KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 25. september 2020; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-19-2329 Haldusasi Defens

. Kaebajatel puudub õiguslik alus väljuda

raamidest ning asuda tegema jälitustegevuslikke toiminguid oma klientide suhtes. Haldusaktides 10.12.2019 nr 3.4-4/1621-2 ja 10.12.2019 nr 3.4-4/1621-4 on ainsaks põhjenduseks, miks peab pikendama kontode käsutuspiirangut 60 kalendripäevaks, järgmine väide: „Vara päritolu kontrollimisel on vara valdaja või omanik 30 kalendripäeva jooksul rahapesu andmebüroole esitanud tõendeid vara legaalse päritolu kohta, kuid need ei kõrvaldanud kahtlusi ning asjas on vaja koguda täiendavaid tõendeid. Seega ei ole käesolevaks ajaks vara legaalne päritolu tõendatud ning seetõttu tuleb täiendavalt pikendada konto käsutuspiirangut 60 kalendripäevaks“. Nimetatud põhjendus HMS § 56 lg 2 ja 3 tähenduses pole ilmselgelt piisav taolise õigusriive põhistamiseks, nagu kontode sulgemine niivõrd pikaks ajaks. Rahapesu andmebüroo väide, et pole selgunud vara legaalne päritolu, sest pea kuu jooksul pole nõutud ühtegi lisadokumenti ega seletust, ei ole usutav.

1. Täiendavas 17.08.2020 seisukohas märgivad kaebajad, et kaebus on saanud sisulise lahenduse sellega, et 08.02.2020 vabastati kaebajate kontod. Seetõttu on kaebajad seisukohal, et asja sisulise lahenemisega puudub tarvidus õigusliku vaidluse järele, eriti olukorras, kus kaebuse esitajatel puudub juurdepääs ettekirjutuste aluseks olnud dokumentidele õigusliku hinnangu andmiseks. Sellest johtuvalt teevad kaebuse esitajad vastustajale ettepaneku lõpetada käesolev menetlus HKMS § 152 lg 1 p 3 ja § 154 alusel kompromissiga põhimõttel, et kumbki pool kannab menetluskulud ise. Vastavasisulise ettepaneku tegid kaebajad vastustajale juba aprillis, kuid vastust ei saanud ja kui 2 vastustaja loobub kompromissettepaneku vastuvõtmisest, siis paluvad kaebajad lisaaega täiendavate tõendite esitamiseks, mida raha saatja lähteriigi advokaadid olid vajadusel valmis edastama. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja märgib esmalt, et ettekirjutustega 3.4-4/1621-2 ja 3.4-4/1621-4 seatud käsutuspiirangud kaebajate arveldukontode osas lõppesid 08.01.
4. Vastustaja selgitab, et tegemist oli

alusel läbi viidava menetlusega. Kaebuse põhistusteks esitatud viited

sätetele on tehtud ekslikult või mitte asjakohaselt. Hoolsuskohustuse täitmine ei ole

§ 57

sätestatud piirangute seadmist välistavaks asjaoluks vaid hoolsuskohustuse täitmine on kõigile kohustatud isikutele seadusest tulenev kohustus ning seadusest tulenevate hoolsusmeetmete täitmine ei võta RAB-ilt õigust seada piiranguid rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral. Kaebajad on kahel korral (13.11.2019 ja 10.12.2019) esitanud RAB-ile taotlused seatud piirangute lõpetamiseks (taotlused esitatud uuesti ka kaebuses), esitatud on ka dokumente ja selgitusi (vastavaid dokumente esitati uuesti ka kaebuses), millega on soovitud tõendada vara legaalset päritolu. Täiendavalt on kaebajad palunud informatsiooni, kas RAB vajab vara piirangust vabastamiseks veel dokumente. RAB on vastavatele taotlustele vastanud 20.11.2019 ja 18.12.2019. Tulenevalt

§ 54

lg-st 3 ja

§ 57

lg-st 10 ei piisa vara legaalse päritolu tuvastamiseks vaid dokumentide edastamisest. Dokumente ja selgitusi peab RAB ka kontrollima ning analüüsima ja kui vara legaalne päritolu leiab tõendamist, esineb RAB-il alus ja kohustus vara käsutamise piirangute viivitamatuks lõpetamiseks. 12. Vastustaja on isikute õiguseid piiranud vaid seadusest tulenevatel alustel, oma ülesannete täitmiseks ning seaduses sätestatud ulatuses, järgides kohustuslikke nõudeid. Seega on piirangu seadmine olnud kohane, vajalik ja proportsionaalne. Ainuüksi hoolsusmeetmete täitmise väide ei oma mingisugust tähendust piirangute tühistamiseks esitatud kaebuse õiguslike põhjendustega seonduvalt. Haldusaktide põhjendamiskohustuse rikkumisele viitamine ei ole samutti asjakohane.

§ 55

lg 2 alusel koostatakse kõik RAB § 57 sätestatud piiranguid põhistavad faktilised asjaolud ettekirjutusest eraldi dokumendiga, see tähendab, et haldusakti põhjendamiskohustuse rikkumist võiks hinnata, kui faktilisi asjaolusid kajastavat dokumenti ei oleks koostatud. Käesoleval juhul on vastavad dokumendid koostatud, mida tõendab vastavate dokumentide edastamine Tallinna Halduskohtule (eraldi taotlusega tunnistada faktilisi asjaolusid sisaldavad dokumendid täies ulatuses kinniseks vastavalt taotluses esitatud põhjendustele). Lisaks ei ole võimalik RAB-il ettekirjutusi põhjendada täpsemalt, kui ettekirjutuses seda tehtud on, sest see oleks vastuolus

§ 55lõigetes 2 ja 3 sätestatuga.

Faktiliste asjaolude esitamise osas on seadusesse sätestatud kindlad piirangud tagamaks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi toimimine, seda nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Juhul, kui faktiliste asjaoludega tutvumise võimaldamine seab ohtu või on vastuolus

§ 55

lg 3 p-des 1-3 sätestatuga, võib RAB vastavate dokumentidega tutvumise võimaldamisest keelduda, mida käesoleval juhul on kaebajatele ka selgitatud. Osaliselt andmete avaldamine aitaks kaasa võimalikule rahapesule ning raskendaks asjaolude tuvastamist kriminaalmenetluses ning ei taga piisavat kaitset ka menetlusega seotud isikute osas. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo 11.11.2019 ettekirjutust nr 3.4-4/1469-4 ning 11.11.2019 ettekirjutust nr 3.4-4/1469-2, samuti 10.12.2019 ettekirjutust nr 3.4-4/1621-2 ja 10.12.2019 ettekirjutust nr 3.4-4/1621-
2. Kaebajad on 3 taotlenud eelnimetatud ettekirjutuste tühistamist.
3. aasta novembrikuu ettekirjutusega nr 3.44/1469-2 kohustati Swedbank AS kehtestama mittetulundusühingu Eesti Veemuuseum kontol nr EE192200221065833415 oleva vara suhtes käsutuspiirangu 30 (kolmekümneks) kalendripäevaks ning ettekirjutusega nr 3.4-4/1469-4 kohustati panka kehtestama 30 kalendripäevaks käsutuspiirangut ka Defensor Pacis OÜ kontol nr EE342200221068654196 oleva vara osas. Hilisemate ettekirjutustega nr 3.4-4/1621-2 ja nr 3.4-4/1621-4 pikendati Defensor Pacis OÜ ja mittetulundusühingu Eesti Veemuuseum vastavatele kontodele seatud käsutuspiiranguid 60 (kuuekümneks) kalendripäevaks.
4. Käesolevaks ajaks on menetlusosalised teatanud, et vastavad käsutuspiirangud on kaebajate kontode osas lõppenud kas alates 08.01.2020 nagu vastustaja seda nimetas või siis seisuga 08.02.2020 nagu kaebajad väidavad. Eelnimetatud vastuolu vaidlustatud ettekirjutuste õiguspärasuse hindamise juures aga tähenduslik ei ole ning kohus ei pidanud vajalikuks protsessiosalistelt selles osas täpsustusi küsida. Olemuslik ei ole ka see kas tegemist peaks olema endiselt tühistamisnõuetega või oleks kaebajad pidanud kaebust muutma ning taotlema ettekirjutuste õigusvastasuse kindlakstegemist, sest haldusaktide õiguspärasuse küsimust hinnatakse nende andmise ajahetke seisuga ning olenemata sellest kas tegemist on vastava haldusakti tühistamise või selle õigusvastasuse tuvastamise nõudega, jääb õiguspärase haldusakti puhul kaebus rahuldamata. Antud juhul on aga kaebajad seonduvalt käsutuspiirangute lõpetamisega märkinud oma 17.08.2020 vastuses, et sellises situatsioonis (tegelikult üldse) puudub tarvidus õigusliku vaidluse järele ning tegid vastustajale ettepaneku lõpetada vaidlus kompromissiga põhimõttel, et kumbki vaidluse osapool kannab oma menetluskulud ise. Haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel jäi täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamise tähtajaks 17.08.2020, millele võis vastata kuni 02.09.
5. Määrusega antud tähtaja raames ei ole Politsei- ja Piirivalveamet kaebajate ettepanekule vastanud, mis ei olnud ka kohustuslik ning seega kompromissi kinnitamise küsimust ei tõusetu. Samas ei ole kaebajate 17.08.2020 vastus tõlgendatav ka selliselt, et kaebusest oleks soovitud loobuda, mistõttu tuleb see sisuliselt lahendada. Kaebajad on veel märkinud oma 17.08.2020 vastuse lõpus, et kui vastustaja peaks loobuma kompromissettepaneku vastuvõtmisest, siis nad sooviksid saada lisaaega täiendavate tõendite esitamiseks. See taotlus jääb rahuldamata, sest vastavalt Tallinna Halduskohtu 10.07.2020 määrusele võis täiendavaid taotlusi või menetlusdokumente esitada kuni 17.08.2020 ja mitte hiljem. Kohus ei pea põhjendatuks määrust ning kohtulahendi teatavaks tegemise aega enam muuta. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 kajastab kohus taotluse rahuldamata jätmist ka otsuse resolutsioonis, sest formaalselt vaadatuna oli see taotlus seni veel lahendamata.
6. Vaidlustatud ettekirjutuste nr 3.4-4/1469-4 ning nr 3.4-4/1469-2 andmisel on vastustaja lähtunud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (edaspidi ka

) paragrahvist 55 ja paragrahvi 57 lõigetest 1 ja 2.

§ 55

seostub rahapesu andmebüroo haldusaktidele esitatavate nõuetega ja rahapesu andmebüroo pädevusega, millega seonduvalt menetlusosaliste vahel sisulist vaidlust tegelikult ei olegi.

§ 57

lg 1 kohaselt võib aga rahapesu andmebüroo rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral, kuritegeliku tegevuse tõkestamiseks või teise riigi rahapesu andmebüroo taotluse alusel ettekirjutusega tehingu peatada või kehtestada kontole, kontol olevale varale või tehingu, ametitoimingu või ametiteenuse objektiks oleva vara või muu rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega vara suhtes käsutuspiirangu kuni 30 kalendripäevaks ettekirjutuse kättetoimetamisest arvates. Sama paragrahvi teises lõikes on sätestatud, et enne lõikes 1 nimetatud tähtaja möödumist võib tehingu teha või kontol oleva muu vara käsutamise piirangust kõrvale kalduda ainult rahapesu andmebüroo kirjalikul loal. Ettekirjutustes on viidatud veel ka

§ 54

lõikele 3, mille kohaselt rahapesu andmebüroo peab analüüsima ja kontrollima teavet rahapesu ja terrorismi rahastamise kahtluse kohta, võtma 4 vajaduse korral tarvitusele abinõud vara säilimiseks ning edastama kuriteo tunnuste avastamisel materjali viivitamata pädevale asutusele. 16. Ettekirjutuste nr 3.4-4/1621-2 ja nr 3.4-4/1621-4 andmisel on vastustaja lähtunud samadest alustest, mis esinesid ka eelnevalt nimetatud ja 30 päevaseid käsutuspiiranguid puudutavate ettekirjutuste puhul, kuid täiendavalt on osundatud

§ 57

lõikele 3, mille kohaselt võib rahapesu andmebüroo ettekirjutuse alusel piirata vara käsutamist selle säilimise tagamiseks lisaks sama paragrahvi lõikes 1 sätestatule kuni 60 kalendripäeva võrra kui vara päritolu kontrollimisel rahapesu kahtluse korral vara valdaja või omanik ei tõenda rahapesu andmebüroole 30 kalendripäeva jooksul tehingu peatamisest või konto kasutamise piirangu või muu vara käsutamise piirangu kehtestamisest arvates vara legaalset päritolu (p 1) või on vara suhtes kahtlus, et seda kasutatakse terrorismi rahastamiseks (p 2). 17. Lähtuvalt eeltoodust saab asuda seisukohale, et vastustaja on lähtunud vaidlustatud ettekirjutuste andmisel rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusega rahapesu andmebüroole antud pädevusest ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Rahapesukahtluse väljaselgitamisele suunatud menetlust toimetab rahapesu andmebüroo, kellel on ulatuslik kaalutlusruum. Taolistele ettekirjutustele ei saa esitada nõndanimetatud tavapäraseid põhjendamisnõudeid, sest vastavalt

§ 55

lg 2 ei märgita sama seaduse § 57 alusel tehtud ettekirjutustes selle faktilist alust ning ettekirjutuse tegemist põhistavaid faktilisi asjaolusid kajastatakse eraldi dokumendis. Küsimus on selles, et andmete avaldamine, seda ka osaliselt, võib takistada rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamist. Rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlusega vara suhtes käsutuspiirangute tegemine on vastustaja kaalutlusotsus. Kohtu roll taoliste spetsiifilist hinnangut vajavate vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud ning kontrollida saab üksnes seda kas vastava haldusakti või vastavate haldusaktide andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul on vastustaja esitanud 27.02.2020 taotluse nr 3.4-6/9-6 juurde eraldi dokumendina lisad nr 1 ja 2 ning nende põhjal ei saa asuda seisukohale, et rahapesu andmebüroo oleks teinud ilmselgeid kaalutlusvigu. Seega ei olnud kaebuse rahuldamiseks alust. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kuid arvestades asjaolu, et vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 5