← Eesti

3-19-2235/4

Obsah (4)§ 5§ 6§ 8§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 08.05.2020, Tallinn Haldusasja number 3-19-2235 Haldusasi XXi kaebus Eesti Töötukassa 16

„Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 8 lg 6 järgi tuvastab töötukassa isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Eksperdiarvamus koostatakse lähtudes isiku enda hinnangust, isiku kohta TIS-is olevatest andmetest ning vajaduse korral arstidelt ja spetsialistidelt saadud või isiku vastuvõtu käigus saadud täiendavatest andmetest (

§ 5lg-d 1 ja 2).

Eksperdiarvamus antakse isiku tegutsemisvõime kohta valdkondade võtmetegevuste kaupa (

§ 6lg 1).

Võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet hinnatakse skaalal 0 – 4, kus 0 väljendab seda, et piiranguid ei tuvastatud ning 4 seda, et piirang on täielik ehk vastavat tegevust pole võimalik sooritada (

§ 6lg 3).

Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse, välja arvatud raskusastmed 0 ja 1 (

§ 6lg 6).

Eksperdiarvamuse andja hindab töövõime kas osaliseks või puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete arvväärtuste summa on 4 või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui suhtlemise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega 4 (kuni 29.02.2020 kehtinud

§ 8lg 1).

Kaalutlusõiguse alusel töövõime tuvastamisel arvestab eksperdiarvamuse andja eelkõige taotleja tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele (

§ 8lg 2).

Eksperdiarvamuse andja hindab isiku töövõime puuduvaks, kui: 1) on tuvastatud käesoleva määruse §-s 4 nimetatud töövõimet välistav seisund; 2) mis tahes võtmetegevuse raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli (kuni 29.02.2020 kehtinud

§ 8lg 3).

Eksperdiarvamuse andja hindab isiku töövõime osaliseks, kasutades kaalutlusõigust arvestades

§ 8

lg-s 2 sätestatut, kui isik ei suuda mis tahes võtmetegevust sooritada iseseisvalt (

§ 8lg 4).

Eksperdiarvamuses antakse osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral ka hinnang töövõime vähenemise eeldatava kestuse kohta (

§ 7lg 4 p 5).

Asja materjalidest nähtuvalt on AS-i Põhja-Eesti Taastusravikeskuse ekspertarsti poolt 12.09.2019 koostatud eksperdiarvamuse kohaselt kaebajal puuduv töövõime kestusega üks aasta. Eksperdiarvamusest nähtub, et ekspertarst on kaebajal tuvastanud mõõdukad piirangud (arvväärtusega 2) järgmistes võtmetegevustes: 1) liikumine eri tasapindadel; 2) seismine ja istumine; 3) tegevuste alustamine ja lõpetamine; 4) väljaskäimine; 5) toimetulek muudatustega; 6) sotsiaalsete olukordadega hakkamasaamine. Liikumise valdkonnas esinevate piirangute kohta on arst märkinud, et kaebajal on diagnoositud anküloseeriv spondüliit ning kaebajale 6

(9)3-19-2235 määratud bioloogiline ravi katkestati alkoholi liigtarvitamise tõttu, ent TIS-i andmetest nähtuvalt kaebaja terviseseisund raviga paranes (ravi katkestamise tõttu vaevused avaldusid uuesti). Sellest tulenevalt võib ekspertarsti hinnangul kaebaja terviseseisund aasta jooksul paraneda, kui ta loobub alkoholi liigtarvitamisest ning saab õiget ravi, vastasel korral haigusnähud süvenevad.
  1. Kaebaja on viidanud Riigikohtu 05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110 p-le 22, millest tuleneb, et kui taotleja seab kahtluse alla eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele, siis on haldusorganil põhjust kaaluda teise TTO või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Kuigi praegusel juhul ei puuduta kaebaja vastuväited eksperdiarvamuse andja hinnangut piirangute raskusastmele, vaid nende piirangute eeldatavale kestusele, on viidatud Riigikohtu seisukoht siiski asjakohane. Samas nähtub asja materjalidest, et vastustaja ongi vastavalt tegutsenud. ETK vaideotsusest nähtuvalt hindas eksperdiarvamuse andja vaidemenetluses veel kord kaebaja terviseandmeid ning vaides kirjeldatud asjaolusid, ent jäi siiski oma esialgse hinnangu juurde. Samuti nähtub vaideotsusest, et 12.09.2019 eksperdiarvamusega nõustus ka vaidemenetlusse kaasatud ETK töövõime hindamise ekspertarst. Vastuses kaebusele on ETK täiendavalt selgitanud, et kaebaja juhtumit on arutatud ka töötukassa ekspertarstide koosolekul, kus leiti, et põhjendatud on hinnata kaebajal puuduva töövõime kestuseks üks aasta ning seda eelkõige alkoholi kuritarvitamise tõttu ning et ravirežiimi adekvaatsel jälgimisel on võimalik oluline piirangute vähenemine
  2. Eelnevast nähtuvalt on kaebaja suhtes 12.09.2019 koostatud eksperdiarvamuse vaidemenetluses üle vaadanud lisaks samale eksperdiarvamuse andjale ka töötukassa enda ekspertarst(id). Seega ei ole põhjendatud kaebaja etteheide tulenevalt Riigikohtu 05.09.2019 lahendi nr 3-17-1110 p-st
  4. ETK ei ole rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6). Kaebaja väitega, et TTO ei saanud kaebaja terviseseisundile TIS-i kantud andmete põhjal anda hinnangut, ei saa nõustuda. Töötukassa hindab isiku töövõimet üldjuhul dokumendipõhiselt. Kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, on töötukassal õigus suunata isik tema töövõime kohta arvamuse saamiseks TVTS § 7 lg-s 1 nimetatud TTO vastuvõtule (TVTS § 7 lg 3). Praegusel juhul olid aga kaebaja andmed TIS-is piisavad ja objektiivsed kaebaja töövõime hindamiseks. TVTS § 6 lg 4 sätestab, et isik peab olema kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul. See on oluline selleks, et tagada otsuse põhinemine võimalikult ajakohastel terviseandmetel. Kaebaja on reumatoloogi juures käinud 21.08.2019 ning psühhiaatri juures 23.07.
  5. Seega ei saa väita, et töötukassa oleks pidanud kaebaja suunama enne otsuse tegemist TVTS § 6 lg 4 alusel (täiendavalt) arsti vastuvõtule ega ka seda, et eksperdiarvamus anti puudulike terviseandmete põhjal. Sealjuures ei ole kaebaja selgelt välja toonud, milliste TIS-i kantud ja / või kandmata andmetega on vastustaja või eksperdiarvamuse koostanud arst jätnud arvestamata.
  6. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et TTO ei saanud anda hinnangut kaebaja tervisele põhjusel, et kaebaja terviseandmetest ei ilmnenud see, et tema tervislik seisund saaks ühe aasta möödudes tunduvalt paraneda. Kohus selgitab, et isiku töövõime ulatuse ja selle eeldatava kestuse hindamine eeldab meditsiinialaseid eriteadmisi ja tugineb seetõttu eksperdi arvamusel (TVTS § 7 lg 1,

§ 8lg 6).

Praegusel juhul ongi ekspertarst TIS-i kantud andmete pinnalt ja oma meditsiinialastele eriteadmistele tuginedes leidnud, et kaebajal on tuvastatud puuduva töövõime kestuseks üks aasta, sest ravirežiimi korrapärasel järgimisel on võimalik oluline piirangute vähenemine. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on diagnoositud anküloseeriv spondüliit, mida ei 1 vastustaja vastuse lisa nr 3 7

(9)3-19-2235 ole võimalik täielikult välja ravida. Eksperdiarvamuse andnud arst on 21.10.2019 täiendavalt selgitanud, et kuigi anküloseeriva spondüliidi näol on tegemist progresseeruva iseloomuga haigusega, on progresseerumise kiirus igal patsiendil individuaalne ja õige raviga on tõenäoliselt võimalik üldise terviseseisundi paranemine ja edasise progresseerumise aeglustamine. Ühtlasi on eksperdiarvamuse andnud arst märkinud, et ka käesoleval juhul on 10.12.2018 alustatud bioloogilise raviga (anküloseerivast spondüliidist tingitud vaevuste leevendamiseks ja progresseerumise aeglustamiseks) saavutatud kaebaja terviseseisundi paranemine, kuid ravi tuli katkestada kaebaja pideva alkoholi liigtarbimise ja puuduliku ravisoostumuse tõttu (sh ei ilmunud patsient kokkulepitud ajal arsti visiidile). Bioloogilise raviga saavutatud terviseseisundi paranemist kinnitab reumatoloogi 28.01.2019 sissekanne kaebaja ravi kohta, mille kohaselt „spondüloartriidile efekt väga hea, valu oluliselt vähenenud, tunneb ennast paremini, on asunud tegema aktiivsemalt koduseid töid“
  1. Kaebaja on raviga uuesti alustanud
  2. a oktoobris. Edasise ravi ja selle efektiivsuse suhtes on ekspertarsti hinnangul oluline tähendus alkoholi tarvitamisest loobumisel, mille juures mängib peamist rolli kaebaja enda soov alkoholist loobuda ja ravida ennast vastavalt arsti ettekirjutustele. Sealjuures on ekspertarst pidanud ühte aastat piisavaks ajaks, et oma eluviise muuta, ennast ravida ning seejärel haiguse (anküloseeriva spondüliidi) progresseerumine ravi foonil üle vaadata. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja (sh eksperdiarvamuse andnud arst) pidanud võimalikuks, et hea ravisoostumuse korral võib olla võimalik osalise töövõime taastumine. Vastustaja ei ole välistanud, et kaebaja töövõime hinnatakse pärast ühte aastat siiski puuduvaks, küll aga saab pärast ühte aastat arvesse võtta seda, kas ja kuidas on kaebaja järginud korrapärast ravi, sh korrapärase ravi järgimise korral hinnata, kuidas on ravi kaebaja terviseseisundile pikema perioodi jooksul mõjunud (ehk teisisõnu, kas kaebaja piirangud on sama intensiivsed ka pärast ühte aastat). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja välja toonud selliseid põhjendusi, mis annaks aluse ekspertarsti erialateadmistel põhinevas hinnangus kahelda. Lisaks puudub praegusel juhul vaidlus selles, et kaebajal ei ole tuvastatud

§ 8

lg-s 3 nimetatud asjaolusid, mis tingiksid igal juhul puuduva töövõime määramise (s.o tuvastatud

§-s 4 nimetatud töövõimet välistav seisund või mis tahes võtmetegevuse raskusastet hinnatud arvväärtusega neli). Kohtu hinnangul ei saa pidada vastustaja seisukohti vastuolulisteks. Kohtule arusaadavalt ei ole vastustaja (ja eksperdiarvamuse andja) pidanud võimalikuks täielikku tervenemist anküloseerivast spondüliidist, vaid leidnud, et õige raviga on võimalik leevendada kaebajal esinenud / esinevate sümptomite raskust ning aeglustada haiguse edasist kulgu. Seda seisukohta kinnitab ka meditsiinialane kirjandus

  1. Lisaks nähtub eksperthinnangust kui ka töötukassa arsti sissekandest4, et praegusel juhul on kaebajal puuduv töövõime tuvastatud eeskätt alkoholi liigtarbimise ja puuduliku ravisoostumuse tõttu. See tähendab, et kaebaja üldine terviseseisund võib olla oluliselt parem, kui kaebaja järgib arsti ettekirjutusi (eelkõige hoidub alkoholi liigtarvitamisest ning jätkab bioloogilise raviga).
  2. Kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusaktid ka proportsionaalsed ning kaalutlusvigadeta (HMS § 54). Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja kaalutlus, et anküloseeriv spondüliit on aastaga paranev, arusaadav ega loogiliselt jälgitav. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on korduvalt selgitanud, et kuigi kaebajal ei ole võimalik täielikult terveneda anküloseerivast spondüliidist, siis korrapärase raviga on võimalik sümptomeid leevendada ja edasist progresseerumist aeglustada ning seetõttu ka üldist terviseseisundit parandada. Kaebajale määratud bioloogiline 2 vastustaja vastuse lisa nr 2, lk 12 vt nt https://www.reumaliit.ee/sites/default/files/lehekylg/sponduliit.pdf, lk 4 4 vastustaja vastuse lisa nr 3 3 8

(9)3-19-2235 ravi jäi alkoholi liigtarvitamise tõttu pooleli. Kohtu hinnangul on arusaadav ja loogiline vastustaja seisukoht, mille kohaselt on kaebajal võimalik kaasa aidata enda üldise terviseseisundi paranemisele, lõpetades alkoholi liigtarvitamine ja järgides arsti(de) antud raviskeeme. Asja materjalidest nähtuvalt ongi kaebaja liitunud programmiga „Kainem ja tervem Eesti“ ning 16.10.2019 alustanud uuesti bioloogilise raviga. Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes puudub kohtu hinnangul põhjus seada kahtluse alla vastustaja (ja eksperdiarvamuse andja) hinnang, et üks aasta on piisav aeg, mil uuesti hinnata kaebaja terviseseisundit. See aga ei tähenda automaatselt seda, et ka järgmisel korral hindab vastustaja kaebajal osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral selle kestuseks üks aasta. Seega on põhjendamatud ka kaebaja väited nii tema kui ka tervishoiusüsteemi ebamõistliku koormamise tõttu.
  1. Eeltoodu põhjal ja TVTS-s ning määruses nr 39 sätestatut silmas pidades on ETK 16.09.2019 otsus nr TVH/19/032553 ja 19.11.2019 vaideotsus nr 1826 õiguspärased ning seega ei kuulu tühistamisnõuded rahuldamisele. Sellest tulenevalt ei saa rahuldada ka nendega olemuslikult seotud kohustamisnõuet kaebaja 19.08.2019 töövõime hindamise taotluse uuesti läbi vaatamiseks.
  2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, seega jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.
  3. Arvestades lahendis kajastuvaid eraelulisi ja terviseandmeid, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.