest asjaoludest, sh ka interneti püsiühenduse olemasolust. Lisaks interneti püsiühendusele võib saaja postkastis või teenusepakkuja serveris olla muid kirjade saabumise piiranguid, kirjad võivad saabuda rämpsposti kausta või server ei lase neid muudel põhjustel läbi. Sellest tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et avaldaja sai (või pidi saama) kohtutäituri otsuse kätte hiljemalt
7. jaanuaril 2020 ning kaebus on esitatud hilinenult. Seega ei esine alust kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Kaebusega taotletav eesmärk on täitemenetluse lõpetamine ning vara aresti alt vabastamine põhjusel, et avaldaja on nõude täitnud võlgnevuse tasumisega algse võlausaldaja Bigbank AS kontole. Bigbank AS kinnitas kohtutäiturile osaliselt summa laekumist ning kandis kinnitatud summa üle uuele võlausaldajale. Kohtu hinnangul on avaldaja esitanud täitemenetluses materiaalõigusliku vastuväite ja seetõttu tuleks selline vaidlus lahendada

§-s 221 reguleeritud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Riigikohus on varasemalt korduvalt osundanud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument 3 vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Seega olukorras, kus avaldajal on materiaalõiguslik vastuväide sissenõudja vastu, kuid sissenõudja kinnitusel kohtutäiturile kogu võlgnevust tasutud ei ole, samuti tasumata on ka kohtutäituri tasud, ei saa kohtutäitur formaliseeritusse printsiibist lähtuvalt asuda ise kontrollima avaldaja poolt otse võlausaldajale tehtud kandeid. Kuivõrd sissenõudja kinnitusel ei olnud võlg täielikult tasutud, samuti olid tasumata kohtutäituri tasud, jättis kohtutäitur põhjendatult avaldaja kaebuse rahuldamata. Kohus selgitas, et avaldajal on oma eesmärgi saavutamiseks eelkõige võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

§ 221lg 1 järgi, kui avaldaja hinnangul esinevad alused hagi rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist, avaldaja arvelduskontode arestist vabastamist, avaldajale kuuluvale korteriomandile seatud käsutamise keelumärke kustutamist ning Armmedia OÜ aktsiatele seatud keelumärke tühistamist. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt on kohtutäiturile esitatud nõue summas 7530 eurot 39 senti tõendamata ja põhjendamatu. Samuti on tõendamata võlgnevuse jääk 1575 eurot. Avaldaja on tasunud 8720 eurot 39 senti, mis katab tema võlgnevuse. Kohtutäitur on ebaõigesti algatanud täitemenetluse ebaselge nõude osas. Avaldaja on nõude täitnud vabatahtlikult. Kohtutäitur on ebaõigesti arestinud avaldaja arveldusarved ja seadnud käsutamise keelumärked avaldaja varale.
2. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kohtutäitur palub menetluskulud jätta avaldaja kanda. Vastuväidete kohaselt tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, sest kaebus on esitatud

§ 218lg-s 1 sätestatud tähtaega ületades.

Kaebusega ei ole võimalik avaldaja taotletavat eesmärki saavutada. Olukorras, kus võlgniku ja sissenõudja vahel on erimeelsused sundtäitmisel oleva nõude suuruse kohta on võlgniku kohaseks õiguskaitsevahendiks

§ 221lg 1 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Hagita asjas puudub võimalus tuvastada, kui suures ulatuses on nõue sissenõudjale tasudes rahuldatud.

1. Sissenõudja vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Sissenõudja märgib, et
2. jaanuari 2020 seisuga on võlausaldajale laekunud nõude katteks 5955 eurot 39 senti ning tasumata nõude jääk on 1575 eurot. Esitatud määruskaebusega ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 tuleb osaliselt muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. 4
5. Maakohus leidis, et praegusel juhul puuduvad alused avaldaja kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Kohtutäitur leiab vastuses määruskaebusele, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, sest kaebus on esitatud

§ 218lg-s 1 sätestatud tähtaega ületades.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lõppjäreldus õige, kuid määruse põhjendusi tuleb vastavas osas muuta. 10.

1. Maakohus on menetlusnorme rikkumata tuvastanud, et kohtutäitur edastas
2. jaanuari
3. a otsuse avaldaja e-posti aadressile astuudio@gmail.com
4. jaanuaril 2020 ning palus kirja kättesaamist kinnitada, hoiatades, et kinnitamata jätmisel loetakse otsus avaldajale kätte toimetatuks kolme tööpäeva möödumisel kirja saatmisest. Seda maakohtu järeldust ei ole määruskaebuse menetlemisel ka vaidlustatud. 10.
5. Õige on maakohtu seisukoht selles, et dokumentide kättetoimetamisele täitemenetluses kohaldatakse

§ 10

lg 2 esimese lause järgi tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut.

§ 10

lg 1 esimese lause kohaselt peab kohtutäitur võlgnikule kätte toimetama täitmisteate ning täitemenetluse osalistele vara arestimise akti ja enampakkumise akti, samuti oma otsused kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste kohta ning muud seaduses sätestatud dokumendid. Sama lõike teise lause järgi võib võlgnik avaldada täitmisteate kättesaamisel talle menetlusdokumentide edastamise viisi ja kontaktandmed, kuhu edastatud dokumendid loetakse kohtutäituri poolt kättetoimetatuks. Sama lõike kolmandast ja neljandast lausest tuleneb, et kohtutäitur võib kohustada võlgnikku täitmisteate või muu menetlusdokumendi isiklikul kättetoimetamisel teatama kohtutäiturile oma kontaktandmed, mille abil on võimalik võlgnikule dokumente kätte toimetada. Kui võlgnik seda ei tee või kui edastatud andmed on ebaõiged, võib kohtutäitur ka need dokumendid, mis tuleb seaduse kohaselt kätte toimetada, edastada võlgnikule enda valitud viisil.

§ 10

lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse dokumentide kättetoimetamisele tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut, kui

-ist ei tulene teisiti. 10.

1. Kohtutäitur on käesolevas asjas esitatud menetlusdokumentides märkinud, et kohaldas
2. jaanuari
3. a otsuse kättetoimetamisel TsMS § 3141 lg-t 2, millest tuleneb, et kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule enda või oma esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. 10.
4. Ringkonnakohus leiab samas, et kontaktandmete avaldamiseks TsMS § 3141 lg 2 tähenduses saab lugeda vaid seda, kui menetlusosaline on avaldanud selget soovi saada menetlusdokumendid just tema märgitud kontaktandmeid kasutades ja on lisaks teadlik samas lõikes märgitud tagajärgedest (vt ka TsMS-Komm II/Ots

§ 10

lg 2).

§ 10lg 1 näebki ette erisused tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust.

Samas ei nähtu tsiviilasja materjalidest, kas kohtutäitur on kohustanud avaldajat teatama kohtutäiturile oma kontaktandmed, mille abil on võimalik võlgnikule dokumente kätte toimetada, nagu seda näeb 5 ette

§ 10

lg 1 kolmas lause, ning millised kontaktandmed on võlgnik täiturile edastanud (

§ 10lg 1 neljas lause).

Puudub info, et avaldaja on avaldanud soovi saada täitemenetluse dokumendid kätte tema märgitud kontaktandmeid (e-posti aadress astuudio@gmail.com) kasutades. 10.

1. Eelmärgitut arvestades ei saa asjas anda lõplikku hinnangut, kas TsMS § 3141 lg 2 kohaldamise eeldused
2. jaanuari
3. a otsuse kättetoimetamisel olid täidetud. Samuti puuduvad ringkonnakohtul andmed selle kohta, kas menetlusdokumendi saaks lugeda kätte toimetatuks TsMS § 3141 lg-s 1 sätestatud viisil. Täituri
4. jaanuari
5. a otsus tuleb seega lugeda TsMS § 307 lg 3 alusel kättetoimetatuks alates selle tegelikust jõudmisest saajani. Avaldaja kinnitusel sai ta otsuse kätte
6. veebruaril 2020 (tl 71) Seega esitas avaldaja kaebuse maakohtule

§ 218lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

10.

1. Maakohtu määruse põhjendustest tuleb välja jätta käsitlused selle kohta, millal oli saajal (avaldajal) mõistlik võimalus täituri poolt
2. jaanuaril 2020 e-posti teel saadetud otsusega tutvuda. TsMS § 3141 lg 2 ega § 307 lg 3 kohaldamisel ei ole sellel tähtsust.
3. Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb avaldaja kaebus jätta rahuldamata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse muude põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul on avaldaja esitanud kaebuses sisulised vastuväited sissenõudja poolt märgitud nõude suurusele. Avaldaja eesmärgiks on täitemenetluse lõpetamine põhjusel, et tema hinnangul on sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatud. Sellise vaidluse saab lahendada, kui võlgnik esitab sissenõudja vastu

§ 221kohase sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Kohtutäituri otsuse peale esitatava kaebuse lahendamisel saab kohus kontrollida eelkõige kohtutäituri toimingute või ka toimingute tegemata jätmise (st tegevusetuse) seaduspärasust täitemenetluse korraldamisel ja läbiviimisel. Võlgniku poolt 14. veebruaril 2020 esitatud kaebuses sisalduvat taotlust tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks, ei ole võimalik kohtul

§ 218lg 1 kohase kaebuse läbivaatamisel lahendada.

Arvestades täitemenetluses kehtivat formaliseeritusse põhimõtet, mille järgi ei pea kohtutäitur sundtäitmisele esitatud nõude kehtivust hindama, on võlgniku kohaseks õiguskaitsevahendiks eelduslikult

§ 221lg 1 järgne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Kohtutäitur ei saa lahendada võlgniku ja sissenõudja vahelist materiaalõiguslikku vaidlust

§ 48

lg-s 1 märgitud alustel täitemenetluse lõpetamise otsustamisel (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 18).
3. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub alus muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 171 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus määruskaebusega seotud menetluskulud avaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda, kuna kaebus jäeti rahuldamata. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud 6 õigusabikulusid ei hüvitata. Asja materjalidest ei nähtu sissenõudja menetluskulusid, mille rahaline suurus tuleks TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p 1 järgi kindlaks määrata. Seetõttu puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
4. Ringkonnakohus selgitab, et avaldajal on õigus esitada taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot (tl 141). Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 10 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel kohtutäituri otsuse peale riigilõivu 15 eurot. RLS § 59 lg-st 15 tulenevalt tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu samas suuruses. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest