Obsah (6)

§ 141§ 178§ 64§ 65§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-3601 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Erkki Hirsnik Kohtukoosseis Va

§ 141

lg 2 p-de 1, 6 järgi 6 aasta vangistusega ja

§ 178

lg 11 järgi 9 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kuritegude kogumi eest mõistetud kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega, mõisteti R. Pisarenkole liitkaristuseks 6 aastat vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati R. Pisarenkole mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes talle karistuseks 4 aastat vangistust.

§ 65lg 2 ja § 74 lg 5 alusel mõisteti R.

Pisarenkole liitkaristus kohtuotsuste kogumis, liideti mõistetud karistusele temale Harju Maakohtu 03.02.2016 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o vangistus 1 aasta 3 kuud, ning mõisteti R. Pisarenkole liitkaristuseks 5 aastat 3 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestati mõistetud karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistuse kandmise alguseks 15.11.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 15.02.
3. Tartu Maakohtu 28.08.2020 määrusega jäeti R. Pisarenko vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
4. R. Pisarenko on mõistetud vangistusest ära kandnud pisut üle 2 aasta 9 kuu. Seega on kinnipeetav ära kandnud enam kui ½ temale mõistetud karistusajast ja see ületab 4 kuud. Seega on formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 2.
5. Süüdimõistetul on olemas elukoht, mis vastab elektroonilise valve kohaldamise nõuetele. Korteriomanik ja seal elav isik on andnud nõusoleku elektroonilise valveseadmine paigaldamiseks. 2.
6. R. Pisarenko kannab teist vangistust ja seda äärmiselt raske kuriteo eest. Nimelt pani kinnipeetav toime rohkem kui pooleteise aasta jooksul seksuaalkuriteod oma selleaegse elukaaslase alaealise poja suhtes. Ka hoidis erinevatel andmekandjatel 42 pildifaili alaealistest tüdrukutest erootilistes ja/või pornograafilistes situatsioonides ning üheks kannatanuks oli süüdlase enda tütar. Laste suhtes toime pandud seksuaalkuriteod, mille tagajärgi laste psüühikale ei saa alahinnata ega heastada, on rasked ja leidsid aset pika aja jooksul. Eelöeldu tähendab seda, et R. Pisarenkot saab vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on väga väike. 2.
7. Lisaks kindla elukoha olemasolule on maakohtu hinnangul süüdimõistetu suhtes positiivne, et tal on töökoht enda firmas, mille tegevus tuleb küll taastada, toetav ema ning vangistuses korrektne käitumine. Siiski ei kaalu maakohtu hinnangul eeltoodud positiivsed tingimused üle isiku puhul retsidiivsusriski suurendavaid asjaolusid ning R. Pisarenko puhul on antud juhul retsidiivsusoht jätkuvalt liiga kõrge. Eelviidatud positiivsed asjaolud olid isiku elus olemas ka enne vangistust. Tal oli kodu, pere ja sissetulek. Nendest ei piisanud tema seksuaalkuritegudest eemale hoidmiseks. Ka ei saa isiku reeglitekohasest käitumisest range kontrolliga kinnipidamisasutuses, kus alaealisi, kelle suhtes seksuaalkuritegusid toime panna, ei liigu, teha kaugeleulatuvaid järeldusi R. Pisarenko poolt edaspidi seksuaalkuritegude toimepanemisest hoidumise suunas. Vägivaldsus või allumatus ei ole materjalidest nähtuvalt kunagi olnud R. Pisarenko puhul probleemiks. 2.
8. Maakohus arvestas ka toimepandud kuriteo asjaolusid. Tegemist oli erineva intensiivsusega seksuaalkuritegudega pikema aja jooksul lähedase suhtes, kus osadel kannatanutel oli perekondlikust taustast tulenev usaldussuhe kurjategijaga – elukaaslase 4aastane poeg ning bioloogiline tütar. Lapseealistele kannatanutele põhjustatud vaimset, aga ka füüsilist traumat, on raske alahinnata. Teod ise kõnelevad äärmisest hoolimatusest ja isekusest, kuivõrd süüdlane ei soovinud teadvustada, mis olnuks õige käitumine ja lähtus vaid isiklikest seksuaalsetest motiividest. Vangla iseloomustusest nähtub, et süüdlane pole tehtut täiel määral tunnistanud ja pisendas seda. Kuigi käesoleval ajal tunnistab isik enda sõnul tehtut, on läbinud ühe vastava programmi ja on valmis vajaduse tekkimisel ka seksuoloogile helistama, ei pruugi see olla piisav maandamaks isiku seksuaalsest sättumusest tulenevat ohtu. Seda enam, et süüdlane tegelikult ei soovinud kohtule öelda, milliste toimepandud kuritegude eest ta karistust kannab, väites, et see on talle raske. R. Pisarenko on oma endise elukaaslase poja suhtes pannud toime niivõrd rasked seksuaalkuriteod, mis ei saa olla halbade asjaolude kokkulangemise tulemus ning eeldavad kindlat eelsättumust. Tegemist ei olnud ühekordse „libastumisega“, vaid korduvate seksuaalsetel motiividel pikema aja jooksul toime pandud tegudega. Ka nõustus maakohus siinkohal prokuröri poolt väljatooduga, et kuigi eelmise karistuse ajal läbis isik sotsiaalprogrammi Uus Suund, pani süüdimõistetu vaatamata sellele toime uued ning räiged seksuaalkuriteod. Kuriteod on muutunud ajas raskemaks ja vangla iseloomustuse kohaselt puudub isikul haiguskriitika, ravisättumus ja empaatia ohvri suhtes. Viimase toimepandud kuriteo puhul oli kannatanuid ka juba rohkem ja noorim neist oli kõigest nelja-aastane laps. Kuna isik ise ei tunnista kuritegude toimepanemist, siis puudub tal ka arusaam teo keelatusest. 2 Prokuröril puudub veendumus, et vabanemisel suudab R. Pisarenko elada seaduskuulekat elu ja et tema puhul oleks uute kuritegude toimepanemise risk madal. 2.
9. Maakohus leidis, et psühholoogiline nõustamine on vajalik mitte vaid katseajal, vaid ka pikalt peale seda, et antud sättumust kuidagigi kontrolli all hoida. Üksnes ühest sotsiaalprogrammist ja vabanemise järel käitumiskontrolli ajal vajadusel nõustamisel käimine ei ole piisavad, et sedavõrd tõsist probleemi kontrolli alla saada ja hoida. Maakohus ei nõustunud kinnipeetava väitega, et viimasel on peas piisavalt mõistust, et hoiduda uute samalaadsete kuritegude toimepanemisest. 2.
10. Maakohus asus seisukohale, et R. Pisarenko tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmisest ei ole põhjendatud ning kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Isiku vabastamine käesoleval ajal oleks ennatlik. Vabastades alaealiste lähedaste, aga mitte ainult, suhtes rasked seksuaalkuriteod toime pannud süüdimõistetu sedavõrd vara enne karistusaja lõppu, võib nii kannatanute kui ka ühiskonna õiglustunne ja seeläbi karistuse üldpreventiivse eesmärgi saavutamine saada riivata. Maakohus ei olnud kindel selles, et kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine, elektrooniline järelevalve ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks piisav uute spetsiifilist liiki kuritegude toimepanemise riskide maandamiseks. Jätkates vangistust positiivses võtmes, otsides ka täiendavat abi, on isikul võimalik näidata, et ta on tõepoolest motiveeritud elus jätkama seadusekuulekal teel ning valmis selle nimel pingutama. Määruskaebus
11. Tartu Maakohtu 28.08.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu R. Pisarenko, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ning vabastada süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega, käitumiskontrolli ja enda kulul ravi psühhiaater-seksuoloog juures käimise kohaldamisega. Määruskaebuse seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 3.
12. Maakohus on otsustust tehes lähtunud oma isiklikust arvamusest, mitte

§-st 76. Maakohus jättis arvesse võtmata olulised asjaolud, mis on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Peamisteks argumentideks on

§ 76lg 4 asjaolud, karistuse kandmise ajal isiku käitumine ja elukoha olemasolu.

Kuriteo raskuse alusel ning üldpreventiivsetel alustel vabastamata järgmine on vastuolus Riigikohtu seisukohaga. Maakohus on jätnud arvestamata süüdimõistetu iseloomustuse inimesena tervikuna, varasema elukäigu, kriminaalhooldaja ning vangla psühholoogi arvamuse, perekondlikud asjaolud, süüdimõistetu ja tema ema tervisliku seisundi, alkoholi ja narkootikumidega seotud probleemide puudumise, võlakohustused vabaduses. Vanglasse jäädes süüdimõistetu olukord järjest halveneb, ta kaotab elukoha, perekonna, tervise ja töö. 3.2. Maakohus on teinud ka vea asjaolude hindamisel, nende tähenduse karmistamisel. See on vastuolus tegelike asjaoludega. Süüdimõistetu jaoks on arusaamatu, et maakohus on leidnud, et süüdimõistetu ei saa vanglas toime panna süütegusid alaealiste vastu, sest neid seal ei ole. See ei ole

§ 76lg 4 asjaolu.

Elektrooniline valve aitaks süüdimõistetul naasta vabadusse, aitab tulla toime raskustega ja hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Käitumisega vanglas ning sellekohase motiveeritusega näitab süüdimõistetu, et ta on mõistnud ja aru saanud kuriteo põhjustest ning see kindlustab tema edasise seaduskuuleka käitumise. Süüdimõistetu annab omapoolse ülevaate kuriteo asjaoludest ning annab ülevaate oma karistatusest. Vangla ei ole süüdimõistetule mingit ravi määranud, kuna seda ei ole ette nähtud. Lisaks on maakohtu seisukohad süüdimõistetu poolt teo tunnistamise osas heitlikud. Süüdimõistetu on kohtuistungil välja toonud, et tal on valmidus ja motiveeritus teha koostööd psühhiaater-seksuoloogiga ja seda enda kuludel. Süüdimõistetu vabastamata jätmine kaalutlusel, et karistus ei ole piisavalt kantud, on vastuolus Riigikohtu otsusega. 3 3.

1. Süüdimõistetu eluline olukord ja perekondlikud asjaolud tagavad tema seaduskuulekuse ning tema ema elab üksi ning on raskelt haige. Ajal, mil isik sattus vanglasse, oli peres lein. Süüdimõistetu on pere ainus toetaja. Ema peab hoolitsema süüdimõistetu koera eest. R. Pisarenko tütar pidi katkestama õpingud, et töötada ja maksta süüdimõistetu võlgnevusi. Süüdimõistetul on laenulepingutest kohustused, mida peab tema tütar tasuma. Vanglas tekivad süüdimõistetu tervisele pöördumatud tagajärjed ning R. Pisarenko toob välja, milles seisnevad tema üldised tervisehädad. 3.
2. Süüdimõistetu elukäik, vägivaldsuse ja allumatuse puudumine, lai silmaring, oskus mõelda loogiliselt ja tunnistada kriitikat enda aadressil, aga ka enesekontroll, oskus mõista lähedasi ja ümbritsevaid, vastutustundlikkus ja ausus, ei saa tekitada kahtlusi R. Pisarenko edasises seaduskuulekuses. Vangistus kestusega peaaegu 3 aastat on andnud talle võimaluse täielikult hinnata eelmisi kuritegusid ja teha käitumise ümberhindamine, et edaspidi vältida õigusrikkumisi. Süüdimõistetu käitumine oli lubamatu, kuid ta soovib seda muuta. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus R. Pisarenko õigesti ennetähtaegselt vabastamata. Tõsi, korrektseks ei saa pidada arusaama, et süüdimõistetut pole võimalik vabastada ka tulenevalt sellest, et sedavõrd rasked kuriteod toime pannud isiku vanglast välja laskmine rikuks ühiskonna õiglustunnet. Maakohus viitab oma määruses mitmel poolt õigesti sellele, et kinnipeetavata ennetähtaegset vabastamist otsustades on vaja hinnata tema retsidiivsusriski. Seega ei saa inimest jätta vabastamata ühiskonna õiglustunde riivamise tõttu: vabastamata jätmist saab õigustada hoopiski talumatult suur uute kuritegude oht. Valdavalt aga tegeleski maakohus selle ohu hindamisega ja tegi seda õigesti.
4. Määruskaebuses korratakse üle maakohtu poolt arvestatud asjaolud ja sealhulgas ka positiivsed asjaolud. Ringkonnakohus leiab samuti, et materiaalsed eeldused süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ei ole täidetud. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaal- ega menetlusõiguse rikkumist. Samuti ei saa asuda seisukohale, et maakohus oleks vääralt kohaldanud kaalutlusõigust. Maakohtu määruse põhistustega mittenõustumine ei ole käsitletav ei materiaal- ega menetlusõiguse rikkumisena. Sisuliselt leitakse määruskaebuses, et kuna süüdimõistetu käitumine on vangistuses olnud normikohane, siis tähendaks see justkui automaatselt süüdimõistetu vabastamist ennetähtaegselt. Samuti toob süüdimõistetu välja, et ta on muutunud, kuid millele tugineb selline järeldus, ringkonnakohtule ei nähtu. Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Midagi sellist ringkonnakohus ei tuvastanud. Süüdimõistetu ei ole lihtsalt rahul maakohtu poolt faktiliste asjaolude pinnalt tehtud järeldustega.
5. Ringkonnakohtu hinnangul jäetakse määruskaebuses arvestamata, et

§ 76lg-s 4 toodud asjaolusid tuleb arvestada kogumis.

Süüdimõistetu leiab, et maakohus on lähtunud üksnes oma isiklikust arvamusest. Kohtukolleegiumi hinnangul süüdimõistetu eksib, sest maakohus on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse puhul arvestanud just seaduses ja kohtupraktikas välja toodud asjaolusid, need on kuriteo toimepanemise asjaolud, süüdlase isik, varasem elukäik ning käitumine karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemine uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolek osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimused ja need tagajärjed, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. 4 Kuigi süüdimõistetu läbivalt väidab, et maakohus on jätnud arvestamata kõik õiged kohustuslikud argumendid, ei nähtu määruskaebusest millised need on. Kohtul tuleb tõesti otsustada, kas isiku edasine käitumine saab olema õiguskuulekas, kuid ka kohtupraktika pinnalt on süüdimõistetu käitumine vangistuses sellest üksnes üks aspekt.

§ 76lg 4 sätestab veel mitmeid teisi asjaolusid, mida kogumis arvestada tuleb.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning leiab, et maakohtu määruses toodu väärib täiendavat ülekordamist osas, mille kohaselt on maakohus süüdimõistetu käitumist vangistuses hinnates välja toonud, et ka ei saa isiku reeglitekohasest käitumisest range kontrolliga kinnipidamisasutuses, kus alaealisi, kelle suhtes seksuaalkuritegusid toime panna, ei liigu, teha kaugeleulatuvaid järeldusi R. Pisarenko poolt edaspidi seksuaalkuritegude toimepanemisest hoidumise suunas. Vägivaldsus või allumatus ei ole materjalidest nähtuvalt kunagi olnud R. Pisarenko puhul probleemiks. Kohtul tuleb hinnata nagu süüdimõistetu ka ise välja on toonud, et kas isiku edasine käitumine oleks õiguskuulekas. Kuna isik on korduvalt toime pannud seksuaalkuritegusid, siis uute kuritegude toimepanemist saab hinnata läbi selle, kui suure tõenäosusega isik paneb samaliigilise uue kuriteo toime. Kuna vanglas on sellised kuriteod peaaegu välistatud, siis ei ole võimalik käitumise muutumise osas ka põhjapanevaid järeldusi teha. Seega ei saa ülemäära suurt rõhku omistada asjaolule, et süüdimõistetul puuduvad distsiplinaarkaristused. Samale seisukohale asub ringkonnakohus ka süüdimõistetu elu- ja töökoha ning lähedaste toetuse osas. Need olid isikul ka enne vangistust nagu märkis maakohus, kuid nendest ei piisanud, et ära hoida süüdimõistetu poolt uute kuritegude toimepanemist. Maakohus ei ole kuriteo raskusena arvestanud mõistetud karistust, vaid kuriteo toimepanemise asjaolusid, mis

§ 76lg 4 kohaselt kuulub kogumis arvestamisele.

Süüdimõistetu poolt antud täpsemad selgitused kuriteo asjaolude kohta, ei ole enam asjakohased. Kuriteo asjaolude osas on olemas jõustunud kohtuotsus. Süüdimõistetu heidab maakohtule ette, et kohus on jätnud arvestamata süüdimõistetu iseloomustuse inimesena tervikuna, varasema elukäigu, kriminaalhooldaja ning vangla psühholoogi arvamuse, perekondlikud asjaolud, süüdimõistetu ja tema ema tervisliku seisundi, alkoholi ja narkootikumidega seotud probleemide puudumise, võlakohustused vabaduses. Milles seisneb süüdimõistetu iseloomustus inimesena tervikuna, jääb kohtule teadmata. Maakohus on analüüsinud süüdimõistetu varasemat elukäiku ning sellest nähtub, et R. Pisarenkot on karistatud samaliigilise süüteo toimepanemise eest ka varem. Kriminaalhooldaja arvamus puudutab elektroonilise valve nõuete täitmist ning kohustusi, mida kohus võiks süüdimõistetule määrata, kui leiab, et vabastamine on põhjendatud. Vangla psühholoogi arvamust kohtukolleegiumile asja toimikust ei nähtu. Samuti puudus selline arvamus Kohtute Infosüsteemis. Alkohol, narkootikumid ja võlgnevused ei ole süüdimõistetu puhul kuritegude toimepanemisega olnud seotud. Pannes toime kuriteo, tuleb süüdimõistetul arvestada, et see mõjutab paratamatult tema elukorraldust ning heaolu. Lähedastel on võimalik abi saamiseks pöörduda kohaliku omavalituse poole. Arvestades, et süüdimõistetu pani kuritegusid toime oma elukohas, siis ka elektroonilise valve kohaldamine ei vähenda riski, et süüdimõistetu sobiva võimaluse olemasolul ei paneks toime uut kuritegu oma elukohas. Kuigi süüdimõistetu põhjendab oma motiveeritust lähedaste abistamise vajadusega ning sooviga pöörduda ravile, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Süüdimõistetu kannab käesolevat liitkaristust muuhulgas kohtuotsuse nr 1-16-471 alusel, milles tehti süüdimõistev kohtuotsus 03.02.2016 ning isikule mõisteti tingimisi 1 aasta 3 kuu pikkune vangistus 2-aastase katseajaga. Selle otsusega pandi R. Pisarenkole kohustus alluda ettenähtud ravile – R. Pisarenkol tuli käitumiskontrolli ajal läbida enda poolt finantseeritud seksuaalsuunitlushäirete raviprogramm enda valitud seksuoloogi või psühhiaatri juures, 5 informeerides kriminaalhooldajat ravi teostava isiku nimest, samuti teavitades kriminaalhooldajat regulaarselt ravil käimise kuupäevadest. Vangla iseloomustusest tulenevalt R. Pisarenko käis OÜ Arstlik Perenõuandla psühhiaatri Imre Rammuli päringuvastuse kohaselt vastuvõtul 2016 aastal neljal korral. Arsti hinnangul puudub R. Pisarenkol haiguskriitika, ravisättumus ja empaatia ohvri suhtes. R. Pisarenko eitab mõlemat kuritegu, pidades end elukaaslase kättemaksu ohvriks. See, mida süüdistuse kirjelduse kohaselt nelja-aastasele poisile kuritegu põhjustas, jätab isiku ükskõikseks. Põhjendab oma ignorantsust kuriteo eitamisega. Seega, arvestades, et süüdimõistetu on korra juba pöördunud ravile, tasudes seejuures ise kulud, puudub kohtul veendumus, et see hoiaks ära uusi kuritegusid. Õige on maakohtu poolt väljatoodu, et süüdimõistetu on ka varasemalt läbinud sotsiaalprogramme, kuid nende mõju on olnud edutu. Nimelt kriminaalhooldusel olles R. Pisarenko läbis täies ulatuses sotsiaalprogrammi Uus Suund. Kokku toimus 16 kohtumist. Sotsiaalprogramm Uus Suund toimus ajavahemikul 15.09.2016-03.01.

1. Mõju süüdimõistetu käitumisele puudus, mida näitab uus kuritegu. Süüdimõistetu heidab ette, et vangla ei ole talle seejuures mingit ravi määranud. Tervisest tulenev ravivajadus ei nähtu ka vangla iseloomustusest. Küll tuleneb individuaalse täitmiskava juures väljatoodust, et R. Pisarenkole on määratud sotsiaalprogramm Seksuaalkurjategijate grupiprogramm (RPS). Selle tulemusena teadvustab läbija probleemkäitumise olemasolu ja on valmis sellega tegelema, toimub töö seksuaalkuriteo toimepanemise tekkepõhjuste ja tagajärgedega. Kaasatud on eri teooriad - eesmärgile lähenemine, hea elu mudel ja positiivse psühholoogia teooriad. Tegeletakse kriminogeensete vajadustega. Selle täitmine on planeeritud, seega tegemist oleks süüdimõistetu jaoks vajaliku programmiga, mille tulemusena saaks asuda seisukohale, kas süüdimõistetu ka reaalselt on võimeline aru saama toimepandud teost, vajadusest muutuda ning on valmis püstitama reaalseid eesmärke, sest pannes toime seksuaalkuritegusid ja seda korduvalt ning väita, et ta suudab vabalt seksuaalset eripära kontrolli all hoida, ei ole eluliselt usutav. Karistus ei ole kantud vajalikus määras ja käesoleval ajal ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdimõistetu on aru saanud toimepandud teost, põhjustatud tagajärgedest ning oleks võimeline seda käitumist ka muutma. Lisaks ringkonnakohtul puudub informatsioon selle kohta, et süüdimõistetul ei oleks vangistuses võimalik saada oma tervise parandamiseks vajalikku ravi. Tulenevalt VangS § 52 ja § 53 on kinnipeetavale tagatud arstiabi ning vajadusel suunatakse kinnipeetav arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. R. Pisarenko on näidanud, et kriminaalhooldus ei ole tema jaoks sobiv meede uue kuriteo ärahoidmiseks. Süüdimõistetu on olnud kriminaalhooldusel, sh on talle kohaldatud ravi ja sotsiaalprogrammi läbimise kohustust, kuid isik pani katseajal toime uue kuriteo. Seega ei saa asuda seisukohale, et edasiselt karistuse kandmiselt tingimisi vabastamine ja seda ka elektroonilise valvega viiks miinimumini riski, et R. Pisarenko ei hakkaks vabaduses eirama olulisimaid ühiselureegleid.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
3. augusti 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Erkki Hirsnik Aarne Sarjas 6