Obsah (4)

§ 165§ 108§ 118§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-18-1289 Otsuse kuupäev 31. mai 2019 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi X kaebus Tallinna Vangla vastu 26.06.–28.08.2015.

§ 165

lg 2 kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele.

1. Halduskohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, et vaidlusele tuleb kohaldada määruse „Nõuded majutusettevõttele“ (MKM 23.05.
2. a määrus nr 43) sätteid, kuna nimetatud määruse § 1 kohaselt on määruse reguleerimisalaks külastajate majutamine majutusettevõtetes turismiseaduse tähenduses. Käesolev vaidlus on tingitud vangistuse kohaldamisest vangistusseaduse mitte majutamisest turismiseaduse tähenduses, mille tõttu peab halduskohus kaebaja vastavasisulised väited kaebaja õiguste rikkumisest vanglas kui majutusettevõttes tähelepanuta jätma.
3. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.
4. Kaebaja nõue põhineb väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise süülisel rikkumisel vastustaja poolt. Tõendite kogum ei tõenda vastustaja poolt kaebaja puhul Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 3 rikkumist Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas antud konventsiooni tõlgenduste kohaselt. Kohus märgib vastuseks ehitusalaseid eriteadmisi omavale kaebajale, et EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Need nõuded on kokkuvõtlikult: igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148).
5. Kaebaja ei ole kohtule esitatavate tõenditega kummutanud vastustaja poolt vangiregistri andmetel põhinevat järeldust, mille kohaselt on kaebaja vahistatuna (VangS § 90 lg 3) viibinud vangla kambris nr 424 39 päevast 34 päeval kolmekesi ja 5 päeval kahekesi, olukorras kus ühel kinnipeetaval oli vastavalt 4,98 ja 7,48 m2 põrandapinda. Kambris nr 446 viibitud 270 päevast 167 päeval oli seal koos kaebajaga 5 kinnipeetavat, 88 päeval 4 kinnipeetavat, 10 päeval 3 kinnipeetavat ja 5 päeval 2 kinnipeetavat, olukorras kus ühel kinnipeetaval oli vastavalt 3,47 m2, 4,34 m2, 5,78 m2, 8,67 m 2 põrandapinda. Kambris nr 412 viibitud 6 päeval oli seal koos kaebajaga 3 kinnipeetavat 3 ja põrandapind kinnipeetavale oli 5,22 m
6. Kambris nr 340 viibitud 234 päevast oli kambris 182 päeval kolm kinnipeetavat ja 52 päeval 2 kinnipeetavat põrandapindadega vastavalt 4,79 m2 ja 7,19 m
7. Kambris nr 240 75 päeval viibimise ajal oli kambris 74 päeval koos kaebajaga 3 kinnipeetavat ja ühel päeval kaks kinnipeetavat, kelle käsutuses oli vastavalt 4,92 m2 ja 7,39 m2 põrandapinda.
8. Seega on vastustaja tõendanud, et kaebaja nõude moodustavast perioodist oli kaebajale valdavas osas tagatud EIÕK artikkel 3 rikkumise välistav minimaalne soovitav põrandapind 4 m2 isiku kohta. Seega ei ole kaebaja osundatud 624 päevast 457 päeva (624-167=457) puhul alust käsitelda kaebaja kinnipidamist põhiõiguste rikkumisena EIK osundatud kohtulahendites oluliseks peetud tingimuste valguses vastavalt rahvusvahelise õiguse sätetele. Seega ei ole selles osas kahju hüvitamise eeldused täidetud.
9. Tõsi, 167 päeval, oli kaebaja käsutuses vähem kui 4 m2 suurune kambri põrandapind. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt saab olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149: 8968/08: Jirsak/TSehhi, p 64; 7334/13: MurSie/Horvaatia, p 57).
10. Puutuvalt kaebaja väidetega seonduvalt kambrites olnud WC-dega ja põranda külge kinnitatud mööbliga osundab halduskohus vastuseks kaebajale samuti asjakohasele kohtupraktikale. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti lähtunud kambri põrandapinna arvutamisel põhimõttest, et WC pindala tuleb kambri pindalast välja arvutada ning mööblialune põrandapind tuleb arvata kambri põrandapinna hulka, kui kinnipeetaval on võimalus kambris tavapäraselt liikuda (Muršič vs Horvaatia, p 114, Nikitin jt vs Eesti, p 160). Ka on Riigikohus 09.12.2015 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-42-15, punktis 17 selgitanud, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
11. Halduskohus selgitab, et sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Siseriiklikult sätestab VSkE § 6 1g 6, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda. See nõue on kaebaja puhul täidetud. Arvestades vanglas kinnipidamise spetsiifikat, on halduskohtu arvates üldteada olev asjaolu, et vangla kambri mööbel on reeglina põranda või seina külge kinnitatud, mis ei oma ka iseseisvat tähendust liikumisvabaduse hindamisel.
12. Vastuseks kaebaja väidetele seoses alusetu liikumisõiguse piiramisega vastustaja poolt märgib kohus, et kaebaja väitega nõustumiseks puudub alus, sest kaebaja liikumisvabadus on olnud piiratud seoses kaebaja viibimisega lukustatud kambris seoses VangS § 90 lg-st 3 tuleneva vahistatu staatusega, mis andis kaebajale õiguse ainult tunniseks jalutuskäiguks värskes õhus ja seoses VSkE § 8 lg 4 kohase viibimisega vastuvõtuosakonnas, mil kaebajale oli samuti tagatud siseriiklikult õigus üksnes tunniseks jalutuskäiguks värskes õhus. Vastustaja on seega piiranud kaebaja liikumisvabadust seaduslikul alusel. Kuna kaebaja poolt vaidlustavasse perioodi hulka kuulub kaks suveperioodi, on vastustaja nii
13. kui
14. aasta suvel võimaldanud kaebajale üks kord nädalas nn lisajalutuskäigu. Kaebaja ei ole kummutanud vastustaja kohtueelses otsuses toodud asjaolu, et kambrites oli avatav aken, mis pidi tagama ruumides loomuliku ventilatsiooni ja valgustatuse ning kunstliku valguse olemasolu. Kahtlust ei ole selles, et Tallinna Vangla puhul on tegemist keskküttesüsteemiga köetava vanglaga, milles oli ka veevarustus, mh WC, mis oli küll aasia-tüüpi. Kaebaja kirjeldatud duši kasutamise võimaluse saab samuti lugeda kooskõlaliseks asjakohase õigusliku regulatsiooniga nii 4 duši kasutamise ajast kui perioodilisusest lähtudes. Kaebaja ei ole kurtnud probleemi magamisvõimaluse üle. Seega ei tõenda tõendite kogum asjaolusid, mis viitaksid 3 kuni 4 m 2 isikliku ruumi kasutusvõimaluse puhul põhiõiguste rikkumisele vastavalt asjakohases kohtupraktikas ära nimetatud asjaoludele.
15. Riigikohus ei ole küll pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks Tallinna Vangla ehitustehnilisi tingimusi arvestades seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RKHK 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16, punktid 10-10.2), kuid kaebaja poolt erakordsete asjaoludena esmakordselt kahju hüvitamise taotluses nimetatud mitmetel juhtudel, oleks vangla poole kohene pöördumine siiski vähendanud kaebaja kirjeldatud raskusi vahistatu staatuses vanglas viibimisel. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et vangla, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, rajati eelmise sajandi keskel ja seetõttu esines minetusi kuni 21.12.
16. a redaktsioonis kehtinud määruse eluruumidele esitatavatest nõuetest, suhtes. Kohtul ei ole alust kahelda vangla selgituses, et vastavalt riigi rahalistele võimalustele toimus ka vanglahoonete renoveerimine, tagamaks eluhoone tingimuste lähenemist eluruumidele esitatavtele nõuetele. Kaebaja kirjeldatud tingimused on arvukas asjakohases samalaadsetel asjaoludel tehtud kohtupraktikas loetud vähemalt talutavaks, mitte seal viibinud isikute inimväärikust alandavaks. Seega ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud olukorras, kus kaebajale oli tagatud 3 kuni 4 m2 isikliku ruumi kasutamise võimalus kambris.
17. Kinnipidamistingimusi iseenesest ei saa pidada inimväärikust alandavateks. Riigikohus ja EIK on korduvalt märkinud, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Vastustaja on asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude tõendamiseks tõenditena kohtule esitanud tabeli (tl 42–48), millest nähtub, millistes kambrites kaebaja viibis, kui palju ja mitmel päeval viibis kambris teisi kinnipeetavaid, kui palju ühe kinnipeetava kohta kambris põrandapinda oli nii koos WC-alust pinda arvesse võttes kui ka ilma. Samuti suvekuude voldikud aastatest 2015 ja 2016 (tl 29–30), mis kajastavad suvekuudel lukustatud kambrites viibinud kinnipeetavatele, s.h kaebajale tagatud, õigusaktides sätestatust soodsamaid tingimusi. Vastustaja selgitusel on alates
18. a suvest on Tallinna Vangla esimese ja teise üksuse kambrites rakendatud nn suveaja režiimi, et vähendada kinnipeetavate poolt akende lõhkumiste arvu. Arvestades asjaolu, et kaebaja oli
19. a suvel paigutatud vangla teise üksusse, oli kaebajale tagatud
20. maist kuni
21. septembrini kambrisse ventilatsiooni parandamiseks antud ventilaator. Juuni algusest kuni augusti lõpuni rakendati üks kord nädalas kambrile täiendavat tunniajalist lisajalutuskäiku, millele kohus viitas ka eelpool. Kinnipeetavatel võimaldati suvekuudel võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett. Tallinna Vangla esimese ja teise üksuse kambrites, kuhu kaebaja vaidlusalustel perioodidel oli paigutatud, on tagatud nõuetele vastav õhuvahetus, milline on korraldatud ventilatsioonisüsteemiga (osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon). Tõendatud on sundventilatsiooni töökorras olemise regulaarne kontrollimine (tl 31–32). Kaebaja tervisekaardi väljavõttega 26.06.2015– 14.05.
22. a (tl 34–41) on tõendatud, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil vangla poole pöördunud seoses väidetava elektrilöögi saamisega. Tervisekaardiga on tõendatud ka sissekanded seoses kaebaja eesnäärme suurenemisega, diabeediga, kaalulangusega ja jala osalise halvatusega, kuid nimetatud dokumentaalne tõend ei tõenda põhjuslikku seost kaebaja tervise probleemide ja vangla kinnipidamistingimuste vahel. Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammi väljavõte (tl 49) tõendab kaebaja poolt vanglale esitatud pöördumisi vaidlusalusest perioodist, kuid ei tõenda, et kaebaja oleks kaebuse aluseks olevatel asjaoludel vangla poole pöördunud.
23. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on kohus seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 5
24. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda (

§ 108

lg 1, § 109 lg 1) ja kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv riigi kanda (

§ 118lg 3).

Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 6