lg 1 p 1 järgi võib kohus isiku taotlusel vabastada ta menetlusabina täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest.
lg 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ning sama seadustiku § 111 lg 2 kohaselt arvestatakse menetluses osalemise edukuse hindamisel muu hulgas asja tähendust menetlusabi taotlejale.
lg 3 tulenevalt ei anta isikule menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on 1 ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Taotluse esitaja on Tallinna vangla kinnipeetav ja taotlusest nähtuvalt tal puuduvad vabad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, siis kaebeõiguse realiseerimise võimaldamiseks vabastab kohus ta täielikult riigilõivu tasumise kohustusest. Kohtupraktika kohaselt kohus korraldab kinnipeetavatele menetlusdokumentide tõlkimise kohtu kulul. HKMS § 249 lõikest 1 tulenevalt kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seega on erinormi - esialgse õiguskaitse - kohaldamise eesmärk tagada kohtuotsuse täitmine. Riigikohtu 21.12.2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja 08.04.2004 määruses haldusasjas nr 3-3-1-13-04 on kohtuotsuse täitmise võimatuseks peetud ka tagajärgi, mida ei ole hiljem mõistlik kõrvaldada. Laiemalt vaadates tekib kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral saaksid vastustaja või muud isikud teha toiminguid, mille tagajärjel ei oleks võimalik kaebuse esitajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada või ka juhul kui selline eesmärk küll oleks võimalik saavutada, ent esialgse õiguskaitse mittekohaldamine võiks kaebuse esitaja jaoks tuua kaasa tarbetult koormavaid tagajärgi, mille hilisem heastamine ei oleks mõistlik. Esialgse õiguskaitse üle otsustamisel tuleb arvestada ka avalikku huvi ja kolmandate isikute huviga, samuti hinnata kaebuse perspektiivikust ning seda reeglina olukorras, kus kohtu käsutuses olev teave on mittetäielik. HKMS § 249 lg 2 kohaselt esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. XX esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud kohtule vaidemenetluse ajal. Taotluses on esitatud nõue kohustada Tallinna vanglat edastama taotleja vaie Justiitsministeeriumisse, alternatiivnõudena kohustada vanglat andma taotlejale võimalus helistada 2 korda nädalas; organiseerida videohelistamine COVID 19 ajal kokkusaamiste asemel. Kohus selgitab, et esialgse õiguskaitse eesmärk on eelkõige kohtuotsuse täitmise tagamine. Antud juhul on taotluse esitaja esitanud 28.09.2020 Tallinna vanglale vaide 25.09.2020 käskkirja nr 1-1/20/45 peale. Nimetatud käskkirjaga vangla lõpetas osaliselt piirangud, mis olid kehtestatud 27.08.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.