← Eesti

2-18-5804/38

Obsah (18)§ 429§ 445§ 177§ 168§ 657§ 456§ 392§ 435§ 652§ 436§ 5§ 351§ 162§ 137§ 132§ 150§ 173§ 654

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 19. juuni 2020,

§ 429lg 1 alusel võttis maakohus vastu nõudest osalise loobumise.

Seoses sellega tuvastas maakohus, et laenulepingute tagatiseks olnud hüpoteegid on realiseeritud. 5.

  1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena laenu- ja käenduslepingute I–III sõlmimise, võlgniku pankroti väljakuulutamise, hageja nõudeavalduse esitamise ja kostja vastuväite sellele nii nagu hageja need esile tõi (eespool p-d 1.1 ja 1.2). Viitega võlgniku pankroti väljakuulutamise määrusele tuvastas maakohus lisaks, et võlgniku
  2. novembri 2017 pankrotiavaldus võeti menetlusse
  3. novembri 2017 määrusega ja sellega määrati ka ajutine pankrotihaldur. PankrS § 106 lg 1 alusel tuleb kohtul otsustada hageja nõude tunnustamise üle. 5.
  4. Viidates Riigikohtu
  5. oktoobri 2019 otsusele tsiviilasjas nr 2-18-9790 leidis maakohus, et kuigi KAVS § 10 lg-st 1 tuleneb keeld sõlmida laenulepinguid, kui selleks pole tegevusluba, siis ei ole selle sätte rikkumise tagajärg laenulepingu tühisus. Viidatud asjas oli vaidlus samade poolte vahel samadest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise üle. Seetõttu pole edukas kostja vastuväide laenulepingute I–III tühisuse kohta KAVS § 10 lg-st 1 rikkumise tõttu. 3

(8)5.
  1. Käendusleping III on tühine, sest see sõlmiti pärast võlgniku ajutise halduri nimetamist. Tõenditest ei nähtu, et võlgniku juhatuse liikmel (laenusaajal) oli käenduslepingu III sõlmimiseks PankrS § 20 lg-s 1 sätestatud ajutise halduri nõusolek. Hageja pidi võlgniku pankrotimenetlusest ja juhatuse liikme volituste puudumisest teadma, sest teade käsutuskeelu kohta avaldatakse PankrS § 21 lg 1 alusel väljaandes Ametlikud Teadaanded ning saadetakse PankrS § 21 lg 2 alusel ka Tartu Maakohtu registriosakonnale. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. PankrS § 20 sätestatud käsutuskeelu mõtteks on võtta võlgnikult pankrotivaraga tehingute tegemise õigus. 5.
  2. Võlgniku jaoks puudus käenduslepingus III igasugune majanduslik sisu ja ta ei saanud vastusooritust. Tegutsedes võlgniku nimel laenusaaja üksnes lisas kohustusi maksejõuetule äriühingule. Sellega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning lg 2 järgi võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Võlgniku tegevus käenduslepingu III sõlmimisel ei ole kooskõlas ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega, mistõttu on leping heade kommetega vastuolu tõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. 5.
  3. Käenduslepingul III tühisuse tõttu on selle alusel esitatud nõue õiguslikult põhjendamatu ja hagiavaldus tuleb 70 322,19 euro ulatuses jätta rahuldamata. Laenlepingute ega käenduslepingute I ja II osas maakohus tühisuse aluseid ei tuvastanud. 5.
  4. Menetluskulud jaotamisel viitas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 162 lg-le 1, § 163 lg-le 1 ja § 168 lg-le 4. Hagist loobumisele vastavas osas jättis maakohus kulud hageja kanda, sest kostja hageja nõuet ei rahuldanud. Võttes lisaks arvesse hagi rahuldamise ulatust on kokku põhjendatud jätta 88% kuludest hageja kanda ja 12% kostja kanda. Maakohus hindas poolte esindajate ajakulu ja tasumäärasid põhjendatuks. Lähtudes menetluskulude jaotusest kujunes hagejale hüvitatavaks summaks 353,55 eurot ja kostjale hüvitatavaks summaks 5288,50 eurot.

§ 445

lg 1 alusel tasaarvestas maakohus poolte vastastikused nõuded ja mõistis tasaarvestuse tagajärjel hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 4935,25 eurot.

§ 177

lg 4 ja kostja taotluse alusel märkis maakohus, et sellelt summalt tuleb hagejal tasuda viivist. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi osasummas 70 322,19 eurot rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja soovib hagi tervikuna rahuldamist, st kokku 122 338,95 euro suuruse nõude tunnustamist. Kõik menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 6.
  2. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis puudub lause selle kohta, millises ulatuses jäi hageja nõue rahuldamata, st tema nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. 6.
  3. Kostja ei nõustu, et käendusleping III on tühine. 6.2.
  4. Maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja selgitamiskohustust ning tegi üllatusliku otsuse rajades otsuse asjaolule, mida menetluses ei arutatud. Kostja ei esitanud õigeaegselt väidet, et võlgniku juhatuse liikmel pidi olema käsunduslepingu III sõlmimisel ajutise pankrotihalduri luba. Kostja esitas sellise väite alles apellatsioonimenetluse teesides
  5. juunil 2019, st hilinenult. Samas kostja ei põhjendanud väite nii hilist esitamist. 4

(8)6.2.
  1. Käenduslepingu III sõlmimisel ei teadnud võlgniku juhatuse liige (laenusaaja) võlgniku maksejõuetusest. Pankrot kuulutati välja ja vastavasisuline teade avaldati
  2. detsembril
  3. Samuti ei teadnud ta käsutuskeeldust. Vastupidist pole kostja tõendanud. 6.
  4. Hageja ei nõustu menetluskulude jaotusega. 6.3.
  5. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata

§ 168lg 5.

Viidatud säte näeb ette, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Selle kohaldamise eeldused on täidetud, sest sisuliselt loobus hageja oma nõudest kostjast tingitud põhjusel. 6.3.

  1. Riigikohtu
  2. oktoobri 2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-9790 jäi rahuldamata käesoleva asja kostja määruskaebus kohtuvaidluses, mille esemeks oli tema hagi kohtutäituri ja käesoleva asja hageja vastu täitemenetluse jaotuskavade vaidlustamiseks. Kõnealuses täitemenetluses võõrandati kordusenampakkumisel laenusaaja kaks kinnistut ning saadud rahast jätkus täitekulude ja osaliselt esimese järjekoha hüpoteegipidaja (käesoleva asja hageja) nõuete katteks. Käesoleva asja kostja oli teise järjekoha hüpoteegipidaja ja tema nõuete katteks raha ei jätkunud. Ta vaidlustas jaotuskava ja nõudis vähemalt osaliselt tulemi teisiti jaotamist. 6.3.
  3. Neil asjaoludel tuleb kostja tegevust ja kostja algatatud kohtuasja lõpplahendit arvesse võttes lähtuda sellest, et täitemenetluse tulemi jagamisel hagejale laekunud 313 212 eurot tähendab nõude osalist rahuldamist kostja poolt. Varem takistas nõude rahuldamist kostja tegevus ja takistus langes ära Riigikohtu
  4. oktoobri 2019 määrusega.
  5. Kostja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 2¹ alusel tuleb vaidlustatud otsuse resolutsioon hagi rahuldamise ulatuse kohta jätta muutmata, aga muuta otsuse põhjendusi. Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tuleb otsus

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada ja selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitas ainult hageja.

§ 456

lg 4 teise lause alusel on maakohtu otsus järelikult jõustunud nõudest osaliselt loobumise vastuvõtmise ja summas 52 016,76 eurot nõude tunnustamise osas. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all, kas hageja nõuet tuleks täiendavalt tunnustada 70 322,19 euro ulatuses ja kuidas jaotada menetluskulud.

§ 456

lg 4 kolmanda lause tõttu ei ole kulude rahalise kindlaksmääramise kohta tehtud otsustused mingis osas jõustunud.

  1. Kostja esitas ringkonnakohtu
  2. mai 2020 määruse selgitustest lähtudes
  3. juunil 2020 taotluse kolme täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Ta palus võtta tsiviilasja toimikusse väljavõtted Ametlikest Teadaannetest ja E-toimiku infosüsteemist ning võlgniku ajutise halduri nimetamise määrusest. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotlused ja põhjendab seda järgmiselt. Ringkonnakohtu eelmises otsuses heideti maakohtule ette ebapiisavat eelmenetlust ja saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu eelmise otsuse p-st 20 nähtuvalt pidi maakohus viima uuesti läbi eelmenetluse. Kostja märkis
  4. detsembril 2019 maakohtule esitatud seisukoha p-s 2.3, et ta jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Varem oli kostja
  5. juuni 2019 teesides toonud esile asjaolusid seoses võlgniku pankrotiavalduse esitamise ja ajutise halduri määramisega. Maakohus neid asjaolusid pooltega ei arutanud ega selgitanud välja hageja seisukohta, millega rikkus uuesti

§ 392

lg 1 p-te 3 ja 4, § 351 lg 1 ning

§ 435lg 1.

Kirjeldatud rikkumine võimaldab

§ 652lg 3 p 2 alusel esitada asjaolusid ja tõendeid apellatsioonimenetluses. 5

(8)11.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p 5.2 esimeses lauses refereeritud asjaoludest.

  1. Apellatsiooniastmes on sisuline vaidlus, kas tunnustama peab hageja nõuet käenduslepingu III alusel. Seetõttu puudub vajadus käsitleda laenulepingute ning käenduslepingutega I ja II seonduvaid asjaolusid ja väiteid. Vaidlust ei ole, et käenduslepinguga III käendas võlgnik laenusaaja kohustusi laenulepingust III. Maakohus leidis, et käendusleping III on tühine, mistõttu sellel rajaneva nõude tunnustamise osas jääb hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, aga muudab maakohtu põhjendusi. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega jäi hagi 70 322,19 euro saamiseks õigesti rahuldamata. 12.
  2. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 18, et käendusleping III on tühine TsÜS § 87 alusel (puudus PankrS § 20 lg 1 sätestatud ajutise halduri nõusolek); p-s 19 viitas hea usu põhimõttele ja p-s 20 hindas sama tehingu tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. Nii toimides koostas maakohus vastuolulise lahendi.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab mh, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (vt nt Riigikohtu

  1. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-145-17, p 9 ja seal viidatud varasem praktika). Lisaks tuvastas maakohus ajutise halduri määramise ja sellega seonduvad asjaolud väga pealiskaudselt. Need puudused saab ringkonnakohus kõrvaldada. 12.
  2. Hageja kritiseerib sisuliselt maakohtu esimest järeldust käenduslepingu III tühisuse kohta TsÜS § 87 alusel, aga seda üksnes aspektist, et laenusaajale kui võlgniku juhatuse liikmele ei olnud võlgniku ajutise halduri määramise asjaolud teada. Lisaks leiab hageja, et ajutise määramise ja käsutuskeeluga seonduvat ei saa arvesse võtta, sest kostja ei tuginenud sellele õigeaegselt. 12.
  3. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (Riigikohtu
  4. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835, p 11). Siiski ei tähenda see, et kohus saaks hagimenetluses väljuda

§ 5lg 1 ja § 436 lg-test 2–4 tulenevatest piiridest.

Kohtu kohustus kontrollida tehingu tühisust omal algatusel ja hoiduda nõuete rahuldamisest, mis tulenevad tühistest tehingutest tähendab mh, et kui pool nimetab asjaolud, mis viitavad tühisuse alusele, aga ei ole neid piisava selguse või ulatusega esile toonud ega tõendanud, siis peab kohus

§ 351lg 1 kohaselt neid asjaolusid ja nende õiguslikke tagajärgi pooltega arutama.

Ringkonnakohus märkis eespool p-s 10, et maakohus rikkus eelmenetluse läbiviimise sätteid. Samas nimetas kostja

  1. juuni 2019 teesides ajutise halduri nimetamisega seonduvad asjaolud ja soovis neile tugineda ka asja uuel läbivaatamisel maakohtus. Seetõttu saab ringkonnakohus vastavaid väiteid sisuliselt käsitleda. 12.
  2. PankrS § 20 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus võib keelata võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada. PankrS § 20 lg 2 näeb ette, et käsutuskeelu kehtestamise korral kohaldatakse vastavalt sama seaduse § 36 lg-d 2–4 ja
  3. Võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing on PankrS § 36 lg 2 esimese lause alusel tühine. Neist sätetest järeldub, et kui kohus on keelanud võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara käsutamise, siis on seda keeldu rikkuv käsutus tühine. 12.
  4. Ringkonnakohus tuvastab
  5. novembri 2017 kohtumääruse (dtl 466–468) põhjal, et maakohus võttis sellega menetlusse võlgniku pankrotiavalduse ja nimetas ajutise pankrotihalduri; ühtlasi keelas kohus võlgnikul ilma ajutise pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutada. Maakohus avaldas määruse tegemise päeval teate Ametlikes Teadaannetes ja kajastas selles käsutuskeelu (dtl 465). Võlgniku esindaja sai määruse kätte
  6. novembril 2017 (dtl 469). Käendusleping III sõlmiti
  7. novembril 2017, st pärast võlgnikule ajutise pankrotihalduri määramist ja käsutuskeelu rakendamist ning sellest võlgnikule teatamist. Nii on eelmises p-s 12.4 käsitletud eeldused täidetud ja käendusleping III on tühine. 6

(8)12.
  1. Hageja väidab, et võlgniku juhatuse liige kohtulikust käsutuskeelust ei teadnud. Üldjuhul on oluline tuvastada, kas isik käsutuskeelust teadis või pidi teadma (Riigikohtu
  2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 29 esimene lõik). Samas on oluline, et PankrS § 20 lg 1 esimeses lauses sätestatud keeld kohaldub võlgniku suhtes, kelleks käesoleval juhul on juriidiline isik. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 12.5, et võlgniku esindaja sai käsutuskeelust teada hiljemalt
  3. novembril
  4. Kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel TsÜS § 123 lg 1 kohaselt lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas laenusaaja võlgniku juhatuse liikmena käsutuskeelust teadis. 12.
  5. Kuna käendusleping III on tühine käsutuskeelu rikkumise tõttu, siis ei saa enam kontrollida tühistust TsÜS § 86 lg 1 alusel, sest viidatud sätte kohaldamise eeldus on kehtiva lepingu olemasolu (Riigikohtu
  6. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-17, p 15). Samuti pole vaja käsitleda võimalikku vastuolu hea usu põhimõttega. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
  7. Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse. Maakohus jaotas kulud nii, et 88% jäi hageja kanda ja 12% kostja kanda. Hageja soovib kõigi kulude kostja kanda jätmist. Menetluskulude osas on kaebus osaliselt põhjendatud. 13.
  8. Maakohus põhjendas kulude jaotust

§ 162lg-ga 1, § 163 lg-ga 1 ja hagist loobumise osas § 168 lg-ga 4.

Ringkonnakohus märgib, et viide

§ 162

lg-le 1 ei ole asjakohane, sest see säte kohaldub hagi tervikuna rahuldamise või rahuldamata jätmise korral. Käesolevas asjas rahuldas maakohus hagi osaliselt. 13.2. Pooled vaidlevad

§ 168lg-te 4 ja 5 kohaldamise üle.

Sisuliselt on vaidlus selles, kas tsiviilasja nr 2-18-9790 menetluse lõppemise järel hagejale 313 212 euro maksmine tähendab nõude rahuldamist kostja poolt nende sätete tähenduses. Vastusest sellele küsimusele sõltub eelkõige menetluskulude jaotus nõudest loobumise osas. 13.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei taga kumbki viidatud sätetest kulude õiglast jaotust.

§ 168

lg 4 esimeses pooles sisalduva üldreegli järgi kannab hageja menetluskulud, kui ta loobub hagist. Sama sätte teise poole erandi ja

§ 168

lg 5 kohaselt jäävad kulud aga kostja kanda, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Käesoleval juhul ei ole kummagi sätte kohaldamise eeldused piisavalt täidetud.

§ 168lg 5 näeb ette erandi, mida ei saa tõlgendada laiendavalt.

Kostja ei tasunud hageja nõuet ega loobunud ka oma vastuväitest hageja nõudeavaldusele võlgniku pankrotimenetluses. Seega ei ole kostja hageja nõuet rahuldanud. Samas poleks hageja suhtes õiglane kohaldada

§ 168lg 4 üldreeglit, sest vähemalt osaliselt tingis hagist alles 2019.

aasta lõpus loobumise kostja algatatud kohtuvaidlus tsiviilasjas nr 2-18-

  1. Viidatud asjas Riigikohtu
  2. oktoobri 2019 määruse (dtl 423–430) kohaselt toimus vaidluse põhjustanud enampakkumine
  3. mail 2018, st pärast käesolevas asjas hagi esitamist. Seetõttu ei oleks saanud hageja jätta hagi esitamata isegi juhul, kui tulemi jaotust poleks vaidlustatud. Eeltoodud kaalutlustel tuleb hagist (osalise) loobumisele vastavas osas menetluskulude jaotus otsustada

§ 162lg 4 alusel (vt sellise võimaluse kohta Riigikohtu 4.

aprilli 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p 15 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). 13.4. Hageja loobumine hõlmas suure osa esialgsest nõudest (ca 72% ≈ 313 212 : 435 550,95). Ülejäänud nõudest (122 338,95 eurot) rahuldati 43% (≈ 52 016,76 : 122 338,95) ja rahuldamata jäi 57% (= 100 – 43). Mõlemad pooled on kandnud kulusid nii riigilõivu tasumisel kui ka õigusabile. Kirjeldatud olukorras on põhjendatud jaotada menetluskulud

§ 162lg 4 ja § 163 lg 1 alusel nii, et need jäävad poolte endi kanda.

13.5. Tulenevalt menetluskulude jätmisest poolte endi kanda pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata ja maakohtu otsus kuulub ka selles osas tühistamisele. 7

(8)14. Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1100 eurot. Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses on

§ 137

lg 1 kohaselt sama nagu esimese astme kohtus, st 3500 eurot (

§ 132lg 4 p 9).

Riigilõivu tuli riigilõivuseaduse § 59 lg-te 4 ja 15 järgi tasuda 300 eurot, st hageja tasus 800 eurot ettenähtust rohkem.

§ 150

lg 1 p 1 ja lg 4 alusel võib hageja esitada taotluse enammakstud lõivu tagastamiseks kohtule, kelle menetluses asi viimati oli. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal lõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (

§ 150lg 6).

15.

ei näe ette võimalust jaotada apellatsioonimenetluse kulusid vastavalt kaebuse rahuldamise ulatusele (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16 teine lõik). Ringkonnakohtu menetluskulud, v.a eelmises p-s 14 käsitletud enamtasutud riigilõiv, jäävad eespool p-des 13.3 ja 13.4 märgitud kaalutlustel samuti poolte endi kanda. Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Ka neid kulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. 16. Ringkonnakohtu hinnangul pole käesolevas asjas vaja sõnastada kohtotsuse resolutsiooni terviklikku sõnastust

§ 654lg 2² järgi.

Maakohtu otsus on hagi rahuldamise ulatuse osas selge ja täidetav. Menetluskulude jaotus on menetluslik otsustus, mille osas otsust pole vaja täita. Tervikuna on otsustest hõlbus aru saada, millised otsustused on tehtud. Sarnastel kaalutlustel ei pidanud maakohus oma otsuse resolutsioonis eraldi märkima, millises osas jääb hagi rahuldamata. Kui mitme nõudega hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb küll resolutsioonis võtta selge seisukoht, millised nõuded rahuldatakse ja millised mitte (Riigikohtu 19. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 19 teine lõik), aga käesoleval juhul pole tegemist sellise olukorraga. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.