Obsah (7)

§ 143§ 138§ 119§ 137§ 134§ 123§ 145

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 09.09.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-18732 Tsiviilasi YY aval

) § 145 lõigete 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib.

§ 143lõike 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Lahus elava vanema õigus lapsega suhelda tuleneb seega vanema ja lapse vastastikusest õigusest teineteisega suhelda. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema hooldusõigust, vanema õigust ja huvi lapsega suhelda kui lapse õigust ja huvi vanemaga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi.

1. Vanemad ei ole menetluse kestel kokkuleppelist suhtluskorda saavutanud. Seda juba põhjusel, et ema on veendunud, et tema määrata peab olema lapse igakordne viibimiskoht, mistõttu ei ole ta avatud temaga suhtluskorra arutamisele. Perelepitusel osalemisest on keeldunud isa. Seega tuleb ühelt poolt määrata konkreetne suhtluskord selleks, et see oleks kõigile osalistele üheselt mõistetav ja täidetav ning teiselt poolt peab suhtluskord olema piisavalt paindlik, arvestamaks lapse huve kasvades.
2. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, uurinud kõiki dokumentaalseid tõendeid kogumis ning arvestades lapse vanust, kehtestas järgmise suhtluskorra:  emal on õigus suhelda lapsega iga paaris nädala reede õhtust kuni pühapäeva õhtuni. Vanemad lepivad täpse suhtlusaja kokku hiljemalt paaris nädala kolmapäeval kella 20.00-ks e-kirja teel. Kui vanemad kokkulepet ei saavuta, toimub suhtlus reede õhtul kella 18.00-st kuni pühapäeva õhtul kella 18.00-ni. Ema tuleb lapsele koju järele ja toob lapse koju tagasi;  koolivaheaegadel on emal õigus veeta lapsega üks kuu suvel ja üks nädalane koolivaheaeg. Vanemad lepivad suvise suhtlusaja kokku hiljemalt iga aasta 31.03-ks. Kui vanemad kokkulepet ei saavuta, toimub suhtlus suvel 01.07-31.
3. Kui vanemad nädalase koolivaheaja osas kokkulepet ei saavuta hiljemalt 31.10-ks, toimub selle õppeaasta suhtlus veebruarikuisel koolivaheajal;  perekondlikud tähtpäevad: vanemate sünnipäevad, isadepäeva, emadepäeva veedab laps selle vanema juures, kellega tähtpäev seotud on. Õe sünnipäeva veedab laps ema juures;  paarisaastatel veedab laps enda sünnipäeva 23.11 isaga ja 24.11 emaga. Paaritutel aastatel vastupidi;  lapsele peab olema tagatud võimalus suhelda eemalviibiva vanemaga telefoni, interneti, suhtluskanalite, sõnumite ja e-kirja teel;  haigestumise korral jääb laps selle vanema juurde, kelle juures ta haigestumise ajal viibib;  vanemad võivad reisida lapsega Eestis ja välismaal. Lühiajalisteks reisideks koos lapsega perioodil, mil vanemal on lapsega koosviimise aeg, ei tohi teha teine vanem põhjendamatuid takistusi. Reisimiseks tuleb tagada lapse reisidokumendi üleandmine vanemale, kes lapsega reisib;  graafikujärgne kohtumine võib ära jääda ainult väga mõjuval põhjusel. Teine vanem teatab kohtumist takistavast asjaolust ette esimesel võimalusel e-kirja teel, kuid hiljemalt üks ööpäev enne kohtumist;  suhtlemiskorra täitmisel arvestavad vanemad lapse mõistlikke soove; 7  vanematel on õigus leppida kokku täiendavas ja/või muudetud suhtluskorras. Kokkulepe loetakse sõlmituks, kui mõlemad vanemad kinnitavad seda e-kirja teel.
4. Kohus leidis, et suhtluskorda ei tule täpsemalt reguleerida, sest vanem peab alati oma õigusi teostades silmas pidama lapse parimaid huve ja teostama õigusi heas usus ilma selleta, et kohus määraks kindlaks veelgi detailsema suhtlemiskorra.
5. Kohus ei andnud hinnangut vanemate teineteist süüdistavatele dokumentidele.
6. TsMS § 172 lõigete 1 ja 3 koosmõjus jättis kohus alaealise esindaja tasu ja kulu Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, kuna kohus teeb asjas lahendi lapse huvidest lähtuvalt. Määruskaebus
7. 14.01.2020 määruskaebuses palub ema maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks menetlemiseks.
8. Kohtulahend üllatas ema, kuna ta ei palunud hooldusõigust lapse viibimiskoha määramise osas anda üle isale. Samuti ei taotlenud seda isa. Kohus ei arutanud seda küsimust vanematega.
9. Ka lapse ja ema vahelise suhtluskorra määramise osas on määrus üllatuslik. Kohus ei arutanud vanematega suhtluskorda. Suhtluskord on puudulik, kuna ei määra, kuidas toimub suhtlemine riigipühadel ja miks laps viibib emaga ainult ühel koolivaheajal. Suhtluskord on vastuolus tegeliku olukorraga ja seda ei ole võimalik täita. Suhtluskorra punkt 4.1 määrab, et ema tuleb lapsele koju järele ja toob lapse koju tagasi. Ema on korduvalt avaldanud ja kohtumenetluses on tuvastatud, et selline kord ei toimi ja seda ei ole võimalik täita, kuna isa ei ava emale korteri ust, keeldub emaga suhtlemast ja last tema juurde suunamast. Samuti ei ole täidetavad korra punktid 4.2, 4.3, 4.4 ja 4.7, kuna nendes ei ole määratud, kuidas tagatakse, et laps viibib emaga, kui isa emaga ei suhtle, ust ei ava ega soovi aidata või suunata last emaga suhtlema. Kohus oleks pidanud suhtlemiskorda määrates ette nägema toimingud, mis tagaksid, et laps on emaga määratud päevadel, nt kohustaks isa tooma laps ema koju.
10. Kohus rikkus menetlusnorme, jättes kaalumata, kas lapse viibimine isa kodus on lapse huvides. Kohus tugines üksnes lapse soovile, kuid 10-aastase soov võib olla ekslik ja talle kahjulik. Kohus pidi lähtuma esmalt lapse huvidest, kuid kohus ei uurinud põhjuseid, miks laps soovib elada isa juures. Laps teatas kohtule, et tal on ema juures igav. Samal ajal on tuvastatud, et laps viibib isa kodus peamiselt üksi, kuna isa on õhtuni hõivatud. Ema hinnangul on isa juures elamine lapsele kahjulik, kuna isa ei tegele lapsega, on andnud talle vabaduse teha, mida laps soovib, sh lubab lapsel piiramatult internetis mängida. Ema arvates on laps selle tulemusel psüühiliselt oluliselt muutunud. Kohus jättis need väited tähelepanuta. Lapsele piiramatu vabaduse andmine on lapsele ja tema arengule ohtlik. Kohtuistungil kinnitas isa, et annab lapsele lugeda kõiki menetlusdokumente, millega tekitab lapsele suure kahju ja manipuleerib lapsega, et võõrandada teda emast. Ema hinnangul on sellises olukorras vajalik määrata lapsele kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis, et tuvastada, kas lapsel esinevad mängusõltuvuse tunnused ja sõltuvushäired. 8
11. Kohus kuulas lapse ära puudulikult ja ebaprofessionaalselt. Kohus selgitas välja, mida laps soovib, kuid jättis välja selgitamata, mis on lapse käitumise põhjused ja kas esineb asjaolusid, mis isa kodus elades võivad lapse huve kahjustada. Vastustajate seisukoht ja menetluse edasine käik
12. Lapsele määratud esindaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
13. Eestkosteasutus leidis, et lapse huvides oleks hooldusõigus jätta mõlemale vanemale, kuid palus isale panna kohustus hoiduda igasugusest tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist ema poolt.
14. Isa kaebusele seisukohta ei esitanud.
15. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
16. Ema esitas 02.02.2020, 22.03.2020, 01.06.2020, 29.06.2020 ja 01.08.2020 täiendavad seisukohad seoses isa poolt suhtluskorra mittetäitmisega ja väidete tõendamiseks vanemate vahelise e-kirjavahetuse. 22.03.2020 menetlusdokumendile on lisatud ka helisalvestised.
17. 03.07.2020 määrusega tegi ringkonnakohus vanematele ettepaneku lahendada tekkinud eluline olukord kokkuleppel, pakkudes välja kompromisslepingu projekti, millega ema on nõus, kuid mille kohta isa oma seisukohta ei teatanud. Ringkonnakohtu seisukoht
18. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuasja materjalidega, leiab, et maakohtu 09.12.2019 määrus tuleb tühistada osas, milles kohus tegi muudatuse samas tsiviilasjas 22.02.2019 määrusega määratud alaealise lapse hooldusõiguse jagamise osas vanemate vahel (resolutsiooni punkt 2) ja osas, milles kohus määras kindlaks lapse ja ema suhtluskorra (resolutsiooni punktid 4.1 ja 4.2). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue määruse tsiviilasja maakohtule tagasi saatmata (TsMS § 667 lõike 1 esimene lause). Muus osas jääb maakohtu 09.12.2019 määrus muutmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
19. Esmalt tuleb ringkonnakohtul lahendada seni lahendamata taotlused (koosmõjus TsMS § 659, § 639 lõige 1, § 463 lõige 2, § 442 lõige 5). Määruskaebuse esitaja on esitanud koos kaebusega ja hilisemalt täiendavaid tõendeid. Kolleegium võtab TsMS § 667 lõike 3 alusel tsiviilasja materjalide juurde ema 22.03.2020 menetlusdokumendile lisatud helisalvestised isa korteri fonolukule helistamise kohta ja ema menetlusdokumentidele lisatud e-kirjad isale, millised tõendavad ärajäänud 22.02.2019 määruse järgseid kohtumisi pojaga. Samuti taotles ema määruskaebuses kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi läbiviimist, et tuvastada, kas lapsel on tekkinud isa juures elades mängusõltuvuse tunnused ja sõltuvushäired. Selle taotluse rahuldamiseks ringkonnakohus alust ei näe. TsMS § 477 lõigete 1 ja 7 ning § 238 lõike 1 alusel korraldab kohus hagita menetluses selliste tõendite kogumise, mis omavad asja lahendamisel tähtsust. Ema taotlus on põhistamata (TsMS § 235). Tsiviilasja materjalidest (eelkõige eestkosteasutuse ja lapsele määratud esindaja seisukohtadest) ei nähtu mistahes elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse allutada alaealist last 9 kohtupsühhiaatrilistele ja/või –psühholoogilistele uuringutele. Ainult ema subjektiivsest eeldusest isa juures elamise võimaliku mõju kohta lapsele taotluse rahuldamiseks ei piisa.
20. Ringkonnakohus on seisukohal, et ema määruskaebus on põhjendatud osas, milles vaidlustatakse lepitusmenetluses isale ainuhooldusõiguse andmist lapse viibimiskoha määramise osas. TsMS § 563 järgi toimub vanema ja lapse suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise kõrvaldamiseks vanema palvel kohtus lepitusmenetlus. Lepitusmenetlust alustatakse TsMS § 563 lõike 1 esimese lause järgi juhul, kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või raskendab selle täitmist. Kui vanematega arutamine ei anna tulemusi ja kohus ei suuda neid lepitada, tuleb teha TsMS § 563 lõike 7 kohaselt määrus, millega kohus tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, kas on mõistlik rakendada sunnivahendeid jõustunud kohtumääruse täitmiseks (punkt 1) või/ja on vajalik sõltuvalt konkreetse vaidluse asjaoludest kehtivat suhtluskorra määrust muuta (punkt 2) või/ja on vajalik teha muudatusi vanema õigustes lapse suhtes (punkt 3). Kuigi Riigikohus on varem asunud seisukohale, et lepitusmenetluse raames saab kohus otsustada ka

§-de 137 ja 138 alusel hooldusõiguse muudatuste üle (lahend nr 3-2-1-64-10, punktid 34-35), leiab ringkonnakohus, et selline meede on põhjendatud üksnes juhul, kui TsMS § 563 lõike 7 punktides 1 ja 2 toodud meetmed ei ole andnud tulemust või kui on selge, et lapse heaolu on ohus. Seejuures on oluline, kas lepitusmenetluses on vanem taotlenud ainuhooldusõiguse (või osa sellest) endale saamist või vähemalt nõustunud vastava kohtu ettepanekuga.

§ 138

lõikest 1 tulenevalt otsustab kohus hagita menetluses ühise hooldusõiguse lõpetamise või hooldusõiguse üleandmise ühelt vanemalt teisele üksnes vanema avalduse alusel. Seega saab kolleegiumi hinnangul kohus omaalgatuslikult TsMS § 563 lõike 7 punkti 3 alusel teha üksnes selliseid muudatusi, mis ei eelda vanema avaldust. Sellisele järeldusele annab aluse asuda Riigikohtu seisukoht lahendis nr 3-2-1-159-15 (punktis 29). Riigikohus leidis, et

§ 119

alusel otsustusõigust ja

§ 137lõike 1 kohast ühise hooldusõiguse lõpetamise asja algatab kohus üksnes avalduse alusel (Ts

MS § 476 lõige 2). Sellises avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Riigikohus selgitas, et üksnes juhul, kui selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus

§ 134

lõike 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate hooldusõiguses.

1. Käesolevas asjas ei esitanud kumbki vanematest lepitusmenetluse jooksul kohtule avaldust ainuhooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja üleandmiseks isale. Maakohus ei arutanud sellist võimalust vanematega ja isa ei teatanud ka muul moel, et ta üldse on nõus sellega, et ainuhooldusõigus teatud osas talle üle antakse. Sellist avaldust/nõusolekut ei ole isa avaldanud ka ringkonnakohtu menetluses.
2. Ringkonnakohtu arvates ei esine käesolevas vaidluses ka asjaolusid, millised annaksid aluse eeldada, et isale lapse viibimiskoha määramise ainuõiguse andmine kõrvaldaks tema heaolule tekkinud ohu (

§ 134lõige 1).

Kolleegium on seisukohal, et lapse vaimne ja hingeline heaolu on käesoleval juhul ohus seeläbi, et ta ei saa/ei taha suhelda regulaarselt oma ema ja õega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on aga isa selles osas täiesti passiivne ega aita mingilgi moel kaasa suhete taastamisele, tegutsedes seeläbi 10 lapse huvide vastaselt. Lapsega koos elava vanema mõjusfääris on selgitada lapsele sellise suhtlemise vajalikkust tema arengule ja tulevikule, arutada olukorda ja igati soodustada suhtlemist mh ka tegudega, korraldades vajadusel kohtumisi ja kaasates ka vastava ala spetsialistid, kui vanema enda selgitustest lapse veenmiseks ei piisa. Käesolevas asjas ei ole laps senini suutnud eestkosteasutusele, esindajale ega maakohtule tuua esile ühtki mõistetavat põhjust, miks ta ema ja õega ei soovi suhelda. Ka ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et laps kardaks ema või et ema teda kuidagi füüsiliselt või vaimselt ohustaks. Asja materjalidest nähtuvalt on isa korduvalt nii kohtule (sh asjas toimunud maakohtu istungil) kui emaga kohtuvälises suhtluses kinnitanud, et tema ei tee omalt poolt midagi, et lapse ja ema suhtlemist soodustada, jättes kõik lapse enda otsustada. Määruskaebemenetluses on eestkosteasutus õigesti tähelepanu juhtinud, et käesolevas asjas ei ole probleem mitte selles, et ema poja kasvatamises ei osale, vaid selles, et isa ei võimalda emal lapsega suhelda ja sellel on pojale negatiivne mõju. Eestkosteasutuse hinnangul kuritarvitab isa oma hooldusõigust – ei soodusta ja on vastu lapse ja lahuselava ema kontaktile. Kolleegiumi arvates ei ole isa kui hetkel lapsega pidevalt koos elav vanem piisaval määral aru saanud oma kohustusest toetada ja julgustada last emaga suhtlema. Ringkonnakohus selgitab, et lahus elava vanema ja lapse suhtlusõiguse tagamisel on keskne roll lapsega koos elaval vanemal, kellel on

§-st 143 tulenevalt kohustus pidada oma õigusi teostades alati silmas lapse parimaid huve ja teostada vanema õigusi heas usus, samuti ei tohi vanem kahjustada lapse suhet teise vanemaga. Eelduslikult on lapse huvides ka see, et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Toimiku materjalide põhjal võib asuda seisukohale, et isa ei ole nõus tegema lapse nimel ja huvides pingutusi, mis annab aluse järelduseks, et isa ei ole tegelikkuses huvitatud lapse huvide järgimisest ja nende esikohale seadmisest. Seda ilmestab mh passiivsus menetluses (st nii avalduse kui ka määruskaebuse osas kirjalike seisukohtade mitte esitamine); kategooriline keeldumine nõustamisest ja valmiduse puudumine lapse nimel kokkulepete sõlmimiseks (istungil avaldas isa mh, et tema tegeleb oma eluga, ei käi lapsele peale ja et tal ei ole aega lisakohustusteks, ka mitte perenõustamiseks, kuna päevakava on täiesti täis). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et isale ainuhoolduse andmine lapse viibimiskoha määramise osas ei kõrvalda ohtu lapse heaolule, vaid loob aluse praeguse olukorra, mille tulemuseks on emast ja õest võõrdumine, teadmata ajaks külmutamise, kuigi laps ise ei pruugi sellise olukorra kahjulikkusest praegu veel aru saada.

1. Kolleegium märgib, et maakohus jättis asja lahendamisel osaliselt arvestamata ja käsitlemata lapse huve kaitsvate menetlusosaliste arvamuse. Maakohtu menetluses tõid mõlemad eestkosteasutused esile, et isa ei ole huvitatud emaga vanemliku koostöö loomisest lapse huvides ega toeta mingilgi moel ema ja poja lähedussuhte taastamist, vaid pigem käitub sellele vastupidiselt. Sellest lähtuvalt leidsid mõlemad eestkosteasutused, et vanemad on vaja suunata perenõustamisele. Lapsele määratud esindaja leidis samuti, et lapse huvides võiksid vanemad perenõustamist kaaluda, samuti on lapse huvides see, kui vanemad lepiksid kokku nii lapse elukoha küsimuses kui suhtlemiskorras. Vaidlustatud määruse kohaselt keeldus isa kategooriliselt perenõustamisel osalemast. Arvestades, et nii eestkosteasutused kui lapsele määratud esindaja on pidanud vajalikuks mh isa osalemist perenõustamisel, kuid see ei osutunud isa keeldumise tõttu võimalikuks, tulnuks kolleegiumi hinnangul maakohtul täiendavalt põhjendada, miks ta leiab, et põhjendatud on siiski lapse elamine isa juures olukorras, kus menetluses on selgelt esile toodud, et isa ei toeta lapse ja ema suhtlemist ning ilma perenõustamisel osalemiseta ei ole tõenäoline, et ta seda ka edaspidi teeks. Sellises 11 olukorras ei ole ühtegi mõistlikku eeldust, et asjad muutuksid, kui laps jääb elama ainult isa juurde.
2. Kolleegium märgib ka, et vaidlustatud määrusest nähtuvalt on maakohus asja lahendamisel lähtunud üksnes 11-aastase lapse soovist, jättes hindamata, kas lapse soovi kohane lahendus on ka tegelikkuses konkreetse lapse parimatele huvidele (

§ 123lõige 1; lastekaitseseaduse (Laste

KS) § 21) vastav lahendus. Kohus on küll määruses põhjalikult motiveerinud seisukohta, miks antud juhul ei saa lapse soovi kõrvale jätta, aga arvestades lapse vanust ja elukogemust, lisaks olukorda, millesse ta on vanemate kooselu lõppemise tõttu sattunud, ei saa tõsikindlalt väita, et laps suudaks praegusel hetkel näha tema tehtud otsuse mitte suhelda ema ning õega tegelikku mõju ja tagajärgi. Eestkosteasutus tõi maakohtus esile, et vanemate lahutusega kaasnenud segaduses ei olnud lapsel ressurssi tunnetada, mida tema arvab ning kuidas soovib, et peale vanemate suhte lõppu tema kui lapse elukorraldus toimiks. Kuigi alguses otsustas laps elada koos ema ja õega, siis varsti sai talle ilmselt selgeks, et ta soovib elada oma endises kodus, st isa juures. Ringkonnakohus märgib, et selline lapse soov on keerulises olukorras, kuhu ta vanemate lahutuse tõttu sattus, mõistetav, kuna tuttav korter ja tuba (lapsepõlvekodu), lähedal elavad sõbrad ja asuv kool, pakub lapsele emotsionaalset ja sotsiaalset turvatunnet, millele vanemate lahutus negatiivselt mõjus. Kuid nagu eelnevalt märgitud, ei saa sellises vanuses lapse puhul siiski eeldada tema võimekust lõpuni teadvustada ja arvestada sellise otsuse tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kolleegiumi hinnangul põhjendatud lähtuda asja lahendamisel üksnes lapse soovist, jättes kaalumata, kas lapse elamine isa juures ka tegelikkuses lapse huvidele vastab.

1. Ringkonnakohus soovib veel selgitada, et eelnev põhjendus ei tähenda kindlasti seda, et vanemate vahelise vaidluse lahendamisel tuleks jätta tähelepanuta lapse enda arvamus. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kahtlust, et laps on eakohaselt arenenud tark noormees, kel on enda arvamus selle kohta, kus ta peale vanemate lahkuminekut elada soovib ja kuidas on tal kõige rahulikum ning mugavam kummagi vanema ja õega suhelda. Samas on nii isa kui maakohus jätnud tähelepanuta, et noormees on ainult 11aastane ja vanusest tulenevalt ei saa tal olla ega olegi sellist elukogemust ega teadmisi, mis tagaks, et tema arvamus oleks kindlasti tema parimates huvides ja tagaks tema heaolu mitte ainult olevikus, vaid ka pikemas perspektiivis. Sellises vanuses laps ei ole valmis võtma vastu otsuseid, mis toetavad tema pikaajalist füüsilist, tervislikku, psühholoogilist, emotsionaalset, sotsiaalset, kognitiivset, hariduslikku ja majanduslikku arengut (LasteKS § 4). Sellises vanuses laps alles areneb nii vaimselt kui füüsiliselt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei toimu ema ja lapse regulaarset suhtlemist, samuti ei suhtle laps regulaarselt (kooliväliselt) õega. Samas ei ole kohtu ette toodud mistahes elulisi asjaolusid, mis saaks kõrvalseisjale anda mõistliku põhjuse, miks laps nendega suhelda ei soovi. Kuna isa on senini jätnud selle osa lapse elust ainult lapse enda otsustada, aga suhtlemist ei toimu, annab ka see kohtule veendumuse, et lapse vastavad otsused ei ole senini olnud tema parimates huvides.
2. Ringkonnakohus on veendumusel, et lapse parimates huvides on regulaarne suhtlemine emaga (ja ka õega, kellega suhtlemine peaks olema tagatud, kui toimub suhtlemine emaga). Kohtule ei ole teada, et esineksid asjaolud, mis muudaksid emaga suhtlemise lapse jaoks kahjulikuks. Kuna ema ei ole teinud mistahes takistusi lapsele isaga suhtlemisele, aga isa ei ole senini teinud mistahes koostööd emaga, et leppida kokku kohtumised ja veenda last emaga regulaarselt suhtlema ning on maakohtus selgelt teatanud, et vaatab asja kõrvalt, siis esmaselt oleks lapse huvides elada ema juures ja 12 kohtuda isaga vastavalt kokkulepitavale suhtluskorrale. Samas kuna laps on siiski selgelt avaldanud soovi elada lapsepõlvekodus, näeb kolleegium asja mõistlikku lahendust selles, et laps hakkaks elama vahelduvalt isa ja ema juures. Kuna ka ema elab Haabersti LOV territooriumil, siis ei saa kaasneda ema juures elamise perioodil lapsele tema igapäevatoimetustes olulisi ebamugavusi võrreldes ajaga, kui ta elab isa juures. Kuigi vanemad kohtu pakutud sellesisulist kokkulepet ei sõlminud, on kolleegium seisukohal, et kohus saab selliselt võrreldes maakohtu 22.02.2019 määrusega teha muudatusi vanemate õigustes lapse suhtes TsMS § 563 lõike 7 punkti 3 ja

§ 134lõike 1 alusel.

Selliselt oleks lapsele tagatud võrdne suhtlemine mõlema vanemaga ja väheneks oluliselt ka vajadus emal/isal isiklikult teineteisega suhelda suhtlemisgraafiku täitmise teemadel.

1. Kuna praegu elab laps isa juures, siis muudatuste vajalikkust tuleb eelkõige isal lapsele selgitada ja veenda teda kohtumäärust täitma. Isal ei ole enam võimalik jääda passiivseks kõrvaltvaatajaks, sest see ei ole lapse huvides. Kuna senise menetluse alusel saab asuda seisukohale, et lapse ja ema suhtlemise esmaseks takistuseks on olnud isa passiivsus, siis peab ringkonnakohus vajalikuks määrata käesolevas määruses, et kohtulahendi täitmise kohustuse rikkumise korral võib kohtutäitur määrust rikkunud isale määrata sunniraha täitemenetluse seadustiku (TMS) § 261 sätestatud korras. Kohtul puudub alus arvata, et ema ei hakka kohtumäärust täitma, kuid kuna lahendist tulenevad kohustused siiski ka emale, peab kolleegium asja lõpliku lahendamise huvides tuleviku perspektiivis mõistlikuks anda sunniraha määramise õigus mõlema vanema suhtes.
2. Samuti on õige määruskaebuse väide, et määrus on üllatuslik suhtluskorra määramise osas. Asja materjalidest nähtuvalt ei arutanud kohus menetlusosalistega võimalikku suhtluskorda emaga suuliselt istungil ega kirjalikult. Vaidlustatud määruses märgib kohus, et ema ei olnud avatud suhtluskorra arutamisele, kuna on veendunud, et tema määrata peab olema lapse igakordne viibimiskoht. Kolleegiumi hinnangul ei õigusta eeltoodu suhtluskorra arutamata jätmist menetlusosalistega. Sellises olukorras tulnuks kohtul emale selgitada, et tal tuleks esitada vähemalt alternatiivse seisukohana oma nägemus suhtluskorrast, kuivõrd eelkõige lapse huvides on toimiva ja täidetava suhtluskorra määramine ning asja võimalikult kiire lahendamine. Käesoleva määrusega määratud suhtluskorraga on ema 01.08.2020 menetlusdokumendis nõustunud.
3. Riigikohus on selgitanud, et igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. Pigem oleks ekslik võtta kõikides suhtluskorra asjades vaikivalt eelduseks see, et laps peaks lahuselava vanemaga kohtuma üle nädala nädalavahetusel. Konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades ei pruugi selline eeldus viia lapse parimate huvidega kooskõlas oleva lahenduseni (Riigikohtu määrus nr 2-17-3347, punkt 23). Maakohus märkis õigesti, et kiindumussuhte säilitamiseks on oluline, et vanem veedaks lapsega regulaarselt ja sagedasti koos aega ning et kumbki vanem ei jääks kõrvale korrapärasest suhtlusest. Maakohus tuvastas, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et suhtlemine kummagi vanemaga avaldaks lapsele kahjulikku mõju. Ringkonnakohtu hinnangul on lapse huvides määrata talle suhtlemiskord mõlema vanemaga, millest tulenevalt otsustavad vanemad tavahooldamise asju iseseisvalt ja väldivad sellega võimalikult suures mahus last häirida võivaid konfliktolukordade tekkimist.

§ 145

lõike 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt.

§ 145

lõike 2 kohaselt on hooldusõigusega vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või 13 kohtulahendi alusel alaliselt elab, õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Igapäevaelu asjade otsustamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta.

§ 145

lõike 3 kohaselt, kui laps viibib sama sätte lõikes 2 nimetatud vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel teise vanema juures, otsustab lapse tavahooldamise asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. 47. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lõike 1 alusel iga menetlusosalise enda kanda, välja arvatud lapsele riigi poolt määratud esindaja õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu