94 lg 5, mis seab piirangu vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks, ei ole kooskõlas EIÕK ja põhiseadusega. Kaebaja rõhutab, et see seisukoht on ka kinnitust leidnud ka Riigikohtu 11.06.2019 otsusega nr 5-18-
lg 1 kooskõlas
lg-ga 1, et ka vahistatud isikule tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid seejuures tuleb arvestada vahistatu üldiste piirangutega, milleks muuhulgas on ka liikumispiirang, mis kohustab vahistatut hoidma 23 tundi lukustatud kambris (
Õigusaktid ei sätesta, millises mahus ja millistel tingimustel või milliseid vahendeid kasutades tuleb kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud kohtupraktika (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-08, punkt 9, 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-510, punktid 18 ja 19) kohaselt tuleneb
lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus 4 sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega.“ (Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-17-1082 p 21.5) Vaidlust ei ole selles, et vahistatu saab tegeleda võimlemisharjutustega nii oma kambris kui ka jalutusboksis värske õhu käes. Asjaolu, et kinnipeetavatel on võimalus tegeleda spordiga suuremas mahus kui vahistatutel, tulenebki eraldi hoidmise printsiibist, kuna spordisaali ega ka üksuse piires vabalt liikuma ei saa lasta samaaegselt vahistatuga teisi vange ega kinnipeetavatega koos ühtegi vahistatut. Riigikohus on sedastanud kohtuotsuses nr 3-4-1-2-16 p 116: „
ei reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub ka asjatundlikkus hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele.“(Riigikohtu lahend nr 3-4-1-2-16 p 116). Samas on Riigikohus ka sedastanud: „Kaebaja võrdlemisi piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit oli tingitud tema vahistatu staatusest ning seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks.“ (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-42-15 p 19.) Kaebuse esitajal on võimalik kehakultuuriga tegeleda igapäevaselt vabas õhus jalutuskäigu ajal, mis talle võimaldatakse vangistusseaduse (edaspidi:
) § 55 lg 2 alusel. Samuti on kaebuse esitajal võimalus teha kambris või jalutusboksis erinevaid harjutusi nagu kätekõverdused, istesse tõus (kõhulihased), plankseis jne. Samuti erinevaid venitusharjutusi. Võimalus nii lihaste treenimiseks kui ka venitamiseks keharaskustega on kõigi lihasgruppide jaoks olemas. Lisades 1 ja 2 (tl 53-54) olevaid harjutusi on ka peaaegu 100% võimalik vahistatul sooritada, kuna igas jalutusboksis on olemas pink, mis sobib kõrgenduseks harjutuste tegemisel kui ka vahistatu kambris on olemas mööbliesemed, mida saab harjutuste tegemisel kasutada. Samas on kohtupraktika alusel ilmne, et vahistatu ning kinnipeetava osas ei saa spordisaali ja spordivahendite kasutamisel lähtuda printsiibist, kus mõlemal peaksid olemas samad võimalused, sest vahistatu suhtes rakendub seaduse alusel eraldi hoidmise printsiip ning tema liikumised ongi sedavõrd piiratumad. 5.3. Pikaajalised kokkusaamised Seoses pikaajaliste kokkusaamistega märgib vastustaja, et kuni 11.06.2019 olid tulenevalt
Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 4 on kohtul õigus jätta asja lahendamisel kohaldamata seadus või muu õigustloov akt, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Sellist õigust ei ole aga antud haldusasutustele, s.h. ka mitte Tallinna Vanglale, mistõttu on Tallinna Vangla olnud kohustatud järgima seadust. XXi kaebus on esitatud otsuste ja vaideotsuste peale, mis on tehtud enne 11.06.2019 ehk ajal, mil vanglal puudus igasugune diskretsiooniõigus vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaldamise küsimuses tulenevalt
Asjaolu, et alates 11.06.2019 võimaldatakse ka vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi, ei muuda varem tehtud otsuseid sellisteks, mis kuuluks tühistamisele – varem tehtud otsused on tehtud kehtiva õiguse alusel ja on olnud sellega kooskõlas, proportsionaalsed, vastanud vorminõuetele ja ka kaalutlusvigadeta, kuna kaalutlusõigus pikaajaliste kokkusaamiste osas varasemalt vanglal vahistatute osas puudus. Riigikohtu üldkogu otsuse nr 5-18-8 tagasiulatuv mõju annab teatud eeltingimused täitnud vahistatutele õiguse esitada kahju hüvitamise nõude Tallinna Vanglale ja hiljem ka kahju hüvitamise kaebus kohtusse, mida on XX ka teinud kohtuasja 3-19-1416 raames. Vastava kohtuasja raames on käesoleval hetkel arutamisel pikaajalise kokkusaamise imperatiivsest keelust tulenev potentsiaalne kahjulik mõju XXile. Ent pikaajaliste kokkusaamiste taotluste osas on Riigikohtu üldkogu otsuse nr 5-18-8 mõju võimalik XXil tajuda juba selles, kui ta esitab uue pikaajalise kokkusaamise taotluse, mida XX on ka teinud ja taotlus on ka XXi osas Tallinna 5 Vangla poolt rahuldatud. Enne Riigikohtu üldkogu otsust nr 5-18-8 tehtud pikaajaliste kokkusaamiste otsuste tühistamine ei anna XXile mis tahes muud täiendavat hüve, kui uue XXi pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamine. 24.08.2019 on XXile võimaldatud pikaajaline kokkusaamine elukaaslase YY, lapse QQ ning õe WW ehk sisuliselt on saavutatud juba sama eesmärk, mida tagaks varasemate pikaajaliste kokkusaamiste taotluste otsuste tühistamine – tehtud on uus otsus, mis on kaebaja suhtes positiivne. Ent märkimisväärne on asjaolu, et ka varasemate pikaajaliste kokkusaamiste taotluste osas tehtud otsuste tühistamise korral ja uueks otsustamiseks kohustamisel lähtutakse ka taotluse uuel lahendamisel hetkeolukorrast. Juba praegu võimaldatakse XXile uute taotluse esitamise korral pikaajalisi kokkusaamisi samadel eeldustingimustel mis kinnipeetavatele, kuna enam ei ole vahistatute osas keeldu pikaajaliste kokkusaamiste osas ning vastuolu pikaajaliste kokkusaamiste lubamise osas ei ole näinud käesoleval hetkel ka kohus ega prokuratuur. Samas ei muuda praegu kehtiv õiguskord varasemalt tehtud otsuseid vääraks, kui varasemad otsused on tehtud varasema õigusliku regulatsiooni alusel ning ei ole esinenud kaalutlusvigu. Samas jääb Tallinna Vanglale varasemalt aset leidnud olukordade foonil arusaamatuks, milline negatiivne tagajärg on XXile kaasnenud pikaajaliste kokkusaamiste ära jäämisest vähemalt pikaajaliste kokkusaamiste osas varasema elukaaslase YY ning lapsega, mida kaebaja on oma kaebuses eraldi rõhunud. Praktikast nähtuv olukord on järgnev. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 7. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud. 7.1. Kaebuse esitaja oli vahistatu alates 22.08.2016 kuni 07.11.2019, mil jõustus kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev otsus kriminaalasjas nr xxxxxxx. Seega ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli vahistatu 18.03.2019 so ajal, mil ta esitas vaidlusaluste otsuste aluseks olevad taotlused. Vaidlust ei ole, et kaebajat hoiti ajal, mil ta oli vahistatu režiimil enamasti 23 tundi lukustatud kambris ja 1 tunniks sai ta minna jalutuskäigule vabas õhus jalutusboksis. 7.2. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja suhtes ei kehti alates 20.02.2017 prokuratuuri poolt seatud suhtlemispiirangud (vt ka tl 82). 7.3. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitaja taotles Tallinna Vanglalt spordisaali kasutamise võimaldamist või koridoris paiknevate spordivahendite kasutamise võimaldamist. Lisaks taotles kaebaja pikaajalise kokkusaamise võimaldamist lähedastega. Vastavad taotlused registreeriti Tallinna Vanglas 18.03.2019. Tallinna Vangla jättis taotlused rahuldamata ning esitatud vaided samuti rahuldamata. Vangla leidis spordisaali ja –vahendite kasutamise osas, et lähtuvalt vahistatute eraldi hoidmise printsiibist ja sellest, et vahistatut tuleb hoida lukustatud kambris 23 h ööpäevas (
Pikaajalise 6 kokkusaamise osas viitas vangla
lg-le 5 ning märkis, et seaduse kohaselt vahistatule pikaajalist kokkusaamist ei saa lubada. Samal kuupäeval, so 18.03.2019, registreeriti ka kaebaja teine taotlus kohtumiseks lapse ema ja lapsega. Tallinna Vangla jättis taotluse läbi vaatamata ning otsusele esitatud vaide rahuldamata, leides, et kaebajal puudub lähtuvalt tema vahistatu staatusest subjektiivne õigus pikaajalise kokkusaamise saamiseks tulenevalt
lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.
lg 1 sätestab, et eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja 7. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Sama paragrahvi lg 3 tuleneb, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas.
lg 5 sätestab, et vanglateenistus või arestimaja on kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.
lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Eeltoodud regulatsioon välistab sisuliselt vahistatule nii spordisaali kasutamise võimaldamise kui ka vangla koridoris asuva spordiinventari kasutamise, kuivõrd vahistatut tuleb hoida ööpäev läbi lukustatud kambris v.a siis jalutuskäigul viibimise aeg. Ka vangla sisekorraeeskirjast ega Tallinna Vangla kodukorrast ei tulene eeltoodu osas erisusi. Tallinna Vangla kodukorras sätestatud regulatsioon sportimise kohta kohaldub üksnes kinnipeetavatele. Seega asjaolu, et kaebajal puudub spordisaali kasutamise võimalus ja koridoris olevate spordivahendite kasutamise võimalus, on tingitud asjaolust, et ta viibib vanglas vahistatuna, mistõttu tuleneb piirang otseselt õigusaktidest. Nimelt sätestab eelpool viidatud
lg 1 kooskõlas
lg-ga 1, et ka vahistatud isikule tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid seejuures tuleb arvestada vahistatu üldiste piirangutega, milleks muuhulgas on ka liikumispiirang, mis kohustab vahistatut hoidma 23 tundi lukustatud kambris (
Õigusaktid ei sätesta, millises mahus ja millistel tingimustel või milliseid vahendeid kasutades tuleb kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemine tagada. Väljakujunenud kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu määrus nr 3-3-1-95-08, punkt 9, 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-510, punktid 18 ja 19) tuleneb
lg-st 1 kinnipeetavale üksnes üldine õigus sellele, et tal võimaldatakse tegeleda kehakultuuriga, kuid vanglal puudub kohustus tagada igale kinnipeetavale subjektiivselt meeldiva spordiala harrastamise võimalus kinnipeetava poolt soovitud viisil või mahus. Seega puudub kinnipeetavatel subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetes ruumides või konkreetsete vahenditega. See põhimõte kehtib ka vahistatu suhtes. Eeltoodust tulenevalt oli vangla poolt selles osas kaebuse esitaja taotluse rahuldamata jätmine õiguspärane ning tühistamisele ei kuulu. Sellest tulenevalt puudub alus ka kohustamisnõude rahuldamiseks ja vaideotsuse selles osas tühistamiseks. 7 9.2. Küll aga soovib kohus juhtida nii kaebaja kui ka vastustaja tähelepanu sellele, et kohtupraktikas on lisaks rõhutatud, et
lõikes 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu ajal keelatud tegeleda kehakultuuriga (sh võimelda). Kaebajale on igapäevaselt tagatud 1tunnine viibimine värskes õhus. Selle aja jooksul on kaebajal võimalik muu hulgas tegeleda kehakultuuriga (teha võimlemis-ja venitusharjutusi jne). Kohus nõustub üldjoontes selle käsitlusega, kuid peab vajalikuks välja tuua, et arvestades, et vahistatute jalutusboksid on väiksemad ja seal puuduvad spordivahendid, mis on näiteks paigutatud kinnipeetavate jalutusboksidesse (kaebaja sellele väitele vastustaja vastu ei vaielnud), siis tuleks vanglal arvestada pikaaegselt vahistatu staatuses olnud isikute erandlikku olukorda (kriminaalmenetluse seadustiku § 1311 lg 1 kohaselt ei või kohtueelses menetluses esimese astme kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav olla vahistatud üle kuue kuu ning teise astme kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav üle nelja kuu) ja kaaluda sellistele isikutele spordivahendite kasutamise tagamist vähemalt jalutuskäigu ajaks vastavalt vangla võimalustele kasvõi mõned korrad nädalas. Vangla võib seda ka omal algatusel teha tagamaks pikaajalistele vahistatutele sel viisil senisest parema kehakultuuriga tegelemise võimaluse. Seda siis, kas võimaldades kasutada jalutusbokse, kus on vastavad vahendid olemas, või paigaldades vähemalt minimaalsed spordivahendid ka vähemalt ühte vahistatute jalutusboksi, kus siis jalutavad pikaajalised vahistatud, et tagada vahistatule samuti paremad sportimise võimalused värskes õhus. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et vastustaja enda poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 33-1-5-10 tõi Riigikohus muuhulgas välja järgmist: „"Euroopa Vanglareeglistiku" (EVR) p 27.1 järgi tuleb igale vangile iga päev võimaldada vähemalt üks tund sportimist värskes õhus, kui ilm lubab. EVR p 27.2 kohaselt tuleb halva ilma korral vangile võimaldada sportimist muudes tingimustes. EVR p-s 27.3 märgitakse, et õigesti organiseeritud tegevus füüsilise vormi edendamiseks ning küllaldaste sportimis- ja meelelahutusvõimaluste tagamiseks moodustab vanglarežiimi lahutamatu osa. EVR p 27.4 järgi muretsevad vanglaasutused sellise tegevuse soodustamiseks asjakohased seadmed ja varustuse. CPT (Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee) standardite (CPT üldaruannete osatekstid) II osa p-s 48 selgitatakse: "Eraldi tuleks ära märkida sportimine vabas õhus. Nõue, et kinnipeetavad saaksid vähemalt ühe tunni päevas vabas õhus tegutseda, on laialdaselt omaks võetud. CPT rõhutab, et eranditult kõigile kinnipeetavatele (kaasa arvatud need, kelle puhul rakendatakse karistusena üksikvangistust) tuleb anda võimalus iga päev vabas õhus sportida. Enesestmõistetavalt peaksid spordirajatised olema piisavalt avarad ja võimalust mööda pakkuma varju halva ilma eest." Riigikohtu halduskolleegiumi määruses kohtuasjas nr 3-3-1-95-08, p 9 leidis kolleegium, et soovitusliku iseloomuga "Euroopa Vanglareeglistiku" normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seega saab
lg 1 sisustamisel võtta arvesse "Euroopa Vanglareeglistiku" eelviidatud punkte.
lg 1 järgimiseks tuleb vanglal talle kättesaadavate vahendite ning võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemist vastavalt "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatud tingimustele. Kolleegium jääb eelnimetatud määruses esitatud seisukohtade juurde. Kuigi kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides, peab kehakultuuriga tegelemise võimalus vanglas olema võimalikult lähedane "Euroopa Vanglareeglistikus" sätestatule ning vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole "Euroopa Vanglareeglistikus" seatud eesmärkide järgimine võimalik. /…/ Seetõttu on käesoleva asja sisulisel lahendamisel põhiküsimus see, millised on vastustaja tegelikud võimalused kaebajale kehakultuuriga tegelemise võimaldamiseks.“ 8 Kohus vaatamata sellele, et käesoleva kaebuse eelpool toodud osas rahuldamiseks puudub alus, on seisukohal, et vastustajal tuleks ülal viidatud Riigikohtu lahendis toodud põhimõtetest juhinduda ka vahistatute ja eriti pikaajaliselt vahistatu staatuses olevate kinnipeetavate kinnipidamisel. 9.3. Kaebaja leidis veel, et seadus, mis ei taga kaebajale kui pikaaegsele vahistatule sportimise võimalusi ei ole kooskõlas EIÕK art 8. Piirang on ebaproportsionaalne ning kaebajat koheldakse ebavõrdselt. Kohus märgib, et nõustub sellega, et absoluutne liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang vahistatute seas on oluline piirang. Seejuures on need piirangud omavahel otseselt seotud – liikumisvabadust on piiratud, et piirata suhtlemist. Sellele vaatamata on kohus seisukohal, et
lg 3 esimeses lauses ning lg-s 5 sätestatud piirangud on õiguspärased, kooskõlas põhiseadusega, Euroopa inimõiguste konventsiooniga ning vahistamise eesmärgiga. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes süüdimõistetud kinnipeetavatega, kuivõrd vahistatu ja süüdimõistetu ei ole võrreldavad grupid. Piirangud ei ole ka ebaproportsionaalsed arvestades vahistamise eesmärke. Seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum ning sellesse kuulub ka otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda ning millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus vahistatu õiguste üle otsustamisel.
ei reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub ka asjatundlikkus hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele (vt Riigikohtu 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, punkt 114). Kohtu hinnangul on vahistatu staatusega kaasas käiv suhtlus- ja liikumispiirang proportsionaalne, kooskõlas vahistamise eesmärgiga ning see on käsitatav vahi alla viibimisega kaasneva paratamatu ebameeldivusena (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 19). Eeltoodust tulenevalt ei too ka need kaebaja väited kaasa kaebuse rahuldamist spordisaali või spordivahendite kasutamise osas. Lisaks on kaebaja käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga süüdimõistetu staatuses, millest tulenevalt tema suhtes enam vahistatutele kohaldatavad piirangud ei kehti ning kaebajale peavad olema tagatud süüdimõistetutele ette nähtud spordivahendite kasutamine.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.