Obsah (5)

§ 436§ 173§ 163§ 177§ 386

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Nele Atonen Otsuse tegemise aeg ja koht 09.09.2020, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-4421 Tsiviilasi A. T. hagi Osaühi

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 1¹ täpsustab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–19¹ nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 19 nimetatud täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku või registerpandiga koormatud eseme omaja kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga, laevahüpoteegiga või registerpandiga tagatud nõude rahuldamiseks.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 30.10.2015 notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise lepingu, kinnistamisavalduse ja asjaõiguslepinguga on seatud kostja kasuks hüpoteek esimesele järjekohale hagejale kuuluvale kinnistule asukohaga xxx summas 200 000 eurot (I kd tl 7-9), millega on tagatud kõik kostja nõuded A. T.i ja/või A. T.i vastu, mis tulenevad A. T.i ning kostja vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest, samuti nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused, kohtuliku sundtäitmise kulud, kindlustushüvisest, hüpoteegi sissekandmisest ja omanikule tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale. Kokku lepiti, et kinnistu igakordne omanik kohustub alluma kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kostja esitas 06.12.2019 kohtutäiturile täitmisavalduse, mille alusel alustas kohtutäitur Elin Vilippus 06.12.2019 hageja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr xxx (I kd tl 10-12).
3. Hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (asjaõigusseaduse (AÕS) § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. 30.10.2015 lepingus on pooled leppinud kokku ja kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele. Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). 30.10.2015 notariaalse lepingu kohaselt on pooled kokku leppinud, et hüpoteegiga on tagatud kõik kostja nõuded A. T.i ja/või A. T.i vastu, mis tulenevad A. T.i ning kostja vahel tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest, samuti nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused, kohtuliku sundtäitmise kulud, kindlustushüvisest, hüpoteegi sissekandmisest ja omanikule tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kulud notarile ja kinnistusosakonnale.
4. Võlaõigusseadus (VÕS) § 396 lg 1 järgselt on laenulepingu sõlmituks lugemise primaarne eeldus see, et üks isik kohustub andma teisele isikule raha (laenu) ning viimane võtab kohustuse selle laenuandjale tagasi maksta. Laenulepingu alusel toimuva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis peab hageja üksnes põhistama (usutavaks tegema), et kostjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et kostjal on sissenõutav nõue ulatuses, milles kostja soovib täitemenetlust korraldada. Seega peab kostja ennekõike tõendama seda, et on raha laenulepingu alusel üle kandnud selle täitmiseks.
5. Kohtule esitatud tõendist nähtuvalt sõlmisid kostja, keda esindas J. V. ja A. T. 30.10.2015 laenulepingu (I kd tl 6). Laenulepingu alusel andis kostja A. T. laenu 80 000 eurot tähtajaga 30.10.
6. Lepingupooled leppisid kokku, et kostja kannab laenu A. T.i korraldusel N OÜ arvelduskontole hiljemalt 30.10.
7. Lepingupooled leppisid üleantava laenu intressiks kokku 1,5% kuus laenujäägilt, mida A. T. kohustus tasuma igakuiselt
8. kuupäeval alates 30.11.
9. Laenu tagastamisega viivitamisel kohustus A. T. tasuma iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest 0,5% viivist tähtajaks tagasi maksmata laenusummalt. Lepingus leppisid lepingupooled kokku, et laenulepingust tekkinud nõue on tagatud 30.10.2015 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu, kinnistamisavalduse ja asjaõiguslepinguga (I kd tl 6).
10. Hageja väitel ei ole kostjal käesoleval ajal A. T.i vastu nõuet. A. T. ja kostja on nõuded tasaarvestanud. A. T. andis märtsis 2016 suulise laenulepingu alusel J. V. laenu sularahas 85 000 eurot. Kostja, keda esindas J. V., võttis 2016 suvel üle J. V. ja kostja vahel sõlmitud suulise lepinguga kohustuse tasuda A. T. J. V. laenukohustuse 85 000 eurot. A. T. nõustus kohustuse üle võtmisega. Kuna pooltel olid teineteise vastu nõuded, siis leppisid pooled kokku, et nõuded tasaarvestatakse järgmiselt: A. T.i põhinõue 85 000 eurot tasaarvestatakse kostja nõudega 80 000 eurot. A. T. pidi tasuma kostjale veel intressimaksed vastavalt laenulepingule, millest on maha arvatud 5000 eurot. A. T. kohustus tasuma intresse 9400 eurot, mille järgselt pooltel üksteise suhtes nõuded puudusid. Kostja hageja väidetega ei nõustu. A. T. ja J. V. ei ole sõlminud märtsis 2016 suulist laenulepingut. A. T. ei ole andnud J. V. sularahas 85 000 eurot. Tasaarvestust ei ole toimunud.
11. Kohtul tuleb seega vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas A. T. on andnud J. V. suulise laenulepingu alusel märtsis 2016 laenu 85 000 eurot.
12. Tõendamist ei ole leidnud, et A. T. on andnud J. V. märtsis 2016 suulise laenulepingu alusel laenu sularahas 85 000 eurot.
13. Tunnistaja A. T. on tunnistanud, et andis märtsi esimeses pooles või keskpaigas 2016 aadressil xxx J. V. laenu sularahas 85 000 eurot, mille võttis seifist, tähtajaga kuus kuud kuni aasta. Sularaha andmise juures viibis A. V. (II kd tl 11, 12, 12 pöördel, 14 pöördel, 15 pöördel). Tunnistaja J. V. ütluste kohaselt ei ole tema saanud sularahas A. T. laenu märtsis 2016 85 000 eurot. Tunnistaja J. V. ütluste kohaselt ei ole tema olnud A. T.i kontoris samaaegselt A. T.i ja A. V. (II kd tl 19, 20 pöördel).
14. Kuna tunnistajate A. T. ja J. V. vande all antud seletused on teineteisele täies ulatuses vastukäivad ning kohtul puudub alus pidada kummagi poole ütlusi kaalukamaks, siis kohus hindab järgnevalt, kas kirjalikult esitatud tõendid ning tunnistaja A. V. ütlused toetavad hageja väiteid ja A. T.i vande all antud ütlusi, et A. T. on andnud J. V. märtsis 2016 oma kontoris sularahas laenu 85 000 eurot.
15. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud laenulepingud (tl 28-29) ei tõenda, et A. T. oleks andnud J. V. laenu sularahas 85 000 eurot. Lepingud on allkirjastamata. Tunnistaja A. T.i ütluste kohaselt koostas laenulepingud tema ning laenulepingud olid valmis, kui J. V. sai sularahas laenu (II kd tl 13 pöördel). Usutavad ja veenvad ei ole A. T.i ütlused, et A. T. ei küsinud laenulepingutele allkirja, kui lepingud olid valmis ning andis raha üle sularahas, kuigi lepingus on kirjas, et laen kantakse laenusaaja pangakontole. Hagiavalduse punktis 24 (I kd tl 2 pöördel) on hageja väitnud, et kuna raha anti sularahas, siis ei olnud enam asjakohane laenulepingutes viidatud kohustus tasuda laenusummad arvelduskontole ning A. T. pidi laenulepingud ümber tegema. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, et A. T. oleks vastavad laenulepingud ümber teinud ja need edastanud J. V. allkirjastamiseks. Usutav ja veenev ei ole, et koostatakse kaks laenulepingut, kui raha antakse üle kogusummas. Vastuolulised on A. T.i ütlused, et tema koostas vastavad laenulepingud. Kohtule hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt on laenulepingud edastanud A. T.ile hageja (II kd tl 45-51). Kostja on veenvalt kohtule põhistanud, et laenulepingute metaandmed ei tõenda, et need on koostatud märtsis 2016, kuna metaandmeid saab muuta (I kd tl 171-173). Lisaks on hageja ise kohtule väitnud, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi sõnul on võimalik laenulepingute loomise aeg kindlaks teha üksnes failide loomiseks 2016 kasutatud sülearvuti kõvaketast uurides. Laenulepingute elektrooniliste failide ja nende metaandmete abil ei ole võimalik laenulepingute loomise/muutmise aega usaldusväärselt tuvastada (II kd tl 47 pöördel). Hageja väited, et poolte vahel oli sõlmitud mitmeid suulisi lepinguid ja sularaha on antud üle sadades tuhandetes eurodes, on tõendamata ning ei tõenda, et märtsis 2016 andis A. T. J. V. 85 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtule esitatud allkirjastamata laenulepingud ei toeta hageja väidet, et lepingud on koostatud lepingus toodud kuupäevadel ning, et laenulepingud tõendavad, et A. T. on andnud J. V. sularahas märtsis 2016 laenu 85 000 eurot.
16. Laenu andmist ei toeta ka tunnistaja A. V. ütlused. Tunnistaja A. V. ütluste kohaselt tuli J. V. märtsi 2016 keskpaigas A. T.i kontorisse samal ajal, kui tunnistaja viibis A. T.i kontoris. A. V. ei oska öelda, mis summas ning mis asjus raha üleandmine toimus. Tunnistaja ei oska ka täpselt öelda, mis kupüürides raha anti, üksnes eeldab, et võisid olla 500 euro suurused kupüürid. Tunnistaja ei ole ka kindel, kas raha võeti seifist (II kd tl 16-17). Tunnistajate A. V. ja A. T.i ütlused ka ei kattu ning on vastuolulised. Tunnistaja A. T. väitel printis ta laenulepingud koheselt välja peale J. V. lahkumist (II kd tl 13 pöördel). Tunnistaja A. V. ütluste kohaselt tema laenulepingud ei näinud ning laenulepinguid välja ei prinditud tema juures olekul ning A. T. ruumist ei lahkunud (II kd tl 17 pöördel). Tunnistaja A. T. väitel saatis A. T. J. V. peale raha andmist välja garaaži ukseni (II kd tl 16). Tunnistaja A. V. sõnul lahkus J. V. ise (II kd tl 17). Lisaks tunnistaja J. V. väitel ei ole tema koos A. V.ga viibinud A. T.i kontoris (II kd tl 20 pöördel). Eeltoodus tulenevalt on kohus seisukohal, et tunnistaja A. V. ütlused ei tõenda ega toeta hageja väiteid, et A. T. on andnud J. V. märtsis 2016 sularahas laenu 85 000 eurot.
17. Kostja on tõendanud, et A. T.il on J. V.ga seotud ettevõtete ees ainuüksi laenukohustusi ligi 400 000 eurot (I kd tl 100-104, 126-126a (dtl 506)). Lisaks oli A. T.il võetud käesoleva nõude aluseks olev laen 80 000 eurot. Seega ei ole ka usutav, et A. T.il oli vaba raha andmaks laenu J. V.. Tunnistaja A. T.i väited, et tunnistajal oli kasutada endale kuuluva äriühingu S OÜ sularaha kassa, kus oli 160 000 eurot (II kd 10 pöördel, tl 12), on vastuolulised. Tunnistaja on väitnud, et kogus sularahakassat paar aastat ehk 2015-
18. Eluliselt ei ole usutav, et A. T. oleks võtnud kostjalt laenu 80 000 eurot intressiga 1,5% kuus, kui A. T.il oli kasutada endal intressivabalt raha ning seejuures veel laenanud intressivabalt ilma kirjaliku lepinguta sularahakassast J. V. 85 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtule ei ole piisavalt põhistatud ja tõendatud, et A. T.il oli rahalisi vahendeid laenu andmiseks J. V..
19. Kostja on tõendanud, et J. V. ei olnud vaja märtsis 2016 laenata A. T.ilt 85 000 eurot. Kostja on kohtule esitanud tõendid, millest nähtub, et J. V. kuulub mitu kinnisasja ning 13 ettevõtet. J. V. kuuluv T OÜ omas 2016 majandusaasta aruande kohaselt omakapitali 4 823 215 eurot ja vaba raha summas 676 648 eurot (I kd tl 127-141). Kohus toetab kostja seisukohta, et J. V. kuuluvate kinnisasjade ja ettevõtete nimekiri tõendab otseselt J. V. finantsvõimekust. Seega ei ole usutav, et J. V. oli vaja laenata 85 000 eurot A. T.ilt. Hageja väited, et J. V. võis laenata raha selleks, et vältida maksukohustust, on asjakohatud ja tõendamata.
20. Asjaolu, et usutavad ei ole hageja väited, et A. T. on andnud J. V. laenu 85 000 eurot, milline on tasaarvestatud kostja käesoleva nõudega A. T. vastu, tõendab ka see, et A. T. on veel 01.03.2017 tasunud kostjale laenujäägilt 80 000 eurolt intressi 1200 eurot. Seega ka A. T. ise pidas veel märtsis 2017 laenukohustuseks kostja ees 80 000 eurot.
21. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendamist leidnud, et A. T. on andnud J. V. sularahas 2016 märts laenu 85 000 eurot.
22. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kuna kohus on tuvastanud, et A. T. ei ole andnud J. V. sularahas 2016 märts laenu 85 000 eurot, siis kohus ei hinda hageja väiteid seoses tasaarvestusega ning nimetatud väitega seoses esitatud tõendeid. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et A. T. on laenulepingust nr xxx tuleneva nõude kostja ees täitnud muude vahenditega.
23. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendamist leidnud, et A. T. on laenulepingust nr 2015-10-30/1 tuleneva põhinõude kostja eest täitnud. Seega ei ole sundtäitmine lubamatu põhinõude 80 000 euro osas täiteasjas xxx.
24. Hageja väitel puudub kostjal täitmisavalduses nimetatud nõue summas 174 400 eurot. Puudub vaidlus, et kostja nõue on täitmisavalduse kohaselt 174 400 eurot järgmiselt: 1) põhivõlgnevus 80 000 eurot, 2) intress 1,5% kuus perioodil 30.10.2015-30.10.2016 summas 14 400 eurot, 3) viivis lepingu alusel 0,5% päevas tagastamata summalt ehk 400 eurot päevas perioodi 31.10.201621.11.2018 eest summas 300 400 eurot, mida on vähendatud lubatud määrani ehk põhinõude summani 80 000 eurot.
25. Hageja väitel, kuivõrd A. T. on füüsiline isik ehk tarbija, on laenulepingus sätestatud viivisemäär ebamõistlik, tarbijat kahjustav ja seega tühine. Kostja hageja väitega ei nõustu. Täitemenetluses sissenõutav viivis 0,13% päevas on oluliselt madalam laenulepingu alusel nõutavast viivisest 0,5% päevas. A. T. tegutses laenu võttes oma majandustegevuses.
26. Kohus toetab hageja seisukohta, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (VÕS § 415 lg 1 ls 1) ning VÕS § 415 lg 1 sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 421 ls 1). VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus toetab hageja sisukohta, et asjaolu, et kostja on täitemenetluses vähendanud viivisemäära lubatud määrani ehk põhinõude suuruseni, ei muuda laenulepingus kokku lepitut ja kostja nõude aluseks olnud viivisemäära. Puudub vaidlus, et laenulepingu punkti 1.5 (I kd tl 6) kohaselt kohustus laenusaaja tasuma iga laenu tagastamisega viivitatud päeva eest viivist 0,5% tagasi maksmata laenusummalt. Seega laenulepingus kokku lepitud viivismääraks oli 182,5% aastas, mis on kõrgem seadusjärgsest viivisemäärast. Kohus on aga seisukohal, et A. T. tegutses laenu võttes oma majandustegevuses ning ei ole lepingus tarbijaks. Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 1 p 1 alusel tarbija on füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Lepingu punkti 1.2 (I kd tl 6) kohaselt kohustus kostja kandma laenu A. T.i korraldusel N OÜ arvelduskontole. Puudub vaidlus, et A. T. oli N OÜ juhatuse liige. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on laenulepingu alusel tagastanud intresse kostjale samuti N OÜ ning R OÜ (I kd tl 20--26), mille juhatuse liikmeks ning osanikuks oli A. T.. Seega arvestades esitatud asjaolusid ning tõendeid, on kohus seisukohal, et A. T. ei olnud laenulepingus tarbija ning on tegutsenud enda majandustegevuses. Seega ei laiene A. T. tarbijakaitse sätted. Kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks. Kohus on käesoleval juhul leidnud, et laenulepingu pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning seega ei ole tegemist erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega (vt ka Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-5-13, p 48-49). Lisaks on kostja vähendanud viivis põhinõude suuruseni. Eeltoodust tulenevalt ei ole sundtäitmine täiteasjas xxx lubamatu viivisenõude 80 000 eurot osas.
27. Hageja on tõendanud, et A. T. on laenulepingu aluse tasunud kostjale intressi 8400 eurot (I kd tl 20-26). Seega on sundtäitmine täiteasjas xxx lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks intressi katteks rohkem kui 6000 eurot.
28. Asjaõigusseadus (AÕS) § 349 lg 1 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Hageja on kinnisasja omanikuna esitanud kohtule nõude kinnistusraamatu registriossa nr 11245002 kantud kinnistu katastritunnusega xxx, asukohaga xxx I järjekohale kostja kasuks kantud hüpoteegi summas 200 000 eurot kustutamiseks ja tahteavalduse asendamiseks kohtuotsusega. Kuna kohus ei ole tuvastanud, et kostja nõude aluseks olevast laenulepingust tulenev nõue on rahuldatud, siis jätab kohus hageja nõude hüpoteegi kustutamiseks ja tahteavalduse asendamiseks rahuldamata. Menetluskulud 53.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt tuleb menetluskulud jätta 95% ulatuses hageja kanda ning 5% ulatuses kostja kanda. 54. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesolevas asjas tehtava kohtulahendi jõustumist (

§ 177lg 2).

Kohtu poolt seatud hagi tagamise abinõu tühistamine

1. Harju Maakohus rahuldas enda 24.03.2019 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja peatas Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus menetluses oleva täitemenetluse täiteasjas nr xxx kuni käesolevas asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
2. Kooskõlas

§ 386lg 4 tühistab kohus ülalviidatud määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Kostjal tuleb pöörduda käesoleva kohtumääruse täitmiseks peale käesoleva lahendi jõustumist ise kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen kohtunik