← Eesti

2-19-424/96

Obsah (10)§ 436§ 657§ 651§ 456§ 654§ 171§ 174§ 176§ 175§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-19-424 Otsuse tegemise aeg ja koht 2. september 2020, Tartu Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parre

) § 436 lg 1) ning rajanema tõenditel (

§ 436lg 2).

Lahend ei saa tugineda oletustele. Maakohtu otsus vaidlustatud osas nendele nõuetele ei vasta. Samuti on maakohus eksinud

  1. septembri
  2. a müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tõlgendamisel. 7

(13)PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tehingu tagasivõitmiseks tuli maakohtul muuhulgas tuvastada, et kostja teadis või pidi teadma, et müügilepingu punktis 4.3 antud käendusega kahjustab võlgnik enda võlausaldajate huve. Kuigi maakohus on poolte erimeelsusele nimetatud küsimuses otsuse p-s 54 viidanud, ei ole küsimust otsuses asjakohaselt analüüsitud. Kohus ei ole otsuses tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võimaldaks väita, et kostja pidi tehingu tegemisel võlgniku võlausaldajatest ja nende huvide kahjustamisest teadlik olema. Võlgnikul endal võis käenduse andmisel oma kohustustest (võlausaldajatest) ülevaade olla, kuid kindlasti ei pidanud sellist ülevaadet omama kostja. Maakohtu poolt otsuse p-s 55 kasutatud väljendid "tõenäoliselt kahjustab" ja "võimalike võlausaldajate huvisid" näitavad selgelt, et mistahes võlausaldajate olemasolu ega nende huvide kahjustamist ei ole asjas tegelikult tuvastatud. Lisaks on jutt võlgniku tegevusest, mitte kostja teadlikkusest. Järelikult ei olnud võimalik võlgniku poolt antud käendust PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tagasi võita, milles tulenevalt kuulub maakohtu otsus vastavas osas tühistamisele. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Asja lahendamisel ei ole tähtsust maakohtu seisukohtadel
  1. septembri
  2. a müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tõlgendamisel. Riia Vahekohtu
  3. veebruari
  4. a otsuse ega Riigikohtu
  5. detsembri
  6. a määruse (tsiviilasjas nr xxx) muutmine ei ole võimalik. Samuti jääb kostjale arusaamatuks maakohtu vastuoluline seisukoht, mille kohaselt viitab asjaolu, et K. Kikas osaühingu Befinna majanduslikku seisu väga hoolikalt ei kontrollinud ning tugines võlgniku ütlusele, sellele, et ta tõenäoliselt oli teadlik võlgniku soovist tekitada endale ulatuslik leppetrahvi kohustus ning seeläbi ülejäänud võlausaldajate huve kahjustada. Esiteks ei ole asjas tuvastatud võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamist ega Befinna võlausaldajate huvide kahjustamisest. Teiseks on maakohus sellise eesmärgi oma lahendis (otsuse p-s 40) välistanud. Kolmandaks on tegemist maakohtu oletusega, mis ei põhine tõenditel. Maakohtu etteheide, et K. Kikas oleks pidanud täiendavalt väga hoolikalt kontrollima osaühingu Befinna majanduslikku seisu, on müügilepingus sisalduvate tingimuste ja tagatiste tõttu põhjendamatu. Befinna pidi täitma müügilepingu punktid 3.2 ja 3.2.1–3.2.3, kuid ilmselt selle võimatuse tõttu loobus müügist, mille tulemusel rakendus punktis 4.2 kokku lepitud leppetrahv ja punktides 4.3 kuni 4.5 sisalduvad käendused. Asjaolu, et Riia Vahekohtu
  7. veebruari
  8. a otsusega on kostja kasuks leppetrahv välja mõistetud, kinnitab, et kostja käitus müügilepingut sõlmides piisava ettevõtjale vajaliku hoolsusega ning tehing oli kostjale majanduslikult mõistlik, tagatud ja kasulik.
  9. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja õiglane ning otsuse resolutsiooni muutmiseks ei ole alust. Hageja jääb maakohtu menetluses esitatud väidete juurde, mh leiab hageja jätkuvalt, et kostja on võlgniku lähikondne. Võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamine väljendub eelkõige selles, et kostja 900 000 euro suurune nõue ületab kordades kõiki võlgniku kohustusi, mistõttu reaalsetele pankrotivõlausaldajatele võimalike väljamakstavate jaotiste suurus on kõigi teiste võlausaldajate jaoks olulisel määral väiksem. Vaidlusaluse tehinguga on võlgnik 8
(13)suurendanud oma kohustuste mahtu. Lisaks annaks nõue kostjale pankrotimenetluses absoluutse häälteenamuse ja seeläbi võimaluse alusetult pankrotimenetlust kontrollida. Maakohtu menetluses on kostja vaielnud vastu üksnes hageja väidetele, et kostja on võlgniku lähikondne ning et kostja teadis võlausaldaja huvide kahjustamisest. Kostja ei ole vaidlustanud, et käenduslepinguga ja selle sissenõutavaks muutumisega kahjustati tegelikkuses võlgniku võlausaldajate huve. Alles apellatsioonkaebuses on kostja asunud tegema maakohtule etteheiteid võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamatuse kohta. Kostja teadis või pidi teadma võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kohtu järeldused ei ole oletuslikud ning need on kooskõlas kohtupraktikaga. Kui tehingu teinud teisele poolele on teada, et võlgnik ei ole eeldatavalt võimeline täitma oma kohustusi nende sissenõutavaks muutumise hetkel, teab ta enamasti ka seda, et tehtav tehing võib kahjustada tulevaste võlausaldajate huve. Kostja on apellatsioonkaebuses ebaõigesti leidnud, justkui oleks maakohus eksinud müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuse tõlgendamisel. Hageja arvates on ilmne, et lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb kohtul selle sisu avada ja poolte esitatud argumente kontrollida. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses sisuliselt avanud, milles täpsemalt on kohus eksinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on ringkonnakohtu poolt kontrollitavas osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

9.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis läbi vaatamata hageja nõude tuvastada võlgniku kohustuste puudumise kosja ees. Nimetatud osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud. 10. Apellatsioonimenetluses vaieldakse eelkõige selle üle, kas esinesid Pankr

S § 110 lg 1 p 2 kohased eeldused tagatise (käenduse) andmise tagasivõitmiseks ning kas maakohus on need eeldused nõuetekohaselt tuvastanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise tingimused õigesti määratlenud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

  1. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 11.
  2. Kostja leiab, et PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tehingu tagasivõitmiseks tuli maakohtul mh tuvastada, et kostja teadis või pidi teadma, et müügilepingu punktis 4.3 antud käendusega kahjustab võlgnik enda võlausaldajate huve. Kostja hinnangul ei ole 9

(13)maakohus võlausaldajate olemasolu ega nende huvide kahjustamist asjas tuvastatud. Sellele viitavad ka maakohtu poolt otsuse p-s 55 kasutatud väljendid "tõenäoliselt kahjustab" ja "võimalike võlausaldajate huvisid". 11.
  1. Ringkonnakohus märgib, et tagatise andmise tagasivõitmise puhul ei ole võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal alati tähtis. Võlausaldajate huvid võivad olla kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve, ning üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele (vt Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14913, p 40 koos selles viidatud praktikaga). 11.2.
  4. Ringkonnakohus leiab, et kui hilisem pankrotivõlgnik tagab kolmanda isiku kohustusi, saab seda pidada PankrS § 110 lg 1 p 2 tähenduses eelduslikult tema võlausaldajate huve kahjustavaks. Põhimõtteliselt ei ole kolmas isik kohustatud teise isiku kohustusi tagama. Ringkonnakohtu hinnangul ei muutu sellise käsitluse puhul PankrS § 110 lg 1 p 2 eeldus sisutühjaks, kuna sätte kohaldamise lisaeelduseks on see, kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. 11.2.
  5. Maakohus on otsuse p-des 52 ja 53 asjakohaselt põhjendanud, miks tagatise andmine käesoleval juhul kahjustab võlausaldajate huve. Lepinguline kohustus, mille tagamiseks võlgnik käenduse andis, on talle majanduslikult äärmiselt kahjulik. Leppetrahv on väga suur, moodustades ¾ ettevõtte osa müügihinnast. Võlgnik ei olnud kohustatud sellises suuruses leppetrahvile käendust andma ning selliste tehingute tagamine eraisiku käendusega ei ole tsiviilkäibes tavapärane. Kuna võlgnik oli ise Befinna juhatuse liige, piisanuks tal leppetrahvi maksmise kohustuse vältimiseks kostjale müügilepingu p-s 3.3 nimetatud kirja saatmisest ning ettevõtte osa üleandmise lepingule alla kirjutamisest. Ringkonnakohtu hinnangul on sellises ulatuses käenduse andmisel füüsilise isiku poolt raske näha majanduslikku sisu ja loogikat. Isegi kui kostja nõudis käendust enda huvide kaitseks, kahjustab käenduse andmine ikkagi vähemalt eelduslikult võlgniku võlausaldajate huve. Lisaks sanktsioneerib käendatav leppetrahv üksnes müügilepingu täitmata jätmist, mitte võimalike puuduste esinemist lepingu esemel. 11.2.
  6. Taganemata eelmärgitust, lisab ringkonnakohus, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu käenduse andmise ajal on asja materjalide põhjal tuvastatav. See nähtub võlausaldajate poolt võlgniku pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldustest (I kd, tl-d 119–121; 122–123) ja pankrotimenetluses tunnustatud nõuete nimekirjast (III kd, tl 84–85). Samuti märgib ringkonnakohus, et võlgniku võlausaldajate olemasolu, keda käenduse andmine võis kahjustada, ei ole kostja maakohtu menetluses ka kahtluse alla seadnud. 11.
  7. Vaidlustatud otsuse p-s 55 (ja p-s 56) on maakohus käsitlenud küsimust, kas kostja (K. Kikase kaudu) tehingu teise poolena teadis võlausaldajate huvide kahjustamisest või vähemalt pidi sellest teadma. Ringkonnakohus rõhutab, et PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusena ei pidanud maakohus tingimata tuvastama kostja tegelikku teadlikkust kindlate võlausaldajate huvide kahjustamisest. Normi rakendamiseks piisab, 10
(13)kui tehingu teine pool pidi aru saama, et tehing võib mõjutada negatiivselt (teiste) võlausaldajate huve. Selle on maakohus menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud. Praegusel juhul pidi mõistlik isik juba käenduse summast lähtuvalt aru saama, et käendaja ei pruugi suuta seda lepingust tuleneva nädalase tähtaja jooksul tasuda. K. Kikas on maakohtule antud selgitustes ise möönnud arusaamist sellest, et võlgnikul ei ole nii suurt summat võtta ning seetõttu oli vaja ka teisi käendajaid (III kd, tl 132 pöördel). Maakohus on leidnud otsuse p-s 56, et kostja tõenäolisele teadlikkusele võlgniku soovist võlausaldajaid kahjustada viitab asjaolu, et K. Kikas ei kontrollinud Befinna majanduslikku seisu väga hoolikalt ning tugines võlgniku ütlusele. Kostja arvates on see kohtu sisukoht mh vastuolus otsuse p-s 40 esitatud järeldusega. Ringkonnakohtu hinnangul kostja väidetud vastuolu maakohtu lahendis ei ole. Otsuse p-des 30–46 on maakohus analüüsinud seda, kas esinevad alused käenduslepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel. Sellest lähtudes pidi kohus hindama, kas võlgnik ja kostja on lähikondsed PankrS § 117 lg 3 mõttes. Ka otsuse p-s 40 esitatud käsitlus puudutab poolte väiteid hageja ja kostja lähikondsuse kohta ning ei seostu sisult p-st 56 esitatud põhjendustega. 11.
  1. Tagasivõitmise eeldusena pidi maakohus vältimatult analüüsima müügilepingu sõlmimise ja tagatise andmise asjaolusid ning tehingu majanduslikku sisu. Seetõttu on põhjendamatud apellatsioonkaebuse väited, nagu ei oleks maakohus tohtinud seda teha. 11.
  2. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väidetega, nagu ei saaks tagatise andmist tagasi võita põhjusel, et võlgniku käenduskohustuse summa on temalt Riia Vahekohtu
  3. veebruari
  4. a otsusega välja mõistetud ning vahekohtu otsus on Eestis tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud. Maakohus on õigesti märkinud, et tagasivõitmine ei muuda eelnimetatud kohtulahendeid, vaid annab pankrotihaldurile õiguse keelduda nende täitmisest. Nõuete kaitsmine ja tagasivõitmine pankrotimenetluses täidavad erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem (vt Riigikohtu
  5. veebruari
  6. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-157-16, p 12).
  7. Kokkuvõttes leidis maakohus seega õigesti, et võlgniku poolt müügilepingu p-s 4.3 võetud käenduskohustus tuleb PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada. Hageja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et käendusleping tulnuks kehtetuks tunnistada eelkõige PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel. Kuivõrd maakohus on võlgniku poolt tagatise andmise PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel põhjendatult kehtetuks tunnistanud, ei pea ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel vajalikuks kontrollida, kas sama tehingu oleks saanud kehtetuks tunnistada ka PankrS § 114 lg 1 p 3 alusel.
  8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

14.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 11

(13)14.
  1. Hageja esindaja poolt
  2. augustil 2020 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku 3528 eurot (sh käibemaks 588 eurot). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on teinud järgmiseid toiminguid: ▪ kohtuotsuse analüüs, nõupidamine kliendiga seoses võimaliku apellatsioonkaebuse esitamisega – 2,5 tundi; ▪ kohtumäärusega tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, nõupidamine kliendiga – 11,5 tundi; ▪ suhtlus kohtuga seoses istungiga, kohtumäärusega tutvumine, edastamine kliendile, täiendavate tõendite analüüs, täiendavate tõendite asja juurde võtmise taotluse koostamine, nõupidamine kliendiga seoses täiendavate tõenditega, tõendite komplekteerimine ja esitamine kohtusse – 6,5 tundi; ▪ kohtuistungiks ettevalmistamine, kohtutoimiku menetluskulude nimekirja koostamine – 3 tundi; ▪ kohtuistungil osalemine – 1 tund. komplekteerimine, hageja Esindaja tunnitasu on 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab hageja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

14.2. Kostja ei ole hageja menetluskulude kohta kohtule seisukohta esitanud. 14.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). 14.3.
  3. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja toimingud seoses võimaliku apellatsioonkaebuse esitamisega (kokku 2,5 tundi) ei ole kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuse menetlemise seisukohalt vajalikud ega põhjendatud. Hageja ise ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise toimingute (sh kohtumäärusega tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja nõupidamine kliendiga) põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kaheksa tundi. Tsiviilasi on küll üle keskmise mahukas, kuid nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Toimingud seoses
  4. juulil 2020 esitatud täiendavate tõendite asja juurde võtmise taotluse koostamise ja kohtule esitamisega saab vajalikuks ja põhjendatuks lugeda nelja tunni ulatuses. Kuna hageja esindaja oli tsiviilasja materjalide ja vaidluse sisuga eelnevalt tuttav, tuleb ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamise ajakulu (sh menetluskulude nimekirja koostamine) asja mahtu ning keerukusest arvestades põhjendatuks pidada kokku kahe tunni ulatuses. Kohtuistungil osalemise ajakulu üks tund on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud. 12

(13)Kokkuvõttes saab hageja esindaja toimingute põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses lugeda seega 15 tundi (8+4+2+1). 14.3.2. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 14.3.

  1. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 2160 eurot (sh käibemaks) (120×15t×1,2) ning mõistab nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja. 14.
  2. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.