← Eesti

2-20-3067/4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-20-3067 Kohtuasi XX avaldus

) § 15 järgi on igaühel õigus pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse.

§ 13järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele.

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ja vaidlustatud määrus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning taotlus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ja taotlust menetlusse võtta. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 244 lg 1 kohaselt võib kohus poole taotlusel kohtumenetluse ajal või mõjuval põhjusel enne menetluse algatamist määrusega korraldada eeltõendamismenetluse, kui vastaspool sellega nõustub või kui võib eeldada, et tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda. Kohus algatab isiku taotlusel eeltõendamismenetluse tõendite 3 2-20-3067 tagamiseks ka siis, kui isik põhistab, et tema autoriõigusi, autoriõigustega kaasnevaid õigusi või tööstusomandiõigusi on rikutud või on olemas nende rikkumise oht. Taotleja hinnangul on tema autoriõigusi rikutud taotleja nõusolekuta taotleja fotode ja videote avaldamisega kommentaaride avaldajate poolt. Kolleegiumi hinnangul ei näe kehtiv seadusandlus ette taotleja autoriõiguste rikkujate tuvastamist võimaldavate andmete, nagu IPaadressi, nime, isikukoodi, aadressi, e-posti ja telefoni, kindlakstegemist kohtuväliselt. Kolleegiumi leiab, et maakohtu poolt viidatud EL määruse 2016/679 artiklist 6

(1)(
  1. f)ega ühestki teisest antud määruse artiklist ei tulene selleks piisavalt selget tsiviilmenetlusõiguslikku alust. Samuti ei tulene selleks alust isikuandmete kaitse seadusest. Seega on kolleegiumi hinnangul taotleja põhistanud nii õiguskaitsevajaduse, kui ka selle, et esineb faktiline oht kostja(
  2. te)andmete kohta olemasoleva informatsiooni (tõendite) kaotsiminekuks. Ringkonnakohus möönab, et TsMS § 244 ei sätesta expressis verbis, et eeltõendamismenetlust saab algatada ka kostja isiku kindlaks tegemiseks. Samas ei tähenda eelnev ringkonnakohtu hinnangul siiski seda, et kohtul on nimetatud asjaolude väljaselgitamiseks esitatud taotluse alusel eeltõendamismenetluse algatamisest absoluutne keeldumisõigus. Määruskaebuse esitaja väitel oleks maakohus pidanud taotluse menetlusse võtmisel arvestama, et taotleja on kohtusse abi saamiseks pöördunud oma põhiseadusliku õiguse kaitseks ning muud õiguskaitsevahendid puuduvad. Ringkonnakohus nõustub eeltooduga.

§ 13

lg 1 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele.

§ 14

kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus.

§ 15

lg 1 tulenevalt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohus on selgitanud, et põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu Üldkogu 16.05.2008 otsust asjas nr 3-1-1-88-07, p 41). Samuti on Riigikohus leidnud, et Põhiseadus ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrust asjas nr 3-3-1-2-02, p 1). Kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrust asjas nr 3-4-1-410, p 12). Eelnevast tuleneb ringkonnakohtu hinnangul põhimõte, et juhul, kui menetluskord või menetlusõiguse norm puudub, on kohus pädev tõlgendama kehtivat menetlusõigust põhiõigustega kooskõlas laiendavalt. Tuginedes eeltoodule ning arvestades, et praegusel juhul soovib taotleja kohtu abi rikutud põhiõiguse kaitseks olukorras, milles selge tsiviilmenetlusõiguslik alus kostja(

  1. te)isiku(
  2. te)kindlakstegemiseks vajalike andmete ja tõendite kogumiseks puudub, on ringkonnakohus seisukohal, et TsMS § 244 lg 1 tuleb tõlgendada laiendavalt selliselt, et eeltõendamismenetluse algatamine on lubatav ka selliste tõendite kogumiseks, mis võimaldavad kostja(
  3. te)isiku(
  4. te)kindlakstegemist, eeldusel, et tõendid võivad kaduma minna või nende kasutamine võib raskeneda. Ringkonnakohus on seisukohal, et TsMS § 244 lg 1 vastupidisel tõlgendamisel ei ole konkreetsel juhul kaitstud taotleja põhiseaduslik õigus enda õiguste tõhusale kaitsele, milline olukord ei saa olla õigusriigis lubatav (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.03.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-19-13636, p 37-39). Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ning taotlus saata tagasi maakohtule selle menetlusse võtmise otsustamiseks. 4 2-20-3067 TsMS § 173 lg 3 tulenevalt jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.