2-17-17756/159

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-17756 Otsuse kuupäev Tartu, 28. oktoober 2020 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2020. a otsus Asja läbivaatamise kuupäev 28. september 2020, kirjalik menetlus KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt osaliselt tühistada materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. TsMS § 691 p 1 kohaselt tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

10.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes peamiselt järgmiste küsimuste üle:

•kas lepingu p-s 6 kajastuvad kolm kostja I kohustust – maksta raha, kohustuda tagama kinnisasja omandi üleandmine, moodustada äriühing, kellele kuulub aktsiaportfell – põhinevad abieluvaralepingul PKS 1995 §-de 8 ja 9 mõttes, kinkelepingul VÕS § 259 lg 1 mõttes või kompromissilepingul VÕS § 578 lg 1 mõttes;

•kas lepingu p 6 on kehtiv või on see tühine vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 2 p 1 või lg 1 üldklausli mõttes, vastuolu tõttu seadusega TsÜS § 87 mõttes, sest notar ei täitnud selgitamiskohustust, või on pooltevaheline võlasuhe lõppenud, sest poolte vahel oli kinkeleping ning kostja I taganes kinkelepingust jämeda tänamatuse tõttu VÕS § 267 p 1 alusel;

•kas hagejal on õigus nõuda lepingu p-s 6 sätestatud kohustuste täitmist ka kostjalt II, kelle ainuaktsionär ja juhatuse liige on kostja I;

•milline on hageja nõude ulatus, kas hagejal on õigus nõuda lepingu p-s 6 toodud kohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi või ka seda ületava kahju hüvitamist, arvestades, et lepingu p-st 7 tulenes, et leppetrahvid on kokku lepitud täitmise asendamiseks ning kui kohustuse rikkumise juhuks on kokku lepitud leppetrahv, ei ole poolel õigust nõuda leppetrahvi ületava kahju hüvitamist;

•kas hagejal on õigus nõuda lepingu p-s 6 sätestatud kolme kohustuse rikkumise tõttu leppetrahve või on ta leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud, jättes leppetrahvist VÕS § 159 lg 2 kohaselt teatamata mõistliku aja jooksul, arvestades muu hulgas seda, et p-s 6 sätestatud kokkulepped sõlmiti 27. novembril 2009, hageja nõudis kostjalt I kohustuste täitmist 2-17-17756 • • 6. oktoobril 2016 saadetud e-kirjas, poolte abielu lahutati 25. aprillil 2018 ning TsÜS § 164 lg 1 kohaselt on abikaasadevaheliste nõuete aegumine abielu kestel peatunud; kas hagejal on õigus nõuda lepingu p-s 6 sätestatud kohustuste täitmist või on see välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega VÕS § 6 ja TsÜS § 138 mõttes või kuna tegemist oli mittetäielike kohustustega VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 1 mõttes; milline on hageja kõrvalnõuete ulatus, kas hageja saab nõuda kostjalt I kohustuse rikkumise tõttu viivist raha maksmisega viivitamise tõttu lepingu p 6.1 kohaselt määraga 0,02% päevas ning kahe teise kohustuse rikkumise eest seadusjärgses määras.

11.Kolleegium käsitleb esmalt lepingu sisu ja kehtivust (I), seejärel hageja nõuete ulatust ning teeb menetluslikud otsustused (II).

I 12. Maakohus leidis, et leping oli tervikuna, sh ka p 6 osas, abieluvaraleping. Ringkonnakohus leidis, et poolte kokkulepped p-s 6 olid tingimuslikud kinkelepingud VÕS § 259 lg 1 ja TsÜS § 102 lg 2 mõttes. Hageja leiab, et lepingu p-s 6 kokkulepitu ei olnud mitte kinkeleping, vaid abieluvaraleping, äärmisel juhul kompromissileping või kahju hüvitamise kokkulepe, mille kostja I lubas täita tingimusel, et hageja ei vaidlusta kostja I vastu alustatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust.

Kostja I leiab, et tegemist on kinkelepinguga.

13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, kui kvalifitseeris lepingu p 6 tingimuslikuks kinkelepinguks VÕS § 259 lg 1 ja TsÜS § 102 lg 2 kohaselt. Ringkonnakohus tõi välja, et kinkelepingut iseloomustab kinkija kohustus rikastada kingisaajat vastutasuta. Samas märkis ringkonnakohus, et kostja I pidi p-s 6 nimetatud kohustused täitma tingimusel, et hageja ei vaidlusta kostja I vastu alustatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust.

Kolleegium leiab, et pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et hageja tegi kostjale I mitterahalise vastusoorituse, mis ei seostu kinkelepingu esemega. Seda eriti arvestades poolte arvukaid ja lahknevaid väiteid kokkuleppe sõlmimise asjaolude ning eesmärgi kohta nii senises menetluses kui ka kassatsioonkaebustes.

14.Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimiseks tuleb VÕS § 29 kohaselt tõlgendada lepingu p-s 6 sisalduvate kokkulepete eesmärki ja poolte tahet nende sõlmimisel, andes hinnangu poolte väidetele.

Hageja selgituste kohaselt oli lepingu p 6 eesmärk reguleerida varasuhteid vastavalt seni kujunenud elukorraldusele ja kokkulepetele selliselt, et osa varast läheb hageja ainuomandisse. Mõte oli garanteerida hagejale (abielu lõppemisel) majanduslik kindlustunne, säilitada lapse ühine hooldusõigus ja tagada pereelu jätkumine. Vastusooritusena kohustus hageja mitte vaidlustama kostja I vastu alustatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust. Kostja I väitel on lepingu p-l 6 kaks peamist eesmärki: tagada lahkumineku puhuks hagejale ja poolte ühisele tütrele elukoht ja selle renoveerimine (p 6.2) ning tagada hagejale ja poolte ühisele tütrele senisele elustandardile vastav elatustase väärtpaberiportfelli kaudu (p-d 6.3.1, 6.3.2).

15.Pooltevahelised lepingu p-s 6 sisalduvad kokkulepped paiknevad dokumendis, mis on pealkirjastatud abieluvaralepinguna. Nõustuda võib ringkonnakohtuga, et eelnev ei tähenda, et poolte lepingu p-s 6 sisalduvaid kokkuleppeid tuleks sel põhjusel automaatselt lugeda abieluvaralepinguks PKS 1995 §-de 8 ja 9 mõttes.

2(6) 2-17-17756 Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega (vt Riigikohtu 20. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908/47, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Poolte kokkulepped lepingu p-s 6 võivad sõltuvalt poolte tahtest lepingu sõlmimisel vastata mh abieluvaralepingu tunnustele PKS 1995 § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 p-de 5 või 6 mõttes, kinkelepingu tunnustele VÕS § 259 lg 1 mõttes või kompromissilepingu tunnustele VÕS § 578 lg 1 mõttes.

16.Nii hageja kui ka kostja I on kassatsioonkaebuses välja toonud, et üks eesmärk oli tagada hagejale majanduslik kindlustunne, mõlemad pooled on ka viidanud soovile säilitada kostja I suhted enda tütrega. Mõneti erinevad poolte väited selle kohta, kas lepingu p-s 6 sisalduvad kokkulepped olid ette nähtud hagejale majandusliku tagatisena olukorraks, mil pooled lahku lähevad, või vastupidi kooselu säilitamiseks. Samuti erinevad poolte väited osaliselt kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamata jätmise seoste kohta p-s 6 nimetatud kohustuste täitmisega.

Lepingu p-s 6 kasutatud sõnastusest nähtub, et kolme p-s 6 sisalduva kohustuse täitmine oli läbivalt seotud tingimusega, et kostja I vastu alustatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ei ole vaidlustatud. Samas ei ole p-s 6 sisalduvate kokkulepete sõnastuses tingimuseks seatud muid asjaolusid, nt abielu lõppemist. Kolm kohustust on samuti sõnastatud erinevalt. Raha pidi kostja I ise hagejale tasuma (p 6.1), kinnisasja kohta pidi aga kostja I tagama, et kostja II müüb selle hagejale, kusjuures ostuhinna pidi tasuma kostja I (p-d 6.2.1 ja 6.2.2), väärtpaberiportfelli omava äriühingu pidi kostja I hagejale kinkima (p 6.3.1).

17.Kui poolte tahe oli kindlustada hagejale ülalpidamine juhuks, kui pooled lahku lähevad, või täpsustada ülalpidamiskohustuse sisu abielu kestel, võib olla tegemist abieluvaralepinguga PKS 1995 §-de 8 ja 9 mõttes. Kui kostja I soov oli hagejat vastutasuta rikastada, on tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Kui poolte soov oli vältida edasisi vaidlusi kriminaalmenetluses ja leppida kokku hagejale tekitatud kahju hüvitamises, võib tegemist olla kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 mõttes.

18.Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus lepingu p 6 alusel tekkinud pooltevahelised õigussuhted kvalifitseerima, arvestades VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreegleid ning hinnates poolte tahet ja eesmärke kokkulepete sõlmimisel, arvestades mh poolte väiteid.

19.Õigussuhete kvalifitseerimise kohta ning vastusena poolte kassatsioonkaebustes esitatud väidetele selgitab kolleegium järgmist.

Asjaolu, et lepingu p-s 6.2 viidati ka kostjale II, ei välista hageja ja kostja I vahelise õigussuhte kvalifitseerimist PKS 1995 §-de 8 ja 9 mõttes abieluvaralepinguna. Kostja II ei olnud lepingupool ja temale lepinguga, sh p-ga 6.2 kohustusi ei tekkinud. Lepingu p-st 6.2.1 tulenes kostjale I kohustus tagada, et kostja II müüb hagejale kinnisasja. Samuti oli kostja I see, kes pidi lepingu p 6.2.2 kohaselt hageja eest tasuma kinnisasja ostuhinna ning kandma kinnistu ülalpidamisega seotud kulud. Seega võis lepingupoolte tahe olla suunatud sellele, et kostja I kui kostja II ainuaktsionär ja juhatuse liige tagab selle, et hageja saab kinnisasja omanikuks. Asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal kuulus kinnisasi kostjale II, ei muuda hageja ja kostja I vahelist kokkulepet tühiseks. VÕS § 12 lg 1 sätestab, et lepingu 3(6) 2-17-17756 kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust.

20.Erinevalt kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 59 lg-st 1, mis võimaldab kitsalt lisaks varasuhte valimisele ja vahetamisele teha muudatusi valitud varasuhte sees PKS § 59 lg 1 p 3 kohaselt üksnes seaduses ette nähtud juhtudel, võis abieluvaraleping PKS 1995 §-de 8 ja 9 järgi hõlmata laiemaid kokkuleppeid.

Praegu võimaldab PKS § 59 lg 1 p 3 koostoimes PKS § 27 lg-ga 4 varaühisuse korral tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või mõnda liiki kuuluvaid esemeid, kuid ei reguleeri olukordi, mil ühe abikaasa lahusvaras olev ese läheks teise abikaasa lahusvara hulka. Samuti ei ole ülalpidamiskokkulepped abieluvaralepingu ese. Selle asemel viitab PKS § 78 lg 1 võimalusele sõlmida notariaalne ülalpidamisleping lahutatud abikaasa ülalpidamiseks.

PKS 1995 § 8 lg 1 andis abieluvaralepinguga abikaasadele võimaluse määrata vastastikused varalised õigused ja kohustused kindlaks erinevalt seaduse kolmanda peatüki kolmandas jaos sätestatust, milles ülalpidamiskokkuleppeid samuti ei nimetatud. Samas tulenes abikaasadele siiski otsesõnu PKS 1995 § 9 lg 1 p-st 5 võimalus määrata kindlaks abikaasade vastastikused ülalpidamiskohustused abielu kestel ja abielu lõppemisel. Samuti võisid abikaasad PKS 1995 § 9 lg 1 p 6 ja § 16 kohaselt teha tehinguid lahusvaraga ning reguleerida muid vastastikuseid varalisi õigusi ja kohustusi, kui need ei olnud vastuolus seadusega. Seega võisid abikaasad PKS 1995 kehtivusajal teha vastastikku tehinguid lahusvaraga ning reguleerida ülalpidamiskohustust abieluvaralepingu raames.

21.Hageja ja kostja I vahelise õigussuhte kvalifitseerimine kinkelepinguks VÕS § 259 lg 1 mõttes eeldab, et kostjal I oli tahe hagejat tasuta rikastada. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta saab selle eest vastusoorituse, ei ole tegemist kinkelepinguga (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 13).

22.Iseenesest võib kinkija kingisaajale VÕS § 265 lg 1 kohaselt ette näha kohustusi ja koormisi.

Tasulisest lepingust erineb koormisega kinkeleping selle poolest, et kuigi kinkija kohustab sel juhul kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma, ei teki pooltel vastastikuseid kohustusi. Kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle ei ole vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 14).

Seega ei välista kingisaajale kohustuste panemine kinkelepingu regulatsiooni kohaldamist, kuid see eeldab, et lepingu tõlgendamisel nähtub, et ühe poole rikastamine ja teise poole kohustused ei olnud vastastikused kohustused.

23.Lepingu p 6 alusel hageja ja kostja I vahel tekkinud õigussuhe võib teatud tingimustel olla kvalifitseeritav ka kompromissilepinguna VÕS § 578 lg 1 järgi. VÕS § 578 lg 1 kohaselt on kompromissilepingule omane, et pooled muudavad vastastikuste järeleandmiste teel õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte vaieldamatuks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Hagejal võis potentsiaalselt olla kostja I vastu kriminaalmenetluse aluseks olevatel asjaoludel deliktilise kahju hüvitamise nõue. Erinevalt kinkelepingust eeldab kompromissileping, et kohustused 4(6) 2-17-17756 on mõlemal poolel. Kompromissilepinguga võis olla tegemist siis, kui hageja ja kostja I eesmärk oli lõpetada kriminaalmenetlus kostja I vastu ning saavutada kokkulepe hageja potentsiaalse kahjunõude ja selle ulatuse osas lepingu p-s 6 nimetatud hüvede eest.

24.Eelmärgitud õigussuhete kvalifitseerimine kompromissilepinguks VÕS § 578 lg 1 mõttes eeldab lisaks, et tuvastada tuleb, milline oli kompromissilepingu sisu, sh milliseid pooltevahelisi õigussuhteid kompromiss hõlmas ning millistest nõuetest pooled loobuda soovisid või milliseid nad ümber kujundasid. Lepingu p-s 6 on välja toodud hageja saadavad hüved ning tema kohustus mitte vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, kuid õiguste ja kohustuste aluseks olevat õigussuhet ei ole täpsustatud.

25.Poolte tahte p-s 6 nimetatud kokkulepete sõlmimisel saab tuvastada VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid ning poolte esile toodud asjaolusid arvestades.

Kolleegium leiab, et sõltumata sellest, milline on poolte õiguste ja kohustuste õiguslik alus, saab nõustuda alama astme kohtutega, et pooltevaheline kokkulepe ei ole tühine vastuolu tõttu heade kommetega või notari selgitamiskohustuse rikkumise tõttu TsÜS §-de 86 ja 87 mõttes. Kolleegium järgib maa- ja ringkonnakohtu põhjendusi ning neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda.

II 26. Kolleegium leiab, et hageja kahjunõude ulatus piirdub leppetrahvidega, samas kui hageja õigus nõuda viivist sõltub sellest, milline on pooltevaheliste õiguste ja kohustuste õiguslik alus.

Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga, et hagejal ei ole õigust nõuda leppetrahvi ületava kahju hüvitamist, sest lepingu p 7 kohaselt olid nad kokku leppinud leppetrahvides kohustuste täitmise asendamiseks. Arvestades, et sellise võimaluse näeb ette VÕS § 159 lg 1 teine lause, ei piira seadus poolte võimalust leppida kokku leppetrahvis kohustuse täitmise asendamiseks, mistõttu ei ole selline kokkulepe tühine.

27.Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga, et hagejal on õigus nõuda leppetrahvi, sest ta on leppetrahvi nõudmisest kostjat I VÕS § 159 lg 2 kohaselt mõistliku aja jooksul teavitanud. Iseenesest on põhjendatud kostja I väide, et VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on õigust lõpetav tähtaeg, mitte aegumistähtaeg, mistõttu oleks sellele TsÜS § 164 lg-s 1 sätestatud aegumise peatumise regulatsiooni otsekohaldamine ebatäpne.

Kolleegium märgib aga, et ringkonnakohus ei ole leidnud, et VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud tähtaeg oleks TsÜS § 164 lg 1 kohaselt olnud abielu kestel peatunud. Ringkonnakohus leidis, et mõistliku aja sisustamisel VÕS § 159 lg 2 mõttes saab arvestada asjaolu, et abikaasadevaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud.

28.Kolleegium ei nõustu kostja I väitega, et isegi kui hageja ei pidanud leppetrahvinõuet abielu kestel maksma panema, pidi ta leppetrahvinõudest siiski VÕS § 159 lg 2 kohaselt abielu kestel teatama.

Abikaasadevahelisi lähedasi suhteid on põhjendatud arvestada ühtmoodi nii leppetrahvinõude maksma panemise kui ka sellest teatamise puhul, sest ainuüksi psühholoogiline takistus on mõlemal juhul samaväärne. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et teatamine on nõude maksmapanekuga seotud.

On ebatõenäoline, et üks abikaasadest teavitaks teist abikaasat leppetrahvinõudest niisama, soovimata sealjuures leppetrahvinõuet maksma panna.

5(6) 2-17-17756 29. Kolleegium leiab, et hageja õigus nõuda lepingu p-st 6 tulenevate kohustuste täitmist ei ole välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega VÕS § 6 ja TsÜS § 138 mõttes või põhjusel, et tegemist oli mittetäielike kohustustega VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 1 mõttes. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjenduste ja ringkonnakohtu täpsustustega ning seetõttu neid TsMS § 689 lg 5 kohaselt ei korda.

30.Hageja viivisenõude kohta selgitab kolleegium järgmist. Kui poolte kokkulepped lepingu p-s 6 olid oma olemuselt kinkelepingud, tuleb arvestada VÕS § 264 lg-ga 5, mis sätestab, et kinkija ei pea kinke üleandmisega viivitamise korral maksma viivist ega välja andma kingitud esemest saadud kasu.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et VÕS § 264 lg 5 on oma olemuselt täielikult imperatiivne ning toob seetõttu kaasa kinkelepingus sisalduva viivisekokkuleppe tühisuse TsÜS § 87 alusel.

VÕS § 264 lg 5 piirab kingisaaja võimalust nõuda seadusjärgset viivist või kingitud esemest saadud kasu, kuid ei välista kinkelepingu poolte võimalust kinkelepingus lisakohustustes kokku leppida.

31.VÕS § 264 lg 5 dispositiivsusele viitab juba sätte sõnastus, mille kohaselt „ei pea“ kinkija viivituse korral viivist tasuma. Sätte sõnastusest ei tulene aga vastupidise kokkuleppe tühisust ega keeldu lisakokkuleppeid sõlmida. Seega ei ole välistatud hageja võimalus nõuda kinke eseme üleandmisega viivitamise eest lepingu p 6.1 kohaselt viivist. See kokkulepe ei ole TsÜS § 87 kohaselt tühine. Küll aga ei saa hageja VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda viivist ega kasu väljaandmist nende kohustuste eest, mille kohta selliseid lisakokkuleppeid ei ole sõlmitud.

32.Kolleegium selgitab, et sama põhimõte rakendub ka leppetrahvile, mis on kinkelepingus kokku lepitud täitmise asendamiseks VÕS § 159 lg 1 mõttes. Kui kohustatud pool rikub leppetrahvi maksmise kohustust või viivitab sellega, võib hagejal olla õigus leppetrahvilt viivist nõuda vaid juhul, kui viivise maksmise kohustus oli kokku lepitud põhikohustuse rikkumise puhul. Seadusjärgset viivist hageja sel juhul ka leppetrahvi maksmisega viivitamise eest VÕS § 264 lg 5 kohaselt nõuda ei saa.

33.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 kohaselt ringkonnakohtu otsustada.

34.Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) 6(6)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.