lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi tähtaegselt, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 11.09.
lg 2 ütleb ka, kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni siis täiendatakse protokolli. Protokolli hiljem tutvustati menetlusalusele isikule ja temal oli õigus sellest keelduda ja sellest keeldumine ka märgiti väärteoprotokolli nii nagu see
Seega kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, vaadanud väärteotoimikule lisatud fotosid, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et
lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama
loetletud küsimused.
kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas
sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele
sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada 4 süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja Juri Piskunovi juhitud sõiduki xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 14.05.2020 kella 15:39 ajal kiirusmõõturit LaserCam nr LE
sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud
Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud sõidukiirust (40 km/h) mitte vähem kui 26 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi juhtivspetsialist A H, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik
p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning vaidlustatud otsuse koostaja on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Lisaks eelmärgitule peab kohus kaebemenetluses
p 6 kohaselt selgitama, kas väärteo menetlemisel on kohtuvälise menetleja poolt järgitud väärteomenetlusõigust. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt kutsuti ta järgmine päev pärast väärteoprotokolli koostamist uuesti politseisse, kuna M L sõnul oli probleem radari videopildi kättesaamisega radarist. Menetlusaluse isiku sõnul oli osa teksti väärteoprotokollis maha kriipsutatud ja midagi juurde lisatud. Samuti pidi ta enda sõnul allkirjastama radari taatlemist tõendava dokumendi. Kohtuistungil parandas kaebuse esitaja oma seisukohta, märkides, et tal paluti anda allkiri dokumendile, mille järgi pidi radar olema töökorras. Nimetatud dokumentidele ta alla ei kirjutanud ning menetlusaluse isiku arvates on selline käitumine seadusevastane. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole tegelikkuses huvi tundnud millele temalt allkirja sooviti. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et toimikus olevat taatlustunnistust olevat väidetavalt keeldutud kaebuse esitajale esitamast. Seega ei saanud talle ka esitada seda tunnistust allkirjastamiseks. Kaebuse esitaja allkiri taatlustunnistusel oleks õigustühine, kuivõrd kaebuse esitajal puudub taatlustunnistuse allkirjastamise pädevus. Kohtuistungil asus kaebuse esitaja juba seisukohale, et temalt taheti allkirja paberile, mis tõendab kiirusmõõturi korrasolekut ja ta olevat sellise allkirja andmisest keeldunud. Seejuures olevat tema juuresolekul sellele dokumendile märgitud, et ta keeldub allkirjast. Kohus peab taas vajalikuks juhtida kaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et väärteotoimikus sellist dokumenti, mis tõendaks kiirusmõõturi 5 töökorras olekut, ei leidu. Sellist dokumenti ei saagi politseiametnik koostada, veel vähem võtta sellele dokumendile menetlusaluse isiku allkirja. Väärteotoimikus on kaks dokumenti, millele on tehtud märge selle kohta, et menetlusalune isik keeldub allkirja andmisest ja nendeks dokumentideks on väärteoprotokoll ja kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt temale aga kiirusmõõturi kasutamise protokolli ei esitatud. Seega tegelikkuses ei tundnud menetlusalune isik vähimatki huvi selle vastu, mida talle allkirjastamiseks esitatakse ja asus kohe positsioonile, et kuna videosalvestist kätte ei saadud, on kõik vale ja tema midagi ei allkirjasta. Samas selgitas menetlusalune isik kohtuistungil, et talle näidati kiirusmõõturilt tema sõiduki sõidukiiruse mõõtmise videot. Sellekohane märge leidub ka kiirusmõõturi kasutamise protokollis. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on väärteoprotokollis teinud paranduse, mida soovis tutvustada ka menetlusalusele isikule, olles tõmmanud muude tõendite ja andmete juures maha „kiirusmõõturi kasutamise protokoll asendatud videotõendiga (mõõtja A. T, mõõtur Lasercam LE0274)“ ning lisanud juurde „kiirusmõõturi kasutamise protokoll“. Paranduste tegemine on toimunud 15.05.2020. Samuti on 15.05.2020 koostatud kiirusmõõturi kasutamise protokoll. Samal kuupäeval on menetlusalune isik keeldunud parandatud väärteoprotokolli ja kiirusmõõturi kasutamise protokolli allkirjastamisest, mida kinnitavad nii väärteoprotokolli kui ka kiirusmõõturi kasutamise protokolli tehtud vastavasisulised kohtuvälise menetleja ametniku kanded.
lg 2 p 7 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli lisaks teistele kohustuslikele andmetele ka tõendid ja andmed, mis on vajalikud väärteoasja lahendamiseks. Kui protokolli koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli (
Antud juhul ongi kohtuväline menetleja teinud menetlusalusele isikule teatavaks, et väärteoprotokolli on vaja sisse viia mõningad muudatused ning tehtud muudatusi on menetlusalusele isikule tutvustatud, mida menetlusalune isik ka kohtuistungil kinnitas, selgitades, et talle tutvustati suuliselt paranduste tegemise põhjusi. Kohtuväline menetleja on 15.05.2020 väärteoprotokolli muutnud ning tõendite ja andmete juures on videosalvestis asendatud kiirusmõõturi kasutamise protokolliga. Muus osas on protokoll samaks jäänud, s.h väärteo toimepanemise aeg, koht ja väärteo kvalifikatsioon. Samuti on kohtuväline menetleja väärteoprotokollile märkinud, et menetlusalune isik keeldus protokolli muudatustega tutvumisest ja protokolli allkirjastamisest.
lg 2 kohaselt menetlusosaline annab väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta väärteoprotokollile allkirja, märkides kättesaamise kuupäeva. Kui menetlusosaline keeldub väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, teeb menetleja väärteoprotokollile selle kohta märkuse, märkides keeldumise kuupäeva ning oma allkirja ja ametinimetuse. Sel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast. Seega saab tulla järeldusele, et parandatud väärteoprotokolli koopia tuleb lugeda menetlusalusele isikule kätteantuks alates 15.05.2020 ja seda sõltumata sellest, kas parandatud väärteoprotokollist tehti eraldi koopiat või mitte. Et menetlusalune isik on aga väärteoprotokolli parandustest teadlik, annavad üheselt kinnitust menetlusaluse isiku enese ütlused selle kohta, et tal paluti uuesti allkirjastada väärteoprotokoll paranduste osas ja kiirusmõõturit puudutav dokument, kuid ta keeldus sellest. Kohus peab vajalikuks viidata juba eelpool nimetatud
§-ile 68 lg-le 2, et väärteomenetluses ei ole välistatud väärteoprotokollis sisalduva tõendusteabe täiendamine. Väärteoprotokolli ülesanne on sarnaselt süüdistusaktiga teavitada isikut talle esitatavast süüdistusest. Kui enne väärteoasjas otsuse koostamist (näiteks vastulause esitamise järel) leiab menetleja, et süüdistuse sisu vajab täiendamist või muutmist, siis on menetlejal õigus seda teha. Sellisel juhul tuleb isikule tutvustada tehtud muudatusi
ettenähtud korras ja järgnev menetlus lähtubki muudatustega väärteoprotokollist kui ei ole just uut väärteoprotokolli koostatud. Taolistest asjaoludest saab tulla järeldusele, et kohtuvälise menetleja tegevus on olnud igati seaduspärane ning eeltoodust tulenevalt ei olnud käesoleval juhul väärteoprotokolli täiendamine vastuolus
6 Lisaks on menetlusalune isik kaebuses viidanud sellele, et radar, millega tema sõiduki liikumiskiirust mõõdeti, ei olnud töökorras. Asjaolu, et sündmuse toimumise kohta ei ole võimalik seadmest saada videosalvestist eraldi teabekandjale, ei tähenda, et rikkumist ei ole võimalik üldse tõendada või ei ole lubatud tõendada muude tõenditega. Praegusel juhul on kohtuväline menetleja väärteoprotokollis tõendite juurde esialgsest erinevalt märkinud kiirusmõõturi kasutamise protokolli, kuivõrd tehnilistel põhjustel ei olnud ProLogist võimalik saada väljavõtet rikkumise kohta. ProLogist on saadud väljavõte ainult data about recording´u, ehk salvestise andmete kohta. Nendest andmetest on näha mõõtja, mõõtmise aeg ja koht, mõõdetud objekti kaugused mõõtjast ajaliselt ja vastavalt mõõdetud kiirused. Seejuures on salvestis mõõturis olemas ja seda on teise videoseadmega ka filmitud, s.t videosalvestis on endiselt olemas. Kuivõrd aga videosalvestist ei saadud mõõturist tehnilistel põhjustel alla laadida ja kopeerida teisele teabekandjale ja seda ei saanud kasutada iseseisva tõendina
tähenduses, siis koostati pärast sellest asjaolust teadasaamist kiirusmõõturi kasutamise protokoll, millised eraldi võttes tõendavad ühte ja sama asjaolu, s.o väärteo asetleidmist, s.o nii väärteo toimepanemise kohta, aega ja tehiolusid. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 1 sätetele peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätetele on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või kui mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Kui mõõtevahend on kantud Mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Väärteoasjas kontrollitud liiklusjärelevalve kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt mõõdeti kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki sõidukiirust kiirusmõõteseadmega LaserCam 4 nr LE0274, millise kohta on 16.01.2020 väljastatud taatlustunnistus nr TTRS-20/00014. Kiirusemõõturi kasutamise protokolli kohaselt testiti seadet 14.05.2020 kell 11:49 ning seade oli töökorras ning seadme töötemperatuur vastas mõõtevahendi kasutusjuhendis ja mõõtemetoodikas esitatud nõuetele. Seadme testimise kohta on salvestis olemas ka kiirusmõõturis, millist salvestist on ka filmitud ja see salvestis on esitatud välisel teabekandjal. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et mõõtetulemuse jälgitavus on ettenähtud korras tõendatud. Seejuures ei ole keegi kahtluse alla seadnud ka mõõtja pädevust. Mõõteseadme andmete väljatrükist nähtub millisele politseiasutusele on mõõtur kasutamiseks antud ja kes on olnud mõõtja. Kohus peab vajalikuks märkida, et mõõteseadet saab kasutada vaid see mõõtja, kes on läbinud vastava koolituse ja kellele on antud mõõturi kasutamiseks vastav kood, mille sisestamise järgselt saab alles kasutaja seadet kasutada ning seade tuvastab konkreetse kasutaja. Isikul, kes ei ole koolitust läbinud, puudub mõõteseadme kasutamise võimalus. Mõõtevahendi taatlemine tähendab aga seda, et seade mõõdab mõõdetavat suurust ettenähtud vahemikus ja mõõtetulemust saab lugeda õigeks. Seadme taatlemine ei taga seadme tehnilist korrasolekut, s.h võimekust salvestist taasesitada, vaid seda, et mõõtetulemus on usaldusväärne. Seda, et mõõtmise tulemusena mõõtetulemus saadi, näitab seda, et seade on võimeline mõõtma ja tegema seda õigesti taatlustunnistuses märgitud vahemikus. Salvestise kättesaadavus ei mõjuta mõõtetulemust ega –täpsust. Puutuvalt menetlusaluse isiku etteheitesse, et temalt nõuti radari taatlemist tõendava dokumendi allkirjastamist asub kohus seisukohale, et menetlusalune isik ilmselgelt ei ole aru saanud, millele temalt allkirja küsiti. Taatlemistunnistusele kirjutab alla taatluse läbi viinud ametnik, mitte menetlusalune isik, kuivõrd menetlusalusel isikul puudub selleks pädevus. Kuivõrd aga videosalvestist ei olnud võimalik mõõturist välja võtta ja salvestada eraldi andmekandjale, mis oleks olnud iseseisvaks tõendiks
lg 11 mõttes ja sellest sai menetleja teada hiljem, koostati kiirusmõõturi kasutamise kohta asjakohane protokoll, mida hiljem tutvustati 7 menetlusalusele isikule ja küsiti tutvumise kinnitamiseks menetlusaluse isiku allkirja, millest menetlusalune isik keeldus. Sellest saab järeldada, et menetlusalune isik ei vaevunud isegi süvenema, miks teda uuesti välja kutsuti ja millele temalt allkirja küsiti. Selle tulemusena on aga menetlusalune isik asunud esitama etteheiteid olematu rikkumise kohta. Need etteheited oleksid olemata kui menetlusalune isik oleks vaevunud oma menetlusaluse isiku õigusi realiseerima ja läinud politseijaoskonda väärteoasja materjalidega tutvuma. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt oma õiguste realiseerimata jätmist ei saa omistada kohtuvälisele menetlejale väärteomenetlusõiguse rikkumisena. Menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt ei olnud see esimene kord kui teda lubatud suurima sõidukiiruse ületamiselt kinni peeti, mistõttu saab nendest selgitustest üheselt järeldada, et ta on oma õigustest teadlik. Kaebuses ja ka kohtuistungil antud ütlustes on menetlusalune isik teinud etteheite, et temale ei antud taatlustunnistust nagu eelmisel korral kui teda kinni peeti. Kuivõrd menetlusaluse isiku selgitused koostatud dokumentide kohta on ebaselged, ei tea kohus millist dokumenti menetlusalune isik tegelikkuses silmas peab. Juhul kui peetakse silmas mõõtetulemuse jälgitavust tõendavaid dokumente, viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-48-13, mille kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal vaidluse korral tõendada kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavust. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Käesoleval juhul menetlusalune isik mõõtetulemust kohtuvälises menetluses ei vaidlustanud ega läinud ka väärteotoimikuga tutvuma. Seega juhul, kui isik ei vaidlusta mõõtetulemuse jälgitavust, et saa ka kohtuvälisel menetlejal tekkida kohustust dokumente esitada, veel vähem õigust sundida menetlusalust isikut väärteoasja materjalidega tutvuma või menetlusalust isikut sundida oma õigusi realiseerima. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et esitatud etteheide on asjakohatu. Menetlusalune isik märkis kohtuistungil, et eelmine kord kui teda kinni peeti, esitati talle dokument, mis tõendas mõõturi korrasolekut. Kohus peab vajalikuks märkida, et politseiametnik ei saa sellist dokumenti esitada ega koostada, kuivõrd sellist dokumenti ei eksisteeri, sest politseiametnik ei tegele kiirusmõõturite hooldusega. Politseiametnik saab koostada vaid kiirusmõõturi kasutamise protokolli või vajadusel esitada kas taatlustunnistuse või tüübikinnitustunnistuse, milliseid üldjuhul politseisõidukis kaasas ei kanta. Sellistest kaebuse esitaja väidetest saab järeldada, et kaebuse esitaja ei tea tegelikkuses seda, milline dokument talle eelmisel kinnipidamisel tutvumiseks esitati. Eeltoodut arvesse võttes ei ilmnenud väärteoasja materjalidest, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 65 trahviühiku, s.o 260 euro ulatuses. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud vähesel määral üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks
Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks
Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 26 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja sellises ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust saab ületada vaid eesmärgipäraselt, siis on tegu toime pandud teadlikult ja 8 tahtlikult, seega kavatsetult. Menetlusalune isiku väitel ei olevat sellises ulatuses lubatud sõidukiirust võimalik ületada, sest eespool liikusid teised sõidukid. Seevastu kohtuvälises menetluses väitis ta vastupidist, tunnistades lubatud sõidukiiruse ületamist. Kaebusest ja kohtuistungil antud ütlustest saab järeldada, et kaebuse esitaja taotleb otsuse tühistamist sisuliselt seetõttu, et kiirusmõõturist ei olnud võimalik videosalvestist alla laadida ja seetõttu on mõõtetulemus ebaõige, s.t kaebuse esitamise eesmärgiks on lootus, et kohus tuvastab kohtuvälise menetleja käitumises menetlusnormide rikkumise, mis võiks kaasa tuua järjekordse karistamisotsuse tühistamise. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja valitud koht liiklusjärelevalve teostamiseks ei ole valitud juhuslikult, vaid seotud teadlikult valitud kohaga seoses liiklusolukorraga. Kui menetlusalune isik väidetavalt lähtus sõidukiiruse valikul eessõitvast autost, siis lähtub ta seejuures sellest, et eespool liikus buss, mis ei saa kiiresti sõita ja seetõttu pidi tema valitud sõidukiirus olema lubatu piires. Kohus leiab, et kaugemal ees liikuva bussi kiirus ei muuda menetlusaluse isiku juhitud sõiduki mõõdetud kiirust olematuks. Arvestades seda, et Linnamäe tänaval on nii 40 km/h piirangud kui ka hiljem 30 km/h piirang, pidanuks menetlusalune isik lähtuma mitte eesliikujate võimalikust kiirusest, vaid liikluskorraldusvahenditest. Seejuures nähtub kiirusmõõturi mõõtetulemuste väljatrükist ka seda, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirus on küündinud ka 73 km/h. Seega ei saanud kiiruse piirang juhile jääda mingilgi määral märkamatuks. Kuivõrd aga hiljem fikseeriti kiiruseks 69 km/h, lähtuti menetlusalusele isikule soodsamast mõõtetulemusest. Seejuures on menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirus 69 km/h fikseeritud hetkel kui menetlusaluse isiku juhitud sõiduk asub jalakäijate reguleerimata ülekäigurajal, millele lähenedes peaks juht olema eriti ettevaatlik. Menetlusaluse isiku karistusandmed viitavad aga sellele, et liikluskorraldusvahenditel asetsevad kiirusepiirangud ei ole menetlusaluse isiku jaoks olulised. Seega arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra saab järeldada, et tegu on toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust 40 km/h mitte vähem kui 26 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõuet ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kuigi kaebuses ei ole karistuse määra vaidlustatud ja kohtuvälise menetleja otsust on vaidlustatud muul alusel, leiab kohus, et tuleb nõustuda kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 2 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et süü suurus sõltub numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud mõningal määral alla keskmist määra, so 26 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. 9 Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Samuti ei tuvastanud neid ka kohus. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, kaebuse esitajal on kehtiv liiklusalane väärteokaristus (LS § 227 lg 2), mis on toime pandud aasta ja kaks kuud tagasi. Eelmisest karistusest liiklusalase süüteo toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole, kuivõrd eelmine rahatrahv ei sundinud teda edaspidi uue süüteo toimepanemisest hoiduma, s.t eelmise karistuse rangus ei täitnud oma eesmärki. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Antud juhul kohtuväline menetleja on seda ka vajalikuks pidanud ja on määranud karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmist määra mõningal määral ületavas määras. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et uue samalaadse süüteo toimepanemine ei saa süüdlase olukorda kergendada. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Antud juhul ületas menetlusalune isik asulasisesel teel paigaldatud liikluskorraldusvahendiga vähendatud lubatud suurimat sõidukiirust 26 km/h võrra, millega pani ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara, mis näitab juhi hoolimatust nii liiklusohutusse kui ka kõigisse teistesse liiklejatesse. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud karistusega ning leiab, et karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurusest kui üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et järjekordne keskmist määra mõningal määral ületav karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Lisaks eelmärgitud põhjendustele peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitajat on eelnevalt juba samalaadse väärteo eest rahatrahviga karistatud, mistõttu on ta teadlik sellest, et ka järgmise süüteo eest järgneb karistus, mis muutub ajas rangemaks ja võib tingida ka juhtimisõiguse äravõtmise kas põhi- või lisakaristusena. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.