← Eesti

4-20-3096/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. september 2020 Jõhvi kohtumajas Väärteoasja number 4-20-3096 (244020002584) Kohtunik Inna Kirsipuu, kirjalikus mene

§ 227lg 2 alusel määratud karistuse osas ja teha selles osas uus otsus.

Mõista Stanislav Bennerile

§ 227

lg 2 järgi järgi karistuseks rahatrahv 70 (seitsekümmend) trahviühikut, s.o 280 (kakssada kaheksakümmend) eurot. Rahatrahv tasuda 30 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumises Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 (AS SEB Pank); EE932200221023778606 (AS Swedbank); EE777700771003813400 (LHV Pank) või EE701700017001577198 (Luminor Bank AS). Kohustuslik viitenumber tasumisel on 4100081886. Selgitusse märkida „ Stanislav Brenner rahatrahv 4-20-3096“. Rahatrahvi tasumine loetakse täidetuks ja otsust kohtutäiturile täitmisele pööramiseks ei saadeta, kui menetlusalune isik on rahatrahvi tähtaegselt tasunud Eesti Vabariigile. 1/8

§ 227

lg 5 p 1 alusel mõista Stanislav Brennerile lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 (üheks) kuuks. Lisakaristuse kandmise algus alates kohtuotsuse jõustumisest. Tulenevalt

§ 127

peab Stanislav Brenner loovutama oma juhiloa Maanteeametile viie tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse ärakirjad edastada Stanislav Brennerile ja PPA Ida prefektuurile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 22.09.2020 Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 15.09.2020 Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel (ehk 16.10.2020) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud. MENETLUSE KÄIK Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liikluspolitseinik A. K. koostas 04.06.2020 väärteoprotokolli AB1463285, mille kohaselt 04.06.2020 kell 11:45 juhtis Stanislav Brenner Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas Tallinn-Narva 118 km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 +/- 5 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem, kui 30 km/h. Näitu näidatud juhile. Stanislav Benner rikkus väärteoprotokolli kohaselt

§ 15

lg 1 p 1, väärtegu on kvalifitseeritud

§ 227lg 2 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna liiklusgrupi välijuht A. E. koostas 02.07.2020 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 244020002584, millega tunnistas Stanislav Brenneri süüdi

§ 227lg 2 järgi ja mõistis karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, vastulauset menetlusalune isik väärteoprotokollile ei esitanud. Menetlusalune isik esitas 20.07.2020 kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale, mille kohaselt isik puhtsüdamlikult kahetseb oma tegu ning palub kergemat karistust ja säilitada juhtimisõigus. Kaebuse kohaselt töötab isik taksojuhina ning ei saa ilma juhtimisõiguseta elatist teenida, naine on lapsehoolduspuhkusel ja peres on kaks väikest last. Kaebuse kohaselt on isik nõus tasuma trahvi või tegema üldkasulikku tööd. Kaebusele oli lisatud rahvastikuregistri väljavõte, mille kohaselt on isikul kaks alaealist last, sündinud 20.04.2019. 2/8 MENETLUSOSLISTE SEISUKOHAD Menetlusaluse isiku 20.07.2020 kaebuse kohaselt ei vaidlusta isik temale etteheidetavat tegu. Isik palub määrata kergem karistus ja säilitada juhtimisõigus tulenevalt tema töö iseloomust ja perekondlikust olukorrast (peres kaks alaealist last ja naine on lapsehoolduspuhkusel). Isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks ja pere eest hoolitsemiseks. 04.08.2020 esitas Stanislav Benner kohtule taotluse asja arutamiseks kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja esitas kohtule 18.08.2020 kirjaliku seisukoha kaebuse põhjendatuse kohta ja nõusoleku kohta lahendada asi kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja on seisukohal, et mentlusaluse isiku süü õigusrikkumise toimepanemises on tõendatud ning määratud karistuse suurus on põhjendatud. Teod puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud ning isik on teo toimepanemises süüdi. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on käesolevas väärteoasjas 02.07.2020 koostatud otsust põhjalikult ja detailselt põhistanud ning jääb otsuses kirjeldatud seisukohtade ja põhistuste juurde. Kaebuses on viidatud asjaolule, et menetlusaluse isiku töö on seotud juhtimisõiguse olemasoluga ja juhiloa kaotus paneks ta raskesse olukorda. Isik tunnistab oma süüd ning palub võimalusel asendada karistuseks määratud juhtimisõiguse äravõtmine rahatrahviga või ühiskondlikult kasuliku tööga. Kohtuvälise menetleja esindaja juhib tähelepanu sellele, et kohtueelses menetluses ega ka kaebuses ei ole menetlusalune isik lisanud tõendeid töö iseloomu kohta ja väärteoprotokollis märgitu kohaselt on isik töötu. Kohtuvälise menetleja esindaja on juba karistusotsuse koostamisel viidanud asjaoludele, millest lähtuvalt kohaldati põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine ning kohtuväline menetleja ei nõustu kaebajaga selles osas, et määratud karistus oleks ebaproportsionaalselt suur. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebuses toodud põhjendusi ei saa käsitleda erandlike asjaoludena, mis välistaksid juhtimisõiguse äravõtmist või selle tühistamist. Tulenevalt KarS § 50 lg 2 sätestatule ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta ära vaid isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Käesolevas asjas sellist asjaolu tuvastatud ei ole. Riigikohus on oma lahendi 3-1-1-26-10 p-s 7.3 märkinud järgnevat: “Kriminaalkolleegium märgib sedagi, et kuigi üldiselt võib nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu“. Piirkiirusest mitte kinni pidamisest mootorsõiduki juhtimisega seonduvat temaatikat on käsitletud kõikvõimalikes meediakanalites. Käesoleva juhtumi puhul oli menetlusalusel isikul teadmine, et õigusrikkumist toime pannes pidanuks ta arvestama asjaoluga, et määratav karistus võib olla eelnevast rangem ning võidakse piirata ka tema juhtimisõigust. Oma tegevusega seadis menetlusalune isik ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu ja tervise. Karistuse arvestamisel arvestas kohtuväline menetleja kõikide kohtuvälise menetluse käigus kogutud tõenditega, isiku süüd kergendavate ja raskendavate asjaoludega. Juhindudes KarS § 56 lg 1 sätestatust määrati karistuseks

§ 227lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks.

Samuti kohtuväline menetleja rõhutab, et pannes toime järjekordse kiirusületamise, ei ole menetlusalune isik sellest vajalikke järeldusi teinud, millest nähtub tema ükskõiksus ja hoolimatus nii enese kui 3/8 kaasliiklejate suhtes. Seetõttu on menetleja seisukohal, et menetlusaluselt isikult juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks on avalikkuse huvides ülekaalukam kui menetlusaluse isikule ajutiselt kujuneda võivad ebamugavused. Kaebuses on märgitud, et isik töötab taksojuhina. Menetleja on seisukohal, et sellisel töökohal töötav isik peab olema liikluses eeskujuks teistele, kuna ta vastutab igapäevaselt teiste isikute elu ja tervise eest. Samuti vajab siinkohal äramärkimist, et isikul on karistusregistri andmete kohaselt 11 kehtivat väärteokaristust ja 2 kriminaalkaristust. Karistusregistri andmete kohaselt on karistused osaliselt täitmata, mis näitab seda, et isik ei tasu talle määratud rahatrahve. Seega antud hetkel ei ole otstarbekas määrata isikule karistuseks rahatrahv, kuna see ei täida oma eesmärki ning on isiku jaoks ilmselgelt liiga koormav. Kohtuvälise menetleja esindaja pöörab tähelepanu sellele, et isik on

  1. aastal kriminaalkorras karistatud KarS § 423 lg 1 järgi tingimisi vangistusega katseajaga 18.12.2018 kuni 17.06.
  2. Käesolevas väärteoasjas kiiruse ületamine pandi toime aga 04.06.
  3. Seega on isik oma liikluskäitumisega teistele liiklejatele ohtlik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt oli kiiruse ületamise ajal vihmasadu ja tee oli märg, mis omakorda raskendab antud tegu, kuna vihmasajus on nähtavus halvem ja pidurdusteekond pikeneb kordades. Sellistes ilmastikuoludes on kiiruse ületamine äärmiselt vastutustundetu ja ohtlik. Karistus peab isikut mõjutama seaduskuulekalt käituma. Mootorsõiduki juht peab tegema kõik selleks, täita kehtestatud nõudeid ning säilitada sellega ka oma juhtimisõigus. Rikkudes korduvalt seadust loob isik ise pinnase, kus tema õigus osaleda liikluses juhina tühistatakse, kuna teine karistusliik ei ole soovitud tulemust andnud ja isikut tuleb mõjutada muude vahenditega ning üheks selliseks vahendiks ongi juhtimisõiguse peatamine. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole menetlusaluse isiku kaebusega lisandunud täiendavaid asjaolusid, mida saaks otsuse tegemisel arvesse võtta. Kohtuvälise menetleja esindaja on jätkuvalt seisukohal, et menetlusalusele isikule mõistetud karistuse liik ja suurus on põhjendatud. Ülaltoodut arvesse võttes ja juhindudes VTMS § 120 lg-st 1 ja § 132 p-st 1 palub kohtuvälise menetleja esindaja jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesolevas asjas on menetlusalusele isikule esitatud süüdistus

§ 227

järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises, nimelt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamises 21-40 km/h. Politsei- ja Piirivalveameti Jõhvi politseijaoskonna liiklusgrupi välijuht A. E. koostas 02.07.2020 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 244020002584, millega tunnistas Stanislav Brenneri süüdi

§ 227lg 2 järgi ja mõistis karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 6 kuuks.

Väärteo toimepanemise asjaoludes ei ole poolte vahel vaidlust. Stanislav Brenneri poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimist ning seejuures lubatud suurima sõidukiiruse ületamist kinnitavad järgmised tõendid: 4/8 - - Menetlusaluse isiku enda ütlused, kus ta tunnistab lubatud sõidukiiruse ületamist seoses kiirustamisega lennujaama; 04.06.2020 kiirusmõõturi kasutamise protokoll, millest nähtub, et väärteoprotokollis näidatud ajal 04.06.2020 sõitis isiku Tallinna-Narva maantee 118-119 kilomeetril kiirusega vähemalt 120 km/h. Näit on 125 km/h, laiendmääramatus on 5 km/h. Menetlusalusel isikul märkusi ja vastuväiteid ei ole. Tunnistaja liikluspolitseinik Deniss Komarovi ütlused, mille kohaselt teostas tunnistaja koos liikluspolitseinikuga Andri Karp liiklusjärelevalvet 04.06.2020 kella 11:45 paiku Tallinn-Narva maantee 119. kilomeetril ning märkas, et politseisõidukile lähenes tagant poolt suure kiirusega sõiduauto. Sõiduauto kiirust otsustati kontrollida, näit oli 125 km/h. Sõiduk liikus üksinda, muid sõidukeid tagant poolt ei lähenenud. Sõiduk peatati, sõiduauto roolis oli Stanislav Benner, kes tunnistas kiiruse ületamist. Lubatud sõidukiirus antud teelõigul oli 90 km/h. Eeltoodut arvestades ei tekkinud kohtul kahtlust, et tegu on toime pandud ning et teo pani toime menetlusalune isik. Nimetatud tõenditega on kinnitatud, et: 04.06.2020 kell 11:45 juhtis Stanislav Brenner Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas TallinnNarva 118 km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 +/- 5 km/h, lubatud sõidukiirus antud teelõigul 90 km/h, seega ületas lubatud kiirust mitte vähem, kui 30 km/h.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h.

§ 227

lg 2 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteo koosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus on seisukohal, et Stanislav Brenner täitis

§ 227lg 2 objektiivse koosseisu tahtlikult.

Isik teadis, missugune kiirus on lubatud antud teelõigul ja teadis, et ta ületab lubatudkiirust. Seda tunnistas menetlusalune isik ise. Ta sooviski ületada kiirust, sest tema ütluste järgi oli tal kiire, pidi kiirustama lennujaama. Seega tahtluse mõlemad elemendid- süüteokoosseisule vastavast asjaolust teadmine ja selle saabumise soovimine on täidetud. Eeltoodud asjaoludel asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS

  1. peatüki
  2. jao mõttes ei tuvastatud. Süüd välistavaid asjaolusid KarS
  3. peatüki
  4. jao mõttes ei tuvastatud. Karistus on määratud politseiametniku poolt, kes on pädev kohtuväline menetleja liiklusalastes väärtegudes. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt ei ole kohtuvälise menetluse käigus rikutud väärteomenetlusõigust. 5/8 KARISTUS Käesoleva väärteoasja vaidlusküsimuseks on menetlusalusele isikule määratud karistus – juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks. KarS § 56 lg 1 alusel on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahend nr. 3-1-158-13 p.7), et karistuse mõistmisel reeglina tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Käesoleva väärteomenetlusega on tuvastatud, et Stanislav Brenner pani toime süüteo, mis vastab

§ 227lg 2 väärteokoosseisule.

Nimetatud väärtegu näeb ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kohtumenetluse pooltel on vaidlus, millist karistusliiki toimepandud rikkumise eest tuleb Stanislav Brennerile kohaldada. Kohus tuletab meelde korduvalt, et karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse määr ei tohi ületada isiku süü suurust. Karistust ei mõista puhtalt kriminaalpoliitilistel motiividel. Kohtuväline menetleja on leidnud, et Stanislav Brenner on pannud toime

§ 227

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo ning on vaidlustatud otsusega käesolevas väärteoasjas pidanud võimalikuks menetlusalust isikut karistada juhtumisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud, et menetlusalune isik pani teo toime tahtlikult, ning asjaoluga, et varasemalt on menetlusalune isik korduvalt karistatud erinevate Liiklusseaduse rikkumiste toimepanemise eest. Kohtuvälise menetlja otsuse kohaselt on menetlusvälisel isikul 11 kehtivat väärteokaristust ja 2 kehtivat kriminaalkaristust ning et rahatrahvid on tasumata. Kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusvälisele isikule mõju avaldanud, tuleb põhikaristusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks. 02.07.2020 üldmenetluse otsuse kohaselt antud väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud karistust kergendavaid (KarS § 57) ega karistust raskendavaid (KarS § 58) asjaolusid. Stanislav Brenner ei nõustu juhtimisõiguse äravõtmisega ning palub juhtimisõigus säilitada, kuna ta töötab taksojuhina ning tema naine on kahe väikelapsega lapsehoolduspuhkusel. Stanislav Brenner palub karistuseks mõista rahatrahv või üldkasulik töö. Kohus leiab, et Stanislav Brenneri kaebus tuleb rahuldada. Menetlusaluse isiku süü hindamisel arvestab kohus, et isik on ühe teoga pannud toime ühe rikkumise. Ühe rikkumise toimepanemise puhul on isiku süü väiksem, kui see oleks ühe teoga mitme rikkumise toimepanemise puhul. 6/8 Stanislav Brenner juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125 +/- 5 km/h, kus lubatud sõidukiirus on kuni 90 km/h. Teo toimepanemise tagajärjel keegi kannatada ei saanud ning kahju kellelegi ei tekitatud. Seega toimepandud teoga ei kaasnenud õigusvastaseid tagajärgi. Menetlusalune isik ületas kiirust mitte vähem, kui 30 km/h.

§ 227

lg 2 sätte kohaselt on antud kiiruse ületamise puhul tegemist kiirusevahemiku keskele jääva kiirusega. Eeltoodut arvestades hindab kohus Stanislav Brenneri süüd teos keskmisel määral. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus ka seda, et kuigi

§ 227

lg 2 puhul on tegemist ohudeliktiga, ehk kahjulikke tagajärgi ei ole, märgib kohus, ei kiiruse ületamine on muudest liiklusalastest rikkumistest üks ohtlikumaid. Kohus selgitab, et teo ohtlikkusega on seaduseandja arvestanud täiel määral sanktsiooni vahemike kehtestamisel ja karistust kohaldav menetleja ei peagi sellist ohtlikkust kuidagi veel rõhutama. Kohus on seisukohal, et menetlusaluse isiku süü suurus on keskmine. Kohtu hinnangul tuleb Stanislav Brenneri poolset süü tunnistamist lugeda karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Lisaks isiku süüle, tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahendid 3-11-76-12 p. 7 ; 3-1-1-52-13 p. 19). Karistusregistri väljavõttest ja karistusregistri seadusest nähtuvalt on isikul 1 kehtiv 1 kriminaalkaristus KarS § 423 järgi ning 6 kehtivat väärteokaristust erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Isikul ei ole kehtivaid väärteokaristusi kiiruse ületamise eest. Kohus juhib kohtuvälise menetleja tähelepanu, et kohtuväline menetleja on oma otsuse tegemisel vähemalt osaliselt menetlusaluse isiku iseloomustamiseks lähtunud arhiveeritud karistusandmetest. Riigikohus on oma 07.02.2018 lahendis kohtuasjas nr 1-14-10087 avaldanud põhimõttelist seisukohta, et õigusliku tähendusega kustunud karistust puudutavate andmete arvsesse võtmine ei ole KarRS § 5 lg 1 mõttes lubatav. KarRS § 24 lg 1 p 1 kohaselt karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi tasumisest, aresti kandmisest, üldkasuliku töö sooritamisest või põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisest on möödunud üks aasta. KarS § 82 lg 4 kohaselt, täitmisele pööratud rahatrahvi sissenõue aegub, kui rahatrahv ei ole sisse nõutud nelja aasta jooksul väärteoasjas tehtud otsuse jõustumisest. Varasemad karistused näitavad, et isiku käitumine liikluses üldiselt ei olnud seadusekuulekas ja uute liiklusalaste süütegude toimepanemine on tema puhul üsna reaalne. Seega ei saa kohtu arvates isiku karistusemäär olla alla keskmise, kuigi isik tunnistab süüd ja kahetseb. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et karistuse määramisel tuleb arvestada sellega, et menetlusalune isik pani kiiruse ületamise toime ajal, mil tal oli kehtiv katseaeg kriminaalasjas. See on oluline asjaolu ja iseloomustab isiku käitumist liikluses ilmekalt – ka katseaeg ei ole isikule piisavaks piiravaks asjaoluks. Samas, ajavahemikul 27.11.2018 kuni 04.06.2020 käitus isik seaduskuulekat, ei pannud toime uusi süütegusid. Kohtu hinnangul annab see aluse arvata, et varasemad karistused (ja kriminaalkaristus 18.12.2018 otsusega) on siiski avaldanud isikule mõju, kuna isik on edaspidi hoidunud uute süütegude toimepanemist. Seega ei vaja korrigeerida isiku käitumist maksimaalselt rangema karistuse kaudu. 7/8 Arvestades eeltooduga, samuti sellega, et kohtu hinnangul isiku süü väärteo toimepanemisel on keskmine, kuid kuna see oli pandud toime liiklusalase kuriteoga seoses määratud katseajal ja varasemalt on isikut karistatud muude väärtegude toimepanemise eest, tuleb isikut karistada sanktsiooni keskmisest suuremal määral. Proportsionaalne karistus toime pandud süüteo eest on rahatrahv 70 trahviühikut (

§ 227

lg 2 järgi saab karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, sanktsiooni keskmine määr seega 50 trahviühikut). Samas tuleb kohtuvälise menetlejaga nõustuda ka selles, et rahatrahvid on isikul tasumata. 24.10.2017 otsusega mõistetud rahatrahv on asendatud arestiga 10 päeva (karistus täidetud 16.12.2019). See näitab isiku suhtumist temale mõistetud karistustesse ja viitab sellele, et rahatrahv üksi ei ole isiku jaoks piisav mõjutusvahend. Siin aktualiseerib küsimus lisakaristuse kohaldamise vajaduse kohta. Kuna karistusregistrist nähtuvalt on isik varasemalt hoidunud rahatrahvide tasumisest ( mistõttu ei avaldu karistuses tema praktiline mõju), leiab kohus, et ainult rahatrahv ei oma piisavalt mõju ja lisaks rahatrahvile tuleb isikule määrata lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol üheks kuuks,

§ 227lg 5 p 1 alusel.

Koos rahatrahvi määraga 70 trahviühikut ei ületa lisakaristuse mõistmine süü suurust. Samas annab lisakaristuse kohaldamine isikule selge signaali, et riik soovib tagada liiklejate turvalisust ja menetlusalust isikut on vaja hetkel lühiajaliselt kõrvaldada liiklusest. Kohus leiab, et arvestades kaebuses toodud asjaolusid, ei koorma selline karistus menetlusalust isikut ebaproportsionaalselt ning teenib eesmärki kaitsta ka õiguskorda ja tagada liikluse turvalisust. KOHTU MEETMED Stanislav Brenneri kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 02.07.2020 üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr. 244020002584 tuleb tühistada määratud karistuse osas. Mõista Stanislav Bennerile

§ 227

lg 2 järgi järgi karistuseks rahatrahv 70 (seitsekümmend) trahviühikut, s.o 280 (kakssada kaheksakümmend) eurot.

§ 227

lg 5 p 1 alusel kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 (üheks) kuuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 8/8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.