← Eesti

2-19-8035/30

Obsah (20)§ 168§ 162§ 367§ 667§ 657§ 177§ 456§ 173§ 175§ 436§ 174§ 5§ 171§ 178§ 163§ 150§ 137§ 136§ 654§ 445

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 11. september 2020 Tsiviilasja number 2-19-8035 T

) § 168 lg 6 alusel kostja kanda. Hageja loobus 300 euro nõudmisest, sest MA-le, TK-le ja KS-le hüvitati igaühele 100 eurot kohtuväliselt. Hüvitis maksti välja küll juulis 2018, kuid kostja ei teavitanud sellest hagejat (ega lennureisijaid) enne hagi esitamist. Hageja kulutas mh aega nõudele, mis oli kohtusse esitamisel täidetud. Kostja andis oma käitumisega põhjuse hagi esitamiseks ja peab kandma vastava kulu. 4.2. Maakohus jättis 400 euro suuruse nõude ja sellega seonduvate kõrvalnõuete osas menetluskulud

§ 168lg 2 alusel hageja kanda.

4.

  1. Maakohus märkis, et määrab loobutud nõuete osas menetluskulude rahalise jaotuse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.
  2. Menetlusse jäänud osas rahuldas maakohus hagi
  3. mai 2020 otsusega (vaidlustatud otsus). Otsusega lahendatud nõuete osas jättis maakohus menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda ja määras praktiliselt kõik kulud kindlaks rahaliselt.

5.1. Maakohus tuvastas, et: - lennureisijatel olid kinnitatud broneeringud kostja opereeritud lendudele ja nad viibisid eespool p 1.1 taanetes loetletud lendudel, mis kõik hilinesid; 4

(11)- kostja ei ole hageja nõudekirjadele vastanud ega hüvitisi maksnud, v.a TK-le, KS-le ja MA-le igaühele 100 eurot seonduvalt
  1. juuli 2018 lennu MYX567 hilinemisega. 5.
  2. Lennureisijad võisid oma nõuded loovutada hagejale. Määruse nr 261/2004 art-st 7 tuleneva hüvitise iseloom ei vasta VÕS § 166 lg-s 1 märgitud loovutamise piirangule. Samuti ei tulene määrusest endast, et nõuete loovutamine oleks keelatud. Määruse teise põhjenduse kohaselt järgib määrus eesmärki kompenseerida reisijatele lennu tühistamisest või pikaajalisest hilinemisest tekkinud rahalised kahjud ja pakkuda leevendust reisi tõrkest tingitud teatud ebamugavustundele. Lennu pikaajaline hilinemine toob reisijale pigem kaasa ootamatuid rahalisi kulutusi, kui tekitab reisijale tervisekahjustusi või muud sellesarnast kahju. Sellel põhjusel ei saa piirata reisija õigust hüvitisnõue loovutada. Nõudeõiguse loovutamine ei ole vastuolus tarbija huvidega, kuna see ei pane nõuet loovutanud reisijaid halvemasse olukorda. 5.
  3. Maakohus kohaldas määruse nr 261/2004 art 7, VÕS § 108 lg 1, § 101 lg 1 p 6 ja § 113 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 20 700 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 444,82 eurot.

§ 367alusel mõistis maakohus kostjalt täiendavalt välja viivise 20.

mai 2020 seisuga 1627,03 eurot ja viivise põhivõlalt (20 700 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

  1. maist
  2. 5.
  3. VÕS § 113¹ lg 1 alusel mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 2000 eurot. Hagejal on õigus nõuda kostjalt kokku sissenõudmiskulude hüvitamist iga üksiku rahalise kohustusega seoses. Lennureisijaid oli kokku 50, mistõttu võib hageja nõuda sissenõudmiskulu hüvitamist 40 euro ulatuses iga nõude pealt. 5.
  4. Hageja õigusabikulu seoses rahuldatud nõuetega on põhjendatud osaliselt, sh hagiavalduse koostamise vajalik aeg on 10 tundi. Hageja esindaja tunnihind 168 eurot (sisaldab käibemaksu) on põhjendatud. Kokku on põhjendatud esindajakulu 2870 eurot, millele lisanduvad käibemaks ja riigilõiv 900 eurot. Seega on hageja menetluskulud rahuldatud nõuete osas 4344 eurot (= 3444 + 900). Vaidlustatud määrus ei ole jõustunud osas, millega jäeti hageja poolt loobutud 300 euro osas menetluskulud kostja kanda, selles osas saab menetluskulud kindlaks määrata hiljem. Kostja menetluskulud summas 229,59 eurot on vajalikud ja põhjendatud, hageja ei esitanud neile ka vastuväiteid. Määruskaebemenetluses vaidlustatud menetluskulude jaotuse osa (300 eurot) moodustab asja esialgsest hinnast (25 643,96 eurot) ca 1,1%. Seega saab poolte menetluskulud määrata kindlaks 98,9% osas, st hageja kuludest 4296,21 eurot (= 4344 × 98,9%) ja kostja kuludest 227,06 eurot (= 229,59 × 98,9%). Loobumine 400 euro nõudest koos kõrvalnõuetega hõlmab asja esialgsest hinnast ca 2,1%. See kulu jäi hageja kanda, st ta peab kostjale hüvitama 4,76 eurot. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 4291,45 eurot (= 4296,21 – 4,76). Sellelt summalt peab kostja tasuma ka viivist. POOLTE SEISUKOHAD
  5. Kostja esitas
  6. mail 2020 määruskaebuse, millega palub tühistada vaidlustatud määruse menetluskulude osaliselt kostja kanda jätmise osas. Maakohus kohaldas valesti

§ 168lg 6, kuna kostja vaidles 300 euro suurusele nõudele vastu.

Kostja ei rahuldanud hageja nõuet 300 euro ulatuses pärast hagi esitamist. Hageja esitas hagiavalduse

  1. mail 2019, kuid lennureisijatele oli hüvitis makstud juba juulis
  2. Asjakohatu ja üllatav on maakohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud lennureisijaid täiendavalt teavitama, et selline makse neile tehti. Nõude loovutamisel oli lennureisijatele teada, et kostja on nõude osaliselt täitnud. Kostja ei vastuta selle eest, et lennureisijad hagejat nõuete loovutamisel kõigist nõudega seonduvatest asjaoludest ei teavitanud.

§ 168lg 4 alusel tuleb ka 300 euro suuruse nõude osas jätta menetluskulud hageja kanda. 5

(11)
  1. Lisaks esitas kostja
  2. juunil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või teise võimalusena vähendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude summat. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 7.
  3. Esiteks eksis maakohus määruse nr 261/2004 art-st 7 tuleneva nõude isikliku iseloomu hindamisel. Kostja jääb selle juurde, et kõnealune nõue ei ole loovutatav. Koosmõjus määruse teise põhjendusega on art 7 tarbijakaitse säte, mille eesmärk on leevendada rahalise hüvitise kaudu reisijale kui tarbijale teenuse osutamisel tekkivat ebamugavust. Sättest tuleneb reisija kui tarbija isiklik nõue, mis on suunatud kindla eesmärgi saavutamisele. Nõude loovutamisel reisijat kaitsvad ja nõude suhtes kohalduvad üldised tarbijakaitse tingimused enam ei kohaldu, sest loovutatud nõude omandanud ettevõtja pole Eesti ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt tarbija. Seega ei järgiks nõude loovutamine määruse nr 261/2004 eesmärke. 7.
  4. Teiseks ei ole hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud hüvitada 20,5 tunni ulatuses. Hageja on professionaalne lennuhüvitisnõuete ettevõtja, kelle majandustegevus on reisijate hüvitisnõuete kogumine ja sissenõudmine. Teenuse eest saab hageja tasu nii reisijatelt kui ka kostjalt nõutavate sissenõudmiskuluna, sh käesolevas asjas 2000 eurot. Sisuliselt esitati tüüphagi, mille koostamine ei eelda ulatuslikku õiguslikku analüüsi. Võttes arvesse hagiavalduse sisu ja mahtu ning et tegemist on tüüphagiga, mis ei ole keeruline, tuleb hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks, sh materjalide kogumiseks, hagiavalduse koostamiseks ja täiendava seisukoha esitamiseks, pidada maksimaalselt 10 tundi.
  5. Hageja vaidleb mõlemale kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 667

lg 2 esimese lause alusel ja vaidlustatud otsus

§ 657lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uued otsustused, mis on põhjendatud vormistada koos ühe otsusena. Määruskaebus rahuldatakse tervikuna ja apellatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohtu menetluskuludest hüvitab kostja osaliselt hageja õigusabikulud, muud kulud jäävad poolte endi kanda, aga kostja võib esitada taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks.

  1. Apellatsioonkaebuse esimese väite järgi on sisuline vaidlus küsimuses, kas lennureisija saab määrusest nr 261/2004 tuleneva hüvitisnõude kehtivalt loovutada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kõnealust liiki nõue on loovutatav. 10.
  2. Määrus nr 261/2004 ei sisalda sätteid nõuete loovutamise kohta, sh puuduvad selles normid, mis keelaks lennureisija nõude loovutamise või piiraks seda õigust. Sama määruse esimese põhjenduse järgi tuleb määruse rakendamisel täielikult võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid. Seega võivad loovutamise piirangud tuleneda kas lennuveolepingutele kohalduvast õigusest või liidu õiguse tarbijaid käsitlevatest sätetest. 10.
  3. Pooled ei vaidle, et hagejale nõuded loovutanud lennureisijad sõlmisid kostjaga lennuveolepingud, millele tuleb kohaldada Eesti õigust. Kaebuses kritiseerib kostja maakohtu arusaama VÕS § 164 lg 1 teisest lausest ja § 166 lg-st 1 ning leiab, et määruse nr 261/2004 põhjendustest tuleks järeldada nõude loovutamise keeldu. Need väited ei ole põhjendatud. 10.
  4. Euroopa Kohus on mitmetes kohtuasjades käsitlenud lennureisija hüvitisnõuet, aga enamasti pöörduvad kohtusse reisija ise. Kohtuasjas flightright jt esines siiski olukord, kus kaks reisijat olid nõuded loovutanud (vt
  5. märtsi 2018 otsus liidetud kohtuasjades, C‑274/16, C‑447/16 ja C‑448/16, ECLI:EU:C:2018:160, p 26; kohtujuristi
  6. oktoobri 2017 ettepanek, ECLI:EU:C:2017:787, p 19). Samuti käsitleb loovutatud hüvitisnõuet kohtuasi Flight Refund (C‑94/14, 6

(11)
  1. märtsi 2016 otsus, ECLI:EU:C:2016:148, p 28, ja kohtujuristi
  2. oktoobri 2015 ettepanek, ECLI:EU:C:2015:723, p 60). Loovutamisega mõneti sarnane õiguslik olukord oli arutusel kohtuasjas Finnair, kus lennuveolepingu täitmise käigus põhjustatud kahju hüvitamise nõude esitas kindlustusandja, kellele nõue oli üle läinud regressi korras (C‑258/16,
  3. aprilli 2018 otsus, ECLI:EU:C:2018:252, p 11). Üheski neist kohtuasjadest ei seadnud Euroopa Kohus kahtluse alla lennureisija õigust hüvitisnõue loovutada. Lisaks on Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlus FP Passenger Service GmbH ja Austrian Airlines AG vahelises kohtuasjas (C-654/19), kus Austria kohtud ei näinud probleemi nõude loovutamises. 10.
  4. Viidatud kohtuasjades ei tulnud Euroopa Kohtul vastata küsimusele, kas lennureisija hüvitisnõue on loovutatav. Sama kohus on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et liikmesriigi kohtu küsimusele eelotsusemenetluses tarviliku vastuse kujundamisel võib ta anda siiski kõik juhised, mida ta peab vajalikuks (vt nt
  5. juuli 2019 otsus kohtuasjas Astone, C‑332/15, ECLI:EU:C:2016:614, p 53 ja seal viidatud varasem praktika). Seega oleks neis kohtuasjades juhitud eelotsusetaotluse esitanud kohtute tähelepanu nõude loovutamise takistusele. Ühtlasi on määruses nr 261/2004 nõude loovutamise keelu puudumine niivõrd selge, et selle kohta pole vaja küsida eelotsusetaotlust. Ringkonnakohus on veendunud, et küsimus on samavõrra ilmselge teiste liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu jaoks (vrd Euroopa Kohtu
  6. oktoobri 1982 otsus kohtuasjas Cilfit jt, 283/81, ECLI:EU:C:1982:335, p 16). 10.
  7. Ringkonnakohus ei tähelda lennureisija hüvitisnõude loovutamise keeldu ka tarbijate õigusi käsitlevates sätetes. Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  8. oktoobri 2011 direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, on kohaldatav väga piiratud ulatuses (vt art 3 lg 2 p k ja põhjendus 27). Seega saab tarbija kaitsmist puudutavas osas eelkõige lähtuda määruse nr 261/2004 sisust ja eesmärkidest. Määruse nr 261/2004 kahest esimesest põhjendusest tuleneb selgelt, et sama määruse eesmärk on tagada reisijate kaitstuse kõrge tase ja võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid, kui lennu tühistamine või hilinemine toob reisijatele kaasa tõsiseid ebamugavusi (vrd Euroopa Kohtu
  9. jaanuari 2013 otsus kohtuasjas McDonagh, C‑12/11, ECLI:EU:C:2013:43, p 31 ja seal viidatud varasem praktika). Eelkõige tähendab see, et tarbija õiguste maksma panemist ei tohi põhjendamatult raskendada ega muuta nõuete esitamist vajalikust keerukamaks. Ringkonnakohtu hinnangul on tarbijal lihtsam oma nõuet realiseerida, kui ta loovutab selle lennureisijate hüvitiste sissenõudmisele spetsialiseerinud isikule. Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et tarbijate igakülgse ja tõhusa kaitse põhimõttega ei ole kooskõlas järeldus, et määruse nr 261/2004 alusel esitatavat nõuet ei saa kehtivalt loovutada. Selles osas puuduvad samuti mõistlikud kahtlused, kuidas liidu õigust tõlgendada. 10.
  10. Nõude loovutamise takistusi ei tulene ka Eesti õigusest. Riigikohtu praktika järgi on VÕS § 164 lg 1 järgi loovutatav rahaline nõue müügilepingu alusel üleantud raha tagastamiseks lepingust taganemise tõttu (
  11. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 24). Samuti on kapitaliühingusse rahalise sissemakse tasumise nõue olemuselt rahalise kohustuse täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 mõttes ja ka selline nõue on loovutatav, sest täitmine on ühtviisi võimalik nii algsele võlausaldajale kui ka nõude uuele omajale. Kuigi kapitali sissemakse tasumise eesmärk on ühing kapitaliseerida, ei ole sissemakse tasumise nõue mitteloovutatav isiklik õigus (
  12. mai 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812, p 11). Ringkonnakohus ei näe põhjust hinnata määruse nr 261/2004 alusel esitatavat rahalist nõuet sedavõrd erilisena, et seda ei saa Eesti õiguse järgi kehtivalt loovutada. 7
(11)10.
  1. Vahekokkuvõttena saab märkida, et apellatsioonkaebuse ainus sisuline väide pole põhjendatud. Ka muus osas nõustub ringkonnakohus hageja nõude rahuldamise kohta maakohtu põhjendustega ja jätab vaidlustatud otsuse hagi rahuldamise osas muutmata.
  2. Lisaks on apellatsioonkaebuse teise väite ja määruskaebuse alusel vaidlus menetluskulude jaotuses ja kindlaksmääramises. 11.
  3. Esmalt märgib ringkonnakohus selles osas, et maakohus määras otsuses menetluskuud rahaliselt kindlaks ennatlikult. Menetluslikult oleks parem kas otsustada ka loobumise vastuvõtmine ja loobutud nõuete osas menetluse lõpetamine otsuses või kohaldada

§ 177

lg 1 p 2 ja määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrusega pärast otsuse jõustumist.

§ 456

lg 4 kolmas lause takistaks kulude kindlaksmääramise osas lahendi jõustumist, kui sama lahend on muus osas vaidlustatud, aga see säte ei laiene teistele kohtulahenditele. Kui ringkonnakohus muudab otsustust kulude jaotuse kohta, siis võib see tingida korrektiive kulude rahalisel kindlaksmääramisel (vastavalt apellatsioonkaebuse ulatusele). Neil kaalutlustel lahendab ringkonnakohus mõlemad kaebused ja kõik seni esitatud menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlused koos samas lahendis, et edasises menetluses kirjeldatud ebakõla vältida.

§ 173

lg 1 teise lause järgi tuleb ringkonnakohtu lahendi resolutsioonis niigi märkida kõigi seniste menetluskulude jaotus. 11.

  1. Kostja määruskaebuse põhjal tuleb kontrollida, kas maakohus jättis põhjendatult kostja kanda menetluskulud seoses kolme lennureisija nõudest osalise loobumisega kokku summas 300 eurot. Kõnealust nõudeosa puudutavad vaidlustamata asjaolud on kokkuvõtvalt järgmised: - - lend toimus
  2. juulil 2018 ja hilines sedavõrd, et reisijatel tekkis õigus nõuda hüvitist 400 eurot; kostjaga samasse kontserni kuuluv SMARTLYNX AIRLINES SIA maksis kolmele reisijale
  3. juulil 2018 välja hüvitisena igaühele 100 eurot ning maksekorraldustes viidati lennu numbrile ja kuupäevale; eraldi teavitust maksmise kohta reisijatele ei saadetud; reisijad loovutasid nõuded
  4. veebruaril 2019 hagejale, kes asus siis mh juba makstud hüvitist nõudma, aga kostja midagi ei vastanud, vaid alles kohtumenetluses tugines kohustuse osalisele täitmisele. Maakohus heitis kostjale ette, et ta ei tõendanud hageja või lennureisijate teavitamist juulis 2018 tehtud maksetest. Ringkonnakohtu hinnangul jaotas maakohus selles osas ekslikult tõendamiskoormise. Kui kohustus on täidetud raha saamiseks õigustatud isikule enne hagi esitamist, siis tuleb vähemalt üldjuhul hagejal tuua esile ja vaidluse korral tõendada asjaolud, mis viitavad kostja pahatahtlikkusele või sel viisil käitumisele, et lennureisijad ja/või hageja ei saanud enne hagi esitamist teada kõnealuste hüvitisnõuete rahuldamisest. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine ja VÕS § 78 lg 1 kohaselt võis kostja eest täita kohustuse kolmas isik. Reisijale makstud hüvitisest eraldi teatamise kohustust ei tulene määruse nr 261/2004 artikli 14 lg-st
  5. Viidatud sätte kohaselt tuleb reisijale anda kirjalik teatis, milles on märgitud sama määruse alusel hüvitise maksmise ja abi andmise eeskirjad ning siseriikliku määratud asutuse kontaktandmed. Määrus ei kohusta esitama muid andmeid, sh andmeid juba sooritatud makse kohta. Lisaks nähtus käesoleval juhul hüvitise sisu maksekorralduse selgitusest. Kuna kõnealune kohustus täideti enne nõude loovutamist, siis oli lennureisijate nõudeõigus igaühel 100 euro osas varem lõppenud ega saanud hagejale üle minna. Neil kaalutlustel tuleb menetluskulude jaotust kolme lennureisija loovutatud hüvitisnõudest osalise loobumise osas muuta ja jätta ka need kulud

§ 168lg 4 alusel hageja kanda. 8

(11)11.
  1. Eelneva põhjal tuleb muuta maakohtus otsustatud menetluskulude jaotust nii, et hageja kanda jäävad kulud vastavalt loobutud nõude ulatusele. Maakohus jättis õigesti kostja kanda kulud vastavalt rahuldatud nõude ulatusele. Nõuete ulatuse hindamisel võttis maakohus aluseks algse hagihinna (25 643,96 eurot) ja loobutud nõude ulatuse. Pärast nõuetest osaliselt loobumist kujunes vaidlustatud otsusega lahendatud nõuetelt arvutatud hagihinnaks 24 800,82 eurot, mis algsest hinnast moodustab ca 97% (≈ 24 800,82 : 25 643,96). Kokkuvõtvalt jaotuvad maakohtu menetluskulud nii, et 3% kuludest jääb hageja kanda ja 97% kostja kanda. 11.
  2. Kostja apellatsioonkaebuse põhjal tuleb kontrollida menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kohtumenetluse kulude hüvitamisel saab arvestada VÕS § 113¹ lg 1 alusel makstava hüvitisega või asjaoluga, et sama teenuse eest saab hageja tasu nii reisijatelt kui ka kostjalt nõutavate sissenõudmiskuluna. VÕS § 113¹ lg 1 eesmärk on anda võlausaldajale täiendav õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhul ja lihtsustada viivitusest tingitud kahju hüvitamist (vt M. Haamer, V. Kõve. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 113¹ komm p 1). Järelikult on viidatud sätte alusel esitatud nõue suunatud kohtueelse kahju hüvitamisele. Kohtumenetluses tekkinud kulude hüvitamise nõue on olemuselt samuti kahju hüvitamise nõue, mille lahendamiseks

näeb ette erikorra (vt nt Riigikohtu

  1. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 17 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Selle nõude eesmärk on kohtumenetlusega kaasnenud kulude hüvitamine. Seda kinnitab põhimõte, et kohtueelseid ja kohtumenetluse kulusid tuleb nii ajaliselt kui ka sisuliselt eristada (Riigikohtu
  2. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 27 teine lõik). Kostja ei väitnud, et lennureisijate makstav teenustasu hagejale hõlmaks kohtumenetluse kulud. Eelneva põhjal on ühelt poolt VÕS § 113¹ lg 1 alusel makstava hüvitise ja hageja teenustasu ning teiselt poolt menetluskulude hüvitise eesmärgid erinevad. Neid ei saa vastastikku arvesse võtta. 11.
  3. Siiski on asjakohane kostja väide, et maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kindlaks liiga suures ulatuses. Siinjuures ületas maakohus talle

§ 175

lg 1 kohaldamisel antud kaalumispiire ja rikkus

§ 436lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendamise kohustust.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, kuidas kujunes kulude summa 2870 eurot ning kokku millist ajakulu ja miks pidas maakohus põhjendatuks hagejale õigusabi osutamisel. Õige on kostja arusaam, et hagiavaldus on koostatud trafaretselt ja selles kasutati olulises osas andmeid, väiteid ja selgitusi, mis hagejal olid varasemalt olemas. Ringkonnakohtu hinnangul on sellise tõendite kogumise, hagiavalduse ettevalmistamise, koostamise ja esitamise mõistlik ajakulu 8 tundi, mis sisaldab neiks toiminguteks vajalikku kliendisuhtlust. Lisaks palus hageja hüvitada 2 tunnise ajakulu kostja vastusega tutvumisele, sellega seonduvale kliendisuhtlusele ja arvamuse koostamisele. See ajakulu on põhjendatud. Kokku on hageja esindaja maakohtus tehtud õigusabitoimingute vajalik ja põhjendatud ajakulu 10 tundi (= 8 + 2). 11.6.

§ 174

lg 8 järgi määratakse menetluskulude rahaline suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades samas jaos sätestatud erisusi. Seega rakendub menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel vähemalt teatavas osas

§ 5

lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatud hagita menetlusele omast uurimispõhimõte, sh tuleb kontrollida avalduse vastavust seadusele ka osas, milles kulude hüvitamiseks kohustatud pool ei esita vastuväiteid.

§ 174

lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitas, et ta on käibemaksukohustuslane ega toonud esile põhjust, miks ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Sellises olukorras ei ole käibemaksu summa hüvitatav ja maakohus mõistis ekslikult menetluskulude hüvitise välja käibemaksuga summas. Hageja menetluskulude nimekirja 9

(11)kohaselt oli esindaja tasumäär ilma käibemaksuta summas 140 eurot tunnis. Maakohus pidas seda sisuliselt põhjendatuks ja kostja kaebused ei sisalda etteheiteid tunnitasu määra osas. 11.
  1. Eelneva põhjal tuleb muuta menetlusosaliste taotluste rahuldamise ulatust maakohtu menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel. Hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu summaks kujuneb 2300 eurot (= 10 × 140 + 900), millest kostja peab hüvitama 97% ehk 2231 eurot. Kostja menetluskulude vajaliku ja põhjendatud summana tuvastas maakohtus 229,59 eurot, mida pole vaidlustatud ja millest hagejal tuleb hüvitada 3% ehk 6,89 eurot. Maakohtu otsuses tehtud tasaarvestuse õige summa on 2224,11 eurot.
  2. Kaebustega seonduvad menetluskulud jaotab ja määrab ringkonnakohus järgmiselt. 12.1.

ei sisalda sätteid kaebemenetluse kulude jaotuse kohta olukorras, kus kaebus rahuldatakse tervikuna või osaliselt.

§ 171

lg 1 näeb ette üksnes ette, et kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Käesoleval juhul ei jää kumbki kaebus rahuldamata. Samuti ei ole tegemist

§ 171lg-tes 2 ja 3 kirjeldatud olukordadega.

12.2. Apellatsioonkaebuse osas tuleb eristada selle kahe väite eset. Esimese väitega vaidlustas kostja maakohtu otsuse sisuliselt, teise väitega aga menetluskulude rahalise kindlaksmääramise.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kulu seotud kaebuse esimese väitega ja kummagi poole õigusabikulust 50% kummagi väitega.

ei keela jaotada menetluskulusid liigiti erinevalt (Riigikohtu 21. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 36 teine lõik). Kuna kostja sisuline väide ei olnud edukas ja kostja kaotas ka tervikuna kohtuvaidluse apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses, siis jätab ringkonnakohus riigilõivu kui apellatsioonkaebusega seonduva kohtukulu

§ 171

lg 1 alusel kostja kanda ning hageja kohtuvälistest kuludest ehk õigusabikulust 50% samuti kostja kanda. Ülejäänud osas kannavad pooled apellatsioonkaebusega seonduvad kulud kumbki ise, menetlusõigusliku aluse selleks annavad nii

§ 163lg 1 kui ka § 162 lg 4.

12.3. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad samadel kaalutlustel poolte endi kanda, kuigi kaebus rahuldatakse. 12.4.

§ 150

p 5 alusel tagastatakse määruskaebuse esitajale riigilõiv kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta lõivu neist mõne kanda.

ei näe ette võimalust jätta kaebuse rahuldamise korral sellega kaasnevad kulud vastaspoole kanda. Seega võib kostja esitada taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes lõivu tasus või kelle eest see tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule (

§ 150lg 4).

Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal lõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (

§ 150lg 6).

12.5. Tulenevalt kaebemenetluse kulude jaotusest tuleb kindlaks määrata hagejale hüvitatav summa. Hageja taotleb apellatsioonkaebuse menetlemisega seonduva õigusabikulu hüvitamist 5,5 tunni eest tasumääraga 140 eurot/tunnis. Kostja ei esitanud sellele vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 3 tundi kaebusega tutvumisele ja sellele vastamisele ning 1 tund täiendava seisukoha koostamisele – kokku 4 tundi. Pooled ei esitanud kaebemenetlustes uusi väiteid ega tõendeid, mõlemad kordasid sisuliselt samu argumente nagu maakohtus. Poolte menetlusdokumendid ei olnud mahukad ja nende koostamine ega vastaspoole dokumentidega tutvumine ei eeldanud olulist ajakulu. Eespool p-s 11.6 märgitud kaalutlustel ei kuulu hüvitamisele käibemaks ja kohane tunnitasu on 10

(11)140 eurot. Hageja põhjendatud ja vajalik kohtuvälinekulu (õigusabikulu) seoses apellatsioonkaebuse menetlemisega on 560 eurot (= 4 × 140), millest kostjal tuleb hüvitada 50% ehk 280 eurot. 13. Kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses märkis ringkonnakohus ekslikult tsiviilasja hinnana apellatsioonimenetluses 22 800,20 eurot. Kostja vaidlustas kogu maakohtu otsuse ja palus jätta hagi rahuldamata. Seega on asja hind ringkonnakohtus

§ 137

lg 1 järgi sama nagu märgitud vaidlustatud otsuses, st 24 800,20 eurot.

§ 136lg 4 alusel muudab ringkonnakohus asja hinda.

14. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 14.

  1. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 on ebatäpsus, sest kuupäeva
  2. mai 2019 eest puuduvad sõnad „eest alates“. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvalda, otsuse sisu sellest ei muutu. Lisaks märkis maakohus asjatult otsuse resolutsiooni p-s 3 sulgudesse VÕS § 113 lg 1 teise lause sisu, piisav on viidata sellele normile. Ka see parandus ei muuda otsuse sisu. 14.
  3. Vastavalt

§ 173

lg 1 teisele lausele märgitakse ringkonnakohtu lahendis kõigi seniste menetluskulude jaotus. Ringkonnakohus põhjendas eespool, miks on asjakohane koostada asjas üks lõpplahend, st kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuses tuleb käesoleval juhul märkida ka nende menetluskulude jaotus, mille maakohus otsustas vaidlustatud määrusega. 14.3. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas tegi ringkonnakohus uued otsustused ja määras kindlaks hüvitatava kaebemenetluse kulu.

§ 445

lg 1 teine lause mõtte kohaselt tuleb kõik need summad kokku arvestada ja teha üks tasaarvestus. Eespool p-de 11.7 ja 12.5 tulemuste põhjal peab kostja kokku hagejale hüvitama 2504,11 eurot (= 2224,11 + 280). 14.4. Maakohus märkis hageja taotluse ja

§ 177

lg 4 alusel õigesti, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist. Hageja taotles viivise väljamõistmist ka kaebemenetluse kulude hüvitiselt. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.