Obsah (8)

§ 230§ 231§ 173§ 174§ 163§ 175§ 177§ 434

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-8463 Otsuse tegemise aeg ja koht 03. märts 2020, Jõhvi, kell 16.00 Kohus Viru Maakohus Kohtunik Helgi Vinni D. K.i (K.) hagi Expo Trans OÜ vastu

) § 438 lg 1 alusel otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 230

lg 1 kohaselt, kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Hagiavaldus Puhkusehüvitise nõue 6

1. TVK-le esitatud avalduses palus avaldaja mõista tööandjalt välja puhkusehüvitise
2. aasta eest, so 28 kalendripäeva eest summas 520 eurot (bruto) ja
3. aasta saamata jäänud hüvitis summas 34,76 eurot (bruto), samuti viivise puhkusehüvitisega viivitamise eest summas 13,22 eurot (74 päeva eest, 0,022% päevas). Tööandja poolt TVK-le ja ka kohtule esitatud vastuste kohaselt on puhkusehüvitis töötajale täies ulatuses välja makstud, so tööandja arvestab töötajale enammakstud 1 166 eurot kui puhkusekompensatsiooni 2017-2108.a. eest.
4. Töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 1 kohaselt, töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Käesolevas asjas on tuvastatud, et tööleping lõppes 31.12.2018.a TLS § 85 lg 1 alusel töötaja 30.11.2018 esitatud avalduse alusel (kuigi hageja viitab sellele, et töölepingu tegelik lõpetamine toimus mitte 31.12.2018, vaid 02.01.2019, siis leiab kohus, et käesoleva vaidluse seisukohalt ei oma see olulist tähtsust, kuna see ei ole vaidluse esemeks – puudub vaidlus töösuhte lõpetamise kuupäeva osas, samuti ei anna see alust täiendava puhkusehüvitise saamiseks). Tööandja, so kostja, ei ole esitanud kirjalikke andmeid töötaja kasutatud puhkuse kohta 2018.a. ja 2017.a., väites 03.02.2020 kohtuistungil, et 2018.a. saamata puhkus moodustab 28 päeva ja 2017.a. saamata puhkus moodustab 1 päeva, kokku 29 päeva. D. K.i konto väljavõttest nähtub, et 31.12.2018 on talle tööandja poolt laekunud 550 eurot, märkega „puhkus, reisikulu“ (k. 1, tl. 95). Komandeeringu aruandest perioodi 01.09.2018-31.12.2018 eest nähtub, et töötajale maksti viimase töölähetuse eest reisikulu kokku 449 eurot, s.h välislähetuse päevaraha 384 eurot ja lisakulud 65 eurot. Seega, väljamakstud summast moodustus puhkusehüvitis 101 eurot (550 449). Kohus nõustub täies ulatuses TVK arvestusega, mille kohaselt on töötaja väljateenitud puhkusepäevade arv
5. aastal 28 kalendripäeva ja keskmine kalendripäeva tasu lähtudes kokkulepitud töötasust 17,33 eurot (520 : 30), seega puhkusehüvitis on brutosummas 485,33 eurot. Antud arvestuse käiguga on tööandja kohtuistungil nõustunud. Vastavalt kohtuistungil täpsustatud andmetele moodustab 2017.a puhkusehüvitis 17,33 eurot (1 päev). Töötaja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud. Kohus ei nõustu tööandja väitega, et „TVK valesti arvestas puhkusekompensatsiooni selle tõttu, et ta tasaarvestas päevaraha viimase komandeeringu eest, arvestamata, et
6. detsembril oli juba makstud 300 eurot lähetuskulude katteks.“ (k.
7. tl. 35 pöördel). Kohus selgitab, et TVK nagu ka kohus lähtus/lähtub konkreetselt aruandele ja/või maksekorraldusele märgitud andmetest ning puhkuserahade ja välislähetuse päevarahade (lähetuskulude) puhul on tegemist erinevate kuluartiklitega, neid väljamakseid ei saa teha ühe ja sama kuluartikli alt, seega ei saanud ei TVK ega saa ka kohus võtta puhkusehüvitise arvestamisel arvesse välislähetusena tasutud summasid. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et kuna tööandja arvestused ja selgitused nii puhkusehüvitise kui ka päevaraha osas on ebaselged ja vastuolulised (03.02.2020 kohtuistungil tööandja esindaja küll nõustus puhkusehüvitisega, küll väitis nii seda, et puhkusehüvitis on välja makstud ning päevaraha enammakstud, kui ka seda, et tööandjal on päevaraha makstud vähem ainult 149 eurot), siis ei ole tööandja tõendanud, et puhkusehüvitis on töötajale välja makstud.
8. Ülaltooduga on tuvastatud, hageja poolt on saamata puhkusehüvitis 29 kalendripäeva eest brutosummas 401,66 eurot (485,33+17,33-101), mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Viivise nõue
9. TVK-le esitatud avalduses palus avaldaja välja mõista viivise 74 päeva eest summas 13,22 eurot. 7 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Ametlike teadeannete kohaselt Eesti Pank teatab, et võlaõigusseaduse § 94 lg 2 alusel ja võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär pärast 01.01.2019 oli 0,00%, seega moodustub päevaseks viivise suuruseks 0,0219% (8,00/365). TVK arvestuste kohaselt oli rahasumma 419 eurot alates 01.01.2019.a kuni otsuse tegemiseni so 08.05.2019.a viivituses kokku 128 päeva, sellest tulenevalt rahuldas TVK viivise nõude summas 11,76 eurot. Kohus, lähtudes sellest, et TvLS § 58 lg 3 kohaselt võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile ning hageja ei ole esitanud lisanduva viivise nõuet, rahuldab hageja viivisenõude TVK otsuse tegemise seisuga, lähtudes käesoleva kohtuotsusega rahuldatud nõude summast, so 401,66 eurot.
10. Ülaltoodust lähtuvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis perioodi 01.01.2019 kuni 08.05.2019 eest summas 11,27 eurot. Vastuhagiavaldus
11. Hageja (põhihagis kostja) esindaja esitas kohtule vastuhagi kostja (põhihagis hageja) vastu alusetult saadud 1 166 euro ja lisanduva viivise nõudes. Vastuhagi kohaselt on D. K. perioodil 01.09.2018-31.12.2018 teinud 11 välisreisi ning seoses sellega on tööandja talle välislähetuse päevarahadena maksnud välja ettenähtust rohkem. Tööandja pidi maksma töötajale nimetatud perioodil 4 194 eurot, kuid maksis 5 360 eurot, seega on välislähetuste päevaraha summas 1 166 eurot saadud töötaja poolt alusetult.
12. 03.02.2020 kohtuistungil jäi vastuhagi esitaja antud nõude juurde. Tööandja väitel on raha reisikulude katteks makstud ettemaksuna, seega on ka puhkusehüvitis töötajale välja makstud. Vastuhagile lisatud tabelis on välja toodud kõik kulud, mis olid seotud komandeeringuga ning antud aruanne ei sisalda ainult neid summasid, mis olid seotud sõiduki pukseerimisega summas 60 000 rubla (07.09.-17.09.2018 reis). Töötaja ei ole pukseerimisega soetud kuludokumente tööandjale esitanud. Mis puudutab lähetuskulusid, selle päeva eest, millal töötaja sõidab komandeeringusse ja tuleb tagasi (määruse § 4 lg 2), sõltub päevaraha maksmine täpsest kellaajast, mitte lihtsalt päevast. Kui sõiduk sõidab ise ja autojuht korraldab ise oma tööd, st pole võimalik tõendada, mis kellast autojuht komandeeringusse sõitis. Seetõttu on arvestus selline, nagu oli esitatud ja hageja väited, et tuli maksta rohkem raha, ei ole põhjendatud. Ka TVK-le esitatud avalduses soovis hageja saada päevaraha perioodi 16.12.2018- 27.12.2018, st 12 päeva eest. Komandeeringu aruandest nähtub, et alguse kuupäev on 13.12 ja tagasitulek on 31.12, aga piir oli ületatud 16.12 ja tuli tagasi 27.12 ja just selle eest hageja nõudis päevaraha TVK kaudu. Antud asjaoludest tulenevalt tööandja ei nõustunud töötaja esindaja väitega, et tööandja on töötajale välislähetuse rahasid tasunud ebaõigesti. Tööandja esitas nõude töötaja vastu seepärast, et töötaja esitas pärast töösuhte lõppemist nõude tööandja vastu. Kohus peab vajalikuks märkida, et nii TVK-le kui ka kohtule esmaselt esitatud vastustes käsitles tööandja 1 166 eurot kui puhkusekompensatsiooni, alates vastuhagi esitamisest on tööandja väitel aga tegemist enammakstud välislähetuse päevarahaga, seega ei ole tööandja olnud nõude esitamisel järjepidev, muutes nõude alust ja eset. 8
13. Hageja (põhihagis kostja) on oma nõuete kinnitamiseks esitanud järgmised tõendid: välislähetusi puudutavad töötaja poolt esitatud aruanded; tööandja poolt koostatud komandeeringuaruanded perioodide 01.01.2018-31.08.2018 ja 01.09.2018-31.12.2018 kohta; töötaja pangakonto väljavõtted (k. 1, tl. 54-66; k. 2, tl. 1-26). Töötaja kinnitusel on ta kõik dokumendid, so tšekid auto pukseerimise, siduri remondi ja majutuskulude kohta, tööandjale esitanud, kuhu tööandja need tšekid pani, ta ei tea. Töötaja vastuhagiga ei nõustunud.
14. Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määruse nr. 110 „Töölähetuse kulude hüvitise maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise kord ja tingimused“ § 4 lg 1, 2 kohaselt, teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest makstakse töötajale välislähetuse päevaraha, kui välisriigis asuv lähetuskoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel asula piirist, kus paikneb töö tegemise koht. Välislähetusse väljasõidu päeva eest makstakse päevaraha, kui välisriiki suunduv sõiduk väljub hiljemalt kell 21.
15. Välislähetusest saabumise päeva eest makstakse päevaraha, kui sõiduk saabub pärast kella 3.
17. Kohus, tutvudes kohtule esitatud lähetuste aruannetega ja tööandja poolt koostatud komandeeringuaruannetega perioodide 01.01.2018-31.08.2018 ja 01.09.2018-31.12.2018 kohta, tuvastas, et tööandja on välislähetuse päevaraha maksnud tõepoolest ainult piiriületusest kuni piiriületuseni, mis on vastuolus kehtiva seadusandlusega (näiteks 10.08.2018-16.08.2018 reis, esialgse eeldatava pikkusega 10.08.2018-14.08.2018, hüvitatud piiriületusest kuni piiriületuseni, so 12.08.2018-16.08.2018, so hüvitamata 2 päeva; jne, sisuliselt on kõik arvestused tehtud samalaadselt). Antud faktiväidet on tööandja kinnitanud ka 03.02.2020 kohtuistungil. Seega, lähtudes VV 25.06.2009 määrusega nr. 110 kehtestatud korrast, tuleb välislähetuse päevaraha tasuda mitte alates piiri ületamisest kuni piiri ületamiseni, vaid alates lähetusse minekust kuni lähetusest saabumiseni. Kohus nõustub sellega, et päevaraha maksmine sõltub lähetusse mineku alguse ja lähetusest saabumise kellaajast. Tööandja väide, et „… seetõttu konservatiivselt kõik äriühingud, kes tegelevad rahvusvaheliste vedudega võtavad arvesse ainult selle kuupäeva ja kellaaja, millal sõidukid ületavad piiri“ ei õigusta tööandja seadusvastast käitumist. Kohus nõustub töötaja esindaja seisukohaga, et tänapäeval on kogu vajalik sõiduga seotud info tööandjale kättesaadav ja kontrollitav sõidukites olevatelt kiipseadmetelt ning seega ka Maksu- ja Tolliametile esitatav. Kohus leiab, et kui tööandja ei kehtestanud töötajale kohustust märkida aruandele täpset lähetusse mineku ja lähetusest saabumise kellaaega, ning ei kontrollinud vastavat infot sõidukis olevalt andmeseadmelt, siis see ei anna tööandjale alust rikkuda VV määrusega kehtestatud korda ja arvestada lähetuse päevaraha alates piiri ületamisest kuni piiri ületamiseni (kohus nõustub sellega, et mõnel töötaja poolt esitatud aruandel on liiga pikk vahe piiri ületamise ja reisi lõppkuupäeva vahel ning sellisel juhul võib olla põhjendatud arvestuse pidamine kuni piiri ületamiseni, kuid seda ainult lähetusest saabumisel, mitte lähetusse minemisel, kuna lähetusest saabumisel on võimalik välja arvestada optimaalne piirilt kuni sihtkohani jõudmise, so lähetusest saabumise aeg). Lähetusse mineku puhul oli aga tööandjal kohustus pidada arvestust kooskõlas seadusega ja sõiduki infokandjalt saadud andmetega. Mis puudutab tööandja väidet/nõuet seonduvalt sõiduki pukseerimise/teisaldamise kuludega (788 eurot), siis tööandja on neid kulusid esmalt aktsepteerinud, tööandja ei ole töölepingu lõpetamisel esitanud töötajale vastavat nõuet ning töötaja ei saa dokumentide esitamise väidet enam tõendada, pigem oli tööandjal võimalus antud dokument kõrvaldada. Seega ei ole antud faktiväide tõendatud. Kohus leiab, et hageja (põhihagis kostja) hageja ei ole täitnud talle

§ 230lg-test 1 ja 2 tulenevat tõendamiskoormist.

Hageja ei ole tõendanud, et ta omas töölepingu lõpetamisel 9 kostja (vastuhagis hageja) rikastunud. vastu rahalist nõuet ning kostja on hageja arvelt alusetult

1. Ülaltoodust tulenevalt ja lähtudes asjaolust, et tööandja, so vastuhageja poolt esitatud arvestused on ebaõiged ja seadusega vastuolus, ei saa kohus neid arvesse võtta, seega ei ole kahju tekkimise nõue tõendatud ning kohus jätab vastuhagi rahuldamata. Kuna kohus jätab vastuhagi rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka viivise nõue, samuti puudub alus tasaarvelduse tegemiseks. MENETLUSKULUDE JAOTUS
2. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (

§ 173lg 1).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (

§ 174

lg 1).

§ 163

lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi ca 96% ulatuses ning jättis vastuhagi täies ulatuses rahuldamata, jätab kohus hageja menetluskulud nende põhjendatud ulatuses kostja, so tööandja kanda. Kohus ei pea antud juhul põhjendatuks menetluskulude muul viisil jagamist. 30. Hageja D. K. esindaja esitas 03.02.2020 kohtule taotluse, milles palub kostjalt välja mõista menetluskulud (õigusabikulud) summas 750 eurot (1,5 tundi maksumusega 100 eurot tund koos käibemaksuga /M. Tiirik ÕB/ ja 5 tundi maksumusega 120 eurot tund koos käibemaksuga /Jewelex AB/). Hageja palus lisaks menetluskuludele mõista kostjalt välja ka viivise menetluskuludelt VÕS 113 lg 1 ettenähtud määras. 31.

§ 175

lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Käesolevas tsiviilasjas esindasid hagejat

§-s 218 sätestatud nõutele vastavad lepingulised esindajad. Hageja lepingulise esindaja M. Tiiriku tunnitasu oli 100 eurot (koos käibemaksuga), M. Kiire tunnitasu on 120 eurot (koos käibemaksuga), mis kohtu arvamuse kohaselt on mõistliku suurusega. Hageja esindajate taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamisele 6 tundi 30 minutit, sh asja materjalidega tutvumisele ja vastuste koostamisele 4,25 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumisele 1,25 tundi ja kohtuistungil osalemiseks 1 tund.

1. Kostja esitas 04.02.2020 vastuväite seoses hageja menetluskuludega, nõustudes hageja kuludega osaliselt. Kostja leiab, et ei ole põhjendatud: OÜ Tiirik Õigusbüroo kulu ½ ulatuses, kuna vastus koosneb ainult neljast reast – seega on põhjendatud 75 eurot; JeweLex AB kulud ei ole põhjendatud 0,5 tundi kliendiga nõupidamise kulu, kuna see on menetlusdokumendi osa ning ei ole kontrollitav; toimikuga tutvumine 1 tunni jooksul, kuna vastuse koostamisele kulus 1,25 tundi; ning 1,25 tundi ettevalmistus kohtuistungiks – kuna hagejale oli teada kohtuvaidluse sisu, siis ei ole antud kulu mõistlik ja põhjendatud.
2. Kohus tutvudes hageja poolt esitatud taotlusega ja kostja vastuväidetega, peab vajalikuks märkida, et kohus ei ole nõus kostja vastuväidetega alljärgnevatel põhjendustel:  OÜ Tiirik Õigusbüroo kulu – 1,5 tundi, maksumusega 100 eurot tund, kokku 150 eurot – ajakulu: TVK otsusega tutvumine, kostja 03.06.2019 taotlusega tutvumine, kliendiga 10 nõupidamine ja seisukoha koostamine – kuna tegemist ei ole pelgalt „neljarealise vastuse koostamisega“, vaid veel vähemalt 2 ajakulu nõudva toiminguga (TVK otsusega ja kostja taotlusega tutvumine), siis leiab kohus, et antud ajakulu on põhjendatud;  JeweLex AB kulud: toimiku materjalidega tutvumine 1 tund; kliendiga nõupidamine 0.5 tundi, vastuse koostamine vastuhagile – 1,25 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumine 1,25 tundi ja kohtuistungil osalemine 1 tund, kokku 5 tundi, maksumusega 120 eurot tund, kokku 600 eurot. Kohtule jäävad ebaselgeks kostja vastuväited seoses asja materjalidega tutvumise (1 tund) ja kohtuistungiks ettevalmistumise (1,25 tundi) ajakuluga, kuna kostja esindajal on kulunud hageja vastusega tutvumisele 1 tund ning kohtuistungiks ettevalmistumisele samuti 1 tund, seega on arusaamatu, miks kostja vaidleb vastu sellise toiminguga seotud ajakulule, mille ta on ise enda ajakuluna märkinud.
3. Kohus nõustub kostja vastuväitega ainult 0,5 tunni ajakulu, so kliendiga nõupidamise osas, et antud kulu ei ole kontrollitav, ning rahuldab hageja esindajate menetluskulud kokku 6 tunni ulatuses (sh OÜ Tiirik Õigusbüroo kulu 1,5 tundi, 100 eurot tund, kokku 150 eurot; JeweLex AB kulud: toimiku materjalidega tutvumine 1 tund; vastuse koostamine vastuhagile – 1,25 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumine 1,25 tundi ja kohtuistungil osalemine 1 tund, kokku 4,5 tundi, 120 eurot tund, kokku 540 eurot), kogusummas 690 eurot (150+540). Rahuldamata osas jäävad hageja menetluskulud hageja enda kanda. 35.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu summas 690 eurot, samuti kuulub väljamõistmisele viivis menetluskuludelt 690 eurot) alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 36. Kostja esindaja esitas menetluskulude nimekirjad, millede kohaselt moodustavad kostja menetluskulud kokku 1 019 eurot, sh riigilõiv vastuhagilt 200 eurot ja õigusabikulud 819 eurot (kokku 6,3 tundi maksumusega 130 eurot tund ilma käibemaksuta). Kuna kohus jättis vastuhagi rahuldamata, siis jätab kohus kostja menetluskulud täies ulatuses tema enda kanda. Sellest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks anda hinnangut kostja menetluskulude põhjendatusele. 37.

178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. 38. Kohtuotsus on tehtud ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel

§ 434, § 438, § 442, § 453, § 632, § 632 lg 1 sätete kohaselt.

/ allkirjastatud digitaalselt / Helgi Vinni Kohtunik 11