Obsah (6)

§ 75§ 255§ 64§ 121§ 76§ 751

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2020, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-19-6414 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ingeri Tamm, Tiit Lõhmus

§ 75lg 1 p-des 1– 6 toodud kontrollnõudeid.

Heigo Maimjärv peab: 1) elama aadressil XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 6.

§ 75

lg 2 p 4 alusel kohustada Heigo Maimjärve otsima endale kahe nädala jooksul pärast vabanemist töökoha või võtma end arvele Eesti Töötukassas. 7.

§ 75

lg 2 p 7 alusel mitte viibima kohtu poolt määratud paikades ega suhtlema teadaolevalt kriminaalkorras karistatud isikutega, saamata selleks kriminaalhooldusametnikult eelnevat luba. 8.

§ 75

lg 2 p 9 ning § 751 lg-te 3 ja 4 alusel allutada Heigo Maimjärv 12 kuuks elektroonilisele valvele. Elektroonilise valve tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil elektroonilise valve seade Heigo Maimjärve keha külge kinnitatakse. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 8. novembri 2019 kohtumäärusega tunnistati KrMS § 48911 lg 1 p 1 alusel H. Maimjärv suhtes lubatavaks Itaalia Vabariigi Milano ülemkohtu 14.12.2017 otsuse nr 2738/2017-nr 11329/2009 R.G. – 1248/2008 R.G.N.R. täitmine Eesti Vabariigis. H. Maimjärve poolt toimepandud kuritegu kvalifitseeriti

§ 255

lg 1 järgi.

§ 64

lg 3 alusel loeti kõnealuse otsusega mõistetud 4 aasta 11 kuu ja 24 päeva pikkune vangistus kaetuks H. Maimjärvele Tartu Maakohtu

1. detsembri 2015 otsusega mõistetud 8 aasta 11 kuu ja 21 päeva pikkuse vangistusega. Kinnipeetava karistusaeg algas
2. detsembril 2015 ja lõppeb
3. detsembril
5. Tartu Vangla esitas
6. juunil 2020 Tartu Maakohtule materjalid H. Maimjärve vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks.
7. Tartu Maakohtu
8. augusti 2020 määrusega jäeti H. Maimjärv vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. 2
9. Vabanemise korral soovib H. Maimjärv elama asuda XXX. Maja omanikuks on Ü.Ž. . Kuna riigis kehtinud eriolukorra tõttu kriminaalhooldusametnik elukoha kontrolli teostada ei saanud, kuna see asendati maja omaniku poolse kinnitusega, ei ole maakohtu hinnangul elukohta nõuetekohaselt kontrollitud. Seetõttu ei saa kindel olla, et elukohta ka tegelikkuses on võimalik paigaldada elektroonilise järelevalve seadet. Lisaks on elektroonilise järelevalve seadme paigaldamiseks vajalik elukoha omaniku kirjalik nõusolek. Käesolevalt on vastava nõusoleku andnud hoopis A.Ž. , mistõttu ei saa antud kinnitust lugeda kehtivaks. Maakohus leidis, et käesolevalt ei ole täidetud vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise formaalsed eeldused. H. Maimjärve vabanemisjärgset elukohta ei ole kriminaalhooldusametniku poolt kontrollitud ja maja omaniku kirjalik nõusolek H. Maimjärve antud aadressile elama asumiseks tegelikkuses puudub.
10. H. Maimjärve on kriminaalkorras korduvalt karistatud. Praegust vangistust kannab ta mitmete väga raskete ja eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest. Kuritegusid on toime pandud nii Eestis kui välisriikides. Viimasel süüdimõistmisel karistati teda kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, s.o ta pani ühendusse kuuludes toime juveelirööve. Kehalise väärkohtlemise pani H. Maimjärv toime vanglas kaaskinnipeetava suhtes. Oluline on märkida, et ühe kuriteo, kehalise väärkohtlemise, pani H. Maimjärv toime vanglas kaaskinnipeetava suhtes. Samuti on tema suhtes vangistuses korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, viimati
11. aastal.
12. H. Maimjärv käitumine vangistuses on viimastel aastatel olnud korrektne ja tunnustamist väärt. Ta on osalenud sotsiaalprogrammides, töötanud ja omandanud eeskujulikult hariduse. Samuti on positiivne, et tal on vabaduses toetavad lähedased ning soov ja võimalus asuda tööle. Sellegipoolest ei kaalu toodu üles tema senisest elukäigust ja toimepandud kuritegude asjaoludest lähtuvat ohuprognoosi. H. Maimjärvest lähtuv uue kuriteo toimepanemise risk ei ole praegu, enam kui neli aastat enne vangistuse lõpptähtaega, piisavalt maandatud. Süüdimõistetu vabastamine vangistusest seaduses sätestatud esimese võimaluse avanemisel ei oleks põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. ESITATUD MÄÄRUSKAEBUS
13. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu H. Maimjärve kaitsja vandeadvokaat K. Kutsar, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist.
14. Kriminaalhooldusametnik I. Asuküla on kinnitanud, et H. Maimjärve elukoht XXX vastab elektroonilise järelevalve kohaldamiseks ettenähtud nõuetele. Kriminaalhooldusametnik ei kontrollinud küll vahetult antud elukohta, kuid nimetatud toiming jäi tegemata riigis kehtestatud eriolukorra tõttu, mil ametnikul ei olnud lubatud elukoha kontrolle teostada. Seega ei saa nõustuda maakohtuga, et elukohta ei ole nõuetekohaselt kontrollitud. Justiitsministri vastav määrus, mille alusel elukoha kontrolle teostatakse, ei sätesta, mil viisil peab kriminaalhooldusametnik elukoha vastavust kontrollima. Kuna kriminaalhooldusametnik on talle kättesaadavate andmete põhjal veendunud, et elukohta on võimalik paigutada elektroonilise järelevalve seadet, mida kinnitab ka kohtule edastatud dokumentides, ei saanud maakohus jätta H. Maimjärve ennetähtaegselt vabastamata põhjusel, et maakohtu hinnangul ei olnud elukoha kontroll piisav.
15. Ühtlasi leidis maakohus, et asjas puudub ka elukoha omaniku nõusolek H. Maimjärve sinna elama asumiseks. Kaebuse esitaja tooduga ei nõustu. Vastava nõusoleku andis telefoni teel kriminaalhooldusametnikule Ü.Ž. . Ü.Ž. selgitas, et ta viibib Soomes, tema isikutunnistus on aegunud ja seoses eriolukorraga ei ole tal võimalik Eestisse sõita, mistõttu ta ei saanud 3 vastavaid dokumente ka digitaalselt allkirjastada. Ü.Ž. edastas kriminaalhooldusametnikule abikaasa poolt digitaalselt allkirjastatud nõusoleku ja andis ka endapoolse allkirjastatud nõusoleku. Nimetatud dokumentide alusel leidis ametnik, et elamispinna omaniku nõusolek H. Maimjärve sinna asumiseks on olemas. Teadmata põhjusel ei ole Ü.Ž. i allkirjaga dokumenti maakohtule edastatud.
16. Koos kaebusega esitab kaitsja kohtule Ü.Ž. i ja kriminaalhooldusametniku kirjavahetuse, millest nähtub Ü.Ž. i kirjalik nõusolek selle kohta, et H. Maimjärv asub elama talle kuuluvale elamispinnale. Ühtlasi taotleb kaitsja võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla päringu vastus koos lisadega selle kohta, et kriminaalhooldusametnikul oli olemas Ü.Ž. i ja tema abikaasa kirjalik nõusolek elektroonilise valve seadme paigaldamiseks. Vastusest selgub ka see, miks ei olnud ametnikul võimalik antud elukoha kontrolli teostada.
17. Samuti ei ole asjas vaidlust selles, et H. Maimjärv on toime pannud mitmeid esimese astme kuritegusid. Käesolevaks hetkeks on ta katkematult viibinud vangistusest alates aastast 2004, s.o ca 16 aastat. Teda karistati Tartu Maakohtu
18. detsembri 2015 otsusega

§ 121

lg 1 järgi nelja kuu pikkuse vangistusega, mida suurendati varasemalt mõistetud kandmata karistuse võrra. H. Maimjärv on alates

1. aastast käitunud kinnipidamiskohas eeskujulikult, mistõttu ei ole enam asjakohane viidata varasemale lahendile, kui asjaolule, mis võiks tema ennetähtaegse vabastamise välistada.
2. Vaidlust ei ole ka selles, et H. Maimjärv on kinnipidamiskohas käitunud eeskujulikult. Toodu annab alust arvata, et tema karistus on oma eesmärgi täitnud. Ta on läbinud erinevaid sotsiaalprogramme, omandanud heade tulemustega põhi- ja keskhariduse, osalenud kohusetundlikult tööhõives ja tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Samuti on H. Maimjärvel vabanemise korral olemas elu- ja töökoht ning lähedaste toetus. H. Maimjärv tegutses aktiivselt ka selle nimel, et Itaalias toime pandud kuritegude eest mõistetaks talle karistus ja ta saaks vabanemise korral alustada ausat elu.
3. Käesolevalt ei ole õigustatud osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Eelnevale argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks

§ 76

lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud (vt RKKKm nr 1-09-14104, p 20). Maakohus ei ole toodud seisukohta arvesse võtnud ja H. Maimjärv on jäetud vabastamata tema poolt toime pandud kuritegude raskuse tõttu. RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED

1. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja H. Maimjärv vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada.
2. Kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine eeldab nii vormiliste (formaalsete) kui ka sisuliste (materiaalsete) eelduste täidetust. Maakohus leidis esmalt, et käesolevalt on täitmata ennetähtaegse vabastamise formaalsed eeldused, kuna H. Maimjärve poolt avaldatud elamispinda ei ole kriminaalhooldusametniku poolt nõuetekohaselt kontrollitud. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Justiitsministri
3. veebruari 2007 määruse „Elektroonilise valve täitmise ja järelevalve kord“ § 5 lg 11 sätestab, et kriminaalhooldusametnik on kohustatud kontrollima kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu elukoha sobivust elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks. Arvestades kontrolli teostamise hetkel riigis kehtinud eriolukorda, kontrollis kriminaalhooldusametnik H. Maimjärve poolt avaldatud elukoha sobivust elektroonilise järelevalve jaoks ettenähtud 4 tingimustele telefoni teel. Vastava elamispinna omanik Ü.Ž. andis kriminaalhooldusametnikule selleks vastava nõusoleku ja kinnitas elukoha sobivust elektroonilise järelevalve kohaldamiseks. Vangla poolt koostatud iseloomustuse juures olevast lisast nähtub, et kriminaalhooldusametnik on vastava elukoha kontrolli teostanud ja elektroonilise järelevalve jaoks vajalikud elukoha omanike nõusolekud on olemas (vt tl 6). Kaitsja kaebusest tulenevalt on asja materjalide juurde jäänud ekslikult lisamata Ü.Ž. i ja tema abikaasa kirjalikus vormis nõusolekud (vt tl 38-39). Seega leiab ringkonnakohus vastupidiselt maakohtule, et käesolevalt on igal juhul täidetud vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise formaalsed eeldused, s.o H. Maimjärvel on olemas kindel elukoht, kus on tehniliselt võimalik valvet läbi viia ja sellega on nõus ka antud elamispinna omanikud. 16.

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul H. Maimjärve tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamata jättes teinud kaalutlusvea, tuginedes eelkõige viimase poolt toime pandud kuriteo raskusele ja jättes arvesse võtma H. Maimjärve vabastamist toetavad argumendid.
3. Nimelt arvestab kohus

§ 76

lg 4 kohaselt inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Tulenevalt vangistusseaduse § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See aga tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida just uute kuritegude aset leidmise tõenäosust. Sellisele seisukohale on oma viimase aja praktikas asunud ka Riigikohus (vt nt RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 20; RKKKm nr 1-14-10087/66, p 33 ja RKKKm nr 1-09-14104/142, p 21). 18. Maakohus on

§ 76

lg-s 4 toodud eelduseid küll kontrollinud, kuid teinud kontrolli käigus mitu viga. Olulisim neist on tuginemine H. Maimjärve poolt toime pandud kuritegude raskusele. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Seadusandja on kuriteo raskust silmas pidanud

§ 76

lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel,

§ 76

lg 4 räägib konkreetse kuriteo toimepanemise asjaoludest (vt RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 21). H. Maimjärve vabastamata jätmise põhjendamine läbi kuritegude raskuse ei ole seega asjakohane. Maakohus ei ole põhjendanud, miks H. Maimjärve poolt toime pandud kuriteod (ja nende raskus) annavad aluse arvata, et ennetähtaegse vabastamise korral käituks H. Maimjärve suure tõenäosusega kuritegelikult ja oleks ühiskonnale ohtlik. Eriti arvestades, et täidetud on kõik teised, H. Maimjärve vabastamist toetavad eeldused, mida maakohus on vaid formaalselt enda määruses nimetanud, leides, et need ei kaalu üles tema varasemast elukäigust ja kuritegude asjaoludest tulenevat ohuprognoosi. 19. Ebaõnnestunud on ka maakohtu tõdemus, et H. Maimjärvest lähtuvad uue kuriteo toimepanemise riskid (mida maakohus tegelikkuses põhjendanud ei ole) ei ole enam kui neli aastat enne vangistuse lõppu piisavalt maandatud. Järelejäänud vangistuse pikkus ei välista kellegi ennetähtaegset vabastamist. Oluline on üksnes, kas isik võib vabaduses toime panna 5 uusi kuritegusid või mitte. Väär on ka maakohtu tõdemus, et H. Maimjärve vabastamine seadusest toodud esimesel võimalusel ei ole põhjendatud ja kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Ennetähtaegse vabastamise menetluse raames ei ole õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Eelnevale argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks

§ 76

lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud (vt RKKKm nr 1-09-14104, p 20). 20. Teisiti öeldes ei ole võimalik isikut jätta ennetähtaegselt vabastamata üksnes põhjusel, et tema kuriteod on rasked või et tema karistusaja lõpuni on veel arvestatav hulk aastaid. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu(vt RKKKm nr 1-09-14104, p 21).

1. H. Maimjärv kannab liitkaristust tapmise (toime pandud aastal 2001), Itaalias ja teistes riikides kuritegelikus ühenduses toime pandud röövide ja vanglas toime pandud kehalise väärkohtlemise eest. Kriminaalkolleegium möönab, et toime pandud teod on rasked. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et H. Maimjärv on viibinud katkematult vangistusest alates
2. augustist 2004, s.o ca 16 aastat. Viimasel viiel aastal on tema käitumine vangistuses olnud laitmatu. Esmalt kinnitab toodut tõsiasi, et H. Maimjärvel puuduvad distsiplinaarkaristused ja ta on enda aega vanglas kasutanud eesmärgipäraselt.
3. Kinnipidamiskohas viibides on H. Maimjärv omandanud põhi- ja keskhariduse ning seda väga heade tulemustega. Toodu suurendab H. Maimjärve võimalusi tööturul ja vähendab võimalikke eesootavaid majanduslike raskustega seotud riske. Ühtlasi on H. Maimjärvel vabanemise korral olemas ka kindel töökoht. Samuti ei ole alust kahelda ka H. Maimjärve töödistsipliinis. Viimane on kinnipidamiskohas osalenud majandustöödel ja tööst keeldumist ette tulnud ei ole. Vastupidiselt, H. Maimjärv näitab ise huvi üles tööhõives osalemiseks, et seeläbi vähendada võlgnevusi. Ühtlasi on ta seadnud eesmärgiks vabanemise korral tasuda ära temal lasuvad võlad.
4. Vangistuse jooksul on tegeletud ka H. Maimjärvest tulenevate võimalike retsidiivsusriskide maandamisega. Ta on osalenud sotsiaalprogrammides „Agressiivsuse asendamise treening“ ja „Õige hetk“. Mõlema programmi tagasisidest nähtub, et H. Maimjärve eesmärgiks ei olnud programmide formaalne läbimine, vaid viimane tegeles süvitsi programmide käigus läbitavate teemadega nagu agressiivsuse kontrolli all hoidmine ja tulevikuks eesmärkide seadmine.
5. Kui üldjuhul saab retsidiivsusriski suurendavate faktoritena välja tuua kinnipeetava harjumuse tarvitada alkoholi ja narkootikume, mille mõjul võib viimane panna toime erinevaid kuritegusid, siis H. Maimjärve puhul antud riskid puuduvad. Tema poolt toime pandud kuriteod ei ole tingitud alkoholi ja narkootikumide tarvitamisest ning sellekohaseid riske käesolevalt ei ole.
6. Positiivsena saab H. Maimjärve puhul välja tuua ka toetava lähivõrgustiku olemasolu, mis on säilinud isegi niivõrd pika vangistuse kestel. Mitmed tema lähedased on edastanud kohtule kinnituse, et on valmis H. Maimjärve vabanemise korral toetama. Toodu vähendab omakorda võimalust, et H. Maimjärv langeb n-ö enda „harjumuste ohvriks“, asudes suhtlema vanade 6 kuriteokaaslaste või üldiselt kriminaalkorras karistatud isikutega, kellega koos või kelle mõjul asuks isik kuritegusid toime panema.
7. H. Maimjärve vabanemisjärgsed plaanid on realistlikult ja teostatavad, mistõttu on kriminaalkolleegium veendunud, et H. Maimjärv hoidub edaspidiselt kuritegelikust elust ja asub elama seaduskuulekalt (vt H. Maimjärve poolt kohtule edastatud motivatsioonikiri). Üldja eripreventsiooni silmas pidades on H. Maimjärve karistuse eesmärgid saavutatud. Ka ei anna toime pandud kuriteod mingisugust alust väitmaks, arvestades H. Maimjärves toimunud positiivseid muudatusi, et ta kindlasti jätkab sarnaste kuritegude toimepanemist. Kokkuvõtvalt ei kujuta H. Maimjärv ringkonnakohtu hinnangul enam ohtu ühiskonnale, mistõttu tema ennetähtaegne vabastamine on igati võimalik. 27.

§ 76lg 4 ls 1 alusel tuleb H.

Maimjärvele määrata kuni 14. detsembrini 2024 kestev katseaeg. 28.

§ 76

lg 4 ls-st 2 tuleneb, et süüdlase katseajaga kaasneb

§-s 75 sätestatud käitumiskontroll, kuid mitte rohkem kuni 24 kuu jooksul. Ringkonnakohus peab vajalikuks H. Maimjärve käitumiskontrolli pikkuseks määrata 24 kuud. H. Maimjärv on vangistuses viibinud 16 aastat ja tema ühiskonda resotsialiseerumine saab olema raske. Siinkohal saab temale selles abiks olla kriminaalhooldusametnik. Ühtlasi aitavad pika käitumiskontrolli raames määratavad tingimused kindlustada ja tagada tema edasist õiguskuulekust. 29. H. Maimjärvele tuleb

§ 75lg 2 alusel panna mõned lisakohustused.

30. Hoolimata vangla poolt ette pandust, ei pea kriminaalkolleegium tarvilikuks keelata H. Maimjärvel

§ 75lg 2 p 21 alusel narkootikumide tarvitamist.

Narkootikumid H. Maimjärve kuritegudes rolli ei mänginud ja seetõttu pole põhjust eeldada, et need kätkeks endast olulist retsidiivsusriski. Kui hiljem selgub, et ta siiski seda teeb, saab narkootikumide (ja alkoholi) tarvitamise keelu seada ka edaspidi. 31.

§ 75lg 2 p 4 alusel kohustab ringkonnakohus H.

Maimjärve otsima endale töökoha või võtma ennast arvele Eesti Töötukassas. Seda peab ta tegema kahe nädala jooksul vabanemisest arvates. Toodud kahenädalane tähtaeg H. Maimjärve tööleasumise suhtes kehtib juhul kui tal ei õnnestu asuda tööle käesoleval hetkel talle garanteeritud töökohale. 32. Arvestades, et H. Maimjärv on kuuludes kuritegelikku ühendusse pannud toime erinevaid kuritegusid, peab ringkonnakohus vajalikuks keelata tal

§ 75

lg 2 p 7 alusel viibimise kohtu poolt määratud paikades ja suhtlemise teadvalt kriminaalkorras karistatud isikutega, kelleks võivad olla varasemad kuriteokaaslased. Toodu aitab välistada taoliste isikute mõju H. Maimjärve käitumisele. 33. Viimaks allutab ringkonnakohus H. Maimjärve

§ 75lg 2 p 9 alusel ka elektroonilisele valvele.

Kohus määrab

§ 751lg 3 alusel elektroonilise valve tähtajaks 12 kuud.

Nagu öeldud, H. Maimjärv vabaneb pika vangistuse kandmiselt, mistõttu on maksimaalse elektroonilise valve tähtaja määramine vajalik selleks, et minimaliseerida temast lähtuvaid võimalikke riske ja kinnistada tema õiguskuulekust. Vastavalt

§ 751

lg-le 4 hakkab elektroonilise valve tähtaeg kulgema päevast, mil elektroonilise valve seade süüdlase keha külge kinnitatakse.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
2. augusti 2020 määruse ja vabastab H. Maimjärve vangistusest ennetähtaegselt. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Ingeri Tamm Tiit Lõhmus 7