1-20-2341/2

(19231702358)Kohtunik Meelika Aava Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. jaanuari
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX esindaja advokaat Martin Kirsipuu, kaebus RESOLUTSIOON Jätta XX esindaja advokaat Martin Kirsipuu kaebus Riigiprokuratuuri jaanuari
3. a määruse peale läbi vaatamata ja tagastada kaebus selle esitajatele.
4. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. XX esitas 30.09.2019 Põhja prefektuurile kuriteoteate, mille peale alustati kriminaalmenetlust nr
6. Kuriteoteate kohaselt sõlmisid CC ja YY, kui tellijad, ning Q OÜ, kui töövõtja, 08.04.2019 ja 15.04.2019 ehitustöövõtulepingud. Antud lepingute kohaselt kohustus Q OÜ teostama kokkulepitud kinnistutel asukohaga AAA ja UUU ehitustöid, mille eest kohustusid tellijad tasuma. Q OÜ määras projektijuhiks XX. Tööde teostamise käigus tekkisid tellijate ja töövõtja vahel lahkhelid. CC ähvardas 12.08.2019 XX ning 13.08.2019 toimunud koosolekul ründas CC XX selja tagant, lükates viimast näoga vastu ukse piita, tekitades nimetatuga kannatanule füüsilist valu.
7. 27.11.2019 lõpetas Põhja prefektuur kriminaalasja KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel abiprokurör Kristina Kivi 29.11.2019 nõusolekul. Põhistused lisati kannatanu taotlusel 03.01.2020, millede kohaselt lõpetati kriminaalasi seoses asjaoluga, et kannatanu ja tunnistajad kirjeldavad kõik toimunud konflikti erinevalt.
8. Mitte nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega, vaidlustas XX esindaja vahendusel selle Riigiprokuratuuris. Kaebuses palutakse kriminaalasja lõpetamise määrus tühistada ja jätkata menetlust. 1

(5)Riigiprokuratuuri määrus

1. Riigiprokuratuur jättis 28.01.2020 määrusega XX esindaja M. Kirsipuu kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör nõustus Põhja prefektuuri ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri seisukohaga, millega kriminaalmenetlus lõpetati. Riigiprokurör selgitas, et KarS § 120 objektiivse koosseisu moodustab tegu - ähvardamine tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Ähvardamine on võimalik üksnes tegevuse vormis, kusjuures ähvardamine peab olema selgelt ja ühemõtteliselt väljendatud ehk veenev, s.t kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Ähvardamiseks ei saa lugeda kannatanu poolt kirjeldatud tegevusi ei eraldivõetuna ega ühtse käitumisaktina vaadeldes. KarS § 120 sätestatud süüteokoosseisu puhul on vajalik muuhulgas tuvastada, et ähvardataval peab olema alust karta ähvarduse täideviimist ja peab olema võimalik sedastada, millel kannatanu kartus põhineb. Kannatanul peab olema tekkinud sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta peab ähvardust reaalseks. Nimetatud asjaolusid kaebuses ei ole usutaval moel esitatud, väidetakse vaid blanketelt, et kaebajat ähvardati ning ta kardab. Kaebaja hinnang ohu esinemisele on üldsõnaline ja ei ole konkretiseeritud ühegi asjaolu või faktiga, mis annaks alust arvata tapmise või tervisekahjustuse või vara olulises ulatuses rikkumise või hävitamise täideviimise tõsiseltvõetavusele. Seda kinnitab ka asjaolu et sündmused toimusid 12.08.2019 ,kuriteokaebus esitati politseile va 1,5 kuud hiljem, so 01.10.
2. Samuti ei kutsunud kaebaja koheselt ega ka hiljem sündmuskohale politseid ega teavitanud sellest juhtumist politseid. Seetõttu asus riigiprokurör seisukohale, et kaebaja poolt kirjeldatud ähvardav käitumine iseenesest ei moodusta KarS § 120 kuriteokoosseisu. Seonduvalt KarS §-s 121 etteheidetava teoga märkis riigiprokurör, et nimetatud säte näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise tahtliku kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kuid igasugune füüsiline kontakt isikute vahel ei tähenda automaatselt antud koosseisu realiseerumist. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust. Riigiprokurör analüüsis kriminaalmenetluse käigus tunnistajatena ülekuulatud isikute ütlusi, nõustudes sisuliselt, et need on vasturääkivad. Riigiprokurör viitas ka sellele, et XX meditsiiniasutusse vigastuste fikseerimiseks ei pöördunud, samuti ei helistanud ta politseisse ega pöördunud koheselt kirjaliku kuriteokaebusega õiguskaitseasutuste poolt, vaid tegi seda alles 01.10.2019, mis annavad alust teha järelduse, et konflikt XX ja C vahel oli puhtalt ärialane ja toimus ärritatud olekus, kuid ei omanud kriminaalkuriteo tunnuseid, mida kinnitavad ka soojakus viibinud isikud. Riigiprokurör selgitas, et kohtueelse menetluse staadiumis tuleb kõiki tõendeid hinnata kogumis, hinnata nende usaldusväärsust ning seejärel langetada menetlusotsus. Isikule süüdistuse esitamise korral peab prokuröril olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad. Neid antud kriminaalasjas ei esine. eelpooltoodud põhjendustel. Kuna asjas on kriminaalmenetlust alustatud ning vajalikud menetlustoimingud läbi viidud, tuleb tekkinud kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et analüüsinud kogutud tõendeid kogumis ning arvestades ülaltoodut on uurimine olnud põhjalik ning kriminaalasi on KarS § 199 lg 1 p 1 alusel seaduslikult lõpetatud. Vastuväited Riigiprokuratuuri määruse seisukohtadele
3. Tallinna Ringkonnakohtule adresseeritud kaebuses taotletakse Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist jätkata kriminaalmenetlust.
4. Kaebuse esitaja ei nõustu kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega ja leiab, et kuritegu on pandud toime ning see nõuab asja edasist menetlemist. Menetluse lõpetamise asjaoluks ei saa olla 2

(5)pelgalt see, et tunnistajate ütlused on erinevad ja vastuolulised. Vastuolud ütlustes ei välista kaebaja hinnangul kriminaalmenetluse läbiviimist. Kaebuses leitakse, et kriminaalmenetluse lõpetamine põhjusel, et tunnistajad ja kannatanud annavad konflikti kohta erinevaid ütlusi, on meelevaldne. Mitu tunnistajat on andnud ütlusi, mille kohaselt kannatanu ja kahtlustatava vahel oli konflikti ajal selgelt füüsiline kontakt. Kannatanu on oma ütlustes selgitanud, et kahtlustatav põhjustas talle füüsilist valu. Menetleja ei ole hinnanud ka tunnistajate ütluste usaldusväärsust. Nimelt on need isikud, kes mainisid, et füüsilist kontakti ei olnud, seotud kahtlustatavale ehistustööde teenuse edasise pakkumisega ja igapäevaselt kahtlustatavaga ja tema finantsvahenditega. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks riigiprokuröri seisukoht, et kannatanu ei pöördunud koheselt meditsiiniasutuse ja politsei poole. Asjaolu, et kannatanu ei pöördunud koheselt politsei poole ei muuda toimunud sündmusi olematuks (füüsilise kannatuse põhjustamine). Samuti ei näe seadus ette, et kuriteokaebus tuleb kohe peale sündmust esitada. Samuti leiab kaebaja, et meelevaldne ja kohatu on prokuratuuri seisukoht, et konflikt oli ärilist laadi ning seetõttu ei omanud kuriteo tunnuseid. Tunnistajate ütlustega on kinnitust leidnud asjaolu, et poolte vahel toimus rüselus, mille käigus avaldajale põhjustati füüsilist valu. Kinnitust on leidnud ka asjaolu, et CC ähvardas eelmisel päeval avaldajat (salvestis). Seega järgnes tegelikkuses ähvardusele selge tegevus, mille käigus sai avaldaja kannatada. Kui kuulata salvestist, siis seal ähvardab CC väga selgelt avaldajat ja tema poega ja isegi viitab sellele, et avaldaja jaoks on tema poeg tema kõige kallim vara. Kõik sellised viited olid sõnaselged ähvardused, millele järgnes järgmisel päeval ka tegevus. Lisaks heidab kaebuse esitaja menetlejale ette tema erapooletust. Kriminaalmenetluse üheks eesmärgiks on kokkuvõttes asjaolude välja selgitamine, mis peaks toimuma uurimise käigus. Käesoleval juhul on juba algselt kannatanule jäänud uurija juures käies mulje, et viimane ei soovi asja menetleda. Nimelt on kannatajale hoopis ette heidetud selles menetluses asjaolu, et selline salvestise loomine on kriminaalõiguse mõttes jälitustegevus. Veelgi enam on kummaline olukord, kus selliste asjaolude pinnalt algatatakse avaldaja suhtes kriminaalmenetlus, kuid avaldaja füüsiline ründamine jäetakse tähelepanuta, kuna uurija ei suuda tuvastada tunnistajate ütluste vasturääkivuse ning usaldusväärsuse küsimusega seonduvat. Avaldaja selgitas kuriteoteates, et ähvardamise fakti ei olnud tal võimalik muud moodi tõendada, kui salvestada iseenda vestlust kahtlustatavaga. Selline tegevus ei ole kriminaalkorras karistatav. Tegemist ei ole jälitustegevusega ning selline tegevus on kooskõlas Riigikohtu varasemate seisukohtadega, mille kohaselt on isikul õigus salvestada enesele suunatud sõnumeid ja neid avalikustada. Samuti on uurija ette heitnud seda, et avaldaja oli kaebuse koostamiseks pöördunud advokaadi poole. Kaebaja nõustub, et kuivõrd kriminaalmenetlus on isikute põhiõigusi kõige enam riivav menetluse liik, lähtutakse karistusõiguse ja kriminaalmenetluse rakendamisel ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest ning menetlust alustatakse vaid olukorras, mil selleks on seadustest tulenev alus. Samas on prokuratuur jätnud tähelepanuta, et kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Seega, isegi kui prokuratuuril tekkisidki käsitletavate kuriteokoosseisude põhjal kriminaalmenetluse jätkamise osas mingid kahtlused või kõhklused, siis oleks pidanud need tõlgendama kannatanu kasuks, mitte püüdma otsida võtteid, viise ja argumente, kuidas kriminaalmenetluse alustamisest hoiduda. Kriminaalmenetluse alustamise või sellest keeldumise otsustamise eelselt on prokuratuuril õigus koguda otsustamiseks vajalikku täiendavat teavet, nt suhelda kannatanuga ning paluda täpsustada kuriteo asjaolusid. Prokuratuur ei ole seda õigust praegusel juhul vähimalgi määral kasutanud, vaid on järjekindlalt kriminaalmenetluse alustamist püüdnud vältida. Eeskätt legaliteedipõhimõttest tulenevalt peab 3

(5)prokuratuur astuma samme täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks, mitte nägema prokuratuuri jaoks ebapiisavas informatsioonis võimalust kriminaalmenetluse lõpetamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebus Riigiprokuratuuri 28.01.
2. a määruse peale tuleb jätta läbi vaatamata, kuna see ei ole esitatud seadusest tulenevat tähtaega järgides.
3. KrMS § 208 lg 1 kohaselt juhul, kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud KrMS § 207 lg-tes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §-s 2052 nimetatud alusel rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul.
4. Käesoleval juhul kannab Riigiprokuratuuri määrus kuupäeva 28.01.
5. a ja Riigiprokuratuuri poolt Tallinna Ringkonnakohtule edastatud info põhjal tehti kannatanu esindajale M. Kirsipuule, kes Riigiprokuratuurile kaebuse esitas, Avaliku E-toimiku (AET) kaudu nähtavaks ja kättetoimetatavaks 29.01.
6. Määruse kättetoimetatavaks tegemise teade pidi automaatselt minema ka M. Kirsipuu poolt Riigiprokuratuurile 17.01.2020 edastatud kaebuses märgitud e-maili aadressile XXX. E-posti olemasolul saadetakse nii nähtavuse kui ka kättetoimetamise kinnitamisel isikule e-postiga teavitus selle kohta, et isikule on AET-is dokument kättesaadavaks tehtud. Antud juhul puudub info selle kohta, et nimetatud e-mailile teavitus määruse nähtavaks ja kättetoimetatavaks tegemise kohta ei saabunud. Samuti puudub info selle kohta, et e-kiri adressaadini ei jõudnud. Kehtiva kohtupraktika kohasel tuleb majandus- ja kutsetegevuses eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Eeltoodust tulenevalt saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Riigikohus on mitmes lahendis (3-1-1-11-13 ja 3-1-1-137-13) selgitanud, et kui menetleja ei selgita ise aadressi välja vaid lähtub menetlusosalise enda poolt antud aadressist, on menetleja õigesti toiminud menetlusdokumendi kättetoimetamisel. Samuti ei too selliselt dokumendi kättetoimetamise kinnitamata jätmine kaasa õiguslikku tagajärge ning see loetakse kättetoimetatuks ameti- ja kutsetegevuses selle saatmisest järgmisest päevast. Seega pidi kannatanu esindajana tegutsev advokaat M. Kirsipuu saama e-kirja teavitusega, et talle on Riigiprokuratuuri määrus kättetoimetatavaks tehtud Avaliku E-toimiku vahendusel hiljemalt 30.01.
7. See tähendab, et sellest päevast oli tal võimalik määruse koopia kätte saada ja sellega tutvuda. Seega pidi advokaat arvestama, et KrMS § 208 lg-st 1 tulenevalt oli tal võimalus ringkonnakohtule esitada kaebus ühe kuu jooksul, s.o kuni 29.02.
8. Seda seetõttu, et KrMS § 171 lg 4 esimese lause kohaselt lõpeb kuudes arvutamise korral tähtaeg viimase kuu vastaval kuupäeval. Kui tähtaja lõpp langeb kalendrikuule, millel vastav kuupäev puudub, lõpeb tähtaeg selle kuu viimasel päeval. Käesoleval aastal siis 29.02.
9. M. Kägu esindaja advokaat M. Kirsipuu esitas kaebuse aga 01.04.2020, mis tähendab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt. Ringkonnakohus möönab, et Avaliku E-toimiku väljavõttest nähtub M. Kirsipuu määruse vastu võtmine ehk kätte toimetamine alles 02.03.2020, kuid see ei lükka ümber asjaolu, et advokaat M. Kirsipuu sai tegelikult määruse kättetoimetatavaks tegemisest teada hiljemalt 30.01.2020, kuid jättis selle vastu võtmata.
10. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtule 01.04.2020 esitatud kaebuses, ei ole M. Kägu esindaja advokaat M. Kirsipuu märkinud vaidlustatava Riigiprokuratuuri määruse kuupäeva ega põhjendanud asjaolusid, mis tingisid sedavõrd hilise määruse kätte saamise kinnitamise ja kaebuse esitamise. Eelmärgitu viitab sellele, et kaebuse esitaja oli teadlik hilinenud kaebuse esitamisest ning ei soovinud ringkonnakohtu tähelepanu sellele juhtida ega selgitada, mis põhjusel esitab ta kaebuse 28.01.
11. koostatud määrusele alles 01.04.
12. Advokaadina pidi 4

(5)M. Kirsipuu ju aru saama, et kaks kuud hiljem esitatud kaebus väljub mõistliku tähtaja piiridest ning vajab põhjendamist. Samuti ei ole kaebaja esitanud kaebetähtaja ennistamise taotlust.

1. Eeltoodust tulenevalt on 01.04.
2. a ringkonnakohtule adresseeritud kaebus esitatud KrMS § 208 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes, tähtaja ennistamise taotlust esitatud ei ole ja seega tuleb kaebus Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamises jätta kooskõlas KrMS § 208 lg-ga 1 ja § 326 lg 2 p-ga 1 sisuliselt läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5