Obsah (11)
§ 163§ 207§ 162§ 657§ 651§ 652§ 654§ 233§ 442§ 171§ 173KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-18-16345 Otsuse tegemise aeg ja koht 03.07.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-To
§ 163lg 1 alusel poolte endi kanda, kuna hagi rahuldati osaliselt.
Kostja I apellatsioonkaebus
- Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt I välja hageja I kasuks 500 eurot mittevaralise kahju hüvitamise katteks (resolutsiooni p 9) ja menetluskulude jaotuse osas (otsuse resolutsiooni p 11), v.a osas, millega hageja I poolt kostja I vastu esitatud haginõuetega seotud menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Kostja I palub teha uue otsuse, millega hageja II poolt kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud jätta hageja II kanda, hageja III poolt kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud jätta hageja III kanda ning jätta rahuldamata hageja I nõue kostjalt I mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks, alternatiivselt mõista kostjalt I välja hageja I kasuks mittevaralise kahju hüvitis 50 eurot. Alternatiivselt saata asi vaidlustatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja I jätta solidaarselt hagejate kanda.
- Maakohus rikkus õigusnorme mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmisel. Otsuses puuduvad põhjendused selle kohta, millele tuginedes maakohus leidis, et mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmine oli üldse vajalik. Riigikohus on selgitanud, et moraalse kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel au õigusvastase teotamise korral peab hageja hüvitamise nõuet põhjendama ja tõendama kahju olemasolu. Mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, et kostja rikkus hageja õigusi. Kohus peab igal konkreetsel juhul otsustama, kas esineb sellist kahju, mida oleks vaja kompenseerida rahaliselt.
- Rõhutamist väärib asjaolu, et hageja I ja kostja I vahelisi suhtlusi ei kuulnud kordagi pealt kolmandad isikud (üksikutel juhtudel vaid hageja I ja kostja I enda perekonna liikmed). Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks kaalunud mittevaralise kahjuhüvitise välja mõistmata jätmist hageja I kasuks. Kostja I on seisukohal, et isikuõiguste rikkumise korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada mittevaraline kahju üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige hingeline valu, seda õigustab.
- Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 134 lg 5, jättes kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtmata olulised asjaolud. Kostja I on rõhutanud, et peale kohtumenetluse algust on kostja I teadlikult vältinud igasugust kontakti ja suhtlust hagejatega eesmärgiga vältida provokatsioonidele allumist. Seega on kostja I oma käitumist hageja I suhtes parandanud ning lõpetanud täielikult hageja I õiguste rikkumise. Arvestades kostjate poolt kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid on ilmselge, et hagejal I on endal oluline osa kahju tekkimises, kuivõrd hageja regulaarselt ja tahtlikult provotseeris kostjaid. VÕS § 134 lg 5 kohaldamisel ei ole maakohus arvesse võtnud hageja I kui kannatanu enda osa kahju tekkimises. Maakohtu otsusest ei selgu, milliseks pidas kohus kostja I majanduslikku olukorda ja millest tulenevalt maakohus leidis, et põhjendatud on mittevaralise kahjuhüvitise 7
(13)väljamõistmine 500 eurot. Kostja I on 22-aastane noor naine, kellel puudub kinnisvara ja seotus ettevõtlusega. Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et kostjal I on võimalik sellises suuruses kahjuhüvitist maksta. Maakohus ei viidanud mittevaralise kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel ühelegi konkreetsele kohtulahendile. Seega ei ole otsus jälgitav ega kontrollitav ning on põhjendamata, kuna puuduvad viited konkreetsele kohtupraktikale, millele maakohus tugineb. 29. Maakohus kohaldas ebaõigesti
§ 163
lg 1.
§ 207
lg 2 sätestab, et iga hageja või kostja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Maakohus käsitas hagejaid ja kostjaid menetluskulude jaotuse osas kompleksselt ega eristanud, kelle poolt ja kelle vastu ning millises ulatuses nõuded esitati ja otsusega rahuldati. Hagejate menetluslik otsustus esitada kõik nõuded ühes hagiavalduses ei saa viia olukorrani, kus menetluskulud jaotatakse erinevalt võrreldes sellega, kui hagejad oleksid esitanud eraldi hagiavaldused. Maakohus jättis hagi kostjate II ja III vastu tervikuna rahuldamata. Kuivõrd
§ 163
lg 1 reguleerib menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral, siis nimetatud säte kostjate II ja III puhul ei kohaldu. Maakohus oleks pidanud kostjate II ja III menetluskulud jätma
§ 162lg 1 alusel hagejate kanda, kelle kahjuks otsus tehti.
Kostjate II ja III apellatsioonkaebus
- Kostjad II ja III esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha uue otsuse, millega jätta kostja II menetluskulud täies ulatuses hageja III kanda, seoses hageja I ja hageja II poolt kostja III vastu esitatud kahju hüvitamise nõudega (resolutsiooni p 8 nõue) kostja III menetluskulud solidaarselt hageja I ja hageja II kanda, seoses hagejate poolt kostja III vastu esitatud kohustamisnõudega (resolutsiooni p 7 nõue) kostja III menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus paluvad kostjad II ja III jätta solidaarselt hagejate kanda.
- Maakohus kohaldas ebaõigesti
§ 163
lg 1.
§ 207
lg 2 sätestab, et iga hageja või kostja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Maakohus käsitas hagejaid ja kostjaid menetluskulude jaotuse osas koos ega eristanud, kelle poolt ja kelle vastu ning millises ulatuses nõuded esitati ja otsusega rahuldati. Hagejate menetluslik otsustus esitada kõik nõuded ühes hagiavalduses ei saa viia olukorrani, kus menetluskulud jaotatakse erinevalt võrreldes sellega, kui hagejad oleksid esitanud eraldi hagiavaldused. Maakohus jättis hagi kostjate II ja III vastu tervikuna rahuldamata. Kuivõrd
§ 163
lg 1 reguleerib menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral, siis nimetatud säte kostjate II ja III puhul ei kohaldu. Maakohus oleks pidanud kostjate II ja III menetluskulud jätma
§ 162lg 1 alusel hagejate kanda, kelle kahjuks otsus tehti.
32. Maakohtu põhjendus seonduvalt menetluskulude jaotusega on selgelt ebapiisav ega ole veenev. Maakohus oleks pidanud selgelt välja tooma, millel põhineb kohtu veendumus, et antud juhul on õiglane poolte menetluskulud nende endi kanda jätta. Maakohus on täielikult jätnud käsitlemata ja arvesse võtmata asjaolu, et antud vaidluses olid poolteks 3 hagejat ja 3 kostjat ning suuremas osas jäeti nõuded rahuldamata. 8
(13)Vastustajate seisukohad
- Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb
§ 657lg 1 p 21 järgi muuta menetluskulude jaotuse osas.
Maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. 35.
§ 651
lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust on vaidlustatud üksnes osas, milles maakohus mõistis kostjalt I välja hageja I kasuks 500 eurot mittevaralise kahju hüvitamise katteks (resolutsiooni p 9) ja menetluskulude jaotuse osas (otsuse resolutsiooni p 11), v.a osas, millega hageja I poolt kostja I vastu esitatud haginõuetega seotud menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Seega ülejäänud osas, s.o maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1 – 8 ja 10, ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli. 36.
§ 652
lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt
§ 654
lg-s 6 sätestatust neid ei korda ega pea vajalikuks veelkord igat väidet eraldi käsitleda.
- Esmalt käsitleb ringkonnakohus mittevaralise kahju hüvitamisega seonduvat. Kostja I apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidlustab kostja I maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 134 lg-d 2 ja 5, rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja hindas tõendeid valesti ning apellatsioonkaebuse taotlusest võib aru saada, et kostja I soovib kohtult lahendit, millega jäetakse mittevaralise kahju hüvitise nõue rahuldamata või alternatiivselt mõistetakse kostjalt I hageja I kasuks välja kahju hüvitis 50 eurot.
- Ringkonnakohus kostja I apellatsioonkaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist kahju hüvitise väljamõistmisel maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Ringkonnkohtu arvates on maakohus hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ja kohtu hinnang esitatud tõenditele on olnud seadusekohane. Samuti on kohus jaganud õigesti tõendamiskoormuse. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.
- Maakohtu poolt hageja I kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramise hindamise osas juhindub kolleegium muuhulgas Riigikohtu 26.06.2013 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, mille p-des 20-24 selgitas Riigikohus, et juhtudel, kus hageja jätab hüvitise suuruse hagis märkimata ja palub mõista kostjalt 9
(13)välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel, on võimalus madalama astme kohtu otsuse vaidlustamiseks piiratud kohtule antud diskretsiooniõiguse tõttu. Riigikohus on selgitanud, et kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Eeltoodud seisukohast järeldab ringkonnakohus, et menetlusosalisel, s.t nii hagejal kui ka kostjal, on õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja kas siis sümboolse või ilmselgelt ebamõistlikult suure hüvitise.
- Praeguses asjas jätsid hagejad hüvitise suuruse hagis märkimata ja palusid mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Maakohus tuvastas, et kostja I on hageja I au teotanud ebakohaste väärtushinnangutega, kostja I ei tõendanud, et ta ei ole süüdi hageja I suhtes mittekohaste väärtushinnangute avaldamises, millest maakohus järeldas, et kostja I tegutses tahtlikult. Selles osas kostja I maakohtu otsust ei vaidlustanud. Kostja I on ka ise käesolevas menetluses möönnud, et on raevuhoos hagejatele I ja II öelnud läbimõtlematuid väljendeid ja käitunud hagejatega ebaviisakalt. Ringkonnakohus, tutvunud poolte esiletooduga ja asjas esitatud tõenditega, nõustub maakohtu järeldusega, et kostja I on ebakohaste väärtushinnangute avaldamise ja pideva ähvardamisega põhjustanud hagejale I hingelist kahju.
- Ringkonnakohus ei saa nõustuda kostja I seisukohaga, et käesoleval juhul piisanuks kahju hüvitamiseks üksnes kostja I vabandusest, kuna kostja I ei ole vabatahtlikult seda võimalust menetluse ajal kasutanud. Kostjate menetlusdokumentidest ega kohtuistungi protokollidest ei nähtu kostja I soovi suhteid naabritega parandada. Üksnes see, et kostja I oli maakohtus valmis vande all ütlusi andes kinnitama, et ta väldib edaspidi hagejatega suhtlemist, ei kinnita tema soovi juba välja öeldud sõnade eest siiralt vabandada. Pigem on kostjad hagejaid süüdistaval positsioonil, leides, et kostja I ebasündsad väljaütlemised on vabandatavad sellega, et hagejad on teda provotseerinud. Sellistel asjaoludel ei saanud maakohus leida, et mitterahalise hüvitise väljamõistmine ei ole üldse põhjendatud.
- Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga I, et kahju hüvitis 50 eurot on piisav, et mõjutada kostjat I edaspidi kahju tekitamisest hoiduma. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 2 ja
§ 233
lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu praeguse asja materjalidest, et maakohus oleks VÕS § 134 lg-s 2 ettenähtud hüvitise suuruse üle otsustamisel rikkunud menetlusõiguse norme või ületanud diskretsiooni piire. Maakohus mõistis välja 500 euro suuruse hüvitise, mida ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Kahju hüvitise määramisel peab arvestama rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (VÕS § 134 lg 5). Maakohus võttis hüvitise määramisel kõigiti arvesse rikkumise asjaolusid, et hüvitada hagejale I 10
(13)põhjustatud moraalne kahju. Maakohus analüüsis piisavalt asjaolusid ja arvestas tõendeid ning selgitas selle kaudu õiglase hüvitise summa kujunemist. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole kostja I käitumine ega suhtumine menetluse ajal naabritesse märkimisväärselt muutunud ning arvestades hageja I suhtes korduvalt kasutatud ebasündsaid väljendeid, tuli maakohtul määrata kahju hüvitis suuruses, mis paneks kostja I edaspidi tõsiselt kaaluma, milliseid väljendeid ta suhtluses naabritega kasutab. Seega on kolleegiumi arvates maakohtu määratud mittevaralise kahju hüvitis praegustel asjaoludel põhjendatud ja õiglase suurusega ning kohus on hüvitise väljamõistmisel kasutanud diskretsiooniõigust seaduspäraselt. 43. Järgmisena käsitleb ringkonnakohus menetluskulude jaotuse küsimust. Esmalt märgib kolleegium seoses kostja I seisukohaga apellatsioonkaebuse põhjendustes, et maakohus oleks pidanud kostjate II ja III menetluskulud jätma
§ 162
lg 1 alusel hagejate kanda, et menetlusosaline saab vaidlustada maakohtu otsuse üksnes osas, mis puudutab tema õigusi ja seega ei saa kostja I vaidlustada maakohtu otsust osas, milles maakohus jaotas kostja II ja kostja III menetluskulud.
- Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kindlaksmääramine on kohtu kaalutlusotsustus. Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt.
- Maakohus kohaldas kulude jaotamisel
§ 163
lg 1, mis võimaldab kohtul hagi osalise rahuldamise korral jätta menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus põhjendas menetluskulude poolte enda kanda jätmist
§ 163lg 1 viimase alternatiivi alusel üksnes hagi osalise rahuldamisega.
Ringkonnakohus leiab, et selliselt põhjendades ei ole vastava kaalutlusotsustuse tegemise motiivid jälgitavad (
§ 442lg 8).
46. Ringkonnakohus nõustub kostjate seisukohaga, et
§ 163lg 1 saab kohaldada hagi osalise rahuldamise korral.
Käesoleval juhul 3 hagejat esitasid ühises hagiavalduses 3 kostja vastu erinevaid nõudeid, millest maakohus rahuldas üksnes hageja I nõude kostja I vastu (nõue a) ja hageja I osas ka mitterahalise kahju hüvitise nõude (nõue g). Ülejäänud nõuete osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Kuivõrd hagejad esitasid erinevaid nõudeid ja kostjad ei olnud kaaskostjad, ei ole põhjendatud kõigi menetlusosaliste suhtes kohaldada ühiselt
§ 163lg 1, kuna kostja II ja kostja III vastu suunatud nõuded jäid rahuldamata.
Nimetatud sätet oli maakohtul käesolevas asjas põhjendatud kohaldada seega üksnes hageja I ja kostja I vahelises suhtes, kuivõrd hageja I poolt esitatud kostja I vastu suunatud kolmest nõudest rahuldati kaks. Selles osas kostja I maakohtu otsust ka ei vaidlusta. 47. Seega tuleb kostja I menetluskulude osas otsustada, kas asjaolu, et hagejad esitasid ähvardustest hoidumise nõude (nõue
- a)ühiselt ja see rahuldati üksnes hageja I osas ning kõigi hagejate poolt kostja I vastu esitatud nõue keelata hagejatele lähenemine ja nendega suhtlemine (nõuded d ja
- e)jäi rahuldamata, põhjendab nende nõuete osas kostja I menetluskulude hagejate kanda jätmise. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks vaidluse asjaolusid arvestades õiglane lahendus jätta nimetatud rahuldamata jäetud 11
(13)nõuete osas menetluskulud
§ 162lg 1 alusel hagejate kanda, nagu kostja I apellatsioonkaebuses leiab.
Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab õiglase menetluskulude jaotuse käesoleval juhul
§ 162lg 4 kohaldamine.
Tegemist ei ole olukorraga, kus kostja I puhul saaks eitada hagi esitamise põhjustamist. Asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt puudub vaidlus, et poolte, kes olid naabrid, suhted on väga konfliktsed, kostja I suhtub vaenulikult kõigisse hagejatesse, mistõttu ei pidanud hagejad taluma sellise olukorra jätkumist. Kostjate seisukohtadest nähtuvalt kostja I enda ebakohaseid väljaütlemisi ei eita ja möönab ka ise, et on käitunud hagejaga I ebaviisakalt ning vähesel määral ka hagejaga II. Vaatamata sellele, et osad nõuded jäid rahuldamata, peab kolleegium õiglaseks jätta nimetatud nõuete osas kostja I menetluskulud tema enda kanda ja hagejate menetluskulud nende endi kanda. Olgugi, et maakohus ei tuvastanud, et kostja I oleks lisaks hagejale I otseselt ähvardanud hageja I abikaasat (hageja II) või nende alaealist last (hageja III), ei saa hagejatele ette heita, et nad pidasid vajalikuks kaitsta kõigi pereliikmete õigusi, arvestades, et kostja I poolne ähvardamine leidis aset hagejate kodus ja koduhoovis. 48. Kostja II vastu esitati nõue kohustada kostjat II hoiduma mistahes viisil tehtavatest ähvardustest, millega lubatakse tekitada hagejale III kehavigastus või tervisekahjustus (nõue b). Kuigi maakohus leidis, et sõnadeta rusikaviibutusest ei saa järeldada ähvardamist tekitada kehavigastus või tervisekahjustus ja jättis hagi selles osas rahuldamata, ei saa leida, et hageja III esitatud nõue täiesti põhjendamatu oli, kuivõrd puudus vaidlus, et alaealise lapse suunas rusikaga viibutamine aset leidis. Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta ka kostja II ja hageja III menetluskulud
§ 162lg 4 alusel nende endi kanda.
49. Kostja III vastu esitati nõue kohustada kostjat III hoiduma mistahes viisil tehtavatest ähvardustest, millega lubatakse sulgeda või kahjustada XXX kinnistu oluliseks osaks olevat kanalisatsioonitorustikku, mis ühendab hagejatele I ja II kuuluvate korterite kanalisatsiooni Keila linna ühtse kanalisatsioonitrassiga ning mis on tähistatud hagiavalduse lisana 14 esitatud plaanil roosa joonega (nõue c). Lisaks esitati kostja III vastu ka nõue mõista välja hagejate I ja II kasuks varaline kahju 454 eurot (nõue f). Pooltel puudub vaidlus, et nii hagejad kui kostjad soovivad kasutada vaidlusalust kanalisatsioonirajatist oma eluruumidest olmereovee ärajuhtimiseks. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja III avaldas tahet sulgeda kanalisatsioonitoru ühenduse hageja I ja hageja II korterite kanalisatsioonitoruga (I kd, tl 15) ja pidas kanalisatsioonitorustikku ja kanalisatsioonikaevu luuki enda omandiks (I kd, tl 129). Hagejatele ei saa iseenesest ette heita oma õiguste kaitseks õigusabi kasutamist ja hagi esitamist olukorras, kus nende jaoks igapäevaselt vajalik eelduslikult kõigi korteriomanike kaasomandisse kuuluv kanalisatsioonitorustik ähvardatakse kasutamiseks sulgeda. Nõuded kostja III vastu jäid maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt rahuldamata üksnes seetõttu, et poolte vahel oli samaaegselt käimas ka vaidlus kaasomandi eseme kasutuskorra kindlaksmääramiseks, sh vaidlus kanalisatsioonitorustiku kasutuse üle. Seega ei olnud nõue iseenesest põhjendamatu, vaid nõude rahuldamine sõltus teises tsiviilasjas tehtavast lahendist sellisel määral, et maakohus pidas õigeks jätta kanalisatsioonitorustikku puudutav nõue käesolevas tsiviilasjas rahuldamata. Ringkonnakohus ei leia, et hageja I ja hageja II pöördusid 12
(13)kohtusse selgelt asjatult. Pigem oli tegemist olukorraga, kus hagejal I ja hagejal II tuli pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ja vähemalt osaliselt oli kohtuvaidluse põhjustanud ka kostja III. 50. Seega vastab ringkonnakohtu hinnangul eelnevalt kirjeldatud olukord tervikuna
§ 162lg 4 eeldustele.
Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei ole õiglane, et hagejad peavad kostjate menetluskulusid hüvitama. Seega jättis lõppjärelduses maakohus õigesti menetluskulud poolte endi kanda. 51. Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb eelpool toodud kaalutlustel samuti jätta
§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.
Viidatud sätet saab kohaldada ka apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise korral (Riigikohtu 04.04.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p 10). Tagamaks menetluskulude tervikuna õiglane jaotus ei anna kostjate kaebuste rahuldamata jätmine käesoleval juhul alust jätta kaebemenetluse kulusid
§ 171lg 1 alusel kostjate kanda.
Juhindudes
§ 173
lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Imbi Sidok-Toomsalu Mati Maksing 13
(13)