← Eesti

2-19-6505/10

Obsah (6)§ 436§ 438§ 444§ 165§ 177§ 138

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 6. november 2019 Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei k

) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Vastavalt

§ 438

lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kuna kohus menetleb hagi lihtmenetluses, piirdub kohus käesolevaga põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (

§ 444lg 2).

  1. Käesolevas asjas puudub vaidlus järgmistes olulistes asjaoludes - hageja ja kostja 1 vahel sõlmiti 18.01.2013 üürileping äriruumide kasutamiseks, samuti käenduslepingud hageja ja kostja 2 ja 3 vahel kostja 1 üürilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks piiratud vastutus summaga kostja 2 ja 3 puhul kummalgi 500 eurot (alus: vastavad lepingud); - leping on lõppenud kostja 1 poolt üürilepingu lõpetamise avalduse (28.11.2018) ja lepingu p 11.
  2. alusel 28.02.2019 (alus: leping ja ülesütlemisavaldus); - lepingu lõppedes oli kostjal 1 tasumata üüri võlgnevus kokku 1698.08 EUR, millest 500 EUR luges hageja tasutuks lepingu alusel makstud tagatisrahast, lisaks oli kostjal 1 tasumata kõrvalkulud summas 682.61 maja haldavale korteriühistule, millise nõuda on hageja ühistult 5

(7)Tsiviilasi nr 2-19-6505 omandanud (alus: lepingu p 7.3., 7.6., nõude loovutamise leping, kostja vastus ja hinna alandamise ning tasaarvestuse avaldus). Nimetatud summa osas vastutavad kostja I kõrval solidaarselt kostjad 2 ja 3 käenduslepingu alusel, kumbki kostjatest 500 EUR ulatuses (VÕS § 142, § 145, § 150, § 164).
  1. Sisuliselt ei vaidle kostjad vastu hageja rahalisele nõudele, vaid vaidlus on 08.04.2019 esitatud avalduse kehtivuse osas. Kohus on seisukohal, et nimetatud avaldus ei ole kehtiv ning üürihinna alandamine ning seeläbi nõuete tasaarvestamine ei ole põhjendatud, sest 14.
  2. Üürilepingus endas ehk juba alates 18.01.2013 sisaldus p 5.
  3. ap 2, mille kohaselt oli üürnikul õigus paigaldada hoonele reklaami, silte ja sümboolikat vaid Üürileandja eelneval kirjalikul nõusolekul. Üüriesemest väljapoole, sh hoone fassaadile tulevate püsideklaratsioonide, reklaamtulede või –siltide ülespanek toimub Poolte ühisel kokkuleppel Üürniku kulul nii, et nad sobiksid hoone kui tervikuga ja oleks kooskõlas heade tavade ning õigusaktidega. Kui selline reklaam vajab kooskõlastamist kohaliku omavalitsusega, kooskõlastab ja tasub vajalikud lõivud ja/või maksud Üürnik. Hageja viidatud Pärnu Linnavolikogu kehtestatud „Välireklaami paigaldamise eeskiri“ sätestab selgelt (selle § 9, mh lg 1 p 5), et välireklaamiks on vaja taotleda omavalitsuselt reklaamiluba, lisades sellele ka hoone omaniku nõusoleku. Seega, isegi kui hageja oli lubanud üürnikul varasemalt sellist välireklaami kasutada (see tuleneb poolte e-kirjavahetusest tl 48), pidi üürnik arvestama, et õigusaktide kohaselt ei saa ta eeldada sellise lubamise lõputut kestmist, pealegi ei tulene ühestki tõendist, et üürnik üldse kunagi reklaamiluba taotlenud oleks. Välireklaami piiramise näol olukorras, kus selleks olnuks vaja nagunii luba omavalitsuselt ja luba üürileandjalt, ei ole tegemist üüritud asjal üürnikule tekkinud puudusega VÕS § 282 lg 1 p 1 mõttes. Isegi kui ta seda oleks, siis 14.
  4. kohus nõustub hagejaga, et kui üürnik nägi pärast hageja poolt 2018.a alguses esitatud nõuet välireklaam eemaldada, et tema käive väheneb (08.04.2019 avalduse lk 1 viimane lõik), pidanuks ta VÕS § 278 p 4 ja § 282 lg 1 p 1 alusel teatama üürileandjale, et soovib kasutada oma õigust alandada üüri VÕS § 296 lg 1 alusel. Sellist soovi/teadet üürniku poolt enne 08.04.2019 avaldust, mil leping oli juba lõppenud, ühestki tõendist ei nähtu. Vastupidi, 08.04.2019 avalduses märgib üürnik eelviimases lõigus ise, et selline teatamiskohustus tal üldse puudub, sest üüri alandamise põhjus tuleneb vahetult üürileandja (võimalik, et pahatahtlikust – üürniku sõnastus) tegevusest. Kohus sellist seisukohta ei jaga (üürileandja lähtus lepingust ja õigusaktidest) ja leiab, et sõltumata üürileandja tegevusest pidanuks üürnik juba kevadel 2018 juhtima üürileandja tähelepanu võimalusele üüri alandada (milliselt võimalusest oli üürnik hästi teadlik tulenevalt 02.10.2017 üüri kokkuleppelisest alandamisest) ning et kui vastavat teavitamiskohustust mõistliku aja jooksul ei täideta, kaotab üürnik õiguse üüri alandada. Samale seisukohale on asutud ka kohtupraktikas (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 2-09-17616). See ei välista kostjate esiletoodut, et hinna/üüri alandamine võib toimuda alles kohtumenetluses, ei ole aegunud jne (nt on võimalik, et alandamise määr selgub alles hiljem), kuid see ei muuda kohtu seisukohta käesoleval juhul.
  5. Seega on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. 16.

§ 165

lg 3 kohaselt jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.

§ 138

lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja (tl 69-70) kohaselt on tema ainsaks kuluks hagilt tasutud riigilõiv 225 EUR, mis tuleb seega kostjatelt solidaarselt välja mõista. Vastuväiteid hageja menetluskuludele kostjad esitanud ei ole. Vastavalt

§ 177lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud 6

(7)Tsiviilasi nr 2-19-6505 isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.