) § 15 lg 2 p 1 ja p 2 alusel kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) PPA ametnikku teavitati 16.07.2020, et Tallinna sadama A-terminali check-in kassas on ühel isikul probleem dokumendiga. Isik väitis, et ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik XX. Ta esitas ametnikele Saksamaa Liitvabariigi elamisloa, mis väljastati varjupaiga taotlemise ajaks 3-20-1360 kehtivusega kuni 20.04.2021. Teisi dokumente isikul esitada polnud. Isik peeti 17.07.2020 kell 05.37
lg 2 p-de 1 ja 3 alusel 48 tunniks kinni ja toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse. Isikule koostati 17.07.2020 ettekirjutus nr 1051805620 Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav). Isikule kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks; 2) isiku sõnade kohaselt hävitas ta
Isik ületas Eesti välispiiri ebaseaduslikult. Ta ei läinud pärast keelduvate otsuste saamist tagasi koduriiki ega üritanud oma viibimist Schengeni riikides seadustada. Isik kasutas Eestit transiitriigina, soovides liikuda edasi Soome. Seega esineb isiku senist käitumist arvestades suur tõenäosus, et vabaduses viibides proovib ta Eestist lahkuda ja jõuda kas Soome või teistesse Schengeni riikidesse. Isik on kohtule ka ise kinnitanud, et soovib minna tagasi Saksamaale, et oodata seal abi koju naasmiseks; 2) kehtiva dokumendi hankimine Venemaalt võib olla ajamahukas, mistõttu on isiku kinnipidamiseks täidetud ka
lg 2 p-s 3 sätestatud alus; 3)
lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi tagada väljasaatmise menetluse lõpuleviimist, kuna isikust lähtub põgenemisoht. Muud järelevalvemeetmed ei ole tõhusad. Isikul pole Eestis lähedasi, kelle juures elada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. Isik taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist ja tema vabastamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohus ei ole kaalunud leebemate järelevalvemeetmete kasutamist, vaid juhindus ainult PPA selgitustest. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ei või isik elada kohtumenetluse ajal varjupaigataotlejate majutuskeskuses; 2) isik ei ole ohtlik ühiskonnale ega riigi julgeolekule ning seda ei ole väitnud ka PPA ega halduskohus; 3) isikult ei tohi võtta vabadust kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu; 4) isik ei soovinud minna Soome elama, vaid tagasi Inguššiasse, kuna seal on tal naine ja kaks väikest last. Raha puudumise pärast ei saa ta koju minna, vaid selle saamiseks on vaja jõuda Saksamaale, kus isikul on elamisluba. 2
lg 2 p-dele 1 ja 3.
lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui
-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) ning välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib (p 3). 6.
Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele. Analoogselt on Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-31-24-17, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 14.08.2020 määrus asjas nr 3-20-1086, p-d 14 ja 15; 21.04.2020 määrus asjas nr 3-19-958, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda PPA taotlus järeldada, et
PPA on taotluses üksnes märkinud, et isikul puudub kehtiv reisidokument ning kehtiva dokumendi hankimine Venemaalt – arvestades käesoleval ajal viirusega seoses kehtestatud piiranguid – on ajamahukas. PPA ei ole väitnud kahtlusi isikusamasuses. Samuti pole ta esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et PPA on püüdnud hankida isiku tagasipöördumiseks vajalikke dokumente, kuid isik ei ole sellele kaasa aidanud. Isiku kinnipidamise aluseks ei saa olla üksnes asjaolu, et isikul puuduvad reisidokumendid. Seetõttu ei ole põhjendatud isikut kinni pidada
7. Välismaalast võib kinni pidada, kui temast lähtub põgenemisoht (
Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu (Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338 (Euroopa Komisjoni soovitus) – ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159) p-i 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine mh Schengeni alale. Samas rõhutatakse, et iga juhtumit tuleb hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest (nt ebaseaduslik piiriületus või dokumentide puudumine) ei anna automaatselt alust järeldada põgenemise ohu olemasolu. Põgenemisohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid, sh isiku vanust ning tervislikku ja sotsiaalset seisundit, mis võivad teatud juhtudel kinnitada, et põgenemise ohtu ei esine, ehkki täidetud on üks või mitu riigisiseses õiguses kindlaks määratud kriteeriumi (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2019 määrus asjas nr 3-19-1063, p 13). 8. Kuigi PPA taotluses pole esitatud põhjendusi selle kohta, millisel
§-s 68 sätestatud alusel tuleb isikust lähtuvat põgenemisohtu jaatada, ei ole see taotluse rahuldamata jätmise aluseks. Kohtul on võimalik taotluses esitatud asjaolude kirjelduse alusel määrata
Välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (
PS) eristab sisepiiri välispiirist. Sisepiir on Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide ühine maismaapiir, sh jõe- ja järvepiir (RiPS § 2 lg 11). See, mis pole sisepiir, on välispiir (RiPS § 2 lg 12). Viimati märgitud järeldust kinnitab ka Euroopa Komisjoni soovituse p 1.6, milles käsitatakse põgenemisohuna tagasaatmisdirektiivi art 3 p 7 mõttes ebaseaduslikku sisenemist EL-i liikmesriikide ja Schengeni riikide territooriumile. PPA ei väida, et isik oleks kinni peetud Eesti välispiiri ületamise tõttu. Isik saabus Eestisse Saksamaalt, ületades Euroopa Liidu liikmesriikide ühiseid maismaapiire ehk sisepiire. Seetõttu pole
10.
p 9 käsitleb põgenemisohuna ka seda, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Isik taotles Saksamaalt rahvusvahelist kaitset. Saksamaa ametivõimud väljastasid isikule rahvusvahelise kaitse menetluse ajaks elamisloa (dtl 31 ja 33). Elamisloa kohaselt oli isik kohustatud elama järgmisel aadressil: SGU Mercedesstr. 51, 70372, Suttgart (dtl 33). Isik pole väitnud, et talle oleks väljastatud muid õiguslikke aluseid Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumil viibimiseks. Kuna isik on loata lahkunud Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumilt Eestisse, on
11. Lisaks
p-s 9 märgitud põgenemisohu aluseks olevale asjaolule lubavad isikust lähtuvat põgenemisohtu jaatada ka järgmised asjaolud kogumis. Isik ei lahkunud koduriiki pärast seda, kui ta sai keelduva otsuse Prantsusmaalt. Pärast Prantsusmaalt keelduva otsuse saamist lahkus ta Saksamaale ja taotles uuesti rahvusvahelist kaitset. Ka pärast Saksamaalt keelduva otsuse saamist lahkus isik Saksamaalt eesmärgiga minna Soome. Eesti pole olnud isiku sihtriik, vaid seda kasutati transiitriigina. Isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed, majanduslikud ja isiklikud sidemed. Sellises olukorras on usutav, et isiku tegelikuks tahteks ei ole jääda Eestisse, eriti kuna isikule on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus. Ringkonnakohtu hinnangul on isik oma tegevuse ja väidetega loonudki olukorra, milles võib pidada piisavalt tõenäoliseks seda, et ta ei kavatse lahkumiskohustuse täitmise menetluse ajaks Eestisse jääda.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.