KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Määruse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-2145 Tsiviilasi Flagito

) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 75 eurot (s.o riigilõiv) koos seadusjärgse viivisega. Hüvitise nõude õiguslikuks aluseks on määruse nr 261/2004 art 5 lg 1 p c kolmas alternatiiv. Kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul on õigus saada hüvitist kuni 250 eurot (määruse 261/2004 art 7 lg 1 p a). Vaidluse põhisisu on selles, kas kostja nimetatud tehniline rike saab olla erakorraliseks asjaoluks, mis välistab hüvitise maksmata jätmist määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses. Maakohus tuvastas, et reisijal oli kinnitatud broneering VK42TW kostja

1. oktoobri 2019 lennule BT622 (Amsterdam – Tallinn), milline pidi Tallinna saabuma kell 13.
2. Lend BT622 tühistati, mistõttu jõudis reisija asenduslennuga sihtkohta rohkem kui 2 tundi planeeritust hiljem. Kostja ei teavitanud reisijat lennu tühistamisest. Maakohus viitas Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt lennuki osade enneaegset või ootamatut riket ei saa pidada erakorraliseks asjaoluks, kui rike toimub seoses lennuki osaga, mis on mõeldud mingi perioodi järel või mingite tingimuste saabumisel väljavahetamiseks (
3. märtsi
4. a otsus kohtuasjas C-832/18, A e.a. vs. Finnair Oy, p-d 40-42). Erandiks võivad olla juhud, kus lennukite tootja või muu pädev asutus tuvastab, et lennukid on varjatud tootmisdefektiga, mis mõjutab lennuohutust (
5. detsembri
6. a otsus kohtuasjas C‑549/07 Friederike Wallentin-Hermann vs. Alitalia - Linee Aeree Italiane SpA, p 26). Erandit võib tõendada see, kui sama probleem esineb mitmel õhusõidukil või lennukite tootja või pädev ametiasutus on teatanud, et ka teised lennukid on varjatud tootmisdefektiga (
7. septembri
8. a otsus kohtuasjas C-257/14 C. van der Lans vs. Koninklijke Luchtvaart Maatschappij NV, p 40). Samas tuleb hinnata ka seda, kas rikke ennetamine või kõrvaldamine või defektse osa asendamine kuulus lennuettevõtja tegeliku kontrolli alla või mitte (eelpool viidatud otsus 2

§ 367järgi rahuldamisele.

Apellatsioonkaebus 5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja uued tõendid (SWISS uudise väljavõte ja USA Föderaalse Lennuameti määruse täistõlge). Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas maakohus selgelt ebaõigesti tõendeid, mistõttu tuleb kostja apellatsioonkaebus

§ 637lg 21 alusel menetlusse võtta.

Pooltevahelise vaidluse põhisisu maakohtus seisnes selles, kas kostja viidatud tehniline rike kvalifitseerub määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 mõistes erakorraliseks asjaoluks. Maakohtu menetluses on piisavalt tõendatud, et kostja käsutuses olnud personali, seadmeid, töötajaid ja rahalisi vahendeid kasutades võttis kostja sobivad meetmed vältimaks lennu tühistamist. Maakohus leidis valesti, et kostja ei ole tõendanud, et lennu hilinemise põhjustas tootmisdefekt ja tootmisdefekti tõttu oli lennukiga lendamine välistatud ohutuse eesmärgil. Kostja esitas tootmisdefekti tõendamiseks lendu BT622 teostama pidanud lennuki mootori tootja Pratt&Whitney teavituse ja selgitas, et selle edastamist loetakse tootja poolt tüüpveast teavitamiseks. Samuti esitas kostja mootori madalsurvekompressorite defekti käsitleva USA Föderaalse Lennuameti määruse, millega viimane kinnitab, et Pratt&Whitney mootoritel on avastatud praod, mis on põhjustanud ka lennu ajal olulisi rikkeid. USA Föderaalse Lennuameti määrus viitab mootorimudeli ohtlikkusele ja nõuab mootori madalsurvekompressori võimalikku asendamist. Nii Pratt&Whitney kui ka USA Föderaalne Lennuamet kinnitavad oma dokumentides, et rike on esinenud ka teistel sama mootoriga õhusõidukitel. Eelnevat arvestades ei pidanud kostja nende asjaolude täiendavat tõendamist maakohtus vajalikuks. Maakohtu üllatuslike järelduste tõttu ja asja õige lahendamise tagamiseks peab kostja vajalikuks esitada tootmisdefekt tõendamiseks täiendava tõendi, mille kohaselt on lennuettevõtja SWISS tulenevalt Airbus A220 mootori rikkest kõrvaldanud 2019. a oktoobris teenistusest kõik lendu BT622 teostama pidanud lennukiga sama mudeli lennukid. Kuna USA Föderaalne Lennuamet on ainuüksi määruse esimesel leheküljel selgelt väljendanud, et mootoririke on ohtlik, pidas kostja vajalikuks ja mõistlikuks esitada maakohtu menetluses üksnes määruse esimese lehekülje tõlke. Seejuures ei kohustanud kohus kostjat ka tõendi täistõlget esitama ning ei keeldunud tõendi vastuvõtmisest. Inglisekeelse tõendi vastuvõtmise vastu ei vaielnud ka hageja. Kostja esitab ringkonnakohtule kogu USA Föderaalse Lennuameti määruse tõlke, et üheselt tõendada, et esinenud defekt välistas lennukiga lendamisest tulenevalt mõjust lennuohutusele. Eeltooduga on tõendanud, et esinenud tehniline rike oli tootja defekt ja selle tõttu oli lennukiga lendamine välistatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3

§ 637

lg 2¹ alusel koosmõjus

§ 405lg-ga 1 keelduda.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. 7. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi

§ 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-is sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 6,02 eurot ja edasiulatuva seadusjärgses määras viivise 250 eurolt (millelt aastane viivisesumma on 20 eurot) ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Seega ei ületa hageja põhinõue 2000 eurot ega põhinõue koos viivisega 4000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

8. Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 2¹ järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtupraktikas on leitud, et eeltoodust hoolimata peab ringkonnakohus võtma apellatsioonkaebuse menetlusse, kui menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude jaotust ja täidetud on

§ 178

lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p-d 17 ja 18). Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Vaidlustatud määrusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 75 eurot, mistõttu vaidlustatud menetluskulude summa ei ületa 200 eurot.
3. Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Sh ei ole maakohus selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. 9.
4. Maakohus tuvastas asjas menetlusõiguse norme järgides, et kostja ei ole tõendanud, et lennu BT622 hilinemise põhjustas tootmisdefekt ja tootmisdefekti tõttu oli lennukiga lendamine välistatud ohutuse eesmärgil. Sh hindas maakohus ka USA Föderaalse Lennuameti määrust. Arvestades määruse nr 261/2004 eesmärki, milleks on vajadus tagada reisijate kaitstuse kõrge tase, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et lennuki tehnokaardist, Pratt&Whitney teavitusest ja USA Föderaalse Lennuameti määrusest nende asjaolude tõendamiseks praegusel juhul ei piisanud (tl 50–64). Kostja
5. mai
6. a menetlusdokumendis ei ole kostja ka veenvalt selgitanud, miks peaks nimetatud tõendeid hinnates jõudma järeldusele, et lennu BT622 hilinemise põhjustanud tehniline rike oli tootja defekt ja selle tõttu oli lennukiga lendamine välistatud. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab ning kohus ise asjaolusid tõenditest ei otsi. 9.
7. Maakohus tugines asjakohasele Euroopa Kohtu praktikale ja leidis põhjendatult, et kostja esile toodud tehniline rike, s.o pragu või defekt, ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt käsitletav erakorralise asjaoluna. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud, et tema käsutuses olnud personali, seadmeid, töötajaid ja rahalisi vahendeid kasutades võttis ta sobivad meetmed vältimaks lennu tühistamist. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et teatavate lennukiosade enneaegne rivist väljalangemine ei ole erakorraline asjaolu, 4

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (

§ 238lg-d 1-4).

Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (

§ 438lg 1).

Maakohus selgitas poolte tõendamiskoormist ja kohaldatavat õigust

1. juuli
2. a määrusega (tl 70-71). Vastavalt määruse nr 261/2004 art 5 lg-le 3 pidi kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et hilinemise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui tarvitusele oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Kuna vaidlust ei olnud õigussuhte kvalifitseerimise ega asjakohase kohtupraktika üle, ei pidanud maakohus kostjale eelmenetluses selgitama, et tema esitatud tõenditest ei piisa tema vastu esitatud nõude rahuldamata jätmiseks (vt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Lisaks esindas kostjat menetluses professionaalne õigusnõustaja (vandeadvokaat). Kostja kohustuseks oli tagada, et ta esitab vajalikud asjaolud ja piisavad tõendid erakorralise asjaolu kohta määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 mõttes, mis välistaks hageja hüvitise nõude art 5 lg 1 p c kolmanda alternatiivi alusel.
5. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta

§ 168lg 1 järgi kostja kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 11. Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on apellandil õigus

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

12. Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust hagejale kätte (

§ 638lg 4).

Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse ja uued tõendid elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) 5