Obsah (9)

§ 423§ 459§ 162§ 657§ 231§ 163§ 171§ 173§ 123

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. juuni 2020,

) § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda (resolutsiooni p 6). 3.1. Maakohus leidis, et hagi ei saa jätta läbi vaatamata, sest puuduvad

§ 423lg-s 2 märgitud alused.

Hageja õiguste rikkumine on võimalik ja hagi ei saa pidada perspektiivituks. 3.

1. Maakohus tuvastas vanemate senise elatiskohustuse osas järgmist: - -
2. veebruari 2009 kohtumääruse kohaselt kinnitati vanemate kompromiss tsiviilasjas nr 2-08-56958, millega kostja kohustus tasuma ema arvele elatist 4000 krooni (255,6 eurot) kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni;
3. aprillil 2014 tegi ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-13-20624 otsuse, mille resolutsiooni p 3.7 kohaselt tuvastati kostja õigus mitte maksta lapsele elatist eelmises taandes viidatud määruse alusel, muuta selle määrusega kinnitatud elatise suurust ja vähendada elatise suurus 0 euroni alates
4. maist 2013 ning vabastada isa sama määruse alusel tekkinud elatise maksmise kohustuse täitmisest
5. juulist
6. 3.
7. Maakohus leidis, et ringkonnakohtu
8. aprilli 2014 otsus on lahend, millega muudeti kostjalt välja mõistetud elatise maksete suurust 0 euroni. Selles kajastatud kohustuse muutmist saab hageda

§ 459lg 1 alusel.

Kuna kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmise kohta on jõustunud lahend, siis ei saa hageja esitada muul viisil hagi kostjalt elatise saamiseks.

§ 459

lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud eeldused on täidetud, sest pärast eelmise otsuse tegemist on muutunud hageja elukoht ja ta elab käesoleval ajal ema juures. 3.

1. Hageja nõuab elatist alammääras. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis on
2. aastal 250 eurot kuus ja
3. aastal 270 eurot kuus. Riigikohtu praktika kohaselt on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seega saab eeldada, et hageja igakuiste vajaduste suurus on kahekordne elatise miinimummäär (
4. aastal 500 eurot ja
5. aastal 540 eurot). 3.
6. PKS § 102 lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Kostja ei väida, et ta ei suuda miinimummääras elatist tasuda. Samuti ei taotle ta väljamõistetava elatise vähendamist alla miinimummäära. Seega ei ole vaja eraldi kindlaks teha lapse igakuiseid vajadusi ega vanemate varalisi võimalusi. Tõendamata jäi kostja väide, et hageja käib alates
7. juunist 2018 täiskohaga tööl. Hageja õpib 2019/2020 õppeaastal koka õppekava statsionaarse õppe I kursusel ja lõpetab õpingud eeldatavasti juunis
8. Maakohus nõustus hagejaga, et lapse suvel ajutiselt töötamine ja selle eest palga saamine ei takista elatise väljamõistmist. Samuti ei ole põhjendatud kostja vastuväide, et väljamõistetav elatis arvestatakse tasaarvestuse korras maha ema elatise võlast. Need ei ole vastastikused nõuded, sest emal on kohustus lapse, mitte aga kostja ees. Lisaks välistab võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p 1 selgesõnaliselt elatisenõude tasaarvestamise. 3.6.

§ 459lg 2 võimaldab otsust korduvate kohustuste kohta muuta alates uue hagi esitamise ajast, st alates 22. juunist 2018. 3

§ 162lg 4 rakendamine eeldab erandlikke asjaolusid, mida käesolevas asjas ei esine.

Maakohus ei arvestanud, et hageja on alaealine laps, kes pidi oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse.

1. Kostja vaidles hageja kaebusele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse. Formaalselt leiab kostja, et maakohus lahendas nõude, mida pole sellisena üldse menetlusse võetud. Alates hagi esitamisest on ebaselge, kes, millise nõude ja kelle vastu esitas. Algses hagiavalduses sisaldunud ema nõuete menetlusse võtmisest keeldumise osas tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse, aga lapse määruskaebus jäi läbi vaatamata ja seda ei vaidlustatud. Kostja arvates on maakohus menetlusõigust rikkudes lubanud samal esindajal esindada nii ema kui ka last. Kostja järgib oma algset vastuväidet, et hagi käesolevas asjas on ebaõigesti esitatud isa kui kostja vastu, kes tsiviilasjas nr 2-13-20624 osales ainult hagejana. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Hageja ja ema esitasid ebakorrektse hagi ning on menetlust oluliselt venitanud ja takistanud.
2. Hageja ei vastanud kostja kaebusele tähtaegselt, aga vaidles alles
3. mai 2020 seisukohas sellele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Poolte kaebused jäävad rahuldamata ja kumbki neist kannab ise oma menetluskulud.

1. Kostja palus jätta tähelepanuta hageja
2. mai 2020 vastuse ja seisukoha, sest see esitati hilinenult. Ringkonnakohtu
3. mai 2020 määruse kohaselt oli pooltel võimalik teineteise seisukohtadele vastata kuni
4. maini
5. Sellises tähenduses dokumendina saab kohus hageja seisukohti arvesse võtta.
6. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostja poeg ja elab alates
7. juulist 2017 ema juures. Kostja ei väida, et ta oleks alates sellest ajast hagejale ülalpidamist andnud. Kaebustes ei ole vaidlustatud maakohtu järeldusi seoses vanemate varasemate elatiskohustuste, hageja vajaduste suuruse ja kostja võimalustega maksta elatist alammääras.

§ 231

lg-te 2 ja 4, § 652 lg 1 p 1 ning poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel eelmärgitud asjaoludest lähtuda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.

1. Hageja kaebuse sisulise väite kohaselt tulnuks elatis välja mõista alates hageja elukoha muutusest, st alates
2. juulist
3. Kostja seevastu leiab oma kaebuses, et hagi on üldse valesti menetletud ja lahendatud. Kumbki väide ei ole edukas. 10.
4. Neile väidetele vastamiseks tuleb hinnata, kas kostja vastu esitati käesolevas asjas elatise nõue või

§ 459

järgi hagi korduvate kohustuste kohta juba tehtud ja jõustunud kohtuotsuse muutmiseks. Nimelt sätestab

§ 459

lg 2, et otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, v.a juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.

ega PKS ei võimalda muuta elatise suurust tagasiulatuvalt, sh pole PKS § 108 seadus, mis näeks ette otsuse tagasiulatuvalt muutmise

§ 459lg 2 tähenduses (Riigikohtu 17.

mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26 kolmas lõik, millele maakohus asjakohaselt viitas; samuti hilisem 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13 viies lõik). 4

§ 459järgi perioodilise kohustuse kohta tehtud kohtulahendi muutmise kord.

10.4. Põhimõtteliselt on õige kostja väide, et ta ei osalenud tsiviilasja nr 2-13-20624 menetluses formaalselt kostjana tema ja lapse vahelises vaidluses. Eelviidatud otsuses märgiti nii laps kui ka isa hagejatena ja ema kostjana. See ei muuda aga tõsiasja, et tsiteeritud resolutsiooni p-ga 3.7 otsustati õiguste ja kohustuste üle just isa ja lapse vahelises õigussuhtes. Nad mõlemad osalesid selles menetluses ja kostja ei põhjendanud, et ainuüksi poolte tähistamise järgi saaks hinnata, kas on olemas korduva kohustuse kohta tehtud jõustunud kohtulahend

§ 459lg 1 tähenduses.

10.

1. Samuti on formaalselt õiged kostja etteheited maakohtule, et nõuete osaliselt menetlusse võtmise, asjade eraldamise ja lõpuks lahendatud nõude korduva sõnastuse tõttu oli asja lahendamine maakohus ebaülevaatlik ja konarlik. Siiski nähtub juba
2. juuni 2018 hagiavaldusest hageja nimel esitatud tahe, et isa hakkaks senise 0 euro asemel alates hagiavalduse esitamise kuupäevast maksma elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Hageja tõi esile senised asjaolud, sh kummagi vanema varasema kohustuse elatise maksmiseks. Maakohus saanuks kohe esitada hagejale need küsimused, mis lõpuks ilmnesid
3. septembri 2019 määruses ja mille järgi hageja sõnastas nõude uuesti
4. septembri 2019 menetlusdokumendis. Erinevalt maakohtust ja kostjast ei pea ringkonnakohus uut sõnastust hagi muutmiseks, sest hageja samasisuline tahe oli arusaadav juba algsest hagiavaldusest. 10.
5. Ringkonnakohus ei näe menetlusõiguse rikkumist selles, et ema ja last esindas sama esindaja. PKS § 120 lg 4 mõtte kohaselt esindab last ülalpidamisasjas vanem, kes last kasvatab. Vaidlustamata asjaoludel elas hageja hagiavalduse esitamise ajal ema juures. Seetõttu ei saa eeldada, et nende huvid oleks isa vastu elatise nõude esitamisel vastandlikud. Lisaks osales
6. oktoobri 2019 istungil hageja isiklikult ja sai oma tahet avaldada. 10.
7. Põhjendatud ei ole hageja väide, et vanemaid koheldakse ebavõrdselt, sest tsiviilasjas nr 2-13-20624 mõisteti emalt välja elatis enne hagi esitamist. Erinevus seisneb selles, et viidatud asjale eelnevalt ei olnud ema elatise kohustuse kohta kohtulahendit. Veelgi varasem,
8. veebruari 2009 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-08-56958 käsitles isa kohustust. Siinjuures ei ole takistuseks viidatud määrusega vanemate kokkuleppe kinnitamine, sest sel ajal kehtinud perekonnaõiguse järgi esitaski elatise nõude üks vanematest. Alates
9. juulist 2010 on varasemal lahendil isa ja lapse vahelises suhtes samasugune tähendus nagu praegu kehtivas õiguses oleks lapse hagi alusel lahendatud asjas (vrd nt Riigikohtu
10. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 14.2 ja seal viidatud varasem praktika). Ema ja lapse suhtes tekkis kirjeldatud olukord alles tsiviilasjas nr 2-13-20624 lahendi jõustumisega. 10.
11. Neil kaalutlustel pole hageja ainus sisuline väide ega kostja formaalsed vastuväiteid põhjendatud. 5

§ 162lg-ga 4.

Viidatud sätte kohaldamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui on ületatud diskretsiooni piire. Käesoleval juhul maakohus põhjendas, miks ei ole kulude kostja kanda jätmine põhjendatud. Kuna maakohus lähtus eeldusest, et hagi rahuldati, siis ei esitanud ta otseselt põhjendusi, miks ei peaks hageja kulusid hüvitama, aga samas kehtivad mõlema poole suhtes ühtviisi seisukohad, et vaidlus polnud õiguslikult keeruline ega eeldanud õigusteadmisi. 11.2. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kulude samasugust jaotust oleks õigustanud ka

§ 163lg 1, sest tegelikult rahuldas maakohus hagi osaliselt.

Hageja soovis esimese võimalusena elatise väljamõistmist alates

1. juulist 2017, aga maakohus pani kostjale vastava kohustuse alates
2. juunist
3. Seega jäi rahuldamata nõue elatise saamiseks nende kuupäevade vahelisel ajal. Võttes lisaks arvesse hagiavalduse korduvat uuesti muutmist ja hageja nõude ebaõnnestunud sõnastamist, saanuks maakohus ka

§ 163

lg-s 1 sisalduva kaalutlusruumi piires jaotada kulud nii, et need jäävad kummagi poole enda kanda. 12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 ja § 163 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 13. Mõlema poole kaebuse järgi arvutatud tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses on

§ 123

, § 129 lg 2 ja § 137 lg 1 järgi hagiavalduse esitamise aegse elatise alammäära üheksakordne summa, st 2250 eurot (= 9 × 250). Hageja vaidlustas nõude rahuldamata jätmise pikema ajavahemiku eest kui üheksa kuud ja kostja üldse temalt elatise väljamõistmise. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 6