lg 2, § 266 lg 2 p 1 järgi, üldmenetluse korras Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Jürgen Hüva Süüdistatav Edvard Mel ringkonnaprokurör Elukoht XXX, viibimiskoht Viru Vangla, isikukood 39501073712, Eesti Vabariigi kodakondsus, XXX, emakeel – vene keel, ei tööta. Varasem karistatus: varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral, neist viimane: - 28.06.2018 Viru Maakohtu Narva kohtumaja poolt
lg 2 p 4, § 263 lg 1 p 2 järgi vangistusega 1 aasta,
lg 2 alusel vangistusega 2 aastat,
lg 1 alusel asendati vangistus üldkasuliku tööga 720 tunni ulatuses, ÜKT tegemise tähtaeg 2 aastat. Tõkend – vahistamine üheks kuuks, vahistamise algus 12.02.
Tunnistada Edvard Mel süüdi
Vastavalt
lg 1, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, mõista Edvard Melile liitkaristuseks 5 (viis) aastat vangistust.
lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 28.06.2018 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud ja 5 (viis) päeva vangistust ehk 635 tundi üldkasulikku tööd, võrra ning mõista Edvard Melile lõplikuks karistuseks 6 (kuus) aastat 9 (üheksa) kuud ja 5 (viis) päeva vangistust. Arvata
lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg alates 15.11.2018 kuni 06.02.2019, s.o 2 (kaks) kuud ja 22 (kakskümmend kaks) päeva, karistusaja hulka ning mõista Edvard Melile lõplikult ärakandmisele 6 (kuus) aastat 6 (kuus) kuud ja 13 (kolmteist) päeva vangistust. Karistusaega arvestada alates 12.02.
Samuti süüdistatakse Edvard Mel´i selles, et tema 01.11.2018.a kella 10.30 paiku avas enda valduses olnud võtmega XXX asuva korteri välisukse ning sisenes F S valduses olevasse korterisse, s.o elamiseks kasutatavasse ruumi, valdaja F S tahte vastaselt, kuna viimane ei andnud sisenemiseks luba. Sel moel pani Edvard Mel toime valdaja tahte vastaselt eluruumina kasutatavasse ruumi sissetungimise, s.o
266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. II Kohtuistung Süüdistatav Edvard Mel vastas kohtuistungil, et süüdistuse sisu on arusaadav, tunnistab oma süüd osaliselt. Ta on nõus süüdistuses
Süüdistuses
järgi ta palub end õigeks mõista või kvalifitseerida ümber
Tal ei olnud tahtlust pantvangi võtta. Kahetseb tehtut. Palub leebemat karistust. Süüdistatav andis kohtuistungil ütlusi. Prokurör taotles Edvard Melile karistuseks
lg 2 p 1 järgi – 8 kuud vangistust,
lg 2 järgi – 5 aastat vangistust.
lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning karistuseks lugeda 5 aastat vangistust.
lg 2 alusel mõista liitkaristus Viru Maakohtu 28.06.2018 otsusega mõistetud ning ärakandmata osa võrra s.o. 635 3 1-19-1820 üldkasuliku töö tundi, mis ümberarvestatuna teeb 1 aasta 9 kuud ja 5 päeva ning liitkaristus mõista 6 aastat 9 kuud ja 5 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvata maha eelvangistuses viibitud aeg 15.11.2018 kuni 06.02.2019 (2 kuud ja 22 päeva) ning ärakantavaks karistuseks lugeda 6 aastat 6 kuud ja 13 päeva. Karistuse kandmise alguseks pidada viimane kinnipidamise kuupäev s.o. 12.02.2019. Kaitsja on seisukohal, et Edvard Melile esitatud süüdistus
Edvard Meli tegu vastab
Kaitsjal puuduvad vastuväited
Menetluskulud palub kaitsja jätta riigi kanda. Kohtuistungil toimus kannatanute D M /M /, F S ja tunnistajate K I , D S , V M ülekuulamine. Kannatanu D M /M / andis kohtuistungil ütlusi, et ta tunneb E. Meli 6 aastat. Nad abiellusid 07.07.2017. Neil on kaks last. Noorem laps /D M / sündis XXX. E. Mel ei tahtnud ametlikult töötada. 31.10.2018 toimus Edvard Meli ja D M tüli, mille tulemusena D lahkus koos 6-kuise poja D iga kodust ja tuli oma tuttavate F S ja K I juurde, kuhu jäi ööbima. Tol hetkel E. Mel oli väga purjus ja tema võttis viimase raha, mis oli perekonna eelarves. E. Melil tekkis joomahoog. Edvard jätkas alkoholi tarvitamist ja ohutuse nimel D otsustas võtta endaga kaasa noorema poja ja minna K ja F juurde, kuna olid varem sellised juhtumid, et Edvard oli võimeline tema peale kätt tõstma. Edvard kontrollis ennast halvasti. D kartis teda. Vägivallaakte nägid ka K koos F pealt. 01.11.2018.a Edvard Mel koos oma ema V M läks F S juurde, Edvard avas ukse lahti võtmetega, tuli koos emaga korterisse. Peale ebaseaduslikult korterisse sisenemist soovis E. Mel, et D koos lapsega koju tuleks, kuigi D seda teha ei soovinud. F. S ja K. I jõudsid korterisse tagasi. F S ütles, et ta kohe kutsub välja politsei selle jaoks, et politsei kontrolliks seda, et E. Mel ja V.M ei ole midagi varastanud. F ütles, et tema esitab Edvardi suhtes avaluse selle kohta, et ta sisenes tema eluruumidesse ebaseaduslikult. F S otsustas Edvard Meli korteris kinni hoida politsei saabumiseni. Siis Edvard võttis lapse sülle ja koos lapsega jooksis kööki ja võttis sealt noa. Ta tuli esikusse ja hakkas ähvardama öeldes, et kui teda välja ei lasta, siis ta tapab lapse maha. Nuga hoidis ta tera suunaga lapse kõri poole, noaga kõril. Tol hetkel, kui Edvard Mel last hoides ja nuga lapsele suunates, ütles, et ta tapab lapse maha, oli D M paanika. Ta kartis mingit liigset liigutust teha. K , F ja D reageerisid kiiresti, nad haarasid lapse. F haaras Melil kaelast kinni selle jaoks, et too rahuneks ja ei teeks enam midagi. K võttis lapse enda kätte, hiljem võttis teda enda kätele E.Meli ema. Edvard osutas vastupanu. F haaras teda uuesti kaelast kinni. Mõne minuti pärast jõudis kohale politsei. Kannatanu F S andis kohtuistungil ütlusi, et ta elas koos K I aadressil: XXX. 31.10.2018 õhtul tuli nende juurde D oma väikse lapsega. D ütles, et E. Mel jälle jõi ennast purju ja ei olnud võimeline ei moraalselt ega ka füüsiliselt ennast ülal pidama, ta sundis D võtma laenu ja oli võimeline toime panema füüsilist vägivalda. D kartis E. Meli. 01.11.2018 hommikul läks kannatanu koos K poodi, tuli vend D S . Korterisse jäi D oma lapsega ja vend D. S . F S ja K I läksid korterist ära, keerasid ukse lukku, läksid alla. Maja ees oli Edvard Mel koos oma emaga. Edvard palus, et nad laseksid teda korterisse selle jaoks, et ta võtaks D kaasa. Aga F S ja K I keeldusid ning läksid ära. Umbes 5 minuti pärast helistas vend ja ütles, et Edvard Mel tegi korteri ukse lahti. F koos K hakkasid kiiresti tagasi liikuma. D oli toas, Edvard ja tema ema istusid köögis. F lukustas korteri ukse, kutsus välja politsei, et asja lahendada: esiteks oli sissemurdmine korterisse ja teiseks Edvard oli ebaadekvaatne, ta oli alkoholi tarvitanud. Temast oli tunda alkoholi lõhna. Edvard püüdis F eemale lükata selle jaoks, et korterist lahkuda. Edvard Mel muutus rahutuks ja püüdis korterist välja minna. Algul Mel ähvardas, et võtab noa ja hakkab 4 1-19-1820 ründama. Edasi ta võttis D käest lapse, võttis köögist kööginoa ja pani kööginoa lapse kõri poole. Ta hoidis last nii, et laps oli suunatud näoga F poole ja noa tera oli umbes 4 cm kaugusel lapse kõrist. Tema ütles, et „kui te ei lase mind välja, siis ma tapan lapse maha“. Edvardi poolt öeldu oli reaalne ja ähvardus oli F jaoks ka reaalne. Vend D seisis Edvardi selja taga. Vend hakkas temale lähenema. Edvard pööras ennast venna poole. F haaras Edvardil kaelast kinni ja ütles tema emale, et ta võtaks lapse. Noa võttis vend, F pani Edvardi põrandale ja hoidis teda kaelast kinni, natuke kägistas teda selle jaoks, et ta ei liigutaks. Edvard osutas vastupanu. Pärast Edvard hakkas mängima epilepsia hoogu. Mõne minuti pärast jõudis kohale politsei. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulutatud K I andis ütlusi, et ta elas koos F. S aadressil: XXX. D koos lapsega on mingitel aegadel ööbinud, kui Edvard oli purjus ja D kartis, et Edvard lööb teda. 31.10.2018 D tuli ööbima koos poja D . Järgmisel hommikul läks tunnistaja koos F poodi, maja ees oli Edvard ja tema ema. Edvard palus, et nad laseksid teda korterisse, aga nad keeldusid ja läksid ära. D S helistas ja ütles, et Edvard koputavab uksele ja uks oli avatud võtmega. F jooksis väga kiiresti koju. F hakkas küsima, kuidas Mel sisenes korterisse. F oli politseisse ära helistanud, teatades sellest sissetungist korterisse. F ei lasknud Edvardi ja V välja kuni selle ajani, kui politsei kohale jõudis. Edvard oli ehmunud ja samal ajal ta käitus agressiivselt. Laps oli Edvardi süles. Edvard läks koos temaga kööki noa järgi. Ta pani noa lapse kõri juurde. Nuga oli suunatud lapsele. Noatera oli paari cm kaugusel lapse kõrist. Ta ütles samal ajal: „lasete mind välja või mina hakkan lõikama“. See ähvardus tundus reaalne, sest Edvard Mel oli agressiivne ja Edvard oli varem kriminaalkorras karistatud. F koos D püüdsid nuga Edvardilt ära võtta. Edvard pandi põranda peale. Ta osutas vastupanu. 2 või 3 minuti pärast jõudis kohale politsei. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud D S andis ütlusi, et oli väljakutse 01.11.2018 kell 10.36 hommikul aadressile XXX. Mingi inimene sisenes korterisse, ebaseaduslikult sattus korterisse, aga keegi ei saanud aru, kuidas ta sisenes. Jõudnud korterisse, korterist sel hetkel juba väljus Edvard Mel ja tema ema. Edvardil oli laps süles ja samuti ukse ees seisis S . Edvard ütles, et tema tuli lapse järgi ja eelmine päev enne seda nad tülitsesid tema abikaasaga ja abikaasa läks lapsega kodust ära. Tema tuli sellesse korterisse, kuna seal ööbisid abikaasa koos lapsega. F.S ütles, et Edvard Mel sattus ebaseaduslikult tema korterisse, aga tema ei tea, mis viisil Edvard Mel sisenes tema korterisse, kuna võtmeid ta temale ei andnud. Korteris oli hulk inimesi, kõik karjusid. Vestluse lõpus mingi isik ütles, et Edvard Mel pani kööginoa lapsele kõrile. D S näidati kööginuga ja see oli põrandal laua all. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulutatud V M andis ütlusi, et 01.11.2018 ta kohtus oma pojaga, pojal oli pohmelli seisund. Nad sõitsid F.S juurde taksoga ja sel hetkel, kui nad jõudsid taksoga maja juurde, siis K. I koos F. S väljusid trepikojast. V palus teha uks lahti, et võtta laps kaasa. F. S vastas, et ta ei kavatse üles minna, kuna tal ei ole selleks aega. F. S ja K. I läksid ära. Edvardile tuli meelde, et tal on F. S korteri võtmed. Ta jooksis enda juurde koju selle jaoks, et võtta võtmed. Kui Edvard tuli võtmetega tagasi, siis Edvard tegi ukse lahti, sisenes korterisse. Poeg ütles D , et tema paneks D riided selga. D hakkas lapsele riideid selga panema. K. I ja F. S lendasid korterisse sisse. Nad hakkasid Edvardi peale karjuma. Edvard seisis ukse kõrval, hoidis D käes süles ja ei teinud midagi. Mingil hetkel kööginuga sattus Edvardi kätte. Arvatavasti tema läks selle kööginoa järgi kuskile. Ta hoidis nuga ja ütles F. S : „kui sa ei lase mind välja, siis ma tapan nii ennast, kui ka last“, nuga oli üleval käes, noa tera oli suunatud lakke. K. I ja D ei näinud mida Edvard lapse ja noaga tegi. F. S ründas Edvardi tagant ja hakkas teda kägistama. V M võttis pojalt noa, viis kööki ja viskas valamu sisse. Kui nuga ja laps olid poja käest ära võetud, jätkas F. S kägistamist. Edvard oli agressiivne, kuna F. S jätkas kägistamist. Ta ärritus äkiliselt, hakkas karjuma. F. S kutsus välja politsei. Süüdistatav Edvard Mel ennast süüdi ei tunnistanud. Ta seletas, et 31.10.2018 tema ja D vahel 5 1-19-1820 toimus tüli. Tal olid probleemid alkoholiga, kõige pikem alkoholi tarbimine oli 2 nädalat. 31.10.2018 ta jõi ennast nii täis, et isegi ei teadnud kuidas sattus koju. Ta sai aru, et D koos 6kuise poja D lahkus kodust ja läks oma tuttavate F S ja K I juurde ööbima. 01.11.2018 kutsus ta välja takso, et sõita koos emaga F. S juurde, et võtta endaga kaasa laps. F S ütles, et ei lase neid korterisse ega trepikotta. K ja F teatasid, et nad lähevad hambaarsti juurde, kuna K valutab hammas. Siis Edvardile tuli meelde, et temal on S korteri võtmed, sest selles korteris ta varem teostas remonti. Sõitis koju võtmete järgi. Ta ei saanud aru, et siseneb korterisse S tahte vastu. Ta sisenes korterisse ja nägi, et seal viibib tema abikaasa ja noormees, nad kallistasid, laps oli diivani peal. Süüdistatav ütles D , et ta tuli lapse järgi. D hakkas last riidesse panema. 15-20 minuti pärast tuli korterisse F. S . F hakkas pretensioone esitama, toimus suur konflikt. S kutsus välja politsei. Edvard Mel läks kööki, võttis noa ja koos lapsega tuli koridori. Paremas käes tal oli laps ja vasakus käes oli kööginuga, noa tera oli suunatud seina suunas, kus asub vannitoa uks. Tema ütles: ”kui te ei lase mind välja, siis ma tapan ennast ja last“. S hakkas ründama ja kägistama. Sel hetkel koridoris oli ema, kes võttis lapse. Ema võttis ära noa ja lõikas ennast noaga. 5 minuti pärast jõudis kohale politsei. Kohus võttis vastu ja avaldas järgmised dokumentaalsed tõendid: -19.11.2018 asitõendi vaatlusprotokoll – helisalvestis F S telefonikõnest Eesti Häirekeskusesse, tõendab kannatanu pöördumist häirekeskusse seoses Edvard Mel´i sisenemisega teataja valduses olevasse korterisse (tl 251-254). -15.11.2018 isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll – tõendab Edvard Mel´i kahtlustatavana kinnipidamise aega ja kohta (tl 38-44). -10.12.2018 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr XX – tõendab, et Edvard Mel oli talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal süüdivusseisundis (tl 72-75). - foto noast (tl 30). - 28.06.2018 kohtuotsus (tl 30-34). - 17.11.2019 kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akt nr XX – tõendab, et Edvard Mel oli talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal süüdivusseisundis, XXX (tl 103-119). - 15.02.2019 rahvastikuregistri väljatrükk – tõendab D M põlvnemist (tl 217). - 27.07.2019 väljatrükk kinnistusraamatust – tõendab A K omandiõigust (tl 237-240). - 01.09.2018 üürileping – tõendab, et F S üüris kuriteosündmuse toimumise ajal XXX asuvat korterit (tl 246-250). - kriminaalhoolduse vastus (tl 129-130). III Kohtu järeldused süüdistuse tõendatuse osas Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) §-le 61 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, sealjuures ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Karistusseadustiku (edaspidi
) § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. 6 1-19-1820 Maakohtu seisukoht
Kaitstav õigushüve on liikumisvabadus, s. o. inimeste õigus vabalt valida oma asukohta. See tuleneb otseselt PS § -st 20. Pantvangi võtmise objektiivse koosseisu moodustab vangistamine – isikult liikumisvabaduse võtmine ehk tema liikumisvõimaluse välistamine. Pantvangi võtmine riivab avalikku turvalisust, elu, tervist ning samuti isikuvabadust ja inimese puutumatust, milline on garanteeritud Põhiseadusega. Kannatanuks pantvangi võtmisega võib saada iga isik, kellelt vabaduse võtmisega kurjategija üritab saavutada enda eesmärke.
objektiivne koosseis eeldab kolmanda isiku vangistamist, mida tuleb mõista kui vabaduse võtmist § 136 tähenduses. Vabaduse all tuleb mõista liikumisvabadust, s. o. vabaduse võtmist isikule liikumistakistuse loomisega, tema kinnipidamine või kinnihoidmine.
§-s 136 sätestatud koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Kuna laps D M on alaealine, siis lapse seaduslik esindaja on D M . D M ei lubanud Edvard Melil võtta last endale tol hetkel, kui Edvard hoidis kööginuga umbes 5 cm kaugusel D M kõrist. Kannatanu D M kinnitas kohtuistungil, et tol hetkel, kui Edvard Mel last hoides ja nuga lapsele suunates ütles, et ta tapab lapse ära, oli tal /D M / paanika. D M täpsustas, et ta kartis tol hetkel isegi mingit liigset liigutust teha. See tähendab, et D M ei lubanud Edvard Melil võtta last endale, kui ta hoidis kööginuga umbes 5 cm kaugusel D M kõrist. Kui pantvangi võtmise objektiivse koosseisu moodustab vangistamine, s. o. isikult liikumisvabaduse võtmine, siis pantvangi võtmine on lõpule viidud vangistamisega, hetkest, mil kannatanul puudub võimalus liikuda oma vaba tahte kohaselt. Alaealist D M hoiti tema ema D M tahte vastaselt eesmärgiga sundida F S lubama Edvard Mel´il tema valduses olevast korterist lahkuda. Pantvangi võtmise all mõistetakse sellist õigusvastast inimese füüsilise vabaduse piiramist, mille juures tema järgnev vabaduse juurde pöördumine on seatud sõltuvusse subjekti riigile, organisatsioonile, füüsilisele või juriidilisele isikule suunatud nõuete täitmisest. Edvard Mel, hoides kööginuga umbes 5 cm kaugusel D M kõrist ütles, et kui teda välja ei lasta, siis ta tapab lapse maha, eesmärgiga sundida sellise teoga F S tema tahte vastaselt käituma: lubama Edvard Melil tema valduses olevast korterist lahkuda. Seega Edvard Meli nõudmised oli seotud just nimelt D M vabaduse võtmisega. Kohus nõustub prokuröriga, et kuritegu on lõpule viidud kannatanult vabaduse võtmise või tema kinni pidamise momendist sõltumata selle aja pikkusest. On tuvastatud, et lapse liikumisvabadus oli piiratud väga lühikese ajahetke. Kuid pantvangi võtmise puhul ei ole oluline kinnipidamise aeg, see võibki olla äärmiselt lühike. Õiguskirjanduses on selgelt öeldud, et pantvangi võtmise puhul ei ole oluline kinnipidamise aeg, see võib olla lühike. Seega on käesoleval juhul süüdistuses nimetatud pantvangi võtmise koosseis täidetud. Kohtuistungil on tuvastatud, et F. S soovis teavitada politseid tema eluruumi sissetungimisest, see hirmutas E. Meli. Hirmu põhjuseks oli asjaolu, et teo toimepanemise ajal omas E. Mel kehtivat karistust, mis oli asendatud üldkasuliku töö tegemise kohustusega. Hirm politsei ees oli nii suur, et E. Mel hoides käes enda 6-kuu vanust beebit, läks kööki ja haaras kätte suure kööginoa. Süüdistatav asetas noatera kõigest mõne sentimeetri kaugusele oma poja kõrist ja lausus: kui te ei lase mind välja, ma tapan lapse maha. Kogu korteris olnud seltskond /D M , F S , D S ja K I / olid sellisest käitumisest šokeeritud ning tunnetasid süüdistatava poolt väljendatud väga reaalsena. Süüdistatava ema ja F. S kiirele reageerimisele suudeti vältida kõige hullemat, 7 1-19-1820 nimelt võttis esimene neist lapse ning F. S suutis süüdistatava käest kätte saada noa ning ta pikali suruda. Selliselt toimides pani E. Mel toime pantvangi võtmise noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Esiteks hoides last ühe käega ning suunates teises käes oleva noatera lapse kõrile lõi ta olukorra, kus lapse liikumisvabadus oli ilmselgelt piiratud. Kuuekuune imik iseseisvalt, s.o. ilma vanemate abita, ei saa liikuda. Teiseks luues eelpool kirjeldatud olukorra, oli lapse liikumisvabadus piiratud ning ta sai viibida vaid E. Meli määratud kohas. Lapse emal puudus võimalus last enda kätte saada, kuna D M arvas reaalselt, et sellisel juhul võib süüdistatav lapsele viga teha. Teisisõnu öeldes oli takistatud lapse ohutust tagada soovivate isikute ligipääs lapsele. Võttes lapselt vabaduse ning väites, et ta tapab lapse ära, kui teda korterist välja ei lasta täitis E. Mel järgmise süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisu elemendi s.o. sundis kolmandat isikut mingit tegu toime panema. Ähvardus oli eelkõige suunatud F. S , kes takistas süüdistataval korterist lahkumist. Süüdistuses nimetatud teod on eelkõige leidnud kinnitust F. S , K. I ja D. M ütlustega. Neid ütlusi kinnitavad veel ka sündmusele reageerinud patrullpolitseiniku D. S ütlused ning häirekeskusesse tehtud kõne F. S poolt. Kuigi süüdistatav koos kaitsjaga on üritanud välja tuua viimati nimetatud isikute ütlustes erinevaid vastuolusid, siis kohus leiab, et need vastuolud on ebaolulised ja ei tingi ütluste ebausaldusväärsust. Asjaolu, millises toa osas isik täpselt sündmuse hetkel seisis ei ole käesoleval juhul määrava tähtsusega. Oluline on see, et kõik need isikud räägivad E. Meli tegevust kirjeldades ühtemoodi – E. Mel võttis lapse, suunas noa tera lapse kõrile ning lubas lapse tappa, kui teda korterist välja ei lasta. Samuti on need isikud kinnitanud, et seda nähes ja kuuldes võtsid nad ähvardust vägagi reaalsena. Seda eelkõige põhjusel, et E. Mel oli ka varasemalt üles näidanud vägivaldset käitumist oma abikaasa D. M suhtes. Viimast kinnitas ka E. Mel ülekuulamisel, kui ta väitis, et vähemalt kolmel korral oli ta D. M suhtes kasutanud füüsilist vägivalda. E. Meli ütlused osaliselt kattuvad eelpool nimetatud isikutega, kuid mitmes olulises detailis lähevad need lahku. Näiteks nii F. S kui ka viimase elukaaslane K I on kinnitanud, et võtmeid nad vabatahtlikult ega teadlikult E. Melile üle ei andnud. Need kadusid ühel hetkel ja järgmine viide võtmete asukoha kohta ilmnes siis, kui E. Mel ebaseaduslikult nende korterisse sisenes. E. Mel on võtmete kohta väitnud, et F. S ise andis need talle. Samuti on erinevus selles, et E. Meli sõnul ei suunanud ta nuga mitte lapse kõrile, vaid hoopis tera oli suunatud seina poole. E. Meli ema V M väitis üldse, et noa tera oli suunatud lakke. Veel üks väide, mis E. Meli ütlustest välja tuli oli see, et korterisse ebaseaduslikult sisenedes avanes talle vaatepilt, kus D. M olevat olnud aluspesu väel D Š embuses. Viimane olevat D. M varasem poiss-sõber. Ükski kohtus uuritud tõend sellist käsitlust ei toeta. Ka E. Mel ise ei tõstatanud seda teemat kordagi varem, kui alles oma ülekuulamisel. Samuti tundub eluliselt ebausutav, et kui D. M teadis, et E. Mel on ukse taga ning ta viibis seal juba mõnda aega enne korterisse sisenemist, siis miks ta end ei riietanud ja veelgi enam viibis teise mehe embuses, kui tema abikaasa korterisse lõpuks sisenes. Isegi kui selline situatsioon oleks aset leidnud enne E. Meli korterisse sisenemist, siis D. M oli piisavalt aega, et end riietada ning valida mõni vähem kompromiteeriv asend kui olla võõra mehe embuses abikaasa ja viimase ema silme all. Tunnistaja V M ja Edvard Meli ütluste analüüsil ilmnevad järgmised vasturääkivused: 1. V M oli kindel, et K. I ja D ei näinud mida Edvard lapse ja noaga tegi. E. Mel selgitas, et D nägi mida ta lapse ja noaga tegi ning nuttis. 8 1-19-1820 2. V M andis ütlusi, et Edvard jooksis enda juurde koju selle jaoks, et võtta F.S korteri võtmeid. E.Mel kinnitas, et ta sõitis koju taksoga ja võttis F.S korteri võtmeid. 3. V M väidab kindlalt, et nuga oli Edvardi käes üleval, noa tera oli suunatud lakke. Süüdistatav räägib, et ta ei suunanud nuga mitte lapse kõrile, vaid hoopis tera oli suunatud seina poole. 4. V M ei kinnitanud Edvardi väidet, et D. M olevat olnud aluspesu väel D Š embuses. Seega tunnistaja V M ja süüdistatava ütlused on diametraalselt omavahel erinevad. Kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud seisukohal, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega ning kui isik ei suuda mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitada antud ütluste erinevuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta /Riigikohus on kohtuasjas nr 3-1-1-131-13 p-s 11/. Süüdistatav ei saanud kohtuistungil mõistuspäraselt ja arusaadavalt selgitada ütluste erinevuste põhjuseid. Süüdistatava ütlused on ka vastuolulised. Kohus ei usalda V M ja süüdistatava ütlusi seoses nende vasturääkivustega. Analüüsides V M ütlusi süüdistatava suhtes tuleb arvestada seda, et ta annab ütlusi oma poja suhtes. V M ja süüdistatava ütlused on vastuolulised ja segased. Arvestades süüdistatava ja tunnistaja ütluste olulist lahknemist, leiab kohus, et süüdistatava ja tunnistaja V M ütlused tuleb täies ulatuses tõendikogumist välja jätta kui ebausaldusväärsed. Kriminaalmenetluses viidi läbi kohtupsühhiaatriaekspertiis, mille kohaselt oli E. Mel süüdistuses nimetatud tegude ajal süüdiv ning andis endale aru, mida ta teeb. Eksperdi hinnangu kohaselt on isikul kalduvus muuhulgas olukordi üle dramatiseerida ning manipuleerides üritab isik läbi suruda oma tahtmise. Samale järeldusele jõudis ka kohtupsühholoogia ja –psühhiaatria kompleksekspertiis. Veelgi enam sealt nähtuvad konkreetsed näited, millal E. Mel on oma tahtmise saamiseks valetanud. Nimelt on ta korduvalt üritanud peita end mõne tõsise tervisehäda taha eesmärgiga saada töövõimetus ning igakuine toetus. Samuti on isik menetluse kestel korduvalt üritanud väita, et tal on probleeme psüühilise tervisega, mida kumbki ekspertiis ei kinnitanud, vaid lükkas veenvalt ümber. Kaitsja arvab, et Edvard Meli tegevus vastab
Kuid pantvangi võtmine erineb ähvardamisest selle poolest, et see pannakse toime eesmärgiga sundida inimesi tegema mingeid tegevusi või hoiduma mingite tegude tegemisest pantvangi vabastamise tingimusel. Kuna pantvangi võtmist peetekse sellist õigusevastast inimese füüsilise vabaduse piiramist, mille juures tema järgnev vabanemine seatakse sõltuvusse subjekti nõuete täitmisest nii nagu me seda näeme meie juhtumi puhul. Seepärast kohtul ei ole alust E.Meli tegude ümberkvalifitseerimiseks
Nimetatud kuriteo objektiivse koosseisu realiseerimist E. Meli poolt tõendavad kannatanute D M , F S ja tunnistaja K I ütlused, mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Kohus ei näe vastuolusid D M , F S ja K I ütluste vahel. Nende ütlused ühtivad isegi detailides. D M , F S ja K I ütlused tõendavad asjaolu, et Edvard Mel ähvardas noaga oma last tappa, kui teda korterist välja ei lasta. Tunnistaja D S ütlused tõendavad, et politsei väljakutse oli seotud asjaoluga, et Edvard Mel tungis F S valduses olevasse korterisse ja sündmuskohal avastati nuga. 19.11.2018 asitõendi vaatlusprotokoll – helisalvestis F S telefonikõnest Eesti Häirekeskusesse, tõendab kannatanu pöördumist häirekeskusse. Pantvangi võtmise subjektiivne koosseis eeldab kavatsetust. Kuna E. Mel on ka ise väitnud, et ta käitus selliselt, sest tal oli hirm politsei saabumise ees, siis võib sellest teha järelduse, et isik käitus pantvangi võtmise osas kavatsetusega – ta ähvardas oma lapse tappa, kuna kartis politseid 9 1-19-1820 ning sellega kaasnevaid ebameeldivusi ning tema eesmärk oli korterist lahkuda enne politsei saabumist vahendeid valimata. Kohus, analüüsides kõik kriminaalasjas kogutud tõendeid, kannatanute ja tunnistajate ütlusi, leiab, et Edvard Meli süü on tõendatud. Maakohtu seisukoht
Põhiseaduse §-ga 32 kaitstud korteriomaniku õiguse riive
§-s 266 sätestatud koosseisu näol on õigustatud kodu puutumatuse (PS § 26-d ja 33) ja avaliku korra kaitsmise, st omavoli vältimise eesmärgil.
koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus, mis tähendab isiku faktilist võimu asja üle (AÕS § 32). Objektiivse koosseisu moodustab valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseaduslik tungimine. Seda, kas hoone või ruum on võõras, tuleb tuvastada tsiviil-, eelkõige asjaõiguse, abil. Asi on isikule võõras, kui see ei ole tema seaduslikus valduses (AÕS § 34) või omandis (AÕS § 68). Kohtuistungil on tuvastatud, et põhjus, miks E. Mel korterisse ebaseaduslikult sisenes oli see, et korteris viibis süüdistatava abikaasa koos osapoolte ühise 6-kuuse beebiga. Eelmisel õhtul oli abikaasade vahel tekkinud tüli ning kuna E. Mel oli tugevas alkoholijoobes, siis pidas D M paremaks kodust lahkuda ning minna sõprade F. S ja K. I juurde. Peale ebaseaduslikult korterisse sisenemist soovis E. Mel, et tema abikaasa koos lapsega koju tuleks, kuigi abikaasa seda teha ei soovinud. Üsna pea jõudsid korterisse tagasi F. S ja K. I . Kuna F. S soovis teavitada politseid tema eluruumi sissetungimisest, siis see hirmutas E. Meli. Kannatanu F S ütluste kohaselt Edvard Mel tungis F S valduses olevasse korterisse tema tahte vastaselt. Kannatanu sõnul tema E. Meli korterisse ei kutsunud. Seega lähtuvalt kannatanu ütlustest sisenes süüdistatav tema korterisse omavoliliselt. Kannatanu F S ütlused tõendavad Edvard Meli sisenemist kannatanu valduses olevasse korterisse. Nimetatud kuriteo objektiivse koosseisu realiseerimist E. Meli poolt tõendavad kannatanute D M , F S ja tunnistaja K I ütlused, mille tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda. Kohus ei näe vastuolusid D M , F S ja K I ütluste vahel. D M , F S ja K I ütlused tõendavad Edvard Meli sisenemist kannatanu valduses olevasse korterisse ja edasi Edvard Mel ähvardas noaga oma last tappa, kui teda korterist välja ei lasta. Tunnistaja D S ütlused tõendavad, et politsei väljakutse oli seotud asjaoluga, et Edvard Mel tungis F S valduses olevasse korterisse ja sündmuskohal avastati nuga. 19.11.2018 asitõendi vaatlusprotokoll – helisalvestis F S telefonikõnest Eesti Häirekeskusesse, tõendab kannatanu pöördumist häirekeskusse. Valdaja tahte vastane on sisenemine siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Kannatanu sõnul tema E. Meli korterisse ei kutsunud. Süüdistatav sisenes tema korterisse omavoliliselt. Kannatanu ei väljendanud oma nõusolekut. Kannatanu pöördus häirekeskusesse ning selgitas, et tegemist oli omavolilise sissetungimisega. Seega täitis E. Mel enda tegevusega omavolilise sissetungimise objektiivse koosseisu. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda (
E. Mel tahtlikult sisenes F S omandis olevasse korterisse ja oli teadlik sellest, et siseneb 10 1-19-1820 kannatanu omandis olevasse korterisse. Kohtu hinnangul pani E. Mel toime omavolilise sissetungimise otsese tahtlusega. Seega on süüdistatav E. Mel oma tegevusega täitnud talle inkrimineeritava teo objektiivse ja subjektiivse koosseisu, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. E. Mel pani toime valdaja tahte vastaselt eluruumina kasutatavasse ruumi tungimise, s.o
266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus on seisukohal, et E. Mel pani talle inkrimineeritava kuriteo toime süüvõimelisena, kuna vastavalt
§-le 33 oli isik süüvõimeline. Seega esinevad süüdistatava käitumises talle inkrimineeritava süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolu kohtu hinnangul puuduvad. 4. Karistus
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 alusel vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kehtiv kohtupraktika väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes rõhutab, et karistuse mõistmisel tuleb kõigepealt arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. Karistust raskendavaid asjaolusid
mõttes ning karistust kergendavaid asjaolusid
Meli tegevuses ei esine. Isikut iseloomustavate andmetena võtab kohus arvesse, et E. Mel on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud ning talle karistuseks on mõistetud tingimisi vangistust.
lg 2 p 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Arvestades toimepandud avaliku korra raske rikkumise tehiolusid ja raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, asub kohus seisukohale, et E. Meli süüaste pole suur ning ta väärib karistust, mis on alla
Kohus peab põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 8 kuud vangistust.
Hinnates isiku süü suurust, tuleb jõuda järeldusele, et see on pigem väike. Pantvangi võtmine oli korteris viibinud isikute jaoks äärmiselt hirmutav ja reaalne, kuid mingeid kahjustusi lapsele ei tekitatud ning olukord lahenes kiiresti. E. Mel tegutses hirmust ning mõtlemata tagajärgedele, mis võivad tema tegevusega kaasneda. Käesoleval juhul karistust kergendavad või raskendavad asjaolud puuduvad. Tuleb arvesse võtta seda, et isik omab viit kehtivat kriminaalkaristust ning uued kuriteod pani isik toime katseajal, mis Riigikohtu seisukohtade järgi on kõige raskem katseaja tingimuste rikkumine. Kohus on seisukohal, et E. Melile mõistetav karistus saab olla ainult reaalne vangistus, kuid selle pikkus võib jääda sanktsiooni alumise piiri juurde. 11 1-19-1820 Arvestades toimepandud vangistamise tehiolusid ja raskust etteheidetava kuriteokoosseisu teokirjelduse kontekstis, asub kohus seisukohale, et E. Meli süüaste ei ole suur ning ta väärib karistust, mis on üle
Kohus peab põhjendatuks ja karistuse eesmärke kandvaks karistuseks 5 aastat vangistust.
lg 1 alusel tuleb nimetatud karistused liita ning mõista liitkaristuseks, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, 5 (viis) aastat vangistust.
lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 28.06.2018 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 (üks) aasta 9 (üheksa) kuud ja 5 (viis) päeva vangistust ehk 635 tundi üldkasulikku tööd, võrra ning mõista Edvard Melile lõplikuks karistuseks 6 (kuus) aastat 9 (üheksa) kuud ja 5 (viis) päeva vangistust. Arvata
lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg alates 15.11.2018 kuni 06.02.2019, s.o 2 (kaks) kuud ja 22 (kakskümmend kaks) päeva, karistusaja hulka ning mõista Edvard Melile lõplikult ärakandmisele 6 (kuus) aastat 6 (kuus) kuud ja 13 (kolmteist) päeva vangistust. Karistusaega tuleb arvestada E. Meli kinnipidamisest, s.o alates 12.02.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.