KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 19. juuni 2020,

) § 2 esimene lause kohaselt pärandada üksnes oma vara. 10.

1. Hageja tugines korteriomandi kuulumisele tema ja pärandaja kui abikaasade ühisvarasse esimese võimalusena ja tõi üksnes alternatiivselt esile seltsingulepingut käsitlevad väited. TsMS § 442 lg 8 viimase lause mõtte kohaselt ja TsMS § 2 eesmärke silmas pidades pole vaja käsitleda neid väiteid ega kostja samateemalisi vastuväiteid.
2. Hageja nõuab endale sisuliselt poolt tema ja pärandaja ühisvarasse kuulunud korteriomandist, täpsemalt tema omandiosa kaotamise eest hüvitist. Ringkonnakohus kontrollib, kas selline nõue on õiguslikult põhjendatud. 11.
3. Kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse kaaspärijate kohta

-s sätestatut.

§ 147

näeb ette, et kui pärandvara kuulub kaaspärijatele ühiselt, siis kohaldatakse vastavale pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kaasomandi sätteid.

§ 152lg 1 annab kaaspärijale õiguse nõuda pärandavara jagamist.

Eelnevast tulenevalt on selline õigus talle langeva ühisvara osa suhtes ka pärandaja abikaasal, st käesoleval juhul hagejal. 11.2. Pärandvara ning eelmises alapunktis märgitu kohaselt ka pärandaja ja tema abikaasa ühisvara jagamist võib

§ 152

lg 1 alusel nõuda iga kaaspärija, st PKS § 39 teise lause järgi ka abikaasa.

§ 152lg 2 kohaselt jagatakse pärandvara vastavalt pärandiosale.

PKS1995 § 19 lg 1 kohaselt olid abikaasade osad ühisvaras võrdsed. Kehtiva PKS § 37 lg 3 näeb ette, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Pooled ei väida, et hageja ja pärandaja oleks kokku leppinud teisiti. Järelikult on hagejal õigus poolele ühisvarast, mille esemena on esile toodud ainult korteriomand. Hageja ei ole esitanud sellest osast suuremat nõuet. 11.3.

§ 152

lg-te 3 ja 4 järgi jagatakse pärandvara (st käesoleval juhul eelkõige abikaasade ühisvara) kas pärijate (ja abikaasa) kokkuleppel või kohtus, järgides sealjuures kaasomandi jagamise sätteid osas, milles

ei näe ette teisiti.

§ 159

lg-d 2 ja 3 sätestavad, et pärandavarasse kuuluva eseme võib jagada reaalosadeks, jätta kaasomandisse, anda ühele pärijale (või abikaasale) või ka müüa avalikult enampakkumisel, mille järel jagatakse raha võrdeliselt varaühisuse osade suurusega. 11.

1. Hageja nõudis esimese võimalusena korteriomandi jätmist kostjale ja temalt 40 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et ka pärandavara ühisuse lõpetamisel on asjakohane Riigikohtu praktika, mille kohaselt saab vara jagamisel jätta eseme ühele ühistest omanikest vaid juhul, kui on selge, et ta on valmis maksma nõutud ja põhjendatud hüvitise (Riigikohtu
2. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 25.2 ja 25.3). Kostja avaldas maakohus, et kompromissi korras on ta valmis tasuma 20 000 eurot (dtl 169, 170, 203), mis on oluliselt vähem hageja nõutust ja ka vähem kui pool summast, mis kostja ise nimetas korteriomandi võimaliku väärtusena. Sellises olukorras pole kohtul võimalik rahuldada hagi esimese alternatiivina soovitud viisil, sest kostja pandaks olukorda, kus ta peab maksma varaeseme saamise eest oluliselt suuremat hinda kui on pidanud ise põhjendatuks ja võimalikuks. 7

§ 159

lg 3 kohaselt on põhjendatud hagi rahuldamine teise võimalusena pakutud viisil, st korteriomandi müümisel avalikul enampakkumise ja saadud raha jagamisel poolte vahel võrdses ulatuses. Maakohtu lõppjäreldus oli niisiis õige ja vaidlustatud otsuse resolutsioon jääb muutmata. Hageja nõude ega resolutsiooni sõnastust pooled ei kritiseeri ja ringkonnakohtu hinnangul on seda võimalik täita.

1. Põhjendatud on kostja kaebuse väide, et aegumise vastuväide jäi maakohtu otsuses lahendamata. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. 12.
2. Nõude aegumisele antav hinnang oleneb nõude õiguslikust kvalifitseerimisest (Riigikohtu
3. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918, p 10 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hageja leiab, et aegumistähtaeg hakkas kulgema korteri omandamisega pärandaja nimele. See arusaam ei ole põhjendatud. 12.
4. Korteri erastamise ajal oli hageja ja pärandaja vahel perekonnaõiguslik varasuhe. Sel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 p 4 kohaselt sellisest õigussuhtest tulenevatele nõuetele aegumist ei kohaldatud, PKS1995 ei näinud selles osas ette erandit. 12.
5. Kehtiva TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik kohustuse täitmisest keelduda. See aegumise regulatsioon kohaldub võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 esimese lause järgi ka neile nõuetele, mis tekkisid enne TsÜS-i jõustumist
6. juulil
7. Vastavalt eespool p 10 alapunktides märgitule ei mõjutanud hageja ja pärandaja varasuhteid korteri omandamine pärandaja nimele. Seega ei olnud korteriomandi tekkimine ega selle kandmine pärandaja nimele sündmused, mis andnuks hagejale alust esitada nõue pärandaja vastu. Järelikult ei hakanud nende toimumise tõttu kulgema hageja nõude aegumistähtaeg. 12.
8. TsÜS § 142 lg 2 kohaselt seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu. PKS ega

ei sisalda sätteid ühisvara jagamise või pärandvara ühisuse lõpetamise nõude aegumise kohta. Kuigi loetletud nõuded on olemuselt kujundusliku toimega, siis kaasneb nendega tihtipeale – nii ka käesoleval juhul – sooritusnõue. Kui kujundusliku toimega nõue ei aegu (sest ei nõuta teo tegemist TsÜS § 142 lg 1 tähenduses), siis sooritusnõue võib siiski aegumisele alluda. TsÜS § 142 lg 2 sõnastuse järgi tuleks sellise sooritusnõude aegumise välistatus ette näha seadusega. 12.

1. Hageja esitas seadusest tuleneva omandit käsitleva nõude perekonna- ja pärimisõiguslikul alusel. Sellise nõude aegumistähtajaks näeb TsÜS § 155 lg 1 ette 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja nõudeõigus tekkis kõige varasemalt tema ja pärandaja varaühisuse lõppemisel pärandaja surmaga
2. novembril
3. Hageja esitas hagi
4. märtsil 2018, st varem kui 30 aasta möödumisel pärandaja surmast. Järelikult ei ole hagi aegunud.
5. Maakohus tagas hagi
6. mai 2018 määrusega ja määras kanda korteriomandi kohta avatud kinnistusraamatu registriosa kolmandasse jakku hageja kasuks keelumärge. TsMS § 445 lg 2 alusel jättis maakohus õigesti hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna.
7. Ringkonnakohus tuvastas korteriomandi kuulumise hageja ja pärandaja ühisvarasse abieluvarana, mistõttu ei oma tähtsust hageja panus korteri parendamisse. Tulenevalt ühisomandi lõpetamise viisist ei oma asja lahendamisel tähtsust korteriomandi turuhind. Nimetatud asjaolude kohta esitatud tõendid (dtl 7–15, 28–40, 154–156), aga ka vaidluse lahendamise seisukohalt olulist mittesisaldav videolõik ja selle stenogramm (dtl 173–182) jäävad TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata. 8