Obsah (5)

§ 146§ 142§ 147§ 158§ 144

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Harju Maakohus Andres Suik 14.09.2020, Tallinn 2-20-7070 O. Š., A. Š. hagi H. N. vastu võla nõ

§ 146lg 1 kohaselt kolm aastat.

Üheks erijuhuks, mil aegumistähtaeg on kümme aastat, on selle paragrahvi

1. lõike järgi kohustatud isiku tahtlik kohustuse rikkumine. Hageja leiab, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, sest ta ei täitnud seda pikema aja jooksul vaatamata hageja mitmekordsetele meeldetuletustele ning seetõttu on hageja nõude aegumistähtaeg kümme aastat. Kuna kostja ei tunnistanud oma võlga, sai hageja oma õiguse 2 2-20-7070 kaitsmiseks pöörduda kohtusse. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-15-09). Tahtlusena ei saa käsitada ainult isiku tegevust. Kostja tahtlus kohustuse täitmata jätmisel avaldub tema tegevusetuses. Sama Riigikohtu lahendi punktis 14 kohus märkis, et kostja tegevusetust saab käsitada tahtliku tegevusena.
4. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine lepinguvälises suhtes õigusvastane mh eelkõige siis, kui kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega.

§ 146lg-s 4 ettenähtud tahtlust tuleb sisustada analoogiliselt.

Seega on kohustuse tahtliku rikkumisega

§ 146

lg 4 tähenduses tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub

§ 146

lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib Hageja seisukohalt olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Eeltoodule tuginedes leiab Hageja, et

§ 146

lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaeg kohaldub, kuna Kostja rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt.

1. Lisaks Hageja selgitab, et Hageja surnud abikaasa ja Kostja vahel oli sõbralikud suhted, kus Hageja surnud abikaasa usaldas ning uskus Kostja aususesse. Ka Kostja oli mitmel korral Hageja juuresolekul kinnitanud Hageja abikaasale, et tagastama võlatunnistusega võetud rahalised vahendid igal juhul ning et temal pole kavatsustki kalduda kõrvale võetud kohustusest. Seega saab kostja tegevusetust käsitada tahtliku tegevusena. KOSTJA VASTUVÄITED
2. Kostja esitas 20.07.2020 vastuse hagiavaldusele. Kostja märgib, et hagejad esitasid nõude tulenevalt 10.04.2011 antud võlakirjast, mille kohaselt pidi võlgnik laenu tagastama 10.12.
3. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mille sisuks on olemasoleva nõude (laenu) tunnustamine. Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele kohaldatakse põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaega.

§ 146lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Vastavalt

§ 142

lg 1 on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist aegub seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

1. Kostja keeldub oma kohustuse täitmisest ja palub kohtul rakendada nõude aegumist. TsMS § 172 lõike 1 kohaselt palub kostja jätta menetluse kulud avaldaja kanda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg
3. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata.
4. Esmalt märgib kohus, et vaidlus puudub selles, et kostja on kinnitanud 10.04.2011 oma võlgnevust hagejate õiguseellase V. Š.i ees, lubades tasuda laenu summas 23 200 eurot koos intressiga tähtajaga 10.12.2013 (vt tl 5-9). Kohus leiab, et selliselt andis kostja hageja õiguseellasele deklaratiivse võlatunnistuse võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 tähenduses. Seega 3 2-20-7070 hagejate nõue kostja vastu tugineb võlatunnistusele, milles oli võla tasumise tähtajana kokku lepitud 10.12.
6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (

) § 142 lg 1 on sätestatud, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt

§-e 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kohus märgib, et kostja tugineb hageja nõude aegumisele. Kohus nõustub kostjaga, et deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele kohaldatakse põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaega ning

§ 146lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

13. Seega kontrollib kohus esmalt vastavalt kostja taotlusele, kas hagejate nõue võib olla aegunud. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb kohaldada

§ 146

lg-st 1 tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega.

§ 147

lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Vaidlusalune nõue muutus seega sissenõutavaks 11.12.2013, mil hagejate õiguseellasel tekkis õigus nõuda võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmist. Nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 11.12.2013 kell 00:00 ning nõue aegus hiljemalt 11.12.2016 kell 23:

1. Seega VÕS § 146 lg 1 järgi aegus laenusumma ja intresside tasumise nõue aegus 11.12.
2. Hagejad on hagiavalduse esitanud aga alles 14.05.2020, s.o pärast aegumistähtaja möödumist.
3. Hagejad leiavad, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, sest ta ei täitnud seda pikema aja jooksul vaatamata hageja mitmekordsetele meeldetuletustele ning seetõttu on hageja nõude aegumistähtaeg VÕS § 146 lg 5 järgi kümme aastat. Hagejad leiavad, et kostja tahtlus kohustuse täitmata jätmisel avaldub tema tegevusetuses ning kostja rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Hagejad väidavad, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, sest ta ei täitnud seda pikema aja jooksul vaatamata hageja mitmekordsetele meeldetuletustele. Kohus hagejate seisukohaga ei nõustu. Ainuüksi kohustuste mittetäitmine ei ole

§ 146lg 4 kohaldamiseks piisav.

Kohus on seisukohal, et

§ 146

lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt. Praegusel juhul ei ole hagejad esitanud asjaolusid ja tõendeid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt

§ 146lg 4 tähenduses.

15. Riigikohus on leidnud, et

§ 146

lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Riigikohus märkis nimetatud lahendis, et kostja tahtlust

§ 146

lg 4 mõttes ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et hageja nõudis kostjalt aastate jooksul pidevalt laenu tagastamist, kuid kostja oma kohustust ei täitnud. Riigikohus selgitas, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Kohus nõustub nimetatud Riigikohtu seisukohtadega ja leiab, et need on asjakohased ka käesolevas asjas. 16. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid aegumise katkemisele või peatumisele (

§ 158

-169).

§ 158

lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ning

§ 158

lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või 4 2-20-7070 muus teos. Paljasõnalised on hagejate väited, mille kohaselt olevat kostja kinnitanud hageja abikaasale, et tagastab võlatunnistusega võetud rahalised vahendid ning et tal pole kavatsust kalduda kõrvale võetud kohustusest. 17.

§ 144

sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Seega on hagejate esitatud intressinõue ja viivisenõue samuti aegunud. Lähtudes eeltoodust on hagejtea poolt hagiavalduses esitatud nõuded (põhinõue, intress ja viivis) aegunud ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele. Arvestades aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist kohtu poolt, jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus selgitab, et kui kohus jätab hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata, ei pea ta tuvastama rohkem asjaolusid, kui on vajalik aegumise kohaldamise hindamiseks (vt Riigikohtu 29.05.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 23). Seetõttu ei anna kohus käesolevas asjas aegumise kohaldamise tõttu hinnangut poolte muudele väidetele.

1. Kohus määrab vastavalt käesoleva asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 1 on sätestatud, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
2. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud rahaliselt kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Käesoleva tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses kandnud kulusid. Kohtu poolt antud tähtajaks kostja oma menetluskulude nimekirja ei esitanud. Seega kostjal puuduvad menetluskulud, mille rahalist suurust saaks kohus kindlaks määrata. Juhindudes TsMS § 177 lg st 1 määrab kohus kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
3. Kuna menetluskulud jäävad hagejate kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata hagejate menetluskulude rahalist suurust. Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 5