Obsah (4)
§ 7§ 200§ 199§ 1451-20-7107 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 21. oktoober 2020 Tallinn, kirjalik menetlus 1-20-7107 (17730000220) Kohtunik Meelika Aava Vaidlus
§ 7lg 3 kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks.
- 17.01.2020 tühistas Riigiprokuratuur kannatanu esindaja kaebuse alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse. Riigiprokurör leidis, et tuleb teostada täiendavaid menetlustoiminguid. Täpsustamist vajas XX põlvevigastuste tekkemehhanism, saamaks kategoorilise seisukoha, kas see on tekkinud ainult löögist vastu põlve eestpoolt või on need tekkinud kukkumisest, nagu kirjeldavad seda tunnistajad SS ja RR. Nimetatud isikud tuli kuulata võimalikult detailselt täiendavalt üle.
- 22.07.2020 koostas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamise määruse seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega. Prokuratuuri määrusest nähtuvalt on täiendavate menetlustoimingute läbiviimise järel tõendite osas sisuliselt sama olukord, mis 20.12.2019 kriminaalasja 17730000220 menetluse lõpetamisel. Ka peale isiku kohtuarstliku täiendekspertiisi läbiviimist ei ole välistatud vigastuste alternatiivse tekkemehhanismi võimalikkus, s.o vigastuste saamine kukkuva inimese keharaskuse alla jäädes. Kriminaalasjas üle kuulatud isikud ei ole andnud detailseid ütlusi QQ ja XX kehade (sealhulgas jalgade) asendite osas kukkumise momendil, mistõttu puudub vastus küsimusele, kas näiteks 1
(6)kannatanu vasak jalg või kahtlustatava jalg jäi kukkumise hetkel XX vigastada saanud parema jala alaosa alla, fikseerides selle ja võimaldades seeläbi põlveliigese ülesirutuse tekkimist kukkuva QQ keharaskuse mõjul.
- Kriminaalmenetluse lõpetamise peale esitas Riigiprokuratuurile kaebuse kannatanu esindaja vandeadvokaat Andres Simson, kes taotles kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist ja menetluse jätkamist. Riigiprokuratuuri määrus
- Riigiprokuratuuri 04.09.2020 määrusega jäeti kannatanu esindaja kaebus rahuldamata, kuna riigiprokuröri hinnangul kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamiseks alus puudub. Esmalt nõustus riigiprokurör kriminaalmenetluse lõpetamise põhjendustega selles, et kriminaalasjas püsivad põhjendatud kahtlused vigastuse tekkemehhanismis – st kas vigastuse põhjustas löök või tekkis see kukkumise käigus –, ja pole täiendavaid põhjendatud toiminguid, mille tulemusena saaks neid kahtlusi kõrvaldada. Kaebuses toodud seisukohtadele vastas riigiprokurör järgmist. Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse esitaja seisukohtadega seoses ekspertiisiaktis eksperdiarvamusega. Riigiprokuröri hinnangul loetakse ekspertiisiaktis lööki vaid üheks võimalikuks vigastuse tekkemehhanismiks, seega ei saa sellest teha järeldust, et eksperdiarvamusega on tuvastatud, et konkreetne vigastus tekitatigi just kannatanule põlve piirkonda löömise teel: kõik alternatiivid (v.a kukkumine põlvele) jäävad esimese eksperdiarvamuse ja eksperdi antud selgituste raames võimalikuks. Ka teise ekspertiisiakti kohta selgitas riigiprokurör, et eksperdiarvamuses toodud selgituse järgi pole mingilgi määral välistatud, et vigastus tekkis kukkumise käigus. Ka ei nõustunud riigiprokurör kannatanu etteheitega, et kahtlustatava versioon juhtunust on menetluse käigus muutunud. Riigiprokurör juhtis tähelepanu sellele, et vastuolulisi ütlusi on andnud pea kõik asjas ülekuulatud isikud ning aja jooksul on pea kõikide tunnistajate versioonid juhtunust muutunud ja seda ka kannatanu enda ja tema endise tüdruksõbra YY versioon, keda kaebuses peetakse usaldusväärseks tunnistajaks. YY on ütlustes muutnud suurt osa sündmusele vahetult eelnenud ja järgnenud olustikku ja ütlustes välja toodud versiooni ei kinnita ükski teine tunnistaja, seega tekivad põhjendatud kahtlused versiooni tõele vastavuses. Kokkuvõtvalt asus riigiprokurör seisukohale, et kriminaalmenetluse lõpetamine on nõustumisväärne, kuna tuvastatud asjaoludel jääb põhjendatud kahtlus, et vigastus ei tekkinud löögi tagajärjel, vaid kahe purjus noormehe omavahelises rüseluses aset leidnud kukkumise tulemina, milles kannatanu jala alaosa fikseerus ja kahtlustatav, kellest kannatanu kinni hoidis, vajus põlvele oma keharaskusega peale. Tunnistajate ütlused on vastuolulised, sh on oma juttu märkimisväärselt muutnud ka lõppastmes löögi versiooni toetama asunud kannatanu ja tema kaaslane YY. Ka eksperdiarvamuse järgi on võimalikud mõlemad vigastuse tekkemehhanismid. Kõnealuse kahtluse likvideerimiseks täna, s.o enam kui 3 aastat pärast juhtumi aset leidmist, mil tunnistajate mälupilt juhtunust on ähmane ja lünklik ja eksperdiarvamuse järgi on võimalikud mõlemad variandid, enam mõistlikke ja põhjendatud menetlustoiminguid kahtluste likvideerimiseks ei nähtu. Seetõttu leidis riigiprokuratuur, et nii on Põhja Ringkonnaprokuratuur põhjendatult leidnud, et lähtudes in dubio pro reo põhimõttest tuleb tõlgendada kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava kasuks. Sellest tulenevalt on õigesti leitud, et kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine QQ poolt ei ole piisavat tõendamist leidnud ja kriminaalmenetlus kuulub kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetamisele ning esitatud kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. 2
(6)Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebus 7. Tallinna Ringkonnakohtule esitas XX esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar kaebuse, milles palub Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Kannatanu vaidlustab käesolevaga menetluse lõpetamise põhiliselt seetõttu, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspert AV 04.09.2020 kirja kohaselt ei viita kahtlustatava Q ja tema sõprade selgitused kannatanu põlvele tekkinud vigastuse tekkemehhanismile. Ekspertiisiaktis nimetatud kahtlust, millele tuginevalt on prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetanud, ei pea ekspert eluliselt reaalseks, kuivõrd see eeldab kannatanu jala alaosa asetsemist põranda suhtes mingi kõrgema objekti peal. Prokuratuur ei ole välja selgitanud, kas ekspertiisiaktis 20EAOI0116 toodud võimalus, et vigastus võis tekkida muul viisil kui löögi tagajärjel, on eluliselt realistlik ja tõsiseltvõetav. Kaitsja hinnangul on käesoleval juhul kriminaalmenetlus lõpetatud üksnes teoreetilise ja eluliselt ebareaalse kahtluse alusel.
§ 7
lõike 3 tõlgendamise osas kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole see nõuetekohane. Kriminaalmenetluse jätkamise korral on eksperdi täiendava küsitlemise või täiendava ekspertiisi määramise abil võimalik 04.09.2020 kirjas esitatud väiteid täpsemalt kontrollida. Kriminaalasjas puuduvad mis tahes alused lugemaks kannatanu XX ütluseid ebausaldusväärseks. Ka ei ole prokuratuur nõuetekohaselt lahendanud tunnistaja YY ütluste usaldusväärsuse küsimust. Tunnistaja YY usaldusväärsusega seonduvaid kahtluseid saab tema täiendava küsitlemise abil kõrvaldada ning seetõttu ei esinegi käesolevas asjas alust kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Vaidlustatud määruses on tunnistajale omistatud ka teise isiku väiteid. Kohtupraktika kohaselt tuleb ka kontrollida, kas ja kuidas tunnistaja selgitab ütlustes esinevaid vastuolusid. Sellisel juhul selgub praktikas aga sageli, et tunnistaja suudab neid selgitada veenvalt ja objektiivselt arusaadavalt või selgituste tulemusena vastuolu kõrvaldub. Nimelt puudub üldjuhul tunnistajal põhjus anda valeütluseid. Ütluseid on alust ebausaldusväärseks lugeda alles siis, kui tunnistaja vastuolusid veenvalt selgitada ei suuda. Kogu kriminaalmenetluse kestel pole arvesse võetud YY 29.12.2019 selgitusi. Mingil põhjusel pole seda dokumenti lisatud ka kriminaaltoimikusse, kuigi see edastati 30.12.2019 Riigiprokuratuurile kaebuse lisana. Kannatanu kinnitab jätkuvalt, et tunnistaja RR ei viibinud isegi kõnealuse sündmuse juures. Tunnistaja kirjeldus tekitab kahtluseid, kas ta on enda elus näinud mõnda liigese luksatsiooni, sh uuritavat sündmust. Põlveliigese nihestus kõigi sidemete ja liigesekapsli rebendi ning veriliigesega on äärmiselt tõsine vigastus, mille tagajärjed ei ole vastavuses sellega, kuidas tunnistaja toimunut kirjeldas. Sündmuskohal mitte viibinud isiku poolt valeütluste andmine vajab riigipoolset resoluutset sekkumist, mistõttu esineb asjas ka ülekaalukas avalik menetlushuvi. Seda enam peavad käesolevas kriminaalmenetluses olema läbi proovitud kõikvõimalikud isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse kontrollimise võimalused. Kannatanu ei soovi käesoleva kaebuse esitamisega saavutada midagi enamat kui vaid tema suhtes toime pandud kuriteo põhjalikku uurimist, et toime pandud tegu ei jääks hukkamõistuta ning toimepanija väärtushinnangud ei jääks korrigeerimata. Kaebuse esitaja leiab, et edasise menetluse käigus saab täiendavalt üle kuulata tunnistaja YY ning anda seeläbi jälgitav ja arusaadav hinnang tema ütluste usaldusväärsusele. Lisaks saab menetleja vajaduse korral kuulata täiendavalt üle eksperti, kelle 04.09.2020 selgitusi ei ole Riigiprokuratuur varasemalt arvesse võtta saanud. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri määrustes kirjeldatud väidetavaid kahtluseid edasise menetluse käigus on võimalik kõrvaldada, mistõttu puudub käesoleval hetkel
§ 7lõikes 3 toodud alus menetluse lõpetamiseks. 3
(6)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse, kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse ja Riigiprokuratuuri määruse, samuti tutvunud ringkonnaprokuratuuri poolt esitatud kriminaalasjas kogutud materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 04.09.
- a määruse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamise osas kaalutud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub alus. 9.
§ 200
kohaselt kui kohtueelses menetluses ilmneb
§ 199
nimetatud asjaolu, mis välistab kriminaalmenetluse, lõpetatakse menetlus uurimisasutuse määruse alusel ja prokuratuuri loal või prokuratuuri määrusega. Kusjuures kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb lähtuda in dubio pro reo printsiibist ning seetõttu kui kriminaalmenetluse käigus ei leia kuriteokahtlus piisavalt kinnitust, et süüdistust esitada, tuleb menetlus lõpetada § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel.
§ 199
lg 1 p 1 sätestab kriminaalmenetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise. Kriminaalmenetluse alus on kuriteotunnuste sedastamine ning selleks tuleb hinnata, kas esineb koosseisupärasus, õigusvastasus kui ka süü. Selliseks hinnanguks saavad anda aluse vaid kogutud tõendid ning menetleja saab tõendeid hinnata seadustikus antud tõendamisstandardite järgi. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kannatanu poolt prokuratuuri põhjendustega mitte nõustumine, ei tähenda, et otsustus oleks ebaõige. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses riigiprokurör
§ 145lg 3 p-s 1 põhjendamiskohustust täitnud ning põhjendused on asjakohased.
- Seoses kaebuse sisuliste argumentidega, märgib ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riiklikku süüdistusfunktsiooni. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid, kuid kohtu kohustuslikud ettekirjutused konkreetsete toimingute läbiviimiseks oleks teatavas vastuolus menetluse vaba kujundamise põhimõttega. Kohus võib juhtida ka tähelepanu elementaarsetele puudustele eeluurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda asjaolu selgitada.
- Käesoleva kriminaalmenetluse läbiviimise raames ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust ette heita eeluurimise läbiviimise puudulikkust. Prokuratuur on olemasolevaid tõendeid hinnanud, kogunud täiendavaid tõendeid ning teostanud täiendavaid menetlustoiminguid, mida Riigiprokuratuur pidas 17.01.2020 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamisel vajalikuks teostada ning selgitanud piisava põhjalikkusega oma järeldusi. Kohtule esitatud materjale hinnates nõustub ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamisel väljendatud seisukohaga, et ka täiendavate tõendite kogumine on ammendunud ning jätkuvalt esinevad kõrvaldamata kahtlused QQ süü suhtes. Neid kahtlusi ei kummutaks ka kannatanu ja kannatanu endise kaaslase YY täiendav ülekuulamine käesoleval ajal 3 aastat tagasi toimunud sündmuse kohta. Nii nagu on prokuratuur märkinud hinnatakse tõendeid kogumis ja ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. See omakorda tähendab seda, et kannatanu või tunnistaja YY ütlused, milles nad jäävad sisuliselt oma varasemalt antud ütluste juurde selles, et XX jalavigastus tekkis QQ löögi tagajärjel, ei kummutaks teiste tunnistajate ütlusi selle kohta, et XX ja QQ kukkusid rüseluse käigus ja vigastus võis tekkida kukkumise tagajärjel. Seega ei kõrvaldaks need ütlused kahtlusi jalavigastuse tekkemehhanismi kohta ega looks uut tõsikindlat kahtlusteta tõendit antud asjas kui seda on teiste tunnistajate ülekuulamisel antud ütlused. Eelmärgitud isikute uuesti ülekuulamine käesoleval ajal ei annaks tõenäoliselt selgemaid vastuseid sündmuse kohta kus isikud olid valdavalt alkoholijoobes ning sündmus ise toimus üle kolme aasta tagasi. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka, et menetleja ei ole välistanud tunnistaja YY ütlusi kui ebausaldusväärseid, vaid tunnistajate ütlusi 4
(6)kogumis arvestades, on tekkinud vastuolu, mis ei võimalda teha tõsikindlat järeldust toimunud sündmuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist sõna-sõna vastu olukorraga, kus hinnatakse vaid kahtlustatava ja kannatanu antud ütlusi. Käesoleval juhul on tunnistajatena üle kuulatud mitmeid isikuid, kes sündmuse juures kohal viibisid ja seda pealt nägid. Peale kannatanu ja tema kaaslase ei ole keegi tunnistajatest andnud ütlusi, et QQ lõi kannatanut vastu jalga. Teised korteris viibinud tunnistajad ja QQ on andnud ütlusi, et XX ja QQ kukkusid rüseluse käigus ning keegi löömist pealt ei näinud. Ringkonnakohus selgitab, et kriminaalmenetluses ei saa eelistada kellegi ütlusi teiste ütlustele. Kogutud tõendid ei anna aga käesoleval juhul veendumust kuriteo toimepanemises kahtlustatava poolt. Samuti ei ole alust eelistada tunnistaja YY antud selgitusi selle kohta, et sündmuskohal ei viibinud RR. Seda YY väidet on prokuratuur kriminaalmenetluse lõpetamisel ka käsitlenud. Nimelt on menetleja täiendavaid menetlustoiminguid tehes üle kuulanud nii RR kui SS, kelle tunnistajana antud ütlustest nähtub, et RR viibis sündmuse ajal korteris. Millele tuginevalt YY väitel RR sündmuse toimumise ajal korteris ei viibinud, tema selgitustest ei nähtu. Kokkuvõtvalt leiabki ringkonnakohus, et arvestades sellega, et sündmusest on möödunud üle 3 aasta ning menetluse käigus selgunud asjaoludest on alust järelduseks, et kogu sündmuse juures viibinud seltskond oli alkoholijoobes, k.a kannatanu ja YY, siis puudub alus arvamuseks, et täiendavalt viimatinimetatud isikute ülekuulamine võimaldaks saada tõsikindlat tõendit toimunud sündmuste kohta, mis kinnitaks QQ süü osas põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. 12. Kaebuses heidetakse prokuratuurile ette ka seda, et prokuratuur ei ole välja selgitanud, kas ekspertiisiaktis 20E-AOI0116 toodud võimalus, et vigastus võis tekkida muul viisil kui löögi tagajärjel, on eluliselt realistlik ja tõsiseltvõetav. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et riigiprokurör on põhjalikult selgitanud ka teistkordses ekspertiisiaktis eksperdi poolt väljendatud seisukohast tulenevalt, et eksperdiarvamusest ei saa teha järeldust, et täielikult välistatud oleks kõik kukkumisega seonduvad vigastuse võimalikud tekkemehhanismid. Eksperdiarvamusest tuleneb antud juhul vaid see, et „rüseluse käigus kahekesi põrandale kukkumise tagajärjel nõnda, et kannatanu jäi alla ja teine inimene kukkus talle peale“, on peaaegu täielikult välistatud. Samas on ekspert selgitanud, et sellise järelduse aluseks on tõdemus, et selline vigastus eeldab alajäseme alaosa fikseeritust. Sama seisukohta on väljendanud ekspert ka kannatanu esindajale S. Reinsaarele 04.09.2020 adresseeritud vastuses küsimustele. Nimelt on kohtuarst-ekspert AV selgitanud, et … siiski võiks selline põlvevigastus teoreetiliselt tekkida ka juhul, kui kannatanu kukuks rüseluse käigus selili või poolkülili vasaku külje suunas ning parema jala kand või sääre alaosa jääks mõne kõrgema eseme (kott, mõni madal mööbliese vms) peale nõnda, et kand oleks fikseeritud ja teine inimene kukuks talle suure raskusega parema põlve peale nii, et tekiks parema põlveliigese järsk ja/või tugevajõuline ülesirutus ja liikumine suunaga kesksele-taha. Seega ei annaks täiendavalt eksperdi üle kuulamine, mida taotleb kannatanu esindaja, sellist tõendit mis tõsikindlalt annaks aluse järeldada kannatanu vigastuse tekkimist üksnes löögi tagajärjel ning jätkuvalt esineb kahtlus, et vigastus võis tekkis kukkumise käigus. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei osanud keegi öelda, kas kukkudes võis olla midagi XX jala all mis võis selle selliselt fikseerida või mitte. Ringkonnakohus nõustub seega täielikult riigiprokuröriga, et kõnealuse kahtluse likvideerimiseks täna, s.o enam kui 3 aastat pärast juhtumi aset leidmist, mil tunnistajate mälupilt juhtunust on ähmane ja lünklik ja eksperdiarvamuse järgi on võimalikud mõlemad variandid, enam mõistlikke ja põhjendatud menetlustoiminguid kahtluste likvideerimiseks ei nähtu. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole alust kriminaalmenetluse jätkamiseks QQ suhtes. Kahtlustatava süüdistamiseks olemasolevate tõendite pinnalt alus puudub, kuna kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada KarS § 7 lg 3 tulenevalt kahtlustatava kasuks. 5
(6)- Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 04.09.
- a määruse kui seadusliku muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(6)