Obsah (6)

§ 651§ 657§ 5§ 363§ 654§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-168

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 24. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas, kuid

§ 657lg 1 p 2¹ alusel tuleb täiendada otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei saa nõuda ÄS § 187 lg 4 alusel kostjalt II kahjuhüvitist endale. Hageja vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva õiguse ega senise kohtupraktikaga. ÄS § 187 lg 4 järgi on isikul õigus nõuda oma võlgniku vara suurendamist, esitades kahju hüvitamise hagi võlgniku juhatuse liikme vastu ja nõudes kahju hüvitamist võlgnikule, s.o antud juhul kostjale I (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-129-14, p 16). Maakohus jättis aga otsuses märkimata, et juriidilise isiku, sh osaühingu juhatuse liige võib vastutada võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.
2. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Kui hageja tugineb sellele, et kostja II rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis eeltoodud tõendamise koormusest tulenevalt peab ta sellise rikkumise tõendama, et saaks rakendada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-s 7 sätestatud deliktilist vastutust, arvestades ka 1045 lg-s 3 sätestatut. Seaduses sätestatud kohustust rikkunud isik vastutab kahju tekitamise eest süü olemasolul, kusjuures vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse rikkuja süüd. Maakohus selgitas hagejale 20.02.2019 kirjas, millised asjaolud tuleb hagejal deliktiõigusliku vastutuse kohaldamiseks kohtu ette tuua ja nende tõendamise vajadust (tlk 37).
3. Hageja tugines hagiavalduse täienduses sellele, et kostja II, jättes õigel ajal esitamata kostja I pankrotiavalduse, rikkus ÄS § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust ning põhjustas sellega hagejale varalise kahju, milleks on kostjale I 2017.a müüdud kauba maksumus, mille eest ei suutnud kostja I hagejale tasuda. 5
4. Hageja esitas maakohtu menetluses erinevaid seisukohti, millal oleks kostja II pidanud tema arvates esitama kohtusse kostja I pankrotiavalduse. Hagiavalduses märkis hageja, et tal on alus arvata, et kostja I oli ostu-müügilepingu sõlmimise ajal maksevõimetu. Hagiavalduse täienduses täpsustas hageja, et pankrotiavaldus oleks tulnud esitada juba 2017.a alguses (tlk 39 pöördel). 17.09.2019 menetlusdokumendis märkis hageja, et see oleks tulnud esitada hiljemalt 2017.a septembris (tlk 88). Ringkonnakohtu istungil tugines hageja nii sellele, et pankrotiavaldus oleks tulnud esitada 2017.a alguses, kui ka sellele, et seda oleks tulnud teha mais 2017, seostades seda jätkuvalt asjaoluga, et sellisel juhul ei oleks hageja kostjale I kaupa müünud ja kahju ei oleks tekkinud.
5. Maakohus märkis õigesti, et ÄS § 180 lg 5¹ on võlausaldajaid kaitsev norm, mille eesmärk on kaitsta osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (vt Riigikohtu lahendit nr 2-14-50307, p 19.1)
6. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, nagu ei omaks asja lahendamisel tähtsust see, millal muutus kostja I püsivalt maksejõuetuks. Selline seisukoht ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on korduvalt märkinud, et ÄS § 180 lg-st 51 tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud varalise kahju suuruse hindamiseks tuleb esmalt tuvastada, millal muutus äriühing püsivalt maksejõuetuks ning juhatuse liikmel tekkis kohustus esitada pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-188-12, p 16, nr 2-14-50307, p 19.1 jt). Asjas puuduvad konkreetsed tõendid selle kohta, millal tekkis kostjal I püsiv suutmatus rahuldada võlausaldajate nõudeid või millisest hetkest ei katnud võlgniku vara enam püsivalt tema kohustusi (PankrS § 1 lg-d 2 ja 3). 31.

§ 5

lg-te 1 ja 2 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 363

lg-s 1 on sätestatud, et hagejal tuleb hagiavalduses lisaks nõudele (hagi ese) märkida ka hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus). Hagi aluse moodustab selliste eluliste asjaolude ja suhete kogum, millega hageja oma nõuet põhjendab. Hagimenetluses on asjaolude kohtu ette toomise kohustus pandud pooltele, kes saavad selle kaudu määrata kindlaks asjaolud, mille põhjal kohus otsuse teeb ning pooled vastutavad lahendi tegemiseks vajalike asjaolude kohtule teatavaks tegemise ja tõendamise eest. 32. Maakohus hindas kostja I maksevõimet perioodil 23.05.2017-09.06.2017 tulenevalt hagiavalduses märgitud asjaoludest, st kui kostja II oleks esitanud avalduse kostja I pankroti väljakuulutamiseks enne eelnimetatud perioodi, st 2017.a alguses või sama aasta mais, ei oleks hageja kostjale I kaupu müünud ja kahju kauba eest maksmata raha näol ei oleks hagejale tekkinud. Seda seisukohta kinnitas hageja ka ringkonnakohtu istungil. Isegi kui lähtuda apellatsioonkaebuses märgitust, et maakohus piiritles kostja I maksejõuetuse kontrolli liiga kitsa ajaperioodiga, tegi maakohus otsuses tõendeid hinnates ka järelduse, et kostja I võis muutuda püsivalt maksejõuetuks 2018.a jaanuariks, milliseks ajaks tal oli tekkinud maksuvõlg ning kohtutäitur hakkas võlausaldajate nõuete täitmiseks müüma kostja I vallas- ja kinnisvara. Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus eeltoodu tuvastamisel tõendeid õigesti ja ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korda (

§ 654lg 6).

6

1. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja I makseraskusi mais/juunis 2017 tuli juba siis pidada püsivaks maksejõuetuseks. Kostja II 25.07.2017 e-kirjast hagejale nähtub, et kostjale I olid tema võlausaldajad samuti võlgu (tlk 135), samuti oli tal olemas nii vallasvara kui ka kinnisvara. Seega ei saanud sel ajal kohustuste täitmist võlausaldajatele pidada võimatuks Asjaolu, et osaliselt täitis kostja I kohustusi hageja ees kolmas isik, ei tõenda kostja I püsivat maksejõuetust enne 2018.a algust. Samuti ei tõenda seda asjaolu, et kostja II jättis 2018.a esitamata kostja I 2017.a majandusaasta aruande. STM Works OÜ pankrotiavaldus ei ole asjakohane tõend, mida kohus oleks pidanud kostja I maksevõimetuse aja tuvastamisel arvestama. See avaldus tõendab üksnes seda, et võlausaldaja esitas kohtule avalduse kostja I pankroti väljakuulutamiseks, kuid selle alusel ei saa teha mingeid järeldusi kostja I püsiva maksejõuetuse kohta. Maakohus jättis selle avalduse alusel ajutise halduri kostjale I nimetamata, st avalduse põhjendatust kohus ei kontrollinud.
2. Isegi siis, kui nõustuda hageja seisukohaga, et kostja II oleks pidanud esitama pankrotiavalduse pärast hageja poolt kauba müümist kostjale I, kas septembris 2017, jaanuaris 2018 või muul ajal, ei saaks hagi rahuldada. Nimelt ei ole hageja välja toonud, kui suures ulatuses oleks tema nõuet olnud võimalik rahuldada pankrotimenetluses, kui pankrotiavaldus oleks õigel ajal esitatud, võrreldes tegeliku olukorraga. See tähendab, et hageja oleks pidanud välja tooma, milline on vahe hageja nõuete hüpoteetilise ja tegeliku rahuldamise määra vahel. Kahju olemasolu ja suuruse hindamiseks tuleb VÕS § 127 lg-te 1 ja 4 järgi võrrelda hageja varalist olukorda olukorraga, milles ta oleks olnud juhul, kui kostja ei oleks ÄS § 180 lg-t 51 rikkunud.
3. Seega saaks hageja kahju seisneda rahasummas, mis tal jäi saamata selle tõttu, et kostja II ei esitanud kostja I pankrotimenetluse algatamiseks avaldust. Selleks tuleks võrrelda rahasummat, mida hageja oleks saanud kostja I pankrotimenetluses juhul, kui pankrot oleks mingil konkreetsel ajal välja kuulutatud, rahasummaga, mis tal jäi saamata. Selle summa kindlakstegemiseks oleks tulnud kindlaks teha hageja nõude, teiste kostja I võlausaldajate nõuete ja kostja I vara suurus olukorras, kus kostja II oleks esitanud pankrotiavalduse hageja märgitud ajal. Üksnes eelnimetatud asjaolusid arvestades oleks kohus saanud anda põhjendatud hinnangu selle kohta, kui suures ulatuses kostja II hagejale ÄS § 180 lg 51 rikkumisega kahju tekitas. Selliseid asjaolusid ei ole hageja kohtu ette toonud ja hagi ei ole võimalik rahuldada.
4. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

1. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja II menetluskuluks õigusabikulud. Kostja II esindajal kulus apellatsioonkaebuse läbitöötamisele ja vastuse koostamisele 5,5 tundi (maksumus 792 eurot) ja kohtuistungiks ettevalmistumisele 1,5 tundi (maksumus 216 eurot). Esindaja tunnihind on 144 eurot (käibemaksuga). Sellele lisandub esindaja tasu kohtuistungil viibitud aja eest vastavalt selle kestusele. Kohtuistungi protokolli järgi kestis istung 1 tund 11 minutit.
2. Ringkonnakohtu hinnangul olid eelnimetatud toimingud ning ajakulu 8 tundi 11 minutit kostja II õiguste efektiivseks kaitsmiseks mõistlikud ja vajalikud. Kostja II esindaja tunnihind on mõistliku suurusega. Seega kuulub hageja poolt kostjale II hüvitamisele õigusabikulu suurusega 1178,40 eurot (8 tundi 11 minutit x 144 eurot käibemaksuga) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav 7