Obsah (5)

§ 38§ 39§ 37§ 41§ 43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 28. mai 2020, Tartu 3-19-1962 Haldusasi

) §-st 39 tuleneb, et kuna kinnipeetavate töö- ja puhkeaega see seadus eraldi ei reguleeri, siis tuleb selles osas juhinduda töölepingu seadusest (TLS). TLS § 5 lg 1 p 7 kohaselt lepitakse töölepingus kokku tööajas ehk töökoormuses. Osalise tööaja puhul tuleb samuti konkreetne töötundide arv välja tuua. Ületunnitööle ja tööle puhkepäevadel rakendada vaid poolte kokkuleppel. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut töötada puhkepäevadel. Töötasuks määratud 0,64 eurot tunnis on ebaseaduslik ja inimväärikust alandav. Koristajana töötades on ühes kuus teenitav summa nii väike, et selle eest pole võimalik endale isegi pesemisvahendeid soetada. Vangla ei ole suutnud leida kaebajale tema oskustele või erialale vastavat tööd, kuigi

§ 38neid selleks kohustab.

Kaebajal on oskused, et töötada AS-s Vanglatööstus (kaebaja on lõpetanud plaatija eriala), kus ta on varem ka töötanud. 4. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Erialakirjanduses on rõhutatud, et kinnipeetava töötamine ei kuulu üldpõhimõttena tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele – kinnipeetaval puudub lepingu sõlmimise vabadus. Kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu.

§ 39

lg 3 sätestab, et vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Kaebaja väide tema võimalikule tööle rakendamisele 16 tunni vältel ühe päeva jooksul on hüpoteetiline. Tööaja arvestuse tabelite kohaselt ei ole teda viidatud koormusega majandustöödele rakendatud ning seega on kaebaja sellekohased väited paljasõnalised ja tõendamata. Vanglal puudub seadusest tulenev kohustus ja ka võimalus tagada kõigile kinnipeetavatele töötamine täistööajaga. Silmas tuleb pidada, et kinnipeetavate majandusabitöödel osalemise peamiseks eesmärgiks ei ole mitte raha teenimine, vaid kinnipeetavate õiguskuulekale käitumisele suunamine ning tööharjumuse kujundamine. Viidatud eesmärgil ning seaduses sätestatud tingimustel kaebaja majandusabitööl rakendamist ei saa pidada mõnitavaks või alandavaks. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED 5. 30. jaanuari 2020. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsust põhjendas halduskohus järgnevalt. 6. Käskkirjade jätkuv mõju kaebaja õigustele ei ole välistatud, arvestades muu hulgas seda, et vaidlus puudutab ka käskkirjadega määratud töötasu suurust. Seetõttu on vaidlusaluste käskkirjade tühistamise nõuded lubatavad. 7. Kaebaja arusaam vanglas kinni peetava isiku töötamise regulatsioonist on ekslik. Kinnipeetava töötamist reguleerib eelkõige vangistusseadus.

§ 37lg-st 1 tuleneb kinnipeetava kohustus töötada, kui seadus ei sätesta teisiti.

Kinnipeetava tööle määramisel ei teki kinnipeetava ja vangla vahel lepingulist suhet. Töölepingu seaduse sätted kuuluvad kohaldamisele vaid konkreetsetel juhtudel, kui seadus seda ette näeb (nt

§ 41lg 2).

Vangistusseadusest ei tulene kohustust märkida kinnipeetava majandustööle määramise käskkirjades töö- ja puhkeaega. Vangla majandustöö iseloom on selline, et tööd tehakse erinevates üksustes vastavalt vajadusele ning tööaja pikkus võib tööülesandest sõltuvalt erineda. Kaebaja vaidlusaluste käskkirjade alusel töötamist on kajastatud tööaja tabelites (tl 68), millest nähtub, et kaebaja majandustööle rakendamise aeg ühes kuus kokku jääb vahemikku 1 tund ja 20 minutit kuni 8 tundi ja 50 minutit. Seega on kaebaja tööga hõivatuse tase madal. Kuigi

§ 39

lg 2 sätestab, et ületunnitööle, tööle puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, võib kinnipeetavat rakendada üksnes tema nõusolekul, 2 siis on siin silmas peetud olukordi, kus kinnipeetav on tööpäevadel tööga hõivatud (nt töötamine vangla käitises). Sama paragrahvi lõige 3 teeb sellest erandi majandustööle rakendamisel. 8. Tööle rakendamine ette teatamata ei ole alandav, ei lähe vastuollu

§-ga 41 ega takista ülemääraselt aja planeerimist ülejäänud päeva osas niivõrd kui see on vanglas kehtivat päevakava arvestades võimalik. Kaebajale on teada periood, millal teda võidakse majandustööle rakendada, ning asjaolu, et selleks ei ole määratud kindlaid kuupäevi ja kellaaegu. 9.

§ 43lõige 1 sätestab: „Kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu.

Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel.“ Tulenevalt

§ 43

lg-st 2 peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunnitasu alammäär oli 2018. aastal 2,97 eurot ja 2019. aastal 3,21 eurot.

§ 43

lg-st 2 tulenev 10 protsenti nendest alammääradest oleks seega vastavalt 0,297 eurot ja 0,321 eurot. Kaebaja tunnitasuks oli 0,64 eurot tunnis, mis on kaks korda kõrgem õigusaktides sätestatud kinnipeetavate tunnitasu alammäärast. Kinnipeetavate töötasu suurust on analüüsitud ka põhiseaduspärasuse aspektist (nt Tartu Halduskohtu

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-19-1720, õiguskantsleri
3. märtsi
4. a seisukoht nr 6-1/150287/1501020) ning seda ei ole peetud põhiseadusega vastuolus olevaks. Seega ei saa töötasu suurust pidada inimväärikust alandavaks.
5. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda vanglalt tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd ja tööd kinnipeetava õpitud kutsealal. Seega ei saa kaebaja nõuda endale majandustöö asemel rohkem tulutoovamat tööd. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6. Madis Naudi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
7. Kaebaja on seisukohal, et kohus on otsuse põhjendustes jätnud vastamata kaebaja põhilisele väitele. Nimelt vastavalt vangistusseaduse kommentaaridele (
8. a, lk 121), kuna

kinnipeetavate töö- ja puhkeaega eraldi ei reguleeri, siis tuleb selles osas juhinduda TLS-st. TLS § 1 lg 1 sätestab töölepingu tunnused. Sama sätte teise lõike kohaselt eeldatakse, et tegemist on töölepinguga, kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest. Kui töösuhe vastab nendele tingimustele, tuleb töö tegemiseks sõlmida kirjalik tööleping. Silmakirjalik on väita, et majandustööle määratakse kinnipeetavad, et õpetada õiguskuulekat käitumist ja tööharjumust, kui kinnipeetavaid sunnitakse alla kirjutama käskkirjadele, mis on seadusega vastuolus. Ka vangla on kohustatud seadust järgima. Kuidagi ei ole põhjendatav, et ühe elusektori koridori koristamiseks on majandustööle määratud kokku 27 kinnipeetavat.

1. Tartu Vangla vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud kaebuse rahuldamata. Halduskohus on ammendavalt ja selgesti jälgitavalt selgitanud kinnipeetavate töökohustuse olemust ja sellele kohalduvat õiguslikku regulatsiooni. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning vastavalt HKMS § 201 lg-le 4 põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
3. Apellatsioonimenetluses on kaebaja põhiväiteks jätkuvalt, et vaidlustatud käskkirjadega kaebaja tööle määramisel tekkis kaebaja ja vastustaja vahel töölepinguline või töölepingulaadne suhe. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. 3
4. Vaidlustatud käskkirjadega määrati kaebajale töökohustus täitmiseks vangla majandustöödele. Selline töötamine erineb olemuslikult töötamisest töölepingu alusel, sest kinnipeetaval on seadusest tulenevalt kohustus töötada (

§ 37

lg 1) ning tegemist ei ole seaduses sätestatud erandiga, mil tööle määramiseks on vajalik kinnipeetava nõusolek (

§ 37

lg 5), s.t olukorras, kus ei esine ka töökohustust välistavaid asjaolusid (

§ 37lg 2) ei olnud kaebajal õigust keelduda vastustaja määratud tööst.

Seejuures eristatakse

§ 38lg 1 järgi vanglas nn tavapärast töötamist ja vangla majandustöödel osalemist.

Vangla majandustöödel rakendatakse kinnipeetavat juhul, kui vangla ei suuda pakkuda tema füüsilistele ja vaimsetele võimetel ning oskustele vastavat tööd. Kaebaja vangla majandustööle rakendamine teenib eelkõige vangistuse täideviimise eesmärke, mitte ei ole vahend ja võimalus kaebajale toimetulekuks rahaliste vahendite teenimiseks. Seetõttu ei saa eeldada, et vangla majandustöö on töö, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest. Selliselt on kaebaja tööle määramise eesmärk käskkirjades ka välja toodud. Vangla on märkinud, et kaebaja tööle määramisega taotletakse tööharjumuse kasvatamist ja säilitamist ning tööoskuste ja majandusliku toimetuleku õppimist. Halduskohus selgitas põhjendatult, et neid eesmärke ning kinnipeetavale vanglas tagatud ülalpidamist silmas pidades ei saa töötamise eest määratud tasu pidada sedavõrd madalaks, et see rikuks kaebaja põhiõigusi. Töötasu määr iseenesest on kooskõlas

§ 43lg-ga 2.

17. Seega kaebaja rakendamisel vangla majandustöödele puuduvad kaks eraõiguslikule töölepingulisele suhtele iseloomulikku tunnust – kokkuleppelisus ja eeldus tehtud töö eest turutingimustele vastava tasu saamiseks. Vastavalt tuleb kaevatud käskkirjadest tekkinud suhet pidada vangistuse täideviimisel tekkinud avalik-õiguslikuks suhteks, mille kaudu vanglateenistus täidab talle seadusega pandud kohustust vangistuse täideviimiseks. Kaebajal on seega kohustus täita talle haldusaktiga pandud töötamise kohustust, kusjuures tal endal puudub võimalus valida meelepärast tööd või tööülesannete täitmise aega. Töölepingulise suhte tekkimine on selgesõnaliselt ette nähtud üksnes juhul, kui kinnipeetav töötab järelevalveta väljaspool vanglat. Töötamist väljaspool vanglat kaebaja aga ei väida. Vangla majandustöödel osalemise kohta on seadusandja selgesõnaliselt sätestanud, et kinnipeetavat rakendatakse tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel (

§ 39

lg 3), rõhutades sellega, et tegemist ei ole töötamisega töölepingulise suhte alusel või töölepingulisele suhtele sarnastel tingimustel.

1. Vangistusseadusest ega muust õigusaktist ei tulene kaebajale õigust nõuda, et eluosakonna koristamise ülesande täitmiseks ei määrataks majandustööle samaaegselt mingist kindlast arvust rohkem kinnipeetavaid. See, kui palju kinnipeetavaid samaks perioodiks tööle määratakse on eelkõige otstarbekuse küsimus. Vastustaja saab siinkohal arvestada muu hulgas sellega, kui palju on neid kinnipeetavaid, kelle tööle rakendamist on nende individuaalses täitmiskavas peetud vajalikuks vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks, samuti asjaoluga, et mõni tööle määratud kinnipeetav võib tema tööle määramisele vaatama keelduda tööle asumast. Kuna kaebajale on tagatud toimetulek vanglas, siis ei olnud töötamise võimaldamise ülesandeks tagada kaebajale vahendid toimetulekuks ega seega ka kaebaja rakendamine tööle ülalpidamise teenimiseks vajaliku (täis-)tööajaga. Seega ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks valida, millist tööd, millise koormusega ta teeb ega valida majanduslikult tasuvamat töökohta.
2. Sarnaselt on kinnipeetava vangla majandustöödel töötamist mõistetud kohtupraktikas ka varem. Nii on Riigikohus leidnud, et kuigi vangla majandustöödel töötamisele kohalduvad näiteks töötervishoiu- ja ohutuse nõuded1, siis tööaja märkimine kinnipeetava tööle määramise käskkirjas ei ole nõutav ning vanglal ei ole keelatud rakendada kinnipeetavat tööle ka puhkepäevadel või öörahu ajal
3. Seetõttu tuleb

§ 39

lg-t 2, mis lubab rakendada kinnipeetavat ületunnitööle, tööle puhkepäevadel ja riiklikel pühadel üksnes kinnipeetava nõusolekul, mõista selliselt, et säte 1 2 RKHK

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12 (p 10). RKHK
3. november
4. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 19). 4 kohaldub eelkõige täistööajaga töötamisel vangla või kolmanda isiku käitises. Vastustaja selgitusel ja kaebaja enda kinnitusel on kaebajat rakendatud vangla majandustöödel lühiajaliselt ja mitte igapäevaselt. Seega ei ole kaebaja tegelik tööaeg olnud ligilähedanegi täistööajale (8 tundi päevas, 40 tundi nädalas), mille puhul võiks tõusta küsimus ületunnitööst ja/või piisava puhkeaja tagamisest. Vangla majandustöödel tehtavate tööülesannete ning töötamise korralduse tõttu puudus vajadus rakendada töölepingulisele suhtele sarnast režiimi kaebaja tööajale. Kaebaja tööle määramisel kolmekuuliseks perioodiks olnuks ilmselt ka ebamõistlikult koormav kui mitte võimatu määrata, millistel päevadel, kellaajal ja mahus kaebajal tuleb tööülesandeid täita olukorras, kus töötamine ei toimu igapäevaselt ega täistööajaga. Töötamise lühiajalisuse tõttu ei saa eriliselt koormavaks pidada sedagi, et tööülesandeid tuli täita ette teatamata vanglateenistuse ametnike korralduste alusel ja vajadusel ka nädalavahetusel. Vastustaja valikuõigus kaebaja rakendamiseks vangla majandustöödel m.h tööle rakendamise aja osas tuleneb

§ 39lg-st 3.

Nendel põhjustel ei olnud vastustaja kohustatud vaidlustatud käskkirjade andmisel täpsustama kaebaja tööaega. Tööaja märkimata jätmine ei muutnud käskkirju õigusvastaseks. Majandustööde tegemise tavapärane aeg ja kestus on kaebajale teada tema varasema kogemuse põhjal või ka selle tõttu, et teised kinnipeetavad eluosakonnas sama ülesannet täidavad. Seetõttu ei saanud kaebajal olla ka kartust, et kaevatavad käskkirjad tema õigusi ebaproportsionaalselt riivaks juhul, kui neis ei ole tööaeg fikseeritud.

1. Kuid isegi juhul, kui nõustuda kaebajaga, et tööaeg tulnuks käskkirjades siiski märkida, ei järeldu sellest, et esineks alus käskkirjade tühistamiseks. Tööaeg määrab üksnes osa töötamise režiimist. Selle märkimata jätmise korral aga ei ole alust eeldada, et vastustaja kavatses rakendada kaebaja tööle ülemäärase tööajaga. Lisaks nähtub käskkirjadest üheselt, et kaebaja määrati tööle osalise koormusega, s.o mitte täistööajaga. Kaebaja õigused on aga kaitstud võimalusega vaidlustada käskkirja täitmist, s.h vaidlustada tööle rakendamist ülemäärase tööajaga. Seetõttu ei saa tööaega vangla majandustööle määramisel pidada sedavõrd oluliseks tingimuseks, et tööaja määratlemata jätmisel muutunuks töötamise kohustus ebamääraseks ega olegi täidetav. Käskkirja alusel töötamine on võimalik ainult vastustaja ametnike korralduse alusel, kaebajal ei ole õigust ega kohustust asuda täitma tööülesandeid omal algatusel või talle sobival ajal. Seetõttu ei ole tööaja määratlemata jätmine seostatav näiteks võimalusega, et kaebajal jäävad tööülesanded tähtaegselt või piisava sagedusega täitmata ning tema suhtes rakendatakse distsiplinaarsanktsiooni.
2. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata.
3. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis tulenevalt 109 lg 1 ls 3 järgi kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 5