KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 28.05.2020, Tal

) §-st 146 tulenevalt aegumise vastuväite. Hageja väited laenulepingust tuleneva laenu tagastamise tähtaja väidetava pikendamise osas kuni 31.12.2016 on ebaõiged ja paljasõnalised. Selliseid kokkuleppeid ei ole sõlmitud ning sellist kokkulepet ei ole ka üle antud võlgniku raamatupidamisdokumentide hulgas. Võlgniku juhatuse liikmetel (OM, RT ja VL) on alates 07.09.2007 ühine esindusõigus ja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaja pikendamine eeldab vastavalt lepingu p-le 4.1 kirjaliku kokkuleppe olemasolu, mis oleks pidanud olema allkirjastatud nii hageja kui ka kõigi kolme võlgniku juhatuse liikme poolt. Esimese astme kohtu otsus

1. Harju Maakohtu 16.10.2019 otsusega võeti vastu hagist osaline loobumine 313 420,74 euro osas, lõpetati menetlus kostja III pankrotihaldur Andres Tootsmani suhtes, jäeti hagi kostja II suhtes läbi vaatamata ning nõue 1 117 752 euro tunnustamiseks kostjate I ja III vastu rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, rahuldas kostjate taotlused menetluskulude kindlaksmääramiseks, mõistis hagejalt välja kostja I ja kostja III juhatuse liikme VL kasuks võrsetes osades 4328 eurot ning kostja II kasuks 1702,80 eurot ning määras, et menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis.
2. Hageja ei ole tõendanud, et laenusumma 965 833 eurot oleks laenusaaja arvelduskontole kantud või muul viisil laenusaajale üle antud. Samuti ei ole hageja tõendanud nõude kujunemist. 04.01.2018 nõudeavalduse ja 02.03.2015 saldokinnistuskirja kohaselt on põhivõlgnevuse jääk vähenenud 965 833 eurolt 558 876 euroni (I kd, tl 7, 98), kuid tõendeid 406 957 euro tagastamise kohta esitatud ei ole. Lisaks puuduvad tõendid intressi tasumise kohta (võlaõigusseadus (VÕS) § 397 lg 1, laenulepingu p 2.5). Käesolevas menetluses tuvastatu põhjal ei olnud tegelikkuses hageja ja võlgniku vahel laenusuhet. Raamatupidaja poolt allkirjastatud saldokinnitus ei tõenda laenusuhet (vt RKTK0 nr 2-17-17217, p 13, 16). Hageja väidetavat laenu enda raamatupidamises ei kajasta (I kd, tl 182 pöördel). Käesolevas menetluses kogutud tõendite põhjal on tegelikkuses hageja ja võlgniku vahel arveldatud üksnes 300 euro ulatuses (I kd, tl 102).
3. Hageja nõue on ka aegunud (

§ 146lg 1, § 147 lg 1 esimene lause).

Väidetav põhinõue summas 558 876 eurot muutus sissenõutavaks 08.09.

1. Hageja esitas nõudeavalduse 04.01.2018, seega oli nõue aegunud. Hageja väiteid selle kohta, et võlgnik on korduvalt nõuet tunnistanud ja laenu tagastamise tähtaega on pikendatud kuni 31.12.2016 (tl 4 pöördel), kohus veenvaks ei pea. Hageja poolt esitatud tõenditest (allkirjastamata saldokinnitus, I kd tl 97; 02.03.2015 saldokinnitus, 26.04.2015 konto väljavõtte 300 euro hagejale tagastamise kohta ja HL kiri
2. a kevad-suviste sündmuste kohta; I kd tl 98, II kd tl 32) ei nähtu nõude tunnustamist ega laenu 3 tagastamise lubadust. Laenulepingust tulenev ja 08.09.2011 aegunud nõue ei saanud aastatel 2015-2016 uuesti tekkida ning selle aegumine katkeda või peatuda.
3. Hageja on esitanud ebaõigeid väiteid selle kohta, et
4. majandusaasta aruannet kinnitades pikendasid võlgniku juhatuse liikmed laenu tagastamise tähtaega. Vastavalt võlgniku põhikirja p-le 5.
5. on juhatuse liikmetel ühine esindusõigus (II kd, tl 163) ning
6. majandusaasta aruannet kinnitades ei ole võlgniku juhatuse liikmed OM ja VL teinud tahteavaldust tähtaja pikendamiseks. Kuivõrd juhatuse liikmetel on ühine esindusõigus, siis ei saa ka RT 06.10.2009 kinnitus (I kd, tl 103) või tema poolt 26.04.2015 300 euro tasumine muuta laenulepingu tingimusi või pikendada laenu tagastamise tähtaega. Lisaks ei olnud lepingut võimalik muuta suuliste kokkulepetega (laenulepingu p 4.1). Kuivõrd kohtule vaidlusaluse lepingu lisasid esitatud ei ole, tuleb asuda seisukohale, et selliseid lisasid tegelikkuses ka ei ole. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
7. Tsiviilasjas nr 2-18-8607 on 12.12.2018 jõustunud kohtulahendiga keeldutud menetlusse võtmast kostja II hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Kuivõrd kostja II ei ole enam võlgniku võlausaldaja, ei saa ta Pankrs § 106 lg-st 1 tulenevalt olla käesoleva menetluse kostjaks, mistõttu tuleb hagiavaldus TsMS § 423 lg p 2 alusel jätta kostja II osas läbi vaatamata.
8. Menetluskulud jäävad hageja kanda (TsMS § 162 lg 1, § 168 lg 2). Apellatsioonkaebus
9. Hageja palub 18.11.2019 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse resolutsiooni p-de 1 ja 4-10 osas tühistada ning teha asjas uus lahend, millega hagi rahuldada või saata asi tagasi uueks menetlemiseks maakohtule. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate kanda. Hageja esitas taotluse uute tõendite (arvelduskonto väljavõtted, 06.09.2019 istungi protokoll tsiviilasjas nr 2-18-8699, Harju Maakohtu 01.11.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-18-8605) vastuvõtmiseks. Hageja esitas taotluse tunnistajate HL, OM ja RT ärakuulamiseks.
10. Maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust. Maakohus ei juhtinud tähelepanu sellele, et hageja ei ole tõendanud nõude kujunemist ega seda, kuidas laenusumma osaliselt tagastati ning ei teinud hagejale ettepanekut nimetatud asjaolude tõestamiseks. Samuti ei ole kohus selgitanud, et hageja lisatud tõenditega ei ole piisavalt tõendatud laenu üleandmine ja laenusumma lõplik kujunemine.
11. Hageja nõue ei ole aegunud. Nõuet tunnistati
12. aasta saldokinnitusega ja 26.04.2015 maksega. Arvestades, et pankrotiavalduse esitanud juhatuse liige on kajastanud nõuet pankrotiavalduses ning hageja nõuded on kajastatud läbivalt nii majandusaasta aruannetes, kui ka saldokinnitustes, on võlgniku ühe juhatuse liikme VL vastuväide nõudele pahatahtlik ja alusetu ning kantud eesmärgist saada pankrotimenetluses tunnustatuks võimalikult vähe nõudeid.
13. Hagejalt kostja II kasuks menetluskulude väljamõistmine on alusetu ja ebaõiglane, kuivõrd kostja II ei ole enam võlgniku võlausaldaja ning ei saa ka PankrS § 106 lg-st 1 tulenevalt olla menetluses kostjaks Seetõttu on kostja II vastuväide hageja nõudele alusetu ning kostja II on ise põhjustanud asjaolu, et tema vastu käesolev hagiavaldus on esitanud. Vastustaja seisukoht
14. Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 4
15. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmiseks on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb selles osas TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
16. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) ja OÜ Reyna Trade (pankrotis) vastu ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt edasikaebamata jõustunud.
17. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist, mistõttu ringkonnakohus keeldus uute tõendite vastuvõtmisest apellatsioonimenetluses. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-41-15 p-s 19 selgitanud järgmist: „kolleegium möönab, et kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt Riigikohtu 16.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Käesoleval juhul esindab hagejat juristist lepinguline esindaja ja pooled ei vaidle hageja nõude õigusliku aluse üle. Seega pidi hagejale maakohtu menetluses selge olema, et laenulepingust tuleneva nõude puhul peab ta muu hulgas tõendama laenu üleandmist.
18. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue on ka aegunud. Laenulepingu p 2.6 kohaselt saabus laenu tagastamise lõplik tähtaeg 07.09.2008, mistõttu laen muutus sissenõutavaks 08.09.2008.

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna nõue muutus sissenõutavaks 08.09.2008 ja hageja esitas nõudeavalduse 04.01.2018, on nõue aegunud.

1. Hageja ei tõendanud oma väidet selle kohta, et laenu tagastamise tähtaega on pikendatud kuni 31.12.
2. Vaidlus puudu selles, et laenulepingu p 4.1 kohaselt sai lepingut muuta või täiendada üksnes kirjalikult poolte poolt alla kirjutatud lepingu lisas. Sellist lepingu lisa hageja kohtule ei esitanud. Hageja pole menetluses ka välja toonud, kuidas laenu tagastamise tähtaja pikendamine ajavahemikul 07.09.2008 kuni 31.12.2016 faktiliselt toimus, see tähendab, millal, mitu korda, kus kohas, millises vormis ja kelle vahel tagastamise tähtaega pikendati.
3. Hageja pole ka tõendanud võlgniku poolt nõude tunnistamist. Vaidlust pole selle üle, et võlgniku kolmeliikmelisel juhatusel oli ühine esindusõigus ja juhatuse liige VL pole laenulepingu pikendamiseks kunagi nõusolekut andnud ega laenu tunnistanud. Sellest tulenevalt ei saa RT 06.09.2009 kinnitus ega ka tema poolt 26.04.2015 300 euro tasumine muuta laenulepingu tingimusi ega pikendada laenu tagastamise tähtaega.
4. Ebaõige on hageja seisukoht, et võlgniku majandusaasta aruanded tõendavad, et hageja laenu tasumise tähtaega on korduvalt pikendatud. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgniku majandusaasta aruannetes on kogu aeg hageja laenu kajastatud kui nõuet, mille 5 tasumise tähtaeg saabus 07.09.
5. RT poolt
6. aasta majandusaasta aruandele hiljem oma allkirja juurde lisatud märge selle kohta, et hageja laenu on pikendatud kuni 01.07.2014, ei tõenda kõigi juhatuse liikmete nõusolekut laenu tähtaega pikendada, vaid tegemist on üksnes RT tahteavaldusega.
7. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et laenulepingust tulenev ja 08.09.2011 aegunud nõue ei saanud hiljem uuesti tekkida ning selle aegumine katkeda või peatuda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis kostjate I ja III menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja kostja II menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel samuti hageja kanda. Kostjate I ja III menetluskulude hageja kanda jätmise osas pole põhjust maakohtu otsust muuta, kuid kolleegium nõustub hageja seisukohaga, et kostja II osas on õiglane jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, kuna hagi ei jäänud läbi vaatamata mitte hagejast vaid kostjast II tuleneval põhjusel. Selles osas tuleb maakohtu otsust muuta.
9. Kuna apellatsioonkaebus jääb sisuliselt rahuldamata ja maakohtu otsust muudetakse üksnes kostja II menetluskulude jaotuse osas, jäävad ringkonnakohtus kantud kostjate I ja III menetluskulud hageja kanda ning hageja ja kostja II menetluskulud nende endi kanda.
10. Maakohus määras kostjate I ja III põhjendatud õigusabikulu suuruseks 4328 eurot ilma käibemaksuta, mida pole vaidlustatud.
11. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus.
12. Tulenevalt menetluskulude jaotusest puuduv vajadus hageja ja kostja II menetluskulude kindlaksmääramiseks. Menetluskulud tuleb rahaliselt kindlaks määrata kostjate I ja III kulunimekirja põhjal. Kostjate I ja III kulunimekirja järgi on neile osutatud õigusabi 2 tunni ja 28 minuti ulatuses tunnihinnga 150 eurot ja 14 tunni ja 28 minuti ulatuses tunnihinnaga 140 eurot ilma käibemaksuta. Kostjate esindajad tutvusid kaebusega, koostasid vastuse, tutvusid ringkonnakohtu määrustega ja suhtlesid kliendiga, kokku 16 tundi ja 56 minutit. Hageja hinnangul on õigusabile kulunud aeg ülepaisutatud. Ringkonnakohtu hinnangul vastab õigusabikulu maht asja kestusele ja keerukusele. Märgitud toimingud on vajalikud ja põhjendatud, samuti on kohtupraktikas aktsepteeritav tasumäär. Kostjad ei soovi käibemaksu hüvitamist. Seega tuleb kostjate poolt taotletud summa 2395,33 eurot hagejalt võrdsetes osades kostjate I ja III kasuks välja mõista. Vastavalt kostjate taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb hagejal hüvitamisele kuuluvalt summalt tasuda viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 6