Obsah (11)

§ 657§ 232§ 444§ 442§ 656§ 230§ 445§ 162§ 143§ 144§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2020, Tartu Tsiviilasja numb

§ 657lg 1 p 2).

Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

1. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on oma pangakontolt kandnud kostja pangakontole
2. aprillil 2018 1500 eurot selgitusega „võlg“. Hageja kohtuistungil antud selgituste kohaselt käis ta ülekande tegemiseks Jõhvi Swedpanga kontoris ja makse tegi pangateller. Hageja selgitas, et maksekorralduse selgituses sõna „võlg“ tähendas vene keeles, et „annan sulle võlgu“ (lk 60).
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus kostja laenusaamist eitab, puuduvad asjas tõendid, et kostja oleks teinud tahteavalduse hagejalt
4. aprillil 2018 laenu võtmiseks. Asjas ei ole tuvastav pooltevaheline lepinguline suhe, mille sisuks oli hageja poolt kostjale laenu andmine.
5. Hageja on esitanud alternatiivselt nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Riigikohtu praktika kohaselt peab kostja hagile vastu vaieldes tõendama, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt kostjal on õigus raha saada ja ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu
6. septembri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-461 p 15.3). Maakohus tuvastas kostja väidete alusel, et kostjal on õigus
7. aprillil 2018 tema pangakontole hageja poolt kantud 1500 eurot endale jätta seetõttu, et hageja täitis nimetatud maksega poolte vahelist laenulepingut, mille alusel oli kostja laenanud hagejale
8. aasta oktoobris sularahas 1500 eurot. Maakohus tuvastas selle laenusuhte olemasolu tunnistaja L.F., kes on kostja ema ja hageja endine abikaasa, ütluste, hageja pangakonto ja krediitkaardi väljavõtte alusel.
9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus 2017 oktoobri laenusuhte tuvastamisel tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet (

§ 232lg 1).

Nimetatud tõendite hindamise põhimõtet pidi maakohus järgima sõltumata sellest, et menetles asja lihtmenetluses.

§ 444

lg 2 kohaselt kui kohus menetleb asja lihtmenetluses, võib kohus kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Samas peab kohus

§ 442

lg 8 esimese lause ja

§ 444

lg 2 mõtte kohaselt otsuses siiski märkima, missuguseid poole väidetud asjaolusid ta tuvastatuks ei lugenud ning missuguseid poole esitatud tõendeid ei arvestanud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16 p 16). Põhjendamiskohustuse olulises osas rikkumine kujutab endast menetlusõiguse olulist rikkumist

§ 656lg 1 p 5 mõttes.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on jätnud hindamata hageja seletused ning väited tema sissetulekute ja raha piisavuse osas. Samas on maakohus kohtuistungil pooltele selgitanud, et lihtmenetluse asjas saab kohus tõendina hinnata ka neid poole seletusi, mis ei ole antud vande all (lk 59 p). Maakohus rajas oma järeldused suures ulatuses kostja ema tunnistaja L.F. ütlustele. Seejuures jättis maakohus tähelepanuta hageja väited, et tunnistaja ei osanud piisava konkreetsusega selgitada, miks oli temal ja ta abikaasal (hagejal) vaja võtta kostjalt (oma pojalt) võlgu just 1500 eurot ja millisel kuupäeval laenuleping sõlmiti. Samuti ei osanud tunnistaja konkreetselt kirjeldada raha üleandmist, kuna ta tegi samal ajal süüa. Ta ei teadnud, millised kupüürid üle 5 anti, sest jätkas söögi tegemist, rahasummat ta üle ei lugenud (lk 101 pöördel). Maakohus jättis tähelepanuta hageja väited, et kuigi tunnistaja ütluste kohaselt oli tema isiklik kuusissetulek üksnes 350 eurot (abikaasalt 200 eurot + pension 150 eurot), tegi ta oma lastele (kostjale ja tütrele) pidevalt rahaülekandeid (lk 86-89). Ringkonnakohus tuvastab, et 2017 oktoobris, mil kostja väidetavalt hagejale 1500 eurot laenu andis, kandis tunnistaja kostjale üle kahel korral kokku 73 eurot. Kostja ei ole menetluses andnud usutavaid selgitusi, miks pidi tunnistaja talle regulaarselt rahaülekandeid tegema olukorras, kus tal oli enda sõnul piisavalt raha ka selleks, et seda hagejale ja temaga koos elavale tunnistajale (emale) laenata (lk 94). Maakohus ei arvestanud tunnistaja ütluste hindamisel asjaoluga, et ütluste andmise ajal/eel oli tunnistajal pooleli kohtuvaidlus hagejaga ühisvara jagamiseks. Samuti jättis maakohus tähelepanuta vastuolu kostja seletuse (lk 60) ja tunnistaja ütluste vahel selles, kes viibisid laenu küsimise-andmise juures. Kostja väitel viibis juures üksnes tema ema, tunnistaja L.F. ütluste kohaselt oli raha üleandmise juures ka kostja elukaaslane I.P..

1. Ringkonnakohus märgib, et laenusuhte tuvastamise seisukohast on asjakohatu maakohtu hinnang hageja pangakonto (lk 117-121) ja krediitkaardi konto (lk 122-123) seisule, millest ei saa teha järeldust hageja laenuvajaduse kohta kostja avaldatud ajal ja summas. Kuna tunnistaja ei osanud öelda, millisel kuupäeval kostja hagejale laenuna 1500 eurot üle andis, ei saa sellest teha ka järeldust, et hageja kandis laenuna saadud rahast 1200 eurot
2. oktoobril 2017 oma pangakontole. Teadmata, millist tüüpi krediitkaardiga on tegemist, ei saanud maakohus üksnes kaardil teostatud toimingute väljavõtte alusel järeldada, et hagejal ei olnud võimalik kasutada krediitkaardil vaba krediidilimiiti hageja poolt väidetud ulatuses (3200 eurot). Maakohus jättis tähelepanuta ka hageja väited selles, et olukorras, kus kostja kuutöötasu oli 979,33 eurot, ei saanud kostjal olla piisavalt raha hagejale laenu andmiseks 1500 eurot sularahas. Maakohus ei ole üldse hinnanud kostja majanduslikku olukorda väidetava laenu andmise ajal oktoobris
3. Hindamata on asjakohased tõendid, sh kostja esitatud 2016 ja 2017 tuludeklaratsioonid. Ringkonnakohus leiab, et kostja deklareeritud tulu
4. aastal 14483,20 eurot bruto (kinnipeetud tulumaks 2384,37 eurot) ja
5. aastal 18549,77 eurot bruto (kinnipeetud tulumaks 3144,38 eurot) ei tõenda olukorras, kus kostja ema tegi kostja arvele regulaarselt ülekandeid, kostja väidet, et tal oli piisavalt rahalisi vahendeid, et hagejale laenu anda. Hageja on avaldanud oma sissetuleku suuruseks 2900 eurot kuus (lk 60), millele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.
6. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hageja pangakonto väljavõtte kohaselt kasutas hageja raha ülekandmisel kolmandatele isikutele maksete selgitustes tihtipeale vene keelset sõna „dolg“, mis tähendab eesti keeles „võlg“. Samasuguse selgitusega on hageja teinud ülekandeid oma abikaasale L.J.ele (F.), kelle tunnistajana antud ütluste kohaselt oli tegemist abikaasa poolt kantud majandusrahadega. Samuti on hageja teinud ülekandeid selgitusega „dolg“ L.J.e tütrele L.P., kelle vastu hageja esitas samuti hagi võla nõudes ja kes on hageja sõnul nõuet tunnistanud (lk 59 pöördel). Ka see asjaolu tõendab hageja väiteid, et
7. aprilli 2018 makse ei olnud kostjalt võetud laenu tagasimakse, st makse võla katteks.
8. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole esitanud asjas piisavalt tõendeid selleks, et kohtul oleks võimalik usaldusväärselt tuvastada tema poolt oktoobris 2017 teadmata kuupäeval laenu andmine hagejale summas 1500 eurot. Kostja seletus ja tunnistaja L.F. ütlused ei ole omavahel küllaldases kooskõlas. Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamist ei välista kostja alternatiivne väide mittetäieliku kohustuse olemasolu kohta. Asjaolu, et raha ülekandjaks kostjale oli kostja ema abikaasa ei too arvestades rahasumma suurust kaasa eeldust, et tegemist on kõlbelise kohustusega VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses. Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi asjaolu selle väite põhistamiseks, vaid on kogu menetluse väitnud, et hagejal puudus oktoobris 2017 vajalik elamisraha ja seetõttu andis kostja hagejale laenu, mille hageja kostjale tagastas. 6 Kuna kostja ei ole tõendanud õiguslikku alust 1500 euro saamiseks, peab ta
9. aprillil 2018 hagejalt saadud raha tagasi maksma alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg
10. Kostjalt tuleb välja mõista 1500 eurot hageja kasuks.
11. Hageja taotles
12. märtsil 2020 maakohtult üle kuulata tunnistajana kostja elukaaslane I.P., kes tunnistaja L.F. ütluste kohaselt viibis oktoobris 2017 vestluse juures, kui hageja küsis kostjalt laenu. Kostja vaidles taotlusele vastu, leides, et tunnistaja L.F. ütlustest ei saa ilmtingimata järeldada, et I.P. ilmtingimata kuulis laenu küsimisega seonduvat (lk 167). Maakohus jättis taotluse tunnistaja ülekuulamiseks kohtuotsusega rahuldamata põhjusel, et taotlus on esitatud hilinenult, so peale kohtuistungit. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse seisukohaga, et taotlus tunnistaja üle kuulamiseks ei olnud esitatud hilinenult, sest
13. märtsi 2020 kohtuistungil andis maakohus pooltele tähtaja tõendite esitamiseks kuni
14. märtsini 2020 (lk 102).
15. märtsil 2020 esitatud taotlus oli tähtaegne. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus jättis hageja taotluse tunnistaja üle kuulamiseks rahuldamata põhjendatult.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Väite, et ta on andnud hagejale suulise laenulepingu alusel laenu, on menetluses esitanud kostja, kes peab seda väidet ka tõendama. Kostja ei ole ise avaldanud, et laenu küsimine või andmine hagejale toimus I.P. juuresolekul, ta on taotlusele vastu vaielnud ega ole soovinud I.P. ülekuulamist selle asjaolu osas. Kuna laenu andmine hagejale on kostja tõendada, kes I.P. ülekuulamist sellega seoses ei soovi, on põhjendatud maakohtu seisukoht jätta hageja taotlus tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Hageja ebakonkreetne väide, et „lisaks saab tunnistaja tuua selgust ka muude tähtsate asjaolude kohta, mis jäid maakohtu menetluses tõendamata“, ei olnud samuti tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamise alus. 15. Kostja taotleb hagi rahuldamise korral

§ 445

lg 1 alusel kohtuotsuse täitmise korra määramist viisil, et väljamõistetud summa tasumine ajatatakse ja kuumakse ei ületaks 150 eurot, kuna kostjal puuduvad rahalised vahendid otsuse koheseks täitmiseks. Hageja on olnud kompromissi korras nõus võlgnevuse ajatamisega kolmeks kuuks ja maksega 500 eurot kuus (lk 49). Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele. Arvestades poolte väiteid kostja sissetulekute kohta ning väljamõistetava võla, aga ka kostjalt väljamõistetava menetluskulu suurust, võimaldab kohus kostjal tasuda temalt väljamõistetud põhivõla hagejale osade kaupa 10 kuu jooksul osamakse suurusega 150 eurot. 16. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskulude nimekirjade kohaselt (lk 32, 159) on tema menetluskulu suuruseks maakohtus riigilõiv 200 eurot, tõlgikulu istungil 135 eurot, hageja esindaja sõidukulud (sh sõidupiletite kulu) 2x297,50 eurot ja kulutused õigusabile 18,5 h ulatuses 1665 eurot hinnaga 90 eurot/h. Kostja on esitanud hageja menetluskulude suuruse osas vastuväite ja peab põhjendatud menetluskulu suuruseks õigusabile 11,5 h. Kostja vaidleb vastu tõlgikulule 135 eurot ja hageja esindaja sõidukuludele 595 eurot. Menetluskulude koosseis on sätestatud

§-s 138. Menetluskulude hulka kuuluvad ka asja läbivaatamise kulud, milleks on ka tõlgikulud (

§ 143

p 1), menetlusosaliste esindajate kulud ja ka menetlusosaliste sõidukulud (

§ 144p 1 ja 2).

Menetluskuluks, mida saab vastaspoolelt välja mõista, ei ole aga menetlusosalise esindaja kohtuistungile sõidu ajakulu (vt selles osas Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 p 13). Ringkonnakohus peab hageja põhjendatud kuluks tõlgikulu 135 eurot ja sõidupiletite kulu 2x 50 eurot. 7

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus arvestab hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel sellega, et tsiviilasi ei olnud keskmisest keerukam, küll aga peeti maakohtus kaks kohtuistungit kogukestvusega 2,75 h. Nendeks istungiteks pidi hageja esindaja ka ettevalmistama. Arvestades kostja vastuväiteid hagile oli hagejal vajalik nende vastuväidete osas oma seisukoht kujundada. Seega on kogumis hageja õigusabikulude põhjendatud ja vajalik suurus maakohtus 14 h maksumusega 1260 eurot. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu maakohtus, mis tuleb kostjalt välja mõista 1695 (200+ 135+100+ 1260) eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulude suurus ringkonnakohtus 1010 eurot, sh riigilõiv 200 eurot ja kulu õigusabile 9 h ulatuses hinnaga 90 eurot/h. Kostja leiab, et teatud toimingute ajalised kestused ning kulud on liialdatud ega vasta töö keerukusele ega mahule. Ringkonnakohus leiab, et

§ 175

lg 1 mõttes on apellandi vajalik ja põhjendatud õigusabikulu seoses apellatsioonkaebuse esitamisega 5h eest 450 eurot. Ringkonnakohus ei pea põhjendatud ajakuluks ringkonnakohtu korralduslike määrustega tutvumisele kulutatud aega kokku 1h, samuti peab apellatsioonkaebuse koostamise ajaga olema hõlmatud maakohtu otsusega tutvumine. Kokku on põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 650 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista viivis menetluskulude tasumisega viivitamise eest. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 8 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks