← Eesti

3-20-1713/3

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 24. september 2020. a, Tallinn Haldusasja number 3-20-1713 Haldusasi XX kaebus tuvastamiseks, et AA ja BB 27.12.194

§ 121

lg 1 p 1 alusel ja lg 2 p 1 alusel, sest vaidluse lahendamine ei ole kohtu pädevuses ning kaebajal puudub kaebeõigus. 3. Kaebus tuleb siseministeeriumi rahavastikuregistris kaebaja isa ja tema esimese abikaasa abielu lõppemise kuupäeva parandamise kohustamisnõude osas tagastada

§ 121

lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu.

§ 44lg 1 kohaselt saab isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks.

Teise isiku õiguste kaitseks võib isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul (samas lg 2). Kaebaja soovib oma isa, kes kaebuse asjaolude kohaselt on surnud, kohta käivate andmete parandamist rahvastikuregistris. Kohus selgitab, et kuigi isikul on õigus sellele, et tema kohta registrites olevad andmed, sh informatiivsed andmed, oleksid õiged (vt. Riigikohtu 11.11.2002 otsuse nr 3-3-1-59-02 p 14), on selline õigus isikul ainult tema enda kohta käivate andmete suhtes. Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 16 kohaselt on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja parandaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad ebaõiged isikuandmed. Kaebaja soovib aga oma isa kohta käivate andmete parandamist. 1

(3)Kohtu hinnangul ei tulene kaebaja õigust nõuda oma surnud isa kohta käivate perekonnaseisuandmete parandamist ka perekonnaseisutoimingute seadusest (PKTS) ega rahvastikuregistri seadusest (RRS). PKTS § 13 lg 2 kohaselt muudetakse isiku perekonnaseisuandmeid tema avalduse, kohtuotsuse, perekonnaseisuasutuse otsuse või muu muudatust tõendava dokumendi alusel. Lõike 4 kohaselt on isikul õigus nõuda enda perekonnaseisuandmete parandamist, sh õigus pöörduda vastava asjaolu tuvastamiseks kohtusse. RSS § 32 lg 3 punktist 1 tuleneb, isikul on õigus nõuda ainult tema enda kohta käivate andmete parandamist ja § 33 lg 3 kohaselt võib volitatud töötleja vastutava töötleja loal andmete parandamisest keelduda. RSS seletuskirja kohaselt võib keelduda eelkõige juhtudel, kus inimesed nõuavad dokumente esitamata oma perekonnaseisu või nimede parandamist ehk paranduste tegemist, milleks puudub õiguslik alus.1 Lisaks ei ole RSS § 44 punktist 1 tulenevalt isikul isegi oma vanemate (juhul, kui vanemad pole isiku eeskostel) andmetele juurdepääsu õigust. Eeltoodust tuleneb selgelt, et isikul on õigus nõuda enda kohta käivate perekonnaseisuandmete parandamist, mistõttu leiab kohus, et käesoleval juhul puudub kaebajal kaebeõigus oma isa kohta käivate andmete parandamise nõudmiseks ja seetõttu tuleb kohustamiskaebus tagastada. Kaebaja eesmärgiks võib olla võimaliku tsiviilvaidluse tarvis rahvastikuregistri kande muutmine. Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2020 määruse nr 3-19-2449 punktis 17 on selgitatud, et kaebusega halduskohtusse pöördumise iseseisvaks eesmärgiks

§ 121lg 2 p 2 tähenduses ei saa tsiviilvaidluses tõendi loomine.

RRS § 6 lg 1 sätestab, et rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Samas ei eeldata andmete õigsust perekonnaseisuandmete (vallaline, abielus, lesk, lahutatud) kohta, kui rahvastikuregistrisse ei ole kantud nende andmete rahvastikuregistrisse kandmise aluseks olnud perekonnaseisudokumentide andmeid (lg 3). Seega kuivõrd neil andmetel puudub käesoleval juhul õiguslik tähendus, tuleb neid võimalikus tsiviilvaidluses hinnata kogumis muude tõenditega. Halduskohtu ülesanne ei ole aga võimaliku tsiviilvaidluse tarvis tõendite loomine. 4. Kaebus tuleb kaebaja isa esimese abielu lõpukuupäeva tuvastamisnõude osas tagastada

§ 121

lg 1 p 1 alusel kohtu pädevuse puudumise tõttu.

§ 4

lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine. Kuigi halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus, sh eraõiguslikke, ei ole halduskohtu pädevuses vaidlused, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest (vt Riigikohtu 05.11.2019 otsuse nr 3-17-1110 p 24). Kuigi kaebaja ei ole avaldanud pärimisasja sisu, saab kohus aru, et kaebaja isa esimese abielu lõppemise tuvastamine on vajalik pärandi saamiseks. Nii pärimisõiguslike kui ka abieluasjade lahendamine on tsiviilkohtu pädevuses (TsMS§ 96 lg 1 ja § 102 lg 1). Seega leiab kohus, et vaidluse, mis aitaks kaebajal tema eesmärki saavutada, lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. 5. Kohus selgitab kaebuse tagastamisel võimalusel kaebajale, kuhu ja millises korras on kaebajal võimalik asja lahendamiseks pöörduda (

§ 121lg 3).

Kohtule nähtub, et kaebaja mure ja vaidluse sisu võib seisneda selles, et ilma pärimistunnistuseta ei ole tal tõendit pärimisõiguse kohta oma isa pärandvarale. Kaebusele lisatud notari 03.09.2019 kirja kohaselt ei ole notaril võimalik kaebaja isa pärimistunnistust tõestada, kuna pärimisseaduse kohaselt tõestab notar pärimistunnistuse, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Samuti on notar soovitanud probleemi lahendamiseks pöörduda advokaadi- või juristibüroosse, et leida kohtu kaudu lahendus ning et kohus tunnistaks, et AA surma päeval kehtis tema teine abielu CC-ga. Kohus selgitab, et pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust. Pärand läheb pärijale üle üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga (PärS § 1 lg 1 Rahvastikuregistri seaduse eelnõu (382 SE) seletuskiri, lk 20-21. Kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d3beed6e-7b7b-4e39-af91-1e2ad5ecd73c. 2

(3)1, § 3 lg 1, § 4 lg 1, § 130 lg 1) (vt Riigikohtu 09.10.2019 otsuse nr 2-17-12721 p 15). Pärimistunnistus on tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Kui kohus tuvastab, et isik on pärija, s.o tema pärimisõiguse, asendab kohtuotsus pärimistunnistust (vt Riigikohtu 18.12.2007 otsuse nr 3-2-1-125-07 p 162). Seega, kui kaebajal on vaja tõendada oma pärimisõigust, kuid notar keeldub pärimistunnistuse tõestamisest põhjusel, et kaebaja pärimisõigus pole piisavalt tõendatud, tuleks kaebajal oma pöörduda oma isa surmaaegse elukoha järgsesse maakohtusse nõudega tuvastada, et kaebaja on oma isa XX seadusjärgne pärija (TsMS § 96 lg 1 ja § 368 lg 1). Seejuures tuleb kaebajal põhjendada, milline õiguslik huvi tal hagi esitamiseks on. Tuvastushagi tuleks esitada selle pärandi vastu võtnud pärija vastu, kes pärib juhul, kui kaebaja ei oleks pärija. Kaebaja saab oma pärimisõiguse tuvastamiseks hagi esitamisel nõuda ka asjaolu, et tema isa surma ajal kehtis isa abielu CC-ga, tuvastamist. Kuivõrd kohtuotsus asendab vajadusel pärimistunnistust, ei ole kaebajal, juhul kui maakohus kaebaja pärimisõiguse tuvastab, tarvis notarilt eraldi tõestatud pärimistunnistust saada. Samuti ei mõjuta sellisel juhul rahvastikuregistri võimalikud ebaõiged andmed kaebaja isa esimese abielu lõppemise aja kohta enam kaebaja õigusi oma isa järelt pärimisel. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 2 Riigikohtu otsuses viidatud PärS § 1401 lg 2 on praegu kehtiva PärS § 171 lõikega 1 samasisuline. 3
(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.