← Eesti

3-20-838/2

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-838 Määruse kuupäev

  1. mai 2020 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X.i kaebus Tartu Vanglas koostatud kinnipeetava individuaalsetele täitmiskavadele ja riskihindamise tulemustele RESOLUTSIOON Tagastada X.i kaebus. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). ASJAOLUD
  2. X. (kaebaja) esitas Tartu Halduskohtule
  3. mail 2020 kaebuse, milles palub anda hinnang Tartu Vangla tegevusele. Kaebaja põhjendab, et talle on varasemalt kinnipeetava individuaalsetes täitmiskavades (täitmiskava) määratud sotsiaalprogramme, sh programm „Jõud muutuda“, ja töökohustus ning kaebaja on kõik talle määratud kohustused täitnud. Kuni
  4. oktoobrini 2019 oli kaebaja ohtlikkuse tase kinnipeetava kriminogeensete riskide hindamise (riskihindamine) järgi „ohtlik“. Tartu Vangla inspektor-kontaktisik kinnitas
  5. oktoobril 2019 uue puuduliku täitmiskava, milles on märgitud, et kaebaja ei ole läbinud programmi “Jõud muutuda“, kuigi kaebajal on programmi läbimist tõendav tunnistus. Samuti ei olnud
  6. oktoobri
  7. a täitmiskavas märgitud kaebaja kutseoskusi ja töökogemusi.
  8. oktoobril 2019 kinnitatud täitmiskava pinnalt viidi läbi riskihindamine, mille tulemusena hinnati kaebaja ohtlikkuse tase ümber „kõrgohtlikuks“. Kaebaja esitas
  9. oktoobri
  10. a täitmiskavale vastuväited ning inspektor-kontaktisik kinnitas
  11. oktoobril 2019 uue parandustega täitmiskava, kuid uut riskihindamist läbi ei viidud. Kaebaja on täitnud kõik talle pandud kohustused ja tal oleks olnud võimalus saada
  12. aastal avavanglasse.
  13. oktoobri
  14. a täitmiskavas ei ole lisandunud kaebajale ühtegi lisakohustust, mis tema riskitaset langetaks. Kaebaja leiab, et inspektorkontaktisik on esitanud valesid faktiväiteid ja hinnanguid, mis mõjutasid ka riskihindamist. KOHTU SEISUKOHT
  15. Kohus mõistab, et kaebaja soovib vaidlustada riskihindamise tulemusi, kaebaja väitel riskihindamisele aluseks olnud puudulike andmetega
  16. oktoobril 2019 kinnitatud täitmiskava 3-20-838 ja
  17. oktoobril 2019 kinnitatud täitmiskava, kuna viimati nimetatud täitmiskavas on jäetud kaebaja ohtlikkuse tase ümber hindamata ja ei ole märgitud lisakohustusi, mis kaebajal võimaldaksid riskitaset langetada.
  18. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
  19. Justiitsministri
  20. mai
  21. a määrus nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 1 sätestab, et täitmiskava on kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. Täitmiskava koostamise aluseks on kinnipeetava riskihindamise tulemused ning täitmiskava koostamise protsess koosneb riskihindamisest, täitmiskava koostamisest, selle kinnitamisest ning kinnipeetavale tutvustamisest (määruse nr 21 § 2 lg 1 ja § 3 lg 1). Eeltoodust tulenevalt on ekslik kaebaja arusaam, et riskihindamine viiakse läbi pärast täitmiskava kinnitamist ja täitmiskavale tuginedes. Tegelikkuses on riskihindamise tulemused täitmiskava koostamise aluseks. Seega viidi kaebaja suhtes riskihindamine läbi enne
  22. oktoobri ja
  23. oktoobri
  24. a täitmiskavade kinnitamist.
  25. Täitmiskava on programmiline dokument, mille koostamise eesmärgiks ei ole kinnipeetava õiguste ja kohustuste reguleerimine. Samuti ei oma riskihindamine eraldiseisvalt kinnipeetava õigustele vahetut mõju ja iseseisvat tähendust, sest riskihindamine sisaldab üksnes hinnanguid asjaoludele, mis soodustavad uue kuriteo toimepanemist või mis viitavad kinnipeetava ohtlikkusele ja muudele turvalisusriskidele, kuid riskihindamine ega selle tulemus ei tekita, muuda ega lõpeta otseselt kinnipeetava õigusi ega kohustusi. Nii täitmiskava kui selle aluseks olev riskihindamine ei oma seega regulatiivset toimet. Täitmiskavas ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava õigusi, tehakse üldjuhul eraldi haldusaktidega. Riskihindamise tulemusena koostatud täitmiskavas märgitud ohtlikkuse tasemel ei ole iseseisvalt õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub vahetu mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Õigusi antakse või kohustusi pannakse peale eraldiseisva tegevusega ja kui selle eelduseks on ohtlikkuse tase, saab seda selle tegevuse vaidlustamise raames eraldi hinnata. Seega ei ole praegusel juhul täitmiskavad, riskihindamise tulemused ning täitmiskavade koostamise ja riskihindamise raames tehtud menetlustoimingud eraldiseisvalt vaidlustatavad (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  26. juuni
  27. a otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 26; Tartu Ringkonnakohtu
  28. märtsi
  29. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 7-10; Tartu Halduskohtu
  30. jaanuari
  31. a otsus asjas nr 3-17-1555, p 6.2; Tartu Halduskohtu
  32. mai
  33. a määrus asjas nr 3-18-556, p 21; Tartu Halduskohtu
  34. oktoobri
  35. a määrus asjas nr 3-19-1857, p 7; Tartu Halduskohtu
  36. jaanuari
  37. a määrus asjas nr 3-19-58, p 12).
  38. Kaebaja märgib, et teda oleks olnud võimalik
  39. aastal paigutada avavanglasse, kuid seda takistab talle määratud ohutase. Esiteks märgib kohus, et kaebaja paigutamise avavanglasse
  40. aastal takistab vangistusseaduse § 20 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt ei tohi kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ületada ühte aastat või ärakandmata vangistus 18 kuud. Arvestades, et kaebaja karistusaja alguseks on
  41. august 2018 ja lõpp
  42. aprill 2023, on kaebaja avavanglasse paigutamine tema karistusajast tulenevalt võimalik alles alates
  43. oktoobrist
  44. Teiseks, avavanglasse ümberpaigutamist reguleerib täpsemalt justiitsministri
  45. märtsi
  46. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17, mille lg 1 p 3 ei välista kõrgohtliku kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamist. Ka olukorras, mil kaebaja 2 3-20-838 esitab vanglale vastavasisulise taotluse ning vangla keeldub kaebaja avavanglasse paigutamisest tema ohutasemele tuginedes, on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta avavanglasse paigutamisest keeldumise vaidlustamisega. Kaebajal on sealjuures võimalik esitada vastuväited ka täitmiskavale ja riskihindamise tulemustele. Vangla saab kaebajale määratud ohutaset avavanglasse paigutamise otsustamisel ümber hinnata ning varasemalt antud hinnang ei välista automaatselt avavanglasse paigutamist. Avavanglasse paigutamine on kaalutlusotsus ning selle tegemisel tuleb lähtuda ka muudest asja lahendamisel tähtsust omavatest asjaoludest (vt ka Tartu Ringkonnakohtu
  47. mai
  48. a määrus asjas nr 3-19-374, p 9).
  49. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus riskihindamise tulemuste ja täitmiskavade vaidlustamiseks ning kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.