Obsah (7)

§ 657§ 392§ 435§ 438§ 442§ 230§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-107198 Tsiviil

§ 657lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada. 27. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud

§-s 392. Kohtul on vastavalt

§ 392lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus.

Kohus peab eelmenetluses välja selgitama poolte nõuded, faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (

§ 392

lg 1 p 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (

§ 392lg 1 p 4).

Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (

§ 435lg 1).

Praegusel juhul jättis kohus eelmenetluses välja selgitamata nii hagejate nõuded, kostja vastuväited kui ka asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, mis võis viia ebaõige lahendi tegemiseni.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et praeguses asjas on hagi esitamise ajaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise aeg 07.03.2019, mitte 02.04.2019, nagu tuleneb maakohtu otsusest (otsuse p 20). Maakohus lähtus ebaõigetest tähtaegadest, kui jättis otsusega rahuldamata tagasiulatuva elatisenõude perioodil 01.12.2018 kuni 01.04.2019, kuna periood 07.03-01.
2. 2019 ei ole tagasiulatuv periood. Maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates 28.07.2019 kuni laste täisealiseks saamiseni, kuid hagejate elatise nõude kohta perioodil 01.04.-27.07.2019 kohtuotsuses seisukoht puudub. Seda ei asenda kohtuotsuse põhjendustes toodud selgitus, et tasutud summadega loetakse kohustus täidetuks. Sellega rikkus maakohus otsuse tegemisel

§ 438

lg 1 tesit lauset ja § 442 lg-t 5, sest ei ole otsuse resolutsioonis märkinud hagejate kõiki nõudeid.

§ 442

lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõude. Kuivõrd kohtulahendi 7 2-19-107198 täitmise seisukohalton määrava tähendusega lahendi resolutsioon (Riigikohtu 12.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 33 ja

§ 442lg 5 teine lause), siis ei asenda seda seisukoht otse põhjendustes.

1. Järgnevalt selgitab ringkonnakohus tõendamiskoormisega seonduvat. Hagejad esitasid elatise nõude perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).
2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagejate nõuded tuli jätta rahuldamata ja seda erinevatel põhjustel: kostja on töötu, ta on võtnud laste ülalpidamisest osa makstes elatist, lapsed on viibinud tema juures. Maakohtul tuli teha

§ 230

lg 2 alusel kostjale ettepanek esitada täiendavaid tõendeid laste kostja juures viibimise ning kostja majandusliku ja tervisliku seisundi kohta. Samuti võib kohus

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel ja kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maakohus jättis piisavas ulatuses selgitamiskohustuse täitmata ja vajalikud tõendid kogumata, mis tõi kaasa asja lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamata jätmise.

1. Riigikohus on selgitanud (nt 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28), et erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel ning mõjuvaks põhjuseks saab olla lisaks seaduses otse nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega).
2. Mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu seisukoht nt 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14).
3. Kostja tugines vastuväidetes ka sellele, et laste igakuised kulud on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Ringkonnakohus leiab, et riigipoolsed toetused ei asenda vanemate kohustust ülal pidada oma alaealisi lapsi. PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus perehüvitiste seaduse (PHS) §-s 17 sätestatud alusel saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 9.06.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-21-35-17, p 28.2). Kõigi nimetatud asjaolude tõendamise vajadust peab maakohus kostjale selgitama.
4. Kostja arvates on mõjuvaks põhjuseks eelkõige asjaolu, et kostja annab hagejatele piisavalt ülalpidamist vahetu ülalpidamise näol, kuna lapsed viibivad poole ajast kostja juures. Maakohus on jättis selle asjaolu välja selgitamata. Kostja esitas maakohtus oma väidete 8 2-19-107198 tõendamiseks 30.09.2019 kohtumääruse, millega määrati lastega suhtlemise kord. Maakohus leidis et kuivõrd nimetatud kohtulahend ei olnud jõustunud, ei olnud kohaselt tõendatud, kui palju viibivad lapsed ühes kuus isa hoole all ja kas ta kannab sel ajal nendega seotud kulud (määruse p 14, teine lõik). Ringkonnakohus ei pea maakohtu etteheidet, mille kohaselt kostja jättis tõendamiskoormise täitmata, põhjendatuks. Kohtul tulnuks kostjale selgitada, et eelnimetatud kohtulahend ei pruugi olla piisav tõendamaks kostja väiteid.
5. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul välja selgitada, millise osa ajast viibivad lapsed kostja juures. Veel jättis kohus välja selgitamata, kas ja kui palju annab kostja hagejatele elatist vahetult. Maakohtu vastav selgitus ei olnud piisav. Asjaoluga, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3 2 1-165-13, p 12; 08.03.2017 määrust asjas nr 3-2-1177-16, p 11). Samas ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsust asjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3). Maakohtul on võimalik alles pärast eelnevate asjaolude väljaselgitamist anda hinnang, kas väljamõistetavalt elatiselt on võimalik maha arvestada peretoetus või mitte. Maakohtul tuleb poolte võrduse järgimiseks juhul, kui esitatud faktilised asjaolud ei ole piisavad, seda pooltele selgitada ja anda võimalus oma väiteid kinnitavaid asjaolusid esitada.
6. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata, vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud on esile toomata ja eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uueks lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23.09.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84, p 12 teine lõik). Maakohtul tuleb viia läbi kohane eelmenetlus. Kuivõrd ülalpidamisasjas võib kohus

§ 230

lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet, ei ole lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus tavapärane võistlev kohtumenetlus, sest selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda. 37. Ringkonnakohus leiab, et menetlusökonoomilistel kaalutlustel on pooltel mõistlik lahendada vaidlus kompromissiga. Menetluskulud 38.

§ 173

lg 3 teise aluse kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 9