KOHTUMÄÄRUS Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe 7. oktoober 2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-1550 Haldusasi Polit

) § 361 lg 2 p-de 1–4 alusel luba paigutada XX kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks. Kuna isik on saanud Saksamaal oma rahvusvahelise kaitse taotlusele eitava vastuse, tal puuduvad isikut tõendavad dokumendid ning ta pole naasnud koduriiki ja on esitanud Eestis uue rahvusvahelise kaitse taotluse, siis tuleb PPA-l selgitada menetluse käigus välja isiku Eestisse saabumise asjaolud ning kontrollida tema isikusamasust ja kodakondsust, samuti isiku esialgsete ütluste tõesust. PPA-l tuleb selgitada välja ka muud rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavad asjaolud, sh kontrollida

§-s 20, § 21 lg-s 1 ning § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemist. Välistatud ei ole isiku retsidiivne käitumine ning omavoliline riigist lahkumine enne tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse lõppu.

1. XX selgitas Tallinna Halduskohtu 21.08.2020 istungil, et lahkus Liibanonist
2. a-l pärast seda, kui teda tulid tema töökohta alkoholipoes ähvardama terroristliku taustaga isikud. XX on rahvuselt palestiinlane ja usult sunni moslem. Liibanonist lahkumisel oli tema eesmärk jõuda Euroopasse. Esmalt taotles ta rahvusvahelist kaitset Belgias
3. a-l, kuid sai sealt negatiivse otsuse. Pärast Saksamaal esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusele
4. a-l negatiivse otsuse saamist elas isik seal järgmised kolm aastat ilma elamisloata. Isik ei saanud Euroopa Liidust (EL) lahkuda, sest Liibanoni saatkond Berliinis keeldus passi väljastamisest. Sellegipoolest üritas isik kahel korral EL-st lahkuda, kuid ta pandi maha Austria piirile. Saksamaal olles kuulis ta, et Eestis suhtutakse pagulastesse positiivselt, mistõttu otsustaski ta siia suunduda. Eestisse saabudes palus ta taksojuhil viia end politseijaoskonda, aga taksojuht viis ta kuhugi mujale. Oma dokumentide (pass, rahvusvahelise organisatsiooni väljastatud tõend) koopiad on isik esitanud PPA-le elektrooniliselt. Üks isiku dokumentidest on Saksamaal ja teine Abu Dhabis. Isikul ei ole Eesti viibimiskohta ega tuttavaid ning tema tervis on üldiselt korras. Isik võiks viibida varjupaigataotlejate majutuskeskuses, kus on teisi inimesi, kellega ta saaks suhelda. Isolatsioonis olemine mõjub isiku vaimsele tervisele halvasti. Kui Eesti peaks rahvusvahelise kaitse andmisest keelduma, siis ei teaks isik, kuhu edasi minna, kuid võib-olla suunduks järgmisesse riiki. PPA jäi kohtuistungil oma taotluse juurde ja selgitas, et isik on saatnud üksnes elektrooniliselt mingeid pilte dokumentidest. Hetkel kohaldatakse isiku suhtes KPK-s 14-päevast isolatsiooni tulenevalt koroonaviiruse ohust, kuid pärast nakkusohu puudumise tuvastamist lubatakse ta vabamale režiimile. PPA teeb menetlustoiminguid, et isik saaks esitada vajalikud dokumendid.
5. Tallinna Halduskohus andis 21.08.2020 määrusega

§ 361

lg 2 p-de 1–4 alusel PPA-le loa paigutada XX KPK-sse mitte kauemaks kui 21.10.2020. Kuna isik saabus Eestisse ilma dokumentideta (s.o originaaldokumentide või nende paberkoopiateta), siis ei ole kindlalt teada tema nimi, sünniaeg ja -koht ega kodakondsus, samuti tema Eestisse saabumise asjaolud. Kõik nimetatud andmed on esmaste menetlustoimingute käigus tuvastatud vaid isiku ütluste 2

§ 361lg 2 p-de 1–4 kohaldamise eeldused on täidetud.

Kohtul puudub ka veendumus, et

§ 29

lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed täidaksid praegusel juhul oma eesmärki samaväärselt kinnipidamisega. Isiku põgenemise ärahoidmiseks puudub muu tõhus meede. Isiku puhul ei ole ilmnenud asjaolusid, mis muudaksid tema KPK-s kinnipidamise ebaproportsionaalseks. KPK-s viibimist ei välista ka isiku terviseseisund. Isikul puuduvad Eestis mis tahes sidemed. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. XX palub 18.09.2020 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata või alternatiivselt anda PPA-le luba paigutada isik varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Halduskohus ei ole määruse tegemisel arvestanud isiku ütluste ja tegelike asjaoludega. Ebaõige on seisukoht, et isik saabus Eestisse dokumentideta, mistõttu pole kindlalt teada tema nimi, sünniaeg ja -koht ega kodakondsus, samuti tema Eestisse saabumise asjaolud. Isik on esitanud PPA-le elektrooniliselt nii passi kui ka rahvusvahelise organisatsiooni poolt väljastatud tõendi, st Palestiina ja Liibanoni passide koopiad. Dokumendi elektrooniline esitamine on võrdsustatav paberkoopiaga. Nõustuda ei saa ka sellega, et isiku Eestis esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus on ilmselt perspektiivitu, kuna kaks EL-i liikmesriiki on juba keeldunud temale rahvusvahelise kaitse andmisest, ning seega on tõenäoline, et vabanduses viibides võib isik liikuda Eestist edasi mõnda teise liikmesriiki. Isik saabus Saksamaalt Eestisse teadmisega, et Eestis suhtutakse pagulastesse hästi, mistõttu esitaski ta siin rahvusvahelise kaitse taotluse ja tema edasiliikumine mõnda järgmisesse riiki on välistatud. Isiku puhul ei esine põgenemisohtu, sest ta ei saa naasta koduriiki ja tal pole põhjust Eestist lahkuda, sest mujal on tal rahvusvahelise kaitse taotlemine juba ebaõnnestunud. Isik palus halduskohtu istungil, et ta paigutataks mõnda sellisesse asutusse, kus ta saaks suhelda teiste inimestega, sest isolatsioon mõjub tema vaimsele tervisele halvasti. Halduskohus ei ole sellega arvestanud. Teiste inimestega suhtlemine on vajalik ka dokumentide hankimiseks, sest isikul puudub telefon. PPA hinnang, et välistatud ei ole isiku retsidiivne käitumine ja omavoliline riigist lahkumine, on oletuslik ja paljasõnaline. Sellist järeldust ei saa teha asjaolust, et isik lahkus Saksamaalt pärast seda, kui sai oma rahvusvahelise kaitse taotlusele eitava vastuse. Isiku kinnipidamise aluseks ei saa olla ka usalduse puudumine ning KPK-sse paigutamist õigustavat põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu ei saa välistada (vt Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p-d 9 ja 11). Isiku põgenemise oht peab olema objektiivne ning põgenemisohu tuvastamisel tuleb vältida automaatseid järeldusi (vt Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338). Jääb arusaamatuks, miks ei ole isiku puhul kaalutud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Isegi kui põgenemisohtu ei saa täielikult välistada, ei ole see piisavalt suur isiku KPK-s kinnipidamiseks (vt ka Riigikohtu 16.06.2017 3

§ 361

lg-te 1 ja 2 alusel on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et

§ 29

lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole

§ 361

lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st isiku kinnipidamine on ainus tõhus vahend neid eesmärke saavutada.

§ 361

lg 2 p‑de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. Kõigi nende sätete kohaldamist saab põhjendada ka põgenemisohuga, olenemata sellest, et põgenemisohtu on nimetatud üksnes

§ 361lg 2 p-s 4.

Põhjendatud kahtlus, et rahvusvahelise kaitse taotleja puhul esineb põgenemisoht, ei ole iseseisvalt KPK-sse paigutamise alus, vaid üksnes asjaolu, mis õigustab

§ 361

lg 2 p-de 1–5 ja 7 alusel KPK-sse paigutamist (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Praeguses asjas on PPA 19.08.2020 taotluses tuginenud

§ 361lg 2 p-des 1–4 sätestatud kinnipidamise alustele.

9.

§ 361

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise aluseks olla vajadus tuvastada tema isik või kontrollida isikusamasust või kontrollida või välja selgitada isiku kodakondsus. Vaidlust ei ole selles, et isikul puuduvad reisidokumendid või muud isikut tõendavad dokumendid. Samas on isik väidetavalt esitanud PPA-le fotod temale väljastatud Liibanoni passist ja rahvusvahelise organisatsiooni tõendist, mille originaalid asuvad isiku sõnul välisriigis. PPA on kinnitanud dokumentidest tehtud fotode edastamist, kuid viidanud vajadusele täiendavalt kontrollida nende usaldusväärsust. Lisaks on PPA teinud päringu Euroopa rahvusvahelise kaitse taotlejate sõrmejälgede andmebaasi EURODAC ning saanud sealt kinnituse isiku väidetele, et ta on taotlenud edutult rahvusvahelist kaitset Belgias (18.12.2014) ja Saksamaal (20.07.2016). PPA väidetest ei nähtu, et PPA-l esineks põhjendatud 4

§ 361lg 2 p-dele 1 ja 2 tuginemine arusaamatuks.

Isiku

§ 361

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kinnipidamist ei õigusta pelgalt asjaolu, et välismaalasel puuduvad isikut tõendavad dokumendid (nt Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus kohtuasjas C-146/14 PPU, Mahdi, p-d 72–74), vaid PPA-l peaks olema põhjendatud alus kahelda isiku esitatud andmete õigsuses ning seeläbi tema isikusamasuses või kodakondsuses, mis viitaks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 3 järgi põgenemise ohule (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p 27; 20.12.2019 määrus nr 3-19-1795, p 13). 10.

§ 361

lg 2 p 3 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise aluseks olla vajadus kontrollida isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslikke aluseid. PPA on viidanud üldsõnaliselt vajadusele selgitada rahvusvahelise kaitse menetluse käigus välja isiku Eestisse saabumise asjaolud, kuid ei ole täpsustanud, millises osas ta peab isiku antud ütlusi ebapiisavateks või ebausaldusväärseteks. XX peeti kinni 19.08.2020 Tallinnas ning ta selgitas PPA-le, et alustas 18.08.2020 varahommikul Saksamaalt autoga teekonda Eestisse, et taotleda siin rahvusvahelist kaitset. Halduskohtu istungil lisas XX, et palus taksojuhil viia ennast politseijaoskonda, kuid taksojuht viis ta kusagile mujale, ning PPA esindaja kinnitas, et isik väitis varasemalt sama ka PPA ametnikule. Seega on isiku seletused olnud järjekindlad. EURODAC-i andmed kinnitavad isiku väiteid, et ta saabus EL-i juba

1. a-l ja taotles esmalt rahvusvahelist kaitset Belgias, kust sai keelduva otsuse, ning seejärel
2. a-l Saksamaal, kust sai samuti keelduva otsuse. Pärast ebaedukat rahvusvahelise kaitse taotlemist ei ole isik EL-st lahkunud, vaid elas viimased kolm aastat Saksamaal seadusliku aluseta, kuni otsustas tuttava soovitusel tulla taotlema rahvusvahelist kaitset Eestilt. Olukorras, kus isik ei väida, et tal oleks Eestisse saabumiseks või Eestis viibimiseks olnud õiguslik alus, jääb viide selle kontrollimise vajadusele ebaselgeks. Seega ei saanud ringkonnakohtu hinnangul isikut praegusel juhul kinni pidada

§ 361lg 2 p 3 alusel.

11.

§ 361

lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise aluseks olla vajadus selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav. PPA on märkinud, et kontrollimist vajavad isiku antud ütluste tõele vastavus ja muud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, mh

§-s 20, § 21 lg-s 1 ning § 22 lg-tes 1 ja 3 sätestatud asjaolude esinemine (s.o sisuliselt viitab PPA vajadusele kontrollida isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse lubatavust ja põhjendatust). Ringkonnakohus rõhutab, et reeglina viibivad rahvusvahelise kaitse taotlejad vabaduses. Kuna isiklikku osalemist ja kättesaadavust menetlustoiminguteks ei välista iseenesest see, et taotleja viibib vabaduses, siis eeldab taotleja kinnipidamine täiendavalt põhjendatud kahtlust, et kinnipidamiseta võiks isik liikuda edasi või asuda ennast PPA eest varjama (nt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18–18.4). Ainuüksi rahvusvahelise kaitse saaja staatuse aluseks olevate asjaolude ebaselgus ei ole piisav, et võtta rahvusvahelise kaitse taotlejalt vabadus. PPA peaks isiku

§ 361

lg 2 p 4 alusel kinnipidamise taotlemisel selgitama, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida ja kuidas on need seotud rahvusvahelise kaitse menetlusega. Taotlusest peaks ilmnema konkreetne ja pakiline vajadus isikult vabaduse võtmiseks (vt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 25). 12.

§ 361

lg 21 kohaselt käsitatakse muu hulgas

§ 361lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud 5

§ 36

lg 2 ja VSS § 6 ette üksnes asjaolud, millest mõni peab põgenemisohu jaatamiseks vältimatult esinema, kuid selle ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 16; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020 määrus nr 3-19-2377, p-d 14–16). 1 1 8 13. PPA 19.08.2020 taotluses ei ole XX põgenemise ohtu seostatud selgelt ühegi

§ 361

lg 21 või VSS §-s 68 loetletud asjaoluga, kuid taotluse põhjendustest nähtuvalt on kahtlust isiku pakku minemises põhjendatud elukoha ja dokumentide puudumise ning varasema retsidiivse käitumise jätkumise võimalusega (st isik ei naasnud pärast Saksamaalt keelduva otsuse saamist koduriiki, vaid esitas Eestis uue rahvusvahelise kaitse taotluse). Põgenemisohtu ei saa järeldada isikul elukoha ja dokumentide puudumisest, mistõttu on need PPA põhjendused asjakohatud.

§ 29

lg 1 p 1 võimaldab PPA-l järelevalvemeetmena kohaldada muu hulgas kohustust elada kindlaksmääratud kohas, sh varjupaigataotlejate majutuskeskuses. Olukorras, kus XX on varem edutult taotlenud rahvusvahelist kaitset nii Belgias

§ 361lg 21, VSS § 68 p 9).

Kuna isik oli väidetavalt ka Liibanonis põgenik, ei saa välistada, et Liibanoni saatkond Berliinis keeldus talle tagasipöördumiseks vajalike dokumentide väljastamisest. Kuigi isiku enda ütlustest nähtuvalt on ta tegelenud nn asylum shopping’uga ehk valinud rahvusvahelise kaitse taotlemiseks endale sobivamat EL-i liikmesriiki, ei õigusta see iseseisvalt tema KPK-sse paigutamist. PPA tõenditest ja isiku ütlustest ei nähtu, et ta oleks Belgiast või Saksamaalt lahkunud enne tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamist (st poleks olnud menetlejale kättesaadav). Seega ei saa XX varasem käitumine õigustada tema kinnipidamist eesmärgiga tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuleviimiseks. Ehkki võib nõustuda, et varasemate korduvate keeldumiste tõttu ei ole alust hinnata rahvusvahelise kaitse taotlust perspektiivikaks, ei saa selline hinnang olla eraldiseisvaks kinnipidamise aluseks. 14. XX puhul ei esine ka muid VSS §-s 68 sätestatud põgenemisohule viitavaid asjaolusid. Ringkonnakohus märkis juba eespool, et PPA ei ole põhjendanud kahtlust taotleja isikusamasuses või kodakondsuses (VSS § 68 p 3). XX ei ole Eestis viibimise ajal sõna ega teoga väljendanud soovimatust lahkumiskohustust täita, kui tema rahvusvahelise kaitse taotlus peaks jääb rahuldamata (VSS § 68 p 6). Isiku suhtes ei ole kohaldatud sissesõidukeeldu (VSS § 68 p 7) ning teda ei ole peetud kinni Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu (VSS § 68 p 8; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2020 määrus nr 3-20-1360, p 9). Kokkuvõttes ei järeldu PPA taotluses märgitud asjaoludest piisavalt suurt isiku põgenemise ohtu, et välistada tema puhul

§ 29lg-s 1 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise tõhusus.

15. Kuigi PPA ei ole tuginenud

§ 361

lg 2 p-des 5–7 nimetatud kinnipidamise alustele, siis kuivõrd kohus on pädev andma olemasolevate asjaolude alusel kinnipidamiseks loa ka sellise sätte alusel, millele loa taotlemisel selgelt ei viidatud (nt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 13), märgib ringkonnakohus, et XX kinnipidamist ei saa põhjendada ka neil alustel. Olukorras, kus isik esitas esimesel kokkupuutel PPA-ga koheselt rahvusvahelise kaitse taotluse, ei saa järeldada, et taotlus oleks esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, mistõttu ei oleks kinnipidamine

§ 361lg 2 p 5 alusel lubatav (vt Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 12–16; Tallinna Ringkonnakohtu 6

§ 361

lg 2 p 6 alusel riigi julgeoleku või avaliku korra kaitseks või

§ 361

lg 2 p7 alusel isiku üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruses (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) sätestatud korras. 16. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus XX määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 21.08.2020 määruse. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab PPA 19.08.2020 taotluse rahuldamata. XX tuleb KPK-st viivitamatult vabastada ja vajadusel kohaldada tema suhtes

§ 29lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid.

17. XX-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi 02.10.2020 taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) 7