RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-2050 Määruse kuupäev Tartu, 14. oktoober 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ants Kull ja Kalev Saare Kohtuasi Tartu lin

) § 534 lg-tele 1 ja 5, §-le 537, samuti psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 2. Määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, lähtudes eestkosteasutuse taotlusest ja psühhiaatri arvamusest, et esinevad alused K.L.suhtes esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Kohus andis loa pikendada isiku kinnisesse asutusse paigutamist koos vabaduse võtmisega ja raviarsti äranägemisel 2

§ 535

lg-s 1 sätestatud menetlusnormi, kuna määruse tegemise ajaks ei olnud puudutatud isikule esindajat määratud. Kuna tahtevastasele ravile paigutamine rikub intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa kohaldada tsiviilkohtumenetluse üldist põhimõtet, et menetlusnormi rikkumine on oluline üksnes juhul, kui see võis kaasa tuua lõppjäreldustes väära kohtulahendi. Psühhiaatri arvamusest ei nähtu, kas ja millal on ta puudutatud isiku läbi vaadanud. Maakohtu määruses puuduvad põhjendused. Kohus on põhjendanud K.L. suhtes esialgse õiguskaitse pikendamist, mitte M.V. kinnisesse asutusse paigutamist. Määruse põhjendused ei ole seostatavad praeguse asjaga, nt ei ole taotletud puudutatud isiku paigutamist hoolekandeasutusse kuni üheks aastaks ja tegemist ei ole esialgse õiguskaitse pikendamisega.

1. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on maakohus tuvastanud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise vajaduse, samuti on olemas eksperdiarvamus. See, kuidas eksperdiarvamus on koostatud, on psühhiaatriakliiniku sisekorralduslik otsus, mis ei muuda arvamust seadusvastaseks.
2. SA Tartu Ülikooli Kliinikum vastuse kohaselt on psühhiaatri arvamus ja puudutatud isiku seisundi kirjeldus, mis on esitatud maakohtule
3. veebruaril 2020, dokumenteeritud ka haigusloos
4. veebruaril 2020 ja varasemates päeviku sissekannetes ning on ka tõenduseks, et psühhiaater on patsiendiga läbi viinud psühhiaatrilise intervjuu ja tema seisundit isiklikult hinnanud. Puudutatud isiku haiglaravita jäädes püsib oht tema enda ning teiste elule ja tervisele.
5. Puudutatud isiku eestkostja A. V. teatas, et puudutatud isik ei viibi haiglas alates
6. märtsist
7. Seega pole tema haiglas hoidmise peale esitatud määruskaebus enam aktuaalne.
8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tartu Ringkonnakohus muutis
2. aprilli
3. a määrusega osaliselt maakohtu määruse resolutsiooni (jättis sealt välja lauseosa: “pikendada M.V. suhtes kohaldatud esialgset õiguskaitset“) ja esitas maakohtu määruse tervikresolutsiooni. Määruskaebemenetluse kulud jäid menetlusosaliste endi kanda, v.a määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid riigi kanda. 9.
4. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole asja materjalidest nähtuvalt tegemist esialgse õiguskaitse pikendamise või puudutatud isiku hoolekandeasutusse paigutamisega, vaid 3

§ 533lg 1 p 1 alusel põhimenetluse korras.

Samasisuline taotlus on esitatud ka kliiniku

1. veebruari
2. a taotluses eestkosteasutusele. Seetõttu ei ole tegemist esialgse õiguskaitse pikendamisega, nagu on märgitud maakohtu määruse resolutsioonis, vaid isiku tahtevastase paigutamisega psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmise ja haiglaravi kohaldamisega. Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb selles osas muuta ning jätta sealt välja esialgse õiguskaitse pikendamine. 9.
3. Ringkonnakohus nõustus määruskaebuse väidetega, et maakohtu määruses esinevad ebatäpsused. Eksitud on nimes, puudutatud isiku nimi on M.V., mitte K.L.. Ringkonnakohtu hinnangul ei tinginud maakohtu määruses esinevad ebatäpsused (sh viited asjakohatutele seadusesätetele) ning samuti asjaolu, et määruse põhjendused on napid, määruse tühistamist. Ebatäpsused on võimalik lugeda ringkonnakohtu määruses tooduga kõrvaldatuks. 9.
4. Ka määruskaebuse ülejäänud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks. 9.
5. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väitega, et maakohus on rikkunud

§ 535

lg-s 1 sätestatud menetlusnormi, kuna määruse tegemise ajaks ei olnud puudutatud isikule esindajat määratud.

§ 5391

sätestab erisused kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamisel ja isiku korduval kinnisesse asutusse paigutamisel. Tulenevalt

§ 5391

lg-st 3 ei ole isikule esindaja määramine kohustuslik, kui eelmisest ekspertiisist või ärakuulamisest ei ole möödunud rohkem kui üks aasta ning isiku tervislik seisund ei ole seda kajastavate dokumentide järgi muutunud. Sellisel juhul tuleb määrata isikule menetluses esindaja üksnes juhul, kui ta soovib esindajat määruse peale määruskaebuse esitamiseks. 9.4.

1. Puudutatud isik viibis psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul ravil alates
2. jaanuarist 2020 tsiviilasjas nr 2-20-65 tehtud Tartu Maakohtu
3. jaanuari
4. a määruse (ravi kuni 4 päeva) ja
5. jaanuari
6. a määruse (ravi pikendamine kuni 40 päevani) alusel. Nimetatud tsiviilasjas määras maakohus puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja. Puudutatud isikut esindas samuti vandeadvokaat A. Aasmaa, kes kuulas isiku ära ning esitas kohtule oma arvamuse. 9.4.
7. Käesolevas tsiviilasjas määras maakohus puudutatud isikule esindaja
8. veebruari
9. a määrusega, esindaja kohtus temaga
10. veebruaril 2020 ja esitas samal päeval ka määruskaebuse. Eeltoodut arvestades on puudutatud isiku õigused olnud menetluses tagatud. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu selgitustega
11. märtsi
12. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-15 (p 13). 9.
13. Määruskaebuse esitaja palus kontrollida, kas puudutatud isiku puhul esinesid PsAS § 11 lg 1 p-des 2–3 sätestatud eeldused. Taotlus põhineb asjaolul, et puudutatud isik vaidles esindajaga kohtudes enda haiglas pidamisele vastu ning leidis, et kuigi tal on psüühikahäire, ei ole ta ohtlik ja on nõus kodus raviplaani järgima. Ringkonnakohtu hinnangul olid kõik PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused täidetud. Puudutatud isikul on diagnoositud püsikululine paranoidne skisofreenia, s.o raske psüühikahäire PsAS § 11 lg 1 p 1 mõttes, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Seda asjaolu ei ole ka määruskaebuses vaidlustatud. Täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus, s.o et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut, ning PsAS § 11 lg 1 p 3 tingimus, st et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isiku esindaja ei ole määruskaebuses PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmise kohta oma seisukohta esitanud. Tsiviilasjas nr 2-20-65
14. jaanuaril 2020 esitatud arvamuses on esindaja pidanud tahtest olenematu ravi eelduseid (sh nii ohtlikkus (ravimite tervist kahjustavas koguses võtmine) kui ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavus) täidetuks ja kuni 40-päevast ravi põhjendatuks. 4

§ 537

lg 1 järgse psühhiaatri arvamusena, nähtub, et puudutatud isik hospitaliseeriti akuutpsühhiaatria osakonda

1. detsembril 2019 ravilepinguga. Alates
2. jaanuarist 2020 viibib puudutatud isik osakonnas tahtest olenematu ravi otsuse alusel, kuna läks
3. jaanuaril 2020 omal algatusel koju ja võttis lisaks haigla raviskeemile kodus olnud und soodustavaid ravimeid tervist kahjustavas koguses, osakonda tagasi saabudes oli unine, esinesid tasakaaluhäired. Võimalik, et oli ka osakonnas isiklikke ravimeid tarvitanud (kotis oli mitmeid tühje ravimilehti). Puudutatud isik väljendas tugevat psühhootilist sümptomaatikat, esiplaanil paranoilised luulumõtted, tähendusluul ja raviskeemiga seostuvad luulumõtted, mis hõlmasid tervist kahjustavas koguses retseptiravimite ning omal algatusel internetist tellitud ravimite ja toidulisandite tarbimist. Haiguse ägedas faasis võib ta tähendusluulust ja paranoilistest luulumõtetest juhindudes üles näidata agressiivsust ümbritsevate, eelkõige pereliikmete vastu. Varem on esinenud nii verbaalset kui ka füüsilist agressiivsust: on ähvardanud ema noaga, olnud vägivaldne kassi vastu. Arvamuse koostamise ajaks ei olnud luulumõtted vaatamata ravile vähenenud. 9.
4. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et sellises seisundis inimene on ohtlik nii iseenda kui ka teiste elule, tervisele ja julgeolekule. Mõistlikku alust ei ole kahelda psühhiaatri arvamuses väljatoodus, sh selles, et puudutatud isik lahkus omal algatusel haiglast statsionaarselt ravilt ning haiglasse tagasi saabudes (tsiviilasja nr 2-20-65 materjalidest nähtuvalt toimetasid isiku haiglasse tagasi lähedased) selgus, et ta oli võtnud kodus olnud ravimeid tervist kahjustavas koguses (oli unine ja tasakaaluhäiretega). Samuti ei ole põhjust kahelda arvamuses selles osas, et kuivõrd puudutatud isik (korduvpatsient) on varem haiguse ägedas faasis käitunud ka füüsiliselt agressiivselt (ähvardanud ema noaga, olnud vägivaldne kassi vastu), on põhjendatud kartus, et agressiivne käitumine võib ravita jäämisel korduda. Asjaolu, et puudutatud isik ise on teistsugusel arvamusel, ei anna alust kahelda spetsialisti (psühhiaatri) arvamuses, mis on kooskõlas nii praeguse asja kui ka tsiviilasja nr 2-20-65 materjalidega. 9.
5. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku ravisoostumus meditsiiniliselt näidustatud skeemi järgi olnud siiani puudulik nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt, isik kohandab raviskeemi ja annuseid vastavalt luulumõtetele, tunnetuslikele elamustele ja arusaamale haigusest. Eeltoodut kinnitavad puudutatud isiku
6. veebruaril 2020 ja
7. märtsil 2020 kohtule saadetud e-kirjades talle psühhiaatrite J. Tarnovskaja, O. L. Mahhovi ja K. Kochi määratud ravi suhtes väljendatud kriitilised seisukohad. Asjaolule, et puudutatud isikul on raskused ettenähtud ravimite võtmisega, viitab ka psühhiaatri arvamuses väljatoodu, et isik on viibinud psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil korduvalt, nt
8. aastal kolmel korral. Puudutatud isiku lähedane, eestkostja A. V. pidas enne määruse tegemist telefoni teel ärakuulamisel pikemaajalist haiglaravi vajalikuks ning ei ole vastupidist väitnud ka vastuses määruskaebusele. Seega puudusid puudutatud isiku ravimiseks muud alternatiivid. 9.
9. Puudutatud isik ei viibi haiglas alates
10. märtsist 2020 ning kliinik on samal kuupäeval esitanud kohtule taotluse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna puudutatud isiku tervislik seisund on sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut ning saab aru ravi vajalikkusest. 9.
11. Vastuseks määruskaebuse seisukohale, et K. Kochi arvamus on puudulik, kuivõrd on dokumenteerimata, kas ja millal on ta puudutatud isiku isiklikult läbi vaadanud, märkis ringkonnakohus, et Riigikohus on
12. veebruari
13. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-6222 (p 15.2) asunud seisukohale, et kohus saab tulenevalt

§ 229

lg 2 teisest lausest hagita menetluses tugineda nimetatud küsimuse lahendamisel nt psühhiaatri kinnitusele, et ta on puudutatud isiku läbi vaadanud. Psühhiaater K. Koch on 20. veebruaril 2020 esitanud vastuse määruskaebusele ja 5

§ 537

lg 1 nõuetele vastavalt isiklikult üle vaadanud, ning lisatõendite kogumist vajalikuks ei pidanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada täies ulatuses ja ringkonnakohtu määruse ulatuses, milles ringkonnakohtule esitatud määruskaebus jäi rahuldamata. Puudutatud isik palub jätta kohtule esitatud avalduse rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt märkis maakohus määruse resolutsioonis, et pikendada tuleb esialgset õiguskaitset, sellist võimalust seadus aga ette ei näinud. Ainuüksi see asjaolu tingib maakohtu määruse tühistamise. Ringkonnakohus ei oleks saanud maakohtu määrust täpsustada – tegemist ei olnud kohtulahendi täpsustamise, vaid selle sisulise muutmisega. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu

§ 657kohane alus selle tegemiseks.

Isegi kui tegu oli korralise menetlusega, oleks

§ 535lg 2 kohaselt tulnud puudutatud isikule määrata esindaja.

Määruse tegemise ajaks ei olnud esindajat määratud. Nimetatud rikkumine tingib maakohtu määruse tühistamise. Tahtevastasele ravile paigutamine rikub intensiivselt isiku põhiõigusi. Sellest tulenevalt ei saa kohaldada tsiviilkohtumenetluse üldist põhimõtet, et menetlusõiguse normi rikkumine on oluline üksnes juhul, kui see võis enesega kaasa tuua lõppjärelduses väära kohtulahendi. Viidata tuleb ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 5, mille kohaselt ei või kelleltki võtta vabadust, välja arvatud seaduses sätestatud korras. Praegusel juhul rikuti ilmselgelt seaduses kindlaksmääratud menetluskorda.

§ 5391lg 3 kohaldamine ei olnud kooskõlas normi mõtte ja eesmärgiga.

Seda normi ei saa tõlgendada selliselt, et kui isikule on esialgse õiguskaitse kohaldamisel esindaja määratud, siis korralises menetluses ei ole esindaja määramine vältimatult vajalik. Korralise menetluse jaoks on seadusandja näinud ette rangemad reeglid. 11. Avaldaja ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 691

p 1 ning § 695 alusel jätta muutmata ja puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata. 13. Kolleegiumil tuleb vastata küsimusele, millised tagajärjed on praeguses asjas sellel, et maakohus määras korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses puudutatud isikule esindaja alles kolm päeva pärast puudutatud isiku kohta kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemist. Maakohtu sellise teguviisi tõttu oli puudutatud isikul esindaja kaudu võimalik esitada maakohtu määruse peale küll määruskaebus, kuid esindaja ei saanud oma seisukohti väljendada maakohtu menetluses. Esmalt sõltub aga just maakohtu menetlusest see, kas ja kui kaua kestab isikuõiguste 6

§ 537lg 1 kohaselt esitada üldjuhul psühhiaatri koostatud eksperdiarvamus.

Siiski ei ole ainuüksi eksperdiarvamus piisav ega ka kohtule siduv, otsustamaks selle üle, kas on alust paigutada isik kinnisesse asutusse. Eksperdiarvamus on vaid üks tõend teiste hulgas, teaduslik dokument, mida tuleb kriitiliselt analüüsida koos teiste tõenditega (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435/138, p 20.1; Riigikohtu
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11 neljas lõik). Kokkuvõttes ei tähenda eksperdiarvamuse või sellega

§ 537

lg 1 viienda lause alusel võrdsustatud psühhiaatri arvamuse olemasolu, et kohus võib loobuda teiste,

§-s 533 jj sätestatud menetluslike tagatiste (isiku enda, tema lähedaste, kohaliku omavalitsuse ärakuulamine, esindaja määramine) rakendamisest, v.a seaduses sätestatud erandjuhtudel. Kohus ei tohi nimetatud tagatiste vahendusel saadud teabe analüüsimisse suhtuda ka pealiskaudselt. 15.

§ 535

lg 1 kohaselt määrab kohus kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik. 15.1.

§ 535

eesmärk on puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui riik võtab isikult tema enda või avalikes huvides vabaduse, peab see olema põhjendatud. Näiteks ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada. Lisaks võivad haigla töötajad või puudutatud isiku lähedased puudutatud isikuga manipuleerida (Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 15). Kui esialgse õiguskaitse menetlus muutub sisuliselt põhimenetluseks, tuleb isikule tagada esindaja

§ 535lg 1 kohaselt (Riigikohtu 19.

veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 49). 15.2.

§ 535

lg 1 lauseosa „kui see [esindaja määramine] on isiku huvides vajalik“ tuleb määruse p-s 15.1 märgitut arvestades tõlgendada kitsendavalt. Sama reegel kehtib

§ 535

lg 2 esimese lause korral, mis kohustab kohut esindaja määramata jätmise korral määramata jätmist kinnisesse asutusse paigutamise määruses põhjendama. Põhjendused ei tohi olla formaalsed ja saavad põhineda vaid väga erandlikel asjaoludel. 15.3. Kolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust seda, et korralises menetluses esindaja määramata jätmist ei õigusta asjaolu, et esindaja oli määratud esialgse õiguskaitse (pikendamise) menetluses. Sellise kohtu määratud esindaja esindusõigus lõpeb

§ 219

lg 4 esimese lause kohaselt menetlust (s.o praegu esialgse õiguskaitse menetlust) lõpetava lahendi jõustumisel või menetluse muul viisil lõppemisega. Olulisem on aga see, et puudutatud isiku seisund võib ravimise käigus ka kiiresti muutuda ning seetõttu tuleb nii esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani kui ka korralise menetluse puhul kontrollida, kas isiku kinnises asutuses tahtevastasel ravil viibimine on endiselt vajalik ja põhjendatud ning eeldused selleks täidetud. Kohtul tuleb mh kontrollida, kas senine ravi on olnud tulemuslik (Riigikohtu 3. veebruari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-6222/30, p 13). 7

§ 535

lg 3 kohaselt peab esindaja isikuga, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, isiklikult kohtuma ja ta ära kuulama kohtuniku juuresolekuta. See peab tagama, et kohtuni jõuaks igakülgne vajalik teave kohtuasja õigeks lahendamiseks. Ka esindaja peab oma ülesannetesse puudutatud isiku õiguste kaitsmisel suhtuma vastutustundlikult. Seega ei ulatu varasem esindusõigus korralisele menetlusele (vt ka Riigikohtu 13. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-12, p 9) ning õige ei ole

§ 5391

laiendav tõlgendamine selliselt, et varasema esindatuse tõttu pole esindaja määramine korralises menetluses vajalik. 16. Maakohus on praegusel juhul rikkunud

§ 535

lg-tes 1 ja 2 sätestatut ega ole esindajat määranud menetluse ajal või põhjendanud määruses esindaja määramata jätmist. See rikkumine ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul siiski toonud kaasa ebaõiget lahendust ega vajadust alama astme kohtute lahendid tühistada. Ringkonnakohus on kontrollinud puudutatud isiku esindaja vahendusel esitatud määruskaebuse väiteid ja mh leidnud, et kõik PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldused olid täidetud. Seega on puudutatud isiku õigused olnud menetluses tagatud, olgugi et hiljem määratud esindaja abil. Asja lahendamise lõpptulemus ei oleks praeguses asjas olnud teistsugune, kui esindaja oleks määratud maakohtu menetluse ajal. Eelnevast ei tohi siiski teha järeldust, et maakohus võib jätta esindaja määramata või määrata tagantjärele lootuses, et ringkonnakohus vajaduse korral rikkumise kõrvaldab. Kohtute selline teguviis rikuks potentsiaalselt isikute võimalust kaitsta oma põhiõigusi kõige tõhusamal viisil. Ka määruskaebuse ülejäänud väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust lahendeid tühistada. 17. Määruskaebuse väliselt peab kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida järgmist. 17.1.

§ 537

lg 1 esimese lause järgi võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Sama lõike viienda lause kohaselt võib kohus

§-s 537 nimetatud eksperdiarvamusena arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. See lause sätestab seega erandi üldreeglist, mille järgi tuleks kohtul korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses määrata ekspertiis, mille peaks korralise menetluse iseloomu ja võimalikku isiku põhiõiguste ulatuslikku piiramist arvestades tegema sõltumatu ekspert, kes ei ole isikuga varem kokku puutunud ega teda ravinud. 17.2. Siiski ei tähenda erand seda, et isiku läbivaadanud psühhiaatri arvamusele saaks esitada oluliselt väiksemaid nõudeid kui eksperdiarvamusele.

§ 537

lg 1 esimese lause järgsele eksperdiarvamusele kehtib mh

§ 301

lg 1 teine lause, mille kohaselt peab eksperdiarvamus sisaldama uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusel tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Korralises menetluses tehtud ekspertiisiaktis peavad olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-6222/30, p 15.3). Teisisõnu tuleb eksperdil põhjendada, kuidas ta on arvamuses esitatud järeldusteni jõudnud, järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a määrus asjas nr 3-1-1-105-16, p 34 jj – põhjalikud seisukohad psühhiaatrilisele sundravile määramise menetluses koostatava eksperdiarvamuse sisu kohta). Kolleegiumi arvates kehtivad eksperdiarvamusele esitatavad nõuded vähemalt põhilises osas ka

§ 537lg 1 viienda lause alusel koostatud psühhiaatri arvamusele.

Puudustega arvamusi peab kohus laskma psühhiaatril vähemalt täpsustada (vt ka Riigikohtu

1. detsembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 21). 8

§ 172lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.

1. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub puudutatud isikule Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja koos km-ga 194 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määrusega tutvumine 30 minutit ja määruskaebuse koostamine 150 minutit. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (määrus nr 16) § 10 lg 2 alusel rahuldada. Kolleegium määrab puudutatud isiku esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks km-ga 194 eurot 40 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
4. Riigikohtu
5. aprilli
6. a määrusega on puudutatud isik määruskaebuselt kautsjoni tasumisest

§ 180lg 1 alusel vabastatud.

Vabastamine on

§ 190lg 7 tähenduses lõplik. (allkirjastatud digitaalselt) Kai Kullerkupp, Ants Kull, Kalev Saare 9