Obsah (19)

§ 118§ 113§ 68§ 16§ 18§ 34§ 41§ 40§ 114§ 63§ 121§ 25§ 60§ 199§ 117§ 75§ 209§ 213§ 36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 31. märts 2020 Kohtuasja number 1-19-8357 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Mati Kartau ja Aarne Sarjas Kohtuasi

) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. jaanuari 2020 otsus Apellant Imre Sootsi kaitsja Anu Pärtel Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Imre Soots. Isikukood 37208132737, elukoht XXX süüdistuses kaitsja Anu Pärtel prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Ringkonnaprokuratuuri kannatanu I.N. Menetluse vorm kirjalik RESOLUTSIOON
2. Tühistada Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2020 otsus osaliselt, s.o Imre Sootsi süüdi tunnistamata jätmises I.N. ele eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises

§ 118lg 1 p 1 järgi.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada Imre Soots I.N. ele eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises

§ 118lg 1 p 1 järgi süüdi.

3. Selgitada, et Imre Soots tuleb I.N. e noaga löömise tõttu lugeda süüdi tunnistatuks

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 ja § 118 lg 1 p 1 järgi.

1. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
3. Määrata Advokaadibüroo In Jure OÜ-le Imre Sootsile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 129 eurot 60 senti, sealhulgas käibemaks 21 eurot 60 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord 1 Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus ja maakohtu otsus
4. Imre Sootsile esitati süüdistus karistusseadustiku (

) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi. Süüdistuse kohaselt lõi I. Soots

1. augustil 2019 kl 00.05 XXX I.N. t ühe korra noaga kaela, põhjustades I.N. ele eluohtliku tervisekahjustuse. Täpsemalt sai I.N. noalöögist järgmised vigastused: kõrisse tungiva torke-lõikehaava kaela ülemises kolmandikus vasakul ja kilpkõhre ülapoolusest keeleluuni ulatuva verevalumi vasakul. I.N. e surm jäi saabumata I. Sootsi tahtest sõltumata, kuna tunnistajad sekkusid, kutsusid kiirabi ja kannatanu toimetati SA Tartu Ülikooli Kliinikumi.
2. Tartu Maakohus tunnistas
3. jaanuari 2020 otsusega I. Sootsi selle süüdistuse järgi süüdi ning karistas teda

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi 8 aasta pikkuse vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel vähendas kohus seda vangistust ühe kolmandiku võrra, s.o kestuseni 5 aastat 4 kuud, hakates

§ 68lg 1 alusel tema karistuse algust lugema alates 6.

augustist

2. Maakohus tuvastas järgmise sündmuse.
3. augusti 2019 õhtul kl 23 paiku tuli J.P. u ja tema tütrele K.P. ule nonde elukohta XXX külla I. Soots. J.P. ja I. Soots hakkasid viina võtma. Mõne aja pärast saabus I.N. , kellele läksid ukse peale vastu nii J.P. kui I. Soots. J.P. tutvustas I. Sootsi ja I.N. t omavahel ning koos mindi elutuppa. Tuppa minnes võttis I. Soots koridorist kapi pealt noa ja pani selle endale vöö peale. Elutoas istusid J.P. , I.N. ja I. Soots kolmekesi laua taha ning hakkasid viina jooma. K.P. oli läinud teise tuppa magama. I. Soots ründas ootamatult teisel pool lauda istunud I.N. t, lüües talle noaga ühel korral kõrri. Mingit tüli ega konflikti löömisele ei eelnenud, lihtsalt räägiti omavahel juttu. Vahetult selle rünnaku järel takistas J.P. I. Sootsi kinni hoides viimasel I.N. ele uuesti kallale minemast. Tekkinud rüseluse käigus kukkus J.P. maha. J.P. hõikas appi K.P. ut, kes tuli isa kutsumise peale teisest toast kohale. J.P. ja I.N. palusid K.P. ul kiirabi kutsuda. I. Soots üritas seda takistada, keelates korduvalt K.P. ul numbrile 112 helistada. K.P. siiski helistas hädaabinumbrile. I. Soots rebis end J.P. u käest lahti, jättes püksid ja jalanõud majja, ning lahkus. I. Sootsi poolt I.N. ele tekitatud vigastus – kõrisse tungiv torke-lõikehaav – on
4. septembri 2019 isiku kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 19E-LÕ10075 kohaselt eluohtlik tervisekahjustus.
5. Sündmuse sellisel kujul tuvastamisel märkis kohus järgmist. Väljaspool vaidlust on, et ühise viinavõtmise käigus lõi I. Soots I.N. ele noaga kõrri ja tekitas viimasele seeläbi eluohtliku tervisekahjustuse. Noaga löömise põhjuse (või põhjuse puudumise) ning I. Sootsi löömisele järgnenud käitumise osas on süüdistatava ütlused aga vastuolus tunnistajate ütlustega. I. Soots on noa võtmist ja oma tegu põhjendades öelnud, et I.N. oli ülbe ja ebameeldiv ning oli nimetanud J.P. ut ja K.P. ut oma orjadeks. Samas ei osanud süüdistatav kohtuistungil kuidagi selgitada, milles kannatanu ebameeldivus seisnes. Kohtu hinnangul on I. Sootsi ütlused ennastõigustavad ja tema tegu ei vabanda. I.N. e ja J.P. u ütlused tõendavad, et mingit tüli ega konflikti noaga löömisele eelnevalt (koridoris ega toas) ei olnud, I. Sootsi rünnak toimus nende mõlema jaoks ootamatult. Noaga löömise järgselt püüdis I. Soots kannatanut uuesti rünnata, kuid teda takistas J.P. . Seda tõendavad J.P. u ütlused. Süüdistatav üritas tõkestada ka K.P. ut kiirabi kutsumisel. Siin on tõendiks nii K.P. u kui J.P. u ütlused. 2
6. Maakohus leidis, et tuvastatud juhtum kujutab endast tapmiskatset

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 tähenduses.

Kohus märkis, et kuigi I. Soots lõi I.N. t noaga vaid ühe korra, tekkis selle tulemusel kannatanu elule vahetu oht. Teo pani ta toime, tegutsedes kaudse tahtlusega

§ 16lg 4 mõttes.

Lüües I.N. ele noaga kaela, pidas ta võimalikuks surma saabumise võimalust ja möönis seda. On üldteada, et kaela piirkonnas asuvad eluks tähtsad arterid, sh unearter, seega on inimese kael elutähtis piirkond. Ka mõistliku kõrvaltvaataja arusaama kohaselt on inimesele kaela löömine selline tegu, mis on tagajärjena kohane kaasa tooma kannatanu surma. I. Sootsi ütluste kohaselt ei olnud tal tahtlust kannatanut tappa. Samas on ta tunnistanud, et mõistab, et noaga kõrri löömine võib kehvasti lõppeda, see võib teiselt kindlasti elu võtta. Seega oli süüdistatava tegu suunatud kannatanu surma põhjustamisele. Tagajärge ei saabunud, kuna J.P. sekkus olukorda, hoidis süüdistatavat kinni ja palus tütrel kiirabi kutsuda ning K.P. osutas kannatanule häirekeskuse valvearsti juhendamisel esmaabi. Ka on oluline, et pärast I.N. e noaga löömist ei püüdnud I. Soots tagajärgi mingil moel leevendada, vaid käitus vastupidiselt: takistas abi kutsumist ning põgenes, minetades igasuguse kontrolli kausaalahela edasise kulu osas. 6. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et tõendid ei kinnita I. Sootsi tahtlust kannatanut tappa ja süüdistatava tegu tuleks ümber kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 1 järgi elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamisena.

Süüdistatav kinnitas kohtus ise end mõistnud olevat, et kannatanut terava noaga kõripiirkonda rünnates võib kaasneda ohvri surm. Niisiis pidas I. Soots sellist tagajärge võimalikuks ja möönis seda ehk ta pani teo toime kaudse tahtlusega. Riigikohus on selgitanud, et tapmistahtluses sisaldub alati ka tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, mistõttu olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena. Kuna I. Sootsil oli tapmistahtlus, ei ole tema käitumist võimalik kvalifitseerida raske tervisekahjustuse tekitamisena.

1. Karistuse mõistmisel märkis kohus järgmist. I. Soots on varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust tuleb arvestada kergendava asjaoluna. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. I. Sootsil on diagnoositud psüühikahäirena depressioon, mis on hästi allunud ravile, samuti alkoholisõltuvus. Samas ei mõjuta sõltuvus tema toimetulekut ega võimet oma tegude tähendusest aru saada ega neid tegusid juhtida. Teo toimepanemise ajal ei esinenud süüdistataval haigusnähte, mis oleksid võinud mõjutada tema võimet oma käitumisest aru saada. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada sellega, et tegemist oli ühe noalöögiga ning õnneks jäi tegu katsestaadiumisse. Samas ründas I. Soots kannatanut noaga kaela, kus asuvad suured arterid, millede vigastamine võib kaasa tuua kiire ja ulatusliku verejooksu ning põhjustada eluohtliku seisundi. Ka tuleb hinnata teo taunitavust. Kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava käitumine – I. Soots ise viis end ravimite ja alkoholi tarvitamise kaastoimel seisundisse, kus ta ei suutnud adekvaatselt hinnata olukorda, nägi joobnuna ohtu seal, kus seda ei olnud, ja ründas talle võõrast isikut noaga – väärib kindlasti hukkamõistu ulatuses, mis ei vasta sanktsiooni alammäärale. Samuti tuleb süü suuruse hindamisel arvesse võtta ka I. Sootsi käitumist pärast noalöögi tegemist, s.o püüet kannatanut uuesti rünnata ja takistada kiirabi kutsumist. Seega saab eelneva põhjal asuda seisukohale, et I. Sootsi teosüü on keskmine. Siiski tuleb talle mõista karistus alla sanktsiooni keskmise määra (milleks on 10,5 aastat vangistust): I. Sootsi tuleb karistada 8 aasta vangistusega, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra, s.o 5 aasta 4 kuu vangistuseni. Ei esine erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid vangistuse tingimisi kohaldamata jätta. Apellatsioon
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. Sootsi kaitsja Anu Pärtel, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist kaitsealuse süüdimõistmises

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi ning palub I.

Soots süüdi 3 tunnistada

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Samuti palub ta tühistada kohtuotsuse I. Sootsile mõistetud karistuse osas ning kergendada kaitsealuse karistust. Apellandi seisukohad on järgmised. 9. Maakohus kohaldas I. Sootsi

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi süüdi tunnistades materiaalõigust ebaõigesti.

Kaheldav on, kas I. Sootsi tegu oli tapmiskatse. Õigem kvalifikatsioon oleks

§ 118lg 1 p 1.

Tapmine eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Kaudse tahtlusega on tegu siis, kui toimepanija kindlalt ei tea, kuid peab võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma ja möönab seda. Kui toimepanija ei mööna kannatanu surma saabumist, vaid loodab seda vältida, on tegemist kergemeelsusega ja tegu kuulub subsumeerimisele

§ 118järgi.

Kohus leidis, et kuivõrd I. Soots ründas kannatanut noaga kaela piirkonda ootamatult ja lahkus seejärel sündmuskohalt, pidi ta möönma mistahes tagajärje saabumist. Teoreetiliselt võib seda küll nii käsitleda, kuid vaevalt I. Soots sellele üldse tol hetkel mõtles. Ta oli ravimite ja alkoholi koostarvitamisest tuleneva mõju all, mis tema arusaamist pärssis ja mingis osas oli tema taju häiritud. I. Soots ei soovinud kannatanu surma. Süüdistatav on selgitanud, et talle tundus kannatanu kuidagi pahatahtlik ja ta tahtis viimast hirmutada. I.N. e surma saabumise võimalikkust ta ette ei näinud.

1. Ka on maakohus mõistnud I. Sootsile liiga ränga karistuse. I.N. jäi ellu. Kannatanu on hästi paranenud. Tema elukvaliteet pole langenud. Samuti ei esitanud I.N. tsiviilhagi. Ilma raskendavate asjaoludeta olmetapmiste puhul (kus ohver on surma saanud) karistatakse teo toimepanijaid üldjuhul 6 aastase vangistusega, st sanktsiooni miinimummääras või selle lähedal. Praegu aga karistatakse I. Sootsi tapmiskatse eest suisa 8-aastase vanglakaristusega. See ei ole mõistlik. Isegi kui sellest lühimenetluses 1/3 maha võtta, pole karistus proportsionaalne ega kooskõlas kohtupraktikaga. Ka tuleb arvestada, et I. Sootsi puhul esineb kergendava asjaoluna tema siiras kahetsus. Süüdistatavale tulekski vangistus mõista miinimummääras ja sellest 1/3 maha arvata. I. Sootsi seisukoht
2. I. Soots esitas ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha. Ta toonitab enda kahetsuse siirust ja märgib, et kui ta saaks tehtu tagasi võtta, teeks ta seda kohe. See oli jubedaim päev tema elus ja ta palub andestust. Kas tõesti on tema tegu aga väärt nii karmi karistust? Talle näib see ekstreemne. Ta ei ole kunagi oma elus isegi mitte kakelnud. Ta on abikaasaga arutanud, et kui vanglast vabaneb, siis proovib ta oma tegu kannatanule mingil moel heastada. I. Soots toob ka välja, et tal on kolm last, kes on sündinud aastatel 2015, 2017 ja
3. Tartu Ringkonnakohtu
4. veebruari 2020 määrus
6. veebruari 2020 määrusega andis ringkonnakohus süüdistatavale, kaitsjale, prokuratuurile ja kannatanule võimaluse vastata järgmistele küsimustele: 1) kas I. Soots tuleb lisaks tapmiskatsele tunnistada süüdi ka eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises

§ 118lg 1 p 1 järgi ja 2) kas I.

Sootsi saab

§ 118lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada ka ringkonnakohus.

Prokuratuuri vastus

1. Määruse vastuses märgib Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm esmalt, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires. Antud juhul on apellatsiooni piirideks süüdistatava teo ümberkvalifitseerimise taotlus kergema kuriteokoosseisu järgi või tapmiskatse eest mõistetud karistuse vähendamine. KrMS § 331 lg-s 3 on sätestatud ringkonnakohtu õigus laiendada kriminaalasja arutamise piire, kuid vaid siis, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud.
2. veebruari 2020 määruses püstitatud küsimuste 4 positiivsel lahendamisel soovib kohus aga süüdistatava olukorda raskendada, mõistes ta süüdi veel ühe kuriteokoosseisu järgi. Selline otsustus oleks vastuolus kriminaalmenetlusnormidega.
3. Teiseks leitakse vastuses, et I. Sootsi süüditunnistamine lisaks tapmiskatsele ka eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises (

§ 118lg 1 p 1) oleks vastuolus senise kohtupraktikaga.

Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-128-06 nenditakse, et olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, neeldub tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses ning isiku tegevust tuleb õiguslikult vaadelda üksnes tapmiskatsena. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu määruses toodud seisukohaga, et tapmiskatse ebaõigus ei hõlma endas lõpule viidud tervisekahjustuse tekitamise ebaõigust. Antud kaasuse puhul ei saa rääkida lõpule viidud tervisekahjustuse tekitamisest, kuna süüdlase tahtlus oli koheselt suunatud tapmisele ning juhul, kui ei oleks koha peal olnud kõrvalisi isikuid, oleks kannatanu surm saabunud verekaotuse tõttu. Ressursi kokkuhoiu mõttes on ringkonnakohtul endal võimalik teha oma lahendit, saatmata asja maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja vastus

1. Kaitsja A. Pärtel märgib, et tema on seotud oma kaitsealuse positsiooniga. Seega ei saa temalt nõuda juriidilist ja ainuõiget, teooria ning kohtupraktikaga kooskõlas olevat seisukohta olukorras, kus ta satuks vastuollu kliendi soovide ja nägemusega. Tema ülesanne on kaitsta süüdistatavat lähtuvalt viimase versioonist. J. Soots väidab, et tahtlust tappa tal polnud.
2. Kriminaalasja tagasisaatmist maakohtule teatud ettekirjutustega kaitsja õigeks ei pea. See ei oleks menetlusökonoomiaga kooskõlas. Seda liiati veel olukorras, kus ringkonnakohus saab ise lahendada kõik tema ette kerkinud küsimused. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Kohtumenetluses tuvastatud asjaolude kohaselt lõi I. Soots kannatanu I.N. t ühel korral noaga kaela, tekitades talle kõrisse tungiva torke-lõikehaava, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Maakohtu otsuse vastavad motiivid on küllaldased ja selged ning kohtukolleegium neid oma põhjendustes üle ei korda. Süüdistatav ei ole kannatanu noaga löömist ka eitanud. Apellatsioonimenetluses on keskseks vaidlusaluseks küsimuseks, kas süüdistatava teole on antud õige karistusõiguslik hinnang. Kaitsja leiab oma kaitsealuse positsioonile tuginedes, et I. Soots ei pannud toime tapmiskatset, vaid tema käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 118lg 1 p 1 järgi.

18. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtuga, et I. Sootsi tegu on kvalifitseeritav tapmiskatsena

§ 113lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi ja märgib järgmist.

19. Üksnes objektiivsest küljest lähtudes võib I. Sootsi tegu – kannatanule noaga kaela löömine ja talle eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine – kujutada endast üksnes

§ 118

lg 1 p 1 järgset kuritegu, aga mõeldav on ka

§ 113lg 1 – § 25 lg 2.

I. Sootsi teo kvalifitseerimine tapmiskatseks taandub süüdistatava käitumise subjektiivse külje hindamisele. Vastutus tapmiskatse eest eeldab seda, et I. Sootsil oli kannatanu surma osas vähemalt kaudne tahtlus

§ 16lg 4 tähenduses.

Kui tal seda ei olnud, ei saa I. Sootsi

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi süüdi tunnistada.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt RKKKo nr 1-17-5883, p 13 ja RKKKo nr 3-1-1-44-16, p 19). Kaudse tahtluse kontekstis tähendab see, et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (nn intellektuaalne moment). Tahtluse voluntatiivse külje tähenduses peab ta tagajärje saabumist 5 möönma ehk siis aktsepteerima (seejuures võib täiesti olla, et selle tagajärje saabumine on talle iseenesest isegi vastumeelt). See möönmine ehk aktsepteerimine tähendab, et isik kiidab võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Seevastu ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Samuti peab see lootus olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (RKKKo nr 3-1-1142-05, p 18). Ka on oluline tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa ega tohi vaadelda teineteisest isoleeritult. Vastupidi, tegemist on tahtluse tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. See tähendab, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuv tahtlus pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvat ohtlikkuse astmest (RKKKo nr 3-1-1-128-06, p 7).
2. Kaitsja seab oma apellatsioonis – end küll mõnevõrra segaselt väljendudes – kahtluse alla nii süüdistatava tapmistahtluse intellektuaalse kui ka voluntatiivse elemendi. Sealjuures jätab kaitsja tähelepanuta, et mingi tagajärje võimalikuks pidamine võib tähendada selle tagajärje osas nii tahtlust kui ka ettevaatamatust. Seda seetõttu, et võimalikuks pidamisest kõnelevad nii kaudset tahtlust reguleeriv

§ 16

lg 4 kui ka kergemeelsust käsitlev

§ 18lg 2.

Niisiis on intellektuaalne element kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul ühine ning nende kahe eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse külje abil (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 18). Seega on väär kaitsja arusaam, et surma saabumist võimatuks pidav surma põhjustaja saaks vastutada eluohtliku tervisekahjustuse kergemeelse tekitamise eest – niisugusel juhul tuleks kõne alla üksnes vastutus hooletusest (

§ 18lg 3).

1. Kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et I. Soots tegutses kannatanu surma osas kaudse tahtlusega.
2. I. Sootsi tegu oli objektiivselt äärmiselt ohtlik. Kaelas asuvad väikesel alal mitmed elutähtsad organid: arterid ja kõri. Osad neist pole kuigivõrd lihastega kaetud ehk nad on ohtudele väga vastuvõtlikud. Erinevalt näiteks samuti elutähtsast südamest ei olnud I.N. e kaelas asuvatel organitel isegi seda minimaalset kaitset, mida pakuvad riided. Süüdistatav pussitas I.N. t tolle jaoks täiesti ootamatult ehk kannatanul ei olnud kuidagi võimalik ohtu oma kaelale pisendada, nt midagi löögile ette pannes, pead pöörates või kasvõi lihaseid pingutades. Arvesse tuleb võtta ka pussitamiseks kasutatud vahendit: see ei olnud mõni lühike või tömp ese, vaid 9 cm pikkuse teraga nuga. Juba üksipäini selline väline teopilt annab oma suurest ohtlikkusest tulenevalt alust öelda, et I. Soots mitte üksnes ei pidanud I.N. e surma saabumist võimalikuks, vaid et tal ka polnud adekvaatset alust oodata, et I.N. surma ei saa. Tõsi, noaga kaela vigastamine ei viita tapmistahtlusele möödapääsmatult: nt ei leitud sellist tahtlust olevat isikul, kes tõmbas ohvri kaelale ca 10 cm pikkuse lõikehaava (vt kriminaalasi nr 1-15-7561, RKKKo nr 3-1-1-111-16). Noaga mööda kaela tõmbamise korral võib teo toimepanijal tapmistahtlus tõesti puududa: niisuguses olukorras ei pruugi isik rakendada väga suurt jõudu ja seetõttu võib ta lähtuda sellest, et haav jääb üksnes pindmiseks ega too kaasa kannatanu surma. I. Soots aga ei tõmmanud noaga mööda I.N. e kaela, vaid andis hoobi I.N. e kõrri nii, et noaots oli ees. Sellisel viisil kiiresti noaga lüües ei saa pussitaja kuidagi kontrollida, kuhu täpselt ja kui sügavale kaela nuga tungib. See aga tähendab, et lööjal ei saa tekkida tõsimeelset lootust, et pussitatu jääb ellu.
3. Tapmistahtlust aga ei saa tuletada üksnes I. Sootsi teo ohtlikkusest. Nimelt vastas I. Soots prokuröri kohtuistungil esitatud küsimusele, mis tagajärjed võivad olla sellel, kui lüüa kellelegi noaga kõrri, selliselt: „Ei tea, muidugi võib ju kehvasti lõppeda. Võib teiselt elu ka võtta, kindlasti, kui kõvasti lüüa“ (tl 137). Need ütlused kõnelevad selgelt tapmistahtlusest. Pole alust arvata, et I. 6 Soots sai noaga kaela löömise ohtlikkusest aru alles pärast oma tegu: ta lähtus sellest ka tegu toime pannes.
4. Tahtlust ei väära see, et I. Soots I.N. e surma ei soovinud või et see oli talle koguni vastumeelt. Mingi tagajärje soovimine kui tahtluse voluntatiivne tunnus viitab subjektiivses mõttes kavatsetusele. Kavatsust I.N. t tappa ei ole I. Sootsile ette heidetud ja see on ka õige. Sellist kavatsust süüdistataval polnud, nagu tal ei olnud ka ohvri surma osas otsest tahtlust (kuivõrd ta ei lähtunud kindlast teadmisest selles osas, et I.N. saab surma). Küll aga möönis ta kannatanu surma saabumist ja see on piisav.
5. Eelöeldu võiks küll seada kahtluse alla see, kui I. Soots poleks arvestanud sellega, et noahoop tabab I.N. e kaela (nt kui I. Soots oleks soovinud noaga üksnes õhku rapsata või tabada I.N. e õlga vms). Et see nii ei olnud, näitab ilmekalt I. Sootsi teo järgne käitumine. Nimelt nähtub J.P. u ütlustest, et kui I. Soots oli noa kannatanu kaelast välja tõmmanud, tahtis ta viimast veel lüüa. J.P. seisis süüdistatavale ette ja haaras tema paremast käest, et ta ei saaks seda teha. I. Soots oli väga vihane ning üritas J.P. ust mööda saada. Kinnihoidmise ja rüselemise käigus kukkus J.P. põrandale, kuid jätkas süüdistatava takistamist (tl 35 pöördel). J.P. u sellistes ütlustes kahtlemiseks alust ei ole. Tema tunnistus sündmuse osas tervikuna on I.N. e ja K.P. u ütlustega kooskõlas ning kohtukolleegium ei näe ka ühtegi arusaadavat põhjust, miks peaks ta süüdistatava käitumist ohtlikumaks valetama. Samuti ei ole tunnistaja ega süüdistatav kirjeldanud nendevahelisi suhteid vaenulikena.
6. Kaitsja on I. Sootsi käitumise subjektiivse külje hindamisel pidanud oluliseks sedagi, et I. Soots oli samal päeval tarvitanud nii alkoholi kui ravimeid ja oli nende mõju all. Apellandi arvates mõjutas see süüdistatava käitumist: tema arusaamine oli pärsitud ja vähemalt mingis osas oli ka tema taju häiritud. Esiteks baseerub niisugune väide vääral õiguslikul arusaamal. Deliktistruktuuri silmas pidades ei tule joobe puhul kõne alla mitte tahtluse, vaid süü ära langemine. Nimelt kujutab tugev joove endast meditsiinilises mõttes rasket psüühikahäiret, täpsemalt ägedat intoksikatsiooni Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni
7. versiooni kood nr F10 tähenduses. Tihtipeale kaasneb niisuguse häirega see, et isik ei suuda juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale mingi teo keelatusest, st tal puudub n-ö juhtimisvõime

§ 34

mõttes (mõnikord võib joove välistada ka nn arusaamisvõime).

§-s 34 sätestatust lähtuvalt peaks sellises olukorras langema ära süü. Et aga tugevas joobes olles õiguspärase teo toime pannud inimest siiski karistada tuleb, tuleneb

§-st 36, mis on

§ 34

suhtes erinorm: seadusandja on kriminaalpoliitilistel põhjustel piiranud süüpõhimõtet ja sätestanud, et kui

§-s 34 sätestatud arusaamis- või juhtimisvõimetus on tingitud joobest, kaasneb vastutus tavakorras. Teiseks tuleb märkida, et ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 2019-053 kohaselt ei olnud I. Soots talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal seisundis, mis oleks mõjutanud olulisel määral tema teadvust ja käitumist või takistanud tal adekvaatselt oma tegudest aru saada või neid juhtida (tl 90). Kolmandaks on oluline märgata süüdistatava tegevust juba I.N. e majja saabumisel. Nimelt selgub, et I. Soots varustas ennast ründevahendiga – noaga – juba aegsasti. Tema enda maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, et noa võttis ta koridorist kapi pealt varuks kaasa siis, kui kannatanu J.P. u elukohta tuli ja ta elutuppa juhatati. Süüdistatav on oma taolist tegu põhjendanud sellega, et I.N. oli väga ebameeldiv ja ülbe, nimetas J.P. ut ja viimase tütart oma orjadeks, tal tekkis hirm I.N. e ees ning ta ei teadnud, kuidas kõik lõppeda võib (tl-d 136 ja 137). I. Sootsi need ütlused on ennastõigustavad. Maakohus tuvastas õigesti I.N. e ja J.P. u tunnistustele tuginedes, et mingit konfliktsituatsiooni või ka vaid ebameeldivat vahejuhtumit kannatanu tulles (ega ka hiljem elutoa laua taga) aset ei leidnud. Samuti on J.P. ülekuulamisel nt öelnud, et I.N. on tore inimene, kellega tal kunagi mingeid probleeme ega tülisid olnud ei ole (tl 36). Ent isegi kui I. Soots arvas endal mingi põhjuse kannatanut vaenata olema, ei ole see arusaamine kuidagi oluline. Süüdistatava selline käitumine näitab hoopis, et ta ei tegutsenud I.N. t rünnates kaalutlemata ega spontaanselt 7 või rohtude ja alkoholi koostoimel oma tegevusest päriselt aru saamata, nagu seda püüab näidata kaitsja. 28. Viimaks peatub ringkonnakohus puutuvalt

§ 113ka sellel, et I.

Soots püüdis takistada kannatanule kiirabi kutsumist ning jättis ise I.N. ele abi osutamata (ja lahkus selle asemel sündmuskohalt). 29. Olgu kõigepealt käsitletud I.N. ele kiirabi kutsumise takistamist. K.P. ütles, et kui ta isa hõikamise peale teisest toast elutuppa tuli ja hakkas I.N. ele abi kutsumiseks hädaabinumbrit valima, keelas süüdistatav tal seda teha. Seda tegi I. Soots mitu korda ning kui süüdistatav oli J.P. u käest pääsenud, püüdis ta K.P. ult isegi telefoni käest võtta (tl 37 pöördel). I. Soots tunnistas kohtuistungil K.P. u keelamist, kuid tegi seda enda ütluste kohaselt hoopis sooviga ise helistada (tl 136 pöördel). Esiteks ei pea ringkonnakohus süüdistatava sellist väidet veenvaks. Teiseks aga on selge, et kiirabi kohese kutsumise vajadus ja selle toimingu pakilisus olid I. Sootsile nähtavad ning äratuntavad. On võimalik, et I. Soots arvestas sellelgi hetkel mitte üksnes kiirabi kutsumise abstraktse pakilisusega, vaid lähtus (endiselt) sellest, et konkreetselt on akuutses ohus suisa I.N. e elu. Kui see oli nii, võiks sellist käitumist pidada eraldi tapmiskatseks. Nimelt on tegemist nn päästmistegevuse takistamise juhtumiga: kui A teeb aktiivse teoga B-l võimatuks eluohtlikus olukorras oleva C päästmise, vastutab A C tapmise eest; kui C surm jääb saabumata, tuleb kõne alla A vastutus tapmiskatse eest (vt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, XI/22). I. Soots ei saaks tugineda ka kuriteokatsest loobumisele

§ 41lg 1 (või § 42 lg 1) mõttes.

Ta ei jätnud K.P. u segamist järgi omal soovil, vaid K.P. ul õnnestus J.P. u abiga minna õue, kus ta sai kõne kiirabisse ära teha. Seega ei ole võimalik näha vabatahtlikku loobumist – just seda aga

§ 40lg 3 nõuab.

Mõeldav oleks kõigepealt see, et I. Sootsi poolne K.P. u telefonikõne häirimine kujutab endast pussitamisest eraldi tegu ehk I. Soots pani toime I.N. e kaks tapmiskatset: kõigepealt noaga lüües ja seejärel K.P. ut takistades. Samas ei saa välistada, et neid erinevaid kehaliigutusi tuleks pidada karistusõiguslikus mõttes üheks teoks (vt mitme kehaliigutuse üheks sidumise kohta nt RKKKo nr 1-15-10119/80, p 27). Kui leida, et noahoop ja K.P. u takistamine on kaks erinevat tegu, tuleks materiaalõiguslikult kõne alla I. Sootsi vastutus mõrvakatse eest

§ 114

lg 1 p 4 mõttes: esimene (katsestaadiumisse jäänud) tapmine oleks pussitamine ja teine K.P. u takistamine. Apellatsioonimenetluses aga I. Sootsi sellisel viisil süüdi tunnistamine võimalik pole (seepärast ei pea ringkonnakohus ka vajalikuks samm-sammult kontrollida, kas kõik tapmiskatse deliktistruktuurilised eeldused on tõepoolest täidetud). Tõsi, seadus ei keela süüdistatava või tema kaitsja apellatsiooni alusel mingit tegu maakohtust raskemalt kvalifitseerimast (vt käesoleva otsuse p-d 41–48). Seda saab aga teha vaid sellise teoga, milles maakohus süüdistatava süüdi tunnistanud on. Et I. Sootsi ei ole K.P. u häirimises ühegi karistusseaduse järgi süüdi tunnistatud, pole ringkonnakohtul võimalik ka süüdi tunnistamist ümber kvalifitseerida, saati siis ise I. Sootsi selle teo eest süüdi tunnistada. See aga ei tähenda, et sellele (kui menetluses tuvastatud) teole ei saa viidata I. Sootsi karistusse puutuvalt (vt käesoleva otsuse p 50). 30. Pärast K.P. u takistada üritamist läks I. Soots I.N. e juurest minema. Eeldatavasti ei olnud I. Sootsil lahkudeski mõistlikku eeldust arvata, et I.N. ei sure (vt selle kohta käesoleva otsuse eelmist punkti). Muu hulgas ei olnud ta veendunud selles, et K.P. ul õnnestus kiirabi välja kutsuda: I. Sootsi ülal kirjeldatud takistustegevuse tõttu oli K.P. sunnitud minema kiirabi kutsuma õue ehk I. Sootsist eemale (tl 37 pöördel). Selline ära minemine (või täpsemalt: I.N. ele kiirabi kutsumata jätmine või mõne muu teo tegemata jätmine, mis oleks võinud takistada I.N. e surma saabumist) võiks olla vaadeldav I.N. e tegevusetusega tapmise katsena

§ 113lg 1 – § 13 lg 1 – § 25 lg 5 tähenduses.

Nimelt oli I. Soots I.N. e kaitsegarant, kes pidi ära hoidma I.N. e surma saabumise. Seda seepärast, et I.N. e elu oli sattunud ohtu I. Sootsi õigusvastase noahoobi tõttu ehk süüdistatava garandikohustus tulenes nn ingerentsist. Tegevusetusega tapmise katse on I. Sootsile jäetud siiski õigesti süüks arvamata: kui isik paneb toime tapmiskatse tegevusega, neeldub selles sellele nn 8 mittekaristatava järelteona järgneva tegevusetusega toime pandava tapmiskatse ebaõigus (vt nt Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 4. Auflage, § 56/45). 31. Niisiis on ka ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud väita, et I. Soots tegutses I.N. t rünnates tapmistahtlusega

§ 16

lg 4 tähenduses: ta tundis ära oma käitumises sisalduva ohtlikkuse ning sellesse ükskõikselt suhtudes möönis ka surma saabumise võimalikkust. I. Sootsi süüditunnistamine

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 järgi on seega põhjendatud.

32. Eelöeldu ei tähenda siiski, et I. Sootsi tegu on kvalifitseeritud (lõpuni) õigesti. Nimelt kujutab süüdistatava käitumine endast tapmiskatset, mis on ideaalkogumis (

§ 63

lg 1) eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega ehk noalöögi korrektne kvalifikatsioon on

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 ja § 118 lg 1 p 1.

Nii on see järgmistel põhjustel. 33.

§ 63

lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seega on seadusandja leidnud, et ühe teoga mitu kuriteokoosseisu õigusvastaselt ja süüliselt realiseerinud isik tuleb süüdi tunnistada kõigis toime pandud kuritegudes. Ideaalkogumil pole n-ö praktilist tähtsust, st tal pole tähtsust karistuse suurust silmas pidades. Tuleb ju karistus mõista raskeima karistussätte (nt § X) alusel – täpselt samamoodi, nagu isikule, kes pani toime ainult §-le X vastava kuriteo. Niisiis on ideaalkogumil n-ö selgitav funktsioon: kohtuotsuse resolutsioonist peab teo olemus ja ebaõigus võimalikult selgesti ja täpselt välja loetav olema (Montenbruck. Strafrahmen und Strafzumessung. 1983, S. 175; Wessels/Beulke. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 37. Auflage, § 17/787). 34. Õiguskirjanduses ja -praktikas on siiski jõutud igati põhjendatult arusaamale, et alati pole ühe teoga mitu kuriteokoosseisu õigusvastaselt ja süüliselt realiseerinud isikut kõigis toime pandud kuritegudes ikkagi tarvis (ega võimalik) süüdi tunnistada. Seda seetõttu, et mõnikord ammendub (neeldub) ühe kuriteo ebaõigus täielikult teise kuriteo ebaõiguses. Sellises olukorras kõneldakse mitteehtsast kogumist ja vastutus järgneb ühe kuriteo eest (Sootak – Karistusseadustik. Kommentaar. 4. trükk, § 63/7). Kui aga sellist neeldumist ei toimu, rakendub

§ 63lg 1: isik tuleb tunnistada süüdi kõigis kuritegudes.

Sealjuures ei ole tähtsust sellel, kui raskete kuritegudega tegemist on: süüdi tunnistamine mitmes kuriteos peab toimuma ka siis, kui üks kuritegu on väga rangelt, teine aga leebelt karistatav. 35. Praegu on selge, et I. Soots realiseeris

§ 118lg 1 p 1 objektiivse koosseisu: ta tekitas I.N.

ele eluohtliku tervisekahjustuse. Seda tegi ta tahtlikult. Oli I. Sootsil ju tahtlus I.N. tappa (vt otsuse p-d 22–27). Selline tahtlus sisaldab endas möödapääsmatult tahtlust tekitada ohvrile eluohtlik tervisekahjustus. Nimelt eelneb igale tapmisele kannatanu tervise eluohtlik kahjustamine (kasvõi sekundi murdosaks enne surma saabumist) ja tapmistahtlusega tegutseval isikul on alati sellise tervisekahjustuse tekitamise tahtlus. Tahtluse olemasolu tervisekahjustuse suhtes ei väära see, et teo toimepanija tervisekahjustusele otseselt või aktiivselt või aktuaalselt ei mõtle. Piisab sellest, et ta on sellest passiivselt teadlik ehk tal on selles osas kaasteadvus(tatus) (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VI/160). Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne. Seega tuleks I. Soots materiaalõigust silmas pidades tulenevalt

§ 63

lg-st 1 tunnistada süüdi ka

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Seda ei saa (ega tohi) teha üksnes siis, kui eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise ebaõigus neeldub tapmiskatse ebaõiguses ehk kui nende kahe kuriteo vahel esineb mitteehtne kogum. Seetõttu tulebki järgnevalt analüüsida, kas

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 ja § 118 lg 1 p 1 vahel on ideaal- või mitteehtne kogum.

36. Seda analüüsi alustab kolleegium lõpule viidud tapmist puudutava kaasusega. Nagu eelmises punktis öeldud, kaasneb iga lõpule viidud tapmisega alati eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine. Samamoodi kaasneb iga lõpule viidud tapmisega n-ö hariliku tervisekahjustuse (

§ 121

lg 1 9 alt 1) tekitamine: tapmistegu põhjustab kasvõi sekundi murdosaks

§ 121

lg 1 alt 1 pärase tervisekahjustuse, seejärel tekib (jällegi kasvõi sekundi murdosaks)

§ 118lg 1 p-s 1 kirjeldatud tervisekahjustus ja pärast seda saabub surm.

Tulenevalt sellest, et

§ 113

lg 1 pärane tegu eeldab möödapääsmatult nii hariliku kui ka eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist, neeldub nii

§ 121lg 1 kui ka § 118 lg 1 p 1 ebaõigus § 113 lg 1 ebaõiguses.

Seega on

§ 121

lg 1, § 118 lg 1 p 1 ja § 113 lg 1 vahel mitteehtne kogum ehk

§ 63

lg 1 ei rakendu ehk tapja mõistetakse süüdi vaid

§ 113lg 1 järgi.

37. Sama loogika kehtib ka siis, kui keegi paneb toime tapmiskatse (

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2), millega ta ei tekita mingit (karistusõiguslikult relevantset) kahju: nt

1. i)tõstab A noa, et B-d kaela pussitades ära tappa, ent C väänab B-l noa enne löögi tegemist käest või
2. ii)lööb A tapmistahtlusega noaga B kaela suunas, ent löök läheb mööda. Et tapmistahtlusega tegutseval isikul on alati tahtlus tekitada ohvrile nii harilik kui ka eluohtlik tervisekahjustus, neelab tapmistahtluses sisaldav ebaõigus pelga tervisekahjustus(t)e tekitamise tahtluse ebaõiguse. Sellisel seisukohal on ka Riigikohus, kes on märkinud, et kuivõrd tapmistahtluses sisaldub alati tervisekahjustuse tekitamise tahtlus, neeldub olukorras, kus toimepanija on tegutsenud kannatanu surma põhjustamise suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, tervisekahjustuse tekitamise tahtlus tapmistahtluses (RKKKo nr 3-11-128-06, p 11). 38. Teisiti on aga olukord siis, kui tapmistahtlusega toime pandud tegu ei põhjusta küll kannatanu surma, aga sellega tekitatakse tervisekahjustus. Sellisel juhul ei saa rääkida mitteehtsast kogumist – tegemist on ideaalkogumiga. Põhjus on tuletatav juba eelöeldust. Tapmiskatset saab toime panna nii mingit kahju tekitamata kui ka seda tekitades. Seega ei näitaks isiku süüdi tunnistamine vaid

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 järgi seda, et teo toimepanija tekitas ohvrile tervisekahjustuse. Ühtlasi ei ole võimalik öelda, et tegelikult tekitatud tervisekahjustus neeldub tapmise pelgas katses. Niisiis on tegemist klassikalise olukorraga, milles avaldub

§ 63

lg 1 selgitav funktsioon (vt otsuse p 33): isiku süüditunnistamine nii

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 kui ka § 118 lg 1 p 1 järgi näitab juba kohtuotsuse resolutsiooni (või karistusregistri kannet) lugedes ära, et inimene mitte üksnes ei üritanud teist tappa, vaid tekitas tollele ka eluohtliku tervisekahjustuse. Et

§ 118

lg 1 (saati siis § 121 lg 1) näeb ette leebema karistuse kui § 113 lg 1, tähendust ei oma ega ideaalkogumist rääkimist ei väära1 (vt otsuse p 34 viimane lause). 39. Eelöeldut ei saa ümber lükata väitega, et kohtupraktikast võib ilmselt leida muidki – st mitte tapmiskatset ja tervisekahjustuse tekitamist puudutavaid – näiteid, kus ühe teoga mitu koosseisu realiseerinud isik on tunnistatud süüdi vaid ühe (tõenäoliselt raskema) karistusnormi järgi. Olgu veelkord meelde tuletatud, et

§ 63

lg-st 1 tulenev üldreegel on see, et isik tunnistatakse süüdi kõigis toime pandud kuritegudes. Mingi kuriteo n-ö välja jätmine võib olla vaid erand, mida on vaja mitteehtsa kogumi kohta käiva õpetuse alusel põhistada. 40. Selle teema lõpetuseks märgib ringkonnakohus, et asjasse ei puutu juhtumid, kus isik üritab panna toime mõnele kvalifitseeritud koosseisule vastavat tegu, ent tal õnnestub vaid põhikoosseisu realiseerimine (näited: i) A võtab ära B-le kuuluva seifi, uskudes, et seal on 40 001 eurot; tegelikult on seifis vaid 39 999 eurot; ii) C lööb pimedas valusasti vastu nägu inimesele, keda ta peab ekslikult oma elukaaslane D-ks; tegelikult osutus ohvriks E). Niisuguses olukorras oleks ülal 1 Sealjuures ei pruugi

§ 118lg 1 p 1 olla alati kergem kui § 113 lg 1 – § 25 lg 2.

Seda seepärast, et tapmiskatse eest võidakse isikule tulenevalt

§ 25

lg-st 6, § 60 lg-test 2 ja 3, § 45 lg-st 1 ja § 113 lg 1 sanktsioonimäärast mõista kolmekümne päevane kuni kümne aastane vangistus.

§ 118lg 1 aga näeb eranditult ette nelja kuni kaheteist aasta pikkuse vangistuse.

Tõsi, kui tapmiskatset toime panev isik tekitab selle teoga kannatanule raske tervisekahjustuse, on keeruline näha, et toimijale tapmiskatse eest karistust mõistes kohaldatakse

§ 60

. Nimelt saab ohvrile raskete vigastuste tekkimise korral rääkida sellest, et teo toimepanija jõudis

§ 113lg 1 pärasele tagajärjele – surmale – päris lähedale.

See aga üldjuhul

§ 60rakendamise välistab: RKKKo nr 3-1-1-70-16, p 14.

10 kirjeldatuga kooskõlas see, kui mõista A süüdi ideaalkogumis olevas lõpule viidud harilikus varguses ja suureulatusliku varguse (kõlbmatus) katses (

§ 199

lg 1 ja § 199 lg 2 p 6 – § 25 lg 2 (– § 26 lg 1) järgi) ning C tuleks tunnistada süüdi omavahel ideaalkogumit moodustavas harilikus kehalises väärkohtlemises ja lähisuhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise (kõlbmatus) katses (

§ 121lg 1 ja § 121 lg 2 p 2 – § 25 lg 2 (– § 26 lg 1) järgi).

Tuleb aga pidada silmas, et

§ 63

lg 1 reguleerib vaid eriliigilisi, mitte üheliigilisi ideaalkogumeid: see norm viitab otsesõnu mitmele e r i süüteokoosseisule. Üheliigilised on ka tapmise (

§ 113

) ja mõrva (

§ 114

) koosseisud, sest mõrv on tapmise kvalifikatsioon (RKKKo nr 1-15-10119, p 28; Kurm –

. Kommentaar. 4. trükk, § 114/1). Seepärast ei saa

§ 63

lg 1 kohalduda (vähemalt otsesõnu) olukorras, kus keegi üritab tappa kahte inimest (

§ 114

lg 1 p 3) või ühte inimest piinavalt (

§ 114

lg 1 p 1), ent tal õnnestub vastavalt tappa vaid üks inimene (teine jääb ellu) või saabub ohvri surm ilma suure valuta.

1. Edasiselt tuleb küsida, kas eelöeldu peab menetlusõiguslikest kitsendustest tulenevalt jääma vaid pelgaks tõdemuseks või on sellest lähtuvalt ringkonnakohtul õigus (ja kohustus) maakohtu otsus (osaliselt) tühistada.
2. Viidatud menetlusõiguslikuks kitsenduseks võib olla reformatio in peius-põhimõte, mille kohaselt ei või süüdistatava kaebuse lahendamisel tema olukorda raskendada (raskendamiskeeld). Õiguskirjanduses on avaldatud arvamust, et see põhimõte ei ole küll tuletatav põhiseadusest, ent tal on põhiseaduslikku edasikaebeõigust toetav iseloom: isik, kes peab kartma, et tema enda kaebuse alusel tema olukorda raskendatakse, võib edasi kaebamisest loobuda (Kärner, Noot. Süüdistatava edasikaebeõigus ning apellatsioonimenetluses kohalduvad põhiõigused. Juridica 2018/9, lk 699). Saamaks teada raskendamiskeelu täpset sisu kriminaalmenetlus, tuleb pöörduda kriminaalmenetluse seadustiku poole.
3. Kõigepealt on reformatio in peius-printsiibist lähtutud KrMS §-s
4. Selle paragrahvi esimesest ja kolmandast lõikest tuleneb ringkonnakohtu kohustus korrigeerida maakohtu vigast otsust ka siis, kui selle vea peale ei kaevata – seda aga üksnes juhul, kui viga on tehtud süüdistatava kahjuks. Süüdistatava kasuks tehtud eksimust ringkonnakohus aga ilma prokuratuuri või kannatanu apellatsioonita (vt neljandat lõiget) kõrvaldada ei tohi. Selline regulatsioon ongi seletatav raskendamiskeeluga. Kolleegium leiab, et üksnes KrMS § 340 alusel ei ole kaitsja apellatsiooni alusel isiku teo raskendaval moel ümber kvalifitseerimine võimalik isegi siis, kui jätta karistus karmistamata.
5. Reformatio in peius-põhimõtet ei reguleerita apellatsioonimenetlusega seoses aga mitte üksnes KrMS §-s
6. Riigikohus on leidnud, et see põhimõte väljendub (ka) KrMS § 341 lg-s 4 (praegune § 341 lg 5 (ringkonnakohtu märkus)) ja tähendab seda, et kui kohtuotsus tühistatakse üksnes süüdistatava kaebuse alusel, on asja uuesti arutav maakohus küll pädev raskendama süüdistatavale süüksarvatud teo kvalfikatsiooni, kuid ta ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud esimese astme kohtu tühistatud otsusega (RKKKo nr 3-1-1-99-09, p 13). Niisiis oleks kriminaalkolleegiumi hinnangul kõigiti õiguspärane, kui ringkonnakohtult asja uueks arutamiseks saanud maakohus talitaks nõnda: maakohus tunnistab isiku süüdi

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja mõistab talle 8 aastase vangistuse; kaitsja kaebab edasi; ringkonnakohus tuvastab menetlusõiguse rikkumise, tühistab otsuse ja saadab asja KrMS § 341 lg 1, 2 või 3 alusel maakohtule uueks arutamiseks; maakohus kõrvaldab menetlusõiguse rikkumise ja lisaks sellele mõistab süüdistatava

§ 63

lg-le 1 tuginevalt süüdi mitte üksnes

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 järgi, aga ka

§ 118lg 1 p 1 järgi ning karistab teda 8 aastase vangistusega.

Sealjuures ei ole tähtsust sellel, kas n-ö esimese ringi menetlus maakohtus ja ringkonnakohtu menetlus teo kvalifikatsiooni üldse puudutas: on võimalik, et esialgse vale kvalifikatsiooni avastab maakohus alles „teisel ringil“ (nt on maakohtunik lugenud vahepeal kirjandust kogumiõpetuse kohta või teeb „teise ringi“ lahendi uus kohtukoosseis). Kohtukolleegiumi hinnangul on aga võimalik seegi, et 11 juhised ümber kvalifitseerimiseks annab ringkonnakohus. Nt võib ringkonnakohus asja tagasi saates öelda, et a) rikutud on menetlusõigust ja b) kui maakohus menetlusõiguse rikkumise kõrvaldab, peab ta arvestama sedagi, et praegu arutatav tegu tuleb kvalifitseerida

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 ja § 118 lg 1 p 1 järgi. Selline juhis kvalifitseerimise kohta on maakohtule tulenevalt Kr

MS §-st 3421 kohustuslik. KrMS § 341 lg 5 lubab suisa seda, et leebem karistusnorm langeb üleüldse ära ja isik tunnistatakse süüdi raskema järgi: nt mõistis maakohus oma esimeses otsuses isiku süüdi

§ 117

lg 1 järgi ning karistas teda kahe aastase vangistusega, ent teise otsusega tunnistab ta süüdistatava süüdi

§ 113lg 1 või § 422 lg 2 p 1 järgi ning karistab teda kahe aastase vangistusega. 45. Seega saab Kr

MS § 341 lg 5 põhjal öelda, et reformatio in peius-printsiip ei keela iseenesest teo ümber kvalifitseerimist raskema sätte järgi. Raskendamiskeeld hõlmab üksnes n-ö reaalseid järelmeid. Eeskätt on selliseks järelmiks karistus. Riigikohtu praktika kohaselt võivad siiski kõne alla tulla muudki õiguste piirangud. Nt ei saa mõista süüdistatavalt välja temalt varem vääralt välja mõistmata jäänud kaitsjatasu (RKKKo nr 3-1-1-91-11, p 14.2 ja nr 3-1-1-57-15, p 12). Samuti ei ole võimalik lõpetada väärteomenetlust viitega sellele, et teos esinevad kuriteo tunnused (RKKKo nr 3-1-1-20-10, p 10). Välistatud on, et ringkonnakohus kõrvaldab süüdistatava kahjuks sellise vea, mida maakohus tegi karistuse tähtaja arvutamisel (RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 21.2). Ka ei tohi konfiskeerida ebaõigesti konfiskeerimata jäänud vara (RKKKo 3-1-1-4-16, p 25). Samuti on lubamatu see, kui ringkonnakohus seab isikule talle maakohtu poolt valesti seadmata jäänud

§ 75järgse käitumiskontrolli (RKKKo 3-1-1-81-15, p 9.2).

1. Kui teo raskema sätte järgi ümber kvalifitseerimine on lubatud asja teistkordselt lahendava maakohtu jaoks (kellele ringkonnakohus võib anda vastavaid juhiseid: vt otsuse p 44), on mõistetamatu, miks ei peaks seda saama teha ringkonnakohus. Asja muudaks veel arusaamatumaks see, et korrektse kvalifikatsiooni andmine osutuks võimalikuks vaid siis, kui maakohtu lahend oleks vigane mitte üksnes teo kvalifikatsiooni puudutavas osas, vaid ka menetlusõiguslikult – ja seda viimast suisa sedavõrd tõsiselt, et asi oleks vaja saata uueks arutamiseks. Saab ju ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 341 lg-test 1–3 saata asja maakohtule uueks arutamiseks vaid siis, kui maakohus on rikkunud tõsiselt menetlusõigust. Miks peaks olema teole korrektse õigusliku hinnangu andmine võimalik üksnes menetlusõiguse raske rikkumise eeldusel ja maakohtu menetluse teistkordse läbimise korral, aga mitte menetlusõiguslikult korrektse maakohtu otsuse alusel toimetatavas apellatsioonimenetluses, pole ringkonnakohtu hinnangul võimalik ratsionaalselt põhjendada.
2. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et õigesti kvalifitseerimine ei pruugi tingimata toimuda üksnes n-ö mängu ilu pärast – nagu seda (suuresti) kujutab endast ideaalkogumi moodustamine (vt otsuse p 33). Mõnikord võiks korrektse kvalifitseerimise keeld endaga kaasa tuua reaalseid tagajärgi – kuni selleni välja, et kurjategija pääseb karistuseta. Kujutagem endale ette olukorda, kus süüdistuses kirjeldatud käitumisele on antud selline hinnang, mida talle üldse anda ei saa. Näiteks tunnistatakse isik süüdi arvutikelmuses § 213 lg 1 järgi. Tegelikult aga kujutas tema tegu endast tavalist kelmust

§ 209

lg 1 tähenduses: arvutikelmusest lähtuti ekslikult seetõttu, et inimese petmiseks kasutati e-kirja. Sellises olukorras pole arvutikelmuse koosseis täidetud: arvutisüsteem ei rakenda talle edastatud andmete alusel mingit endaga vahetut varalist kahju kaasa toovat andmetöötlusprotsessi, vaid eksimusse sattunud inimene teeb varakäsutuse. Alates möödunud aasta lõpust näeb

§ 209

lg 1 ebaloogilisel moel ette rangema karistuse kui

§ 213lg 1.

Sellisel juhtumil tähendakski ümber kvalifitseerimise keeld seda, et kurjategija pääseb karistuseta: arvutikelmust ta toime ei pannud, ent kelmuses teda süüdi tunnistada ei tohiks – seda sõltumata asjaolust, et süüdistuses on kõik kelmuse faktilised asjaolud ära toodud.

1. Seetõttu tuleb KrMS § 340 tõlgendada koostoimes sama seaduse § 341 lg-ga 5 ja leida, et ringkonnakohtul on õigus (ja kohustus) mõista süüdistatav tema enda või kaitsja apellatsiooni 12 alusel süüdi ka raskemas kuriteos – karistus ei tohi aga ületada maakohtu mõistetut. Lisaks sellele peab ringkonnakohus pidama silmas seda, et tulenevalt KrMS § 331 lg-st 1 ja § 268 lg-st 6 ei tohi teo ümber kvalifitseerimine olla poolte jaoks üllatav ja nad peavad saama esitada uue kvalifikatsiooni kohta oma seisukoha. Praegu ringkonnakohus pooltele sellisele võimaluse andis (käesoleva otsuse p 12).
2. Eeltoodust lähtuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse I. Sootsi teole antud kvalifikatsiooni osas ja tunnistab I. Sootsi tema noalöögi eest süüdi ka

§ 118lg 1 p 1 järgi I.N.

ele eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises. Niisiis tuleb lugeda, et I. Soots on I.N. e pussitamise eest mõistetud süüdi nii

§ 113lg 1 – § 25 lg 2 kui ka § 118 lg 1 p 1 järgi.

50. Kolleegiumi hinnangul pole põhjust muuta I. Sootsile maakohtu mõistetust erinevat karistust. Rangema karistuse mõistmine ei tule hoolimata teo ümber kvalifitseerimisest kõne alla reformatio in peius-põhimõttest tulenevalt (vt ülal). Samas ei ole alust ka I. Sootsi karistust kergendada. Maakohtu mõistetud kaheksa aastane karistus on sanktsioonimäära alumises osas. Tõsi, erinevalt maakohtust ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada süüd suurendavaks asjaoluks seda, et I. Soots oli viinud end „ravimite ja alkoholi tarvitamise koostoimel seisundisse, kus ta ei suutnud [olukorda] adekvaatselt hinnata“ (tl 158). Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et joove I. Sootsi arusaamis- või juhtimisvõimet kuigivõrd ei kammitsenud (vt otsuse p 27). Kui aga isik on joobe tõttu tõepoolest arusaamis- või juhtimisvõimetu, on tema teo ebaõigus väiksem sellise teo ebaõigusest, mis on sooritatud isiku poolt, kes oma teo keelatust igati mõistab ja suudab ka sellele vastavalt käituda. Tõsi,

§-st 36 tulenevalt ei saa selle alusel välistada isiku süüd (vt käesoleva otsuse p 27).

§ 36

aga ei muuda tõsiasja, et tugevas intoksikatsiooniseisundis ehk (ajutise) psüühikahäirega inimene ei pea oma tegu ebaõigeks või vähemasti ei suuda seda teadmist järgides õigusega kooskõlas käituda. Seetõttu ongi tema teo ebaõigus väiksem kui inimesel, kellel sellised võimed olemas on. Eriti selgelt ilmneb purjuspäi sooritatud teo väiksem ebaõigussisu siis, kui seda võrrelda pikalt ette planeeritud teoga. Sanktsioonimäära minimaalsest raskemat karistust õigustab ringkonnakohtu hinnangul aga kõigepealt see, et I. Soots mitte üksnes ei üritanud I.N. t tappa, aga ta ka kahjustas eluohtlikul moel kannatanu tervist. Samuti peab arvesse võtma I. Sootsi käitumist pärast tegu: ta ei osutanud kannatanule kuidagi abi ja suisa üritas selle abi osutamist takistada. Samuti tõstab ringkonnakohtu meelest noalöögi ebaõigust tõsiasi, et I. Soots pani noa juba oluliselt enne I.N. e löömist omale vöö vahele, olles valmis seda I.N. e vastu kasutama. Sealjuures ei andnud I.N. e käitumine I. Sootsile mingit alust nuga valmis panna. Seega oli noaga löömine salakaval ja I.N. el ei olnud end kuidagi võimalik ründe vastu kaitsta. 51. Ringkonnakohtu meelest ei ole karistust puudutavat vaja kajastada otsuse resolutsioonis. Ka

§ 63

lg 1 kohaldamisel tuleb karistus mõista

§ 113

lg 1 – § 25 lg 2 sanktsioonimäära järgi ja maakohus seda tegigi – ning tegi seda korrektselt.

1. Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus juhinduvalt KrMS § 337 lg 1 p-st 4 Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2020 otsuse osaliselt. Apellatsioon jääb täielikult rahuldamata.
3. Viimaks peatub kriminaalkolleegium apellatsioonimenetluse kulusid puudutaval. I. Sootsi määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 2 tundi, mille eest ta soovib tasu 108 eurot, lisandub käibemaks 21,60 eurot, ehk kokku 129,60 eurot. Ringkonnakohus peab taotlust põhjendatuks. Aeg, mis kaitsjal tema nimetatud toimingute tegemiseks kulus, ei ole ülemäärane. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 märgitud lahendi, tuleb riigi õigusabi tasu 129,60 eurot kui KrMS § 175 lg 1 p 4 kohane menetluskulu KrMS § 185 lg 1 esimese lause alusel jätta riigi kanda. Seda sõltumata asjaolust, et kohtuotsuse osaline muutmine toimus kohtukolleegiumi initsiatiivil ning apellatsiooni argumentide väliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-10-09, p 61). 13 (allkirjastatud digitaalselt) 15.10.2020 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse resolutsioon: RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. märtsi
6. a otsus osas, millega tühistati Tartu Maakohtu
7. jaanuari
8. a otsus Imre Sootsi süüdi tunnistamata jätmises

§ 118lg 1 p 1 järgi ja mõisteti süüdistatav selle sätte järgi süüdi.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata Advokaadibüroole In Jure makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Imre Sootsile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 64,80 eurot (sh käibemaks 10,80 eurot). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. 14