← Eesti

2-18-11717/72

Obsah (4)§ 82§ 35§ 42§ 1

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 11. september 2020 Tsiviilasja number 2-18-11717

) § 42 lg 3 p 9 tähenduses. 3.3. Maakohus kohaldas TsÜS § 147 lg-d 1 ja 2, § 136 lg 2, § 137 lg 1,

§ 82lg-d 3 ja 7 ning leidis, et hageja nõue on aegunud.

Hagejat teavitati kassatsioonkaebuse menetlusse mittevõtmisest telefoni teel

  1. septembril 2015, hageja oli
  2. septembril 2015 teadlik täitemenetluse uuendamisest ning
  3. oktoobril 2015 soovitas advokaat hagejale kahju hüvitamise nõudega pöörduda kindlustusandja poole. Mõistlik aeg kahju hüvitamise nõude esitamiseks on kaks kuud kahjunõudest teadasaamisest. Niisiis hakkas kostja vastu esitatava nõude aegumistähtaeg kulgema alates
  4. detsembrist
  5. Hageja pöördus kahju hüvitamise hagiga kohtusse
  6. augustil 2018, seega on 12-kuuline tähtaeg möödunud. Kostjal on õigus keelduda kohustuste täitmisest, sest hageja esitas nõude kohtusse pärast aegumistähtaja lõppu. 4

(7)POOLTE SEISUKOHAD
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, sest hagi ei ole aegunud. Hageja järgib oma seniseid väiteid, et kliendilepingu p 4.2 ei sisalda üldse aegumistähtaja lühendamise kokkulepet, aga kui seda nii sisustada, siis on see hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine.
  2. Kostja vaidleb kaebusele vastu. Nõustudes maakohtu lõppjäreldusega, et hageja nõue on aegunud, ei jaga kostja siiski maakohtu arusaama, et kliendilepingu p 4.2 on tüüptingimus. Lisaks märgib kostja, et hageja nõuded on igal juhul perspektiivitud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas tühistada ning saata asi vastavalt hageja nõude praegusele ulatusele samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
  4. Vaidlustatud otsusega võttis maakohus vastu hagist osaliselt loobumise ja jättis hagi ülejäänud osas aegumise tõttu rahuldamata. Kaebuse esitas ainult hageja, kes vaidlustab hagi rahuldamata jätmist ja menetluskulude jaotust. Seega on hagist osaliselt loobumise vastuvõtmise ja sellele vastavas osas menetluse lõpetamise kohta tehtud maakohtu otsustus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
  5. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kliendilepingu sõlmimise, selle tingimuste ja lepingus kokku lepitud kassatsioonkaebuse tähtaegselt esitamata jätmise kohta. Apellatsioonkaebuse lahendamisel tuleb eelkõige vastata küsimustele, kas kliendilepingu p 4.2 viimane lause sisaldab aegumistähtaja lühendamise kokkulepet, kas see on tüüptingimus, kas see on kehtiv ja kas kostja võib sellele tugineda.
  6. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kliendilepingu p 4.2 sisaldab aegumistähtaja lühendamise kokkulepet ja on tüüptingimus. 9.
  7. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 145 lg 1 esimene lause võimaldab tehinguga nõude aegumise tingimusi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada. Maakohus leidis sisuliselt õigesti, et kliendilepingu p 4.2 viimane lause on poolte kokkulepe selle kohta, millise aja möödumisel võib kostja keelduda hageja nõutava kohustuse täitmisest. Seega on tegemist aegumistähtaja lühendamise kokkuleppega. 9.
  8. Lepingutingimuse suhtes

tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamisele tuginev pool peab üldjuhul tooma esile ja vaidluse korral tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus

§ 35lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena.

Hageja märkis, et lepingu töötas välja kostja ja seda ei räägitud peale p 3.1 poolte vahel eraldi läbi. Kostja ei esitanud sellele otseselt vastuväiteid, kuigi sedastas, et ta ei sõlmi kõigi klientidega lepinguid samadel tingimustel. Kui advokaadibüroo valmistab ette kliendiga sõlmitava lepingu ja määratleb selle tingimused, siis vastab lepingutingimus

§ 35lg 1 tunnustele.

Nii on see ka kliendilepingu p-s 4.2 sisalduvate kokkulepete puhul.

§ 35lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust eraldi läbi ei räägitud.

Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu 30. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17 kuues lõik). Kostja ei tõendanud kliendilepingu p 4.2 läbirääkimist. Neil kaalutlustel leidis maakohus õigesti, et kliendilepingu p 4.2 viimane lause on tüüptingimus. 5

(7)10. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu järeldusega, et kliendilepingu p 4.2 viimane lause on kehtiv tüüptingimus. See on hagejat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja

§ 42lg 1 esimese lause järgi tühine.

Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 10.1. Maakohus lähtus asjakohaselt sellest, et hageja sõlmis kliendilepingu tarbijana

§ 1

lg 5 tähenduses.

§ 42

lg 3 p 9 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse teisele lepingupoolele ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks, sh määratakse ebamõistlikult lühike lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, mistõttu puudub ühene määratlus, milline aeg on eelviidatud normi tähenduses ebamõistlikult lühike. 10.2. Hageja leiab, et tema kui kliendi nõude aegumistähtaja lühendamine on üldse ebamõistlik. Seda argumenti nii üldisel kujul ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, sest kui seadusandja tahe oleks olnud üldse välistada tarbijaga sõlmitud aegumistähtaja lühendamise kokkuleppe kehtivus, siis sisaldaks

või TsÜS vastavat tühisuse alust. 10.3. Lisaks tugineb hageja nõude esitamise takistustele seoses elukoha kaotuse, kostja kindlustusega vaidlemise ja esindaja leidmisega. Kostja märkis neist viimase kohta, et hageja väide on tõendamata.

§ 42

lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Hageja esile toodud asjaolud ilmnesid kõik alles pärast lepingu sõlmimist ja kostjale ette heidetavat väidetavat lepingurikkumist. Seetõttu ei saa hageja loetletud asjaolusid võtta arvesse kliendilepingu p 4.2 kui tüüptingimuse kehtivuse hindamisel. 10.4.

§ 42

lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus mh tühine juhul, kui sellega rikutakse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu.

§ 42

lg 3 sisaldab üksnes näidisloetelu tühistest tüüptingimustest, mistõttu kohaldub

§ 42

lg 1 üldisemalt, st sel alusel tüüptingimuse tühisust tuleb kontrollida olenemataeelnevate alapunktide 10.1–10.3 tulemusest. 10.

  1. Hageja väitel lühendati kliendilepingus kliendi kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega, aga advokaadibüroo tasunõude oleks saanud esitada tavalise aegumistähtaja jooksul. Kostja ei vaielnud vastu ega toonud esile, et samavõrra oleks lühendatud advokaadibüroo nõude esitamise tähtaega. Ringkonnakohtu hinnangul mõjutab lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu see, kuidas saab lepingupool oma nõude teise poole vastu maksma panna, sh millise aja jooksul on see edukalt võimalik. 10.
  2. Riigikohus on leidnud, et nõude aegumistähtaja pikendamine kolmelt aastalt viiele aastale on oluline pikendamine. Selline kokkulepe muudab tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustavaks ja tühiseks (
  3. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 12 kolmas lõik). Sarnaselt on aegumistähtja lühendamine kolmelt aastalt ühele aastale samuti oluline lühendamine. Kui tüüptingimusega lühendatakse tarbija nõudele rakenduvat aegumistähtaega oluliselt ja samas jääb tarbijaga lepingu sõlminud ettevõtja nõude aegumistähtaeg muutmata, siis on vastav lepingutingimus oluliselt kahjustav ja

§ 42lg 1 esimese lause järgi tühine.

Siinjuures ei oma tähtsust, mitme ja kui mahuka töö tegemiseks leping sõlmiti ning millised olid tasumise tingimused. 10.

  1. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Järelikult kohaldub kliendilepingu p 4.2 viimase lause asemel TsÜS § 146 lg 1 järgne kolme aasta pikkune aegumistähtaeg. Pooled ei vaidle, et kliendilepingu esemeks olnud kassatsioonkaebus tuli esitada
  2. augustil 2015 ja hagi käesolevas asjas esitati
  3. augustil
  4. Seega ei olnud hagi esitamise ajaks veel möödunud kostja kohustuse täitmise tähtpäevast rohkem kui kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatas hagi esitamine nõude aegumise. Kokkuvõtvalt ei ole hageja nõuded aegunud. 6

(7)11. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et advokatuuriseaduse § 47, TsÜS § 145 lg 1 teine lause ja

§ 42

lg 3 p 1 võivad nende koostoimes välistada kliendilepingu p 4.2 viimase lause kehtivuse ka vastutuse ülemäärase piiramise tõttu. Kuna sama tingimus on eelmise p 10 ja selle alapunktide järelduse kohaselt aga tühine, siis ei ole vaja alternatiivseid kehtetuse aluseid kontrollida.

  1. Maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Poolte ülejäänud väiteid maakohus ei käsitlenud. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus. Kuna maakohus hageja nõudeid sisuliselt ei lahendanud, ei saa ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada (Riigikohtu
  2. oktoobri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434, p 14 teine lõik). Neil kaalutlustel ei ole võimalik jätta kaebust ja hagi rahuldamata hageja nõuete perspektiivist lähtuvalt. Hageja nõudeid ei saa nende kogumis pidada õiguslikult täiesti perspektiivituks, st puudub alus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p-de 1 või 2 järgi läbi vaatamata.
  3. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.