Obsah (6)

§ 196§ 153§ 186§ 195§ 142§ 116

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-15524 Kohtuasi

) § 142 lg 1 ja 145 lg 1, lg 2 järgi. Pooled ei vaielnud selle üle, et Servitur vara arvel ei õnnestunud võlausaldaja nõuet rahuldada. Maakohus leidis, et käesolev vaidlus taandus sellele, kas 28.09.2015 öeldi käendusleping Nasdoor poolt kehtivalt üles ehk kas hageja nõude aluseks olev leping lõppes 28.09.2015 ülesütlemisega või mitte. 3 8. Kohus tuvastas 01.03.2016 otsuses (tsiviilasi nr 2-15-16673), et 21.09.2015 kuupäevaga laenulepingu erakorralise ülesütlemise ja käenduslepingu lõpetamise avalduse materiaalsed eeldused olid täitmata – puudus võlgnevus ja seega

§ 196lg 1 nõutav mõjuv põhjus lepingu ülesütlemiseks.

Tegemist oli tühise ülesütlemisega ja laenuleping ei lõppenud ülesütlemisega. Maakohus leidis käesolevas asjas, et hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga oli mingi asjaolu tuvastatud, tähendas varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi sisu hindamist. 21.09.2015 teate sisuks oli võlausaldaja soov, et Servitur laenu tagastamise kohustust täidaks, sellest ei nähtu võlausaldaja soov tagatisest loobuda või käenduslepingut lõpetada. Nasdoor avaldas selle dokumendi punktis 1.3, et ütleb laenulepingu p 4.1.2 alusel (laenulepingu järgne makse on tasumata) selle erakorraliselt üles ja nõuab kõigi laenukohustuste viivitamatut täitmist. Sama dokumendi p-s 3 esitas Nasdoor taotluse, milleks on ettepanek võlgnevus likvideerida. Harju Maakohtu 01.03.2016 otsusega tuvastati, et see dokument oli toimetu, sest selles toodud väited võlgnevuse olemasolust olid ebaõiged. Maakohtul puudus alus käesolevas asjas teistsuguste järelduste tegemiseks. 9. Mõningate sõnastuslike erinevustega, oli 21.09.2015 dokumendiga samasisuline 28.09.2015 kuupäeva kandev Nasdoori juhatuse liikme BB poolt allkirjastatud teade laenu-ja käenduslepingute ülesütlemise kohta. 21.09.2015 ja 28.09.2015 teateid ei saanud samastada. Nendes dokumentides käsitleti erinevaid võlaperioode ja võlgnetavaid summasid. 28.09.2015 dokumendis oli võlgnevus 07.06; 07.07; 07.08 ja 07.09.2015 maksete osas summas 4 364 eurot ja võla likvideerimiseks andis Nasdoor tähtaja kuni 12.10.2015. Punktis 3.2. oli sõnaselgelt väljendatud soov laenuleping ja käendusleping võla tõttu erakorraliselt üles öelda. 10. Lisaks

§ 153

lg-s 1 toodud käenduse lõppemise alustele lõpeb mistahes leping ka lepingu lõppemise üldistel alustel ja

§ 186

p 6 alusel lõpeb võlasuhe ülesütlemisega.

§ 195

lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega sai lepingu üles öelda, kui seadus või leping seda ette näeb. Käenduslepingus endas puudusid sätted, mis reguleeriksid lepingu ülesütlemist.

§ 153

lg 1 kohaselt lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega; kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei andnud nõusolekut vastutada uue võlgniku eest ja tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega. Kohtu ette ei toodud asjaolusid, mis kinnitaksid käenduse lõppemist ühel või mitmel

§ 153lg-s 1 toodud alusel.

Käenduslepingu p 4.1 kohaselt lõpeb leping siis, kui laenusaaja või käendaja on laenulepingujärgsed kohustused täielikult täitnud. Ka see tingimus pole saabunud. Seega puudus 28.09.2015 seisuga nii õiguslik kui ka faktiline alus käenduslepingu ülesütlemiseks, st ülesütlemise avaldus oli materiaalsete eelduste puudumise tõttu tühine ja seega toimetu – see ei lõpetanud käenduslepingut. Asjaoludest ei nähtunud, miks võlausaldaja oleks pidanud loobuma laenulepingu täitmise ainsast tagatisest olukorras, kus laenuleping oli täitmata – see oleks vastuolus 28.09.2015 dokumendis avaldatud laenuandja tahtega. Kuna muid vastuväiteid kostja hagile ei esitanud ja kohus luges käenduslepingu ülesütlemise 28.09.2015 dokumendiga toimetuks, siis kuulus hagi rahuldamisele. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Maakohus hindas ebaõigesti 21.09.2015 ja 28.09.2015 dokumente leides, et tegemist oli samasisuliste dokumentidega, kuna peamine erinevus seisnes nende dokumentide sisus. 21.09.2015 teates on dokumendi koostaja avaldanud soovi laenulepingu ülesütlemiseks. 28.09.2015 dokumendist oli tehtud sõnaselge avaldus ka käenduslepingu ülesütlemiseks. 4 Sellest tulenevalt hindas maakohus tõendina ekslikult ka 01.03.2016 otsust tsiviilasjas nr 2-1516673 leides, et selles toodud järeldused olid sobilikud ka 28.09.2015 dokumendi õigusmõju hindamiseks.
3. Maakohus hindas ekslikult 01.03.2016 otsust kui tõendit ja pidas selles tehtud järeldusi kohaldatavaks käesolevas asjas. 01.03.2016 otsuses ei analüüsitud käenduslepingu ülesütlemise kehtivust, sest 21.09.2015 avaldusega Nasdroor käenduslepingut üles ei öelnud. 01.03.2016 otsuses tehtud järeldused 21.09.2015 ülesütlemisavalduse kohta ei ole ka analoogia korras kohaldatavad 28.09.2015 avaldusele. Laenuleping ning käendusleping olid kaks erinevat dokumenti. Käenduslepingut oli võimalik lõpetada ka olukorras, kus laenuleping jäi kehtima. Maakohus tugines otsuses suuresti 01.03.2016 otsuses toodud analüüsile ja järeldustele, mis aga käenduslepingu ülesütlemise kehtivuse hindamisel ei saanud omada tähtsust.
4. Maakohus leidis ebaõigesti, et käenduslepingu ülesütlemiseks puudus õiguslik ja faktiline alus.

§ 186p 6 järgi on lepingu ülesütlemine kujundusõigus.

Lepingu ülesütlemine kui kujundusõiguse kasutamine sai toimuda olukorras, kus ei saabunud faktilisi asjaolusid võlasuhte lõppenuks lugemiseks seaduses või lepingus toodud alustel. Kostja ei väitnud, et käenduslepingust tulenev käenduskohustus oli seadusest või käenduslepingust tulenevalt lõppenud. Seetõttu ei pidanudki kostja tõendama, kas saabus asjaolu, mis võimaldaks lugeda käenduse lõppenuks.

1. Antud juhul kohaldus käenduslepingule kestvuslepingu regulatsioon, sest selle järgi vastutas kostja mitte ainult laenulepingu vaid kõigi tulevikus tehtavate muudatuste, täienduste ja lisade nõuetekohase täitmise eest ning laenulepingu kohaselt toimus laenu tagastamine osakohustusena maksegraafiku alusel, st põhikohustuse leping oli kestvusleping. Käenduse aktsessoorsus põhikohustusega ei tähenda, et käenduslepingut ei olnud võimalik laenulepingust eraldiseisvalt üles öelda. Lepingute korralise ülesütlemise üldisest regulatsioonist ei tulenenud käenduslepingu ülesütlemiseks võlausaldaja poolt spetsiifilisi materiaalseid eelduseid – ülesütlemise realiseerumiseks tuli võlausaldajal sellest käendajat nõuetekohaselt teavitada. Isegi kui käenduslepingu näol pole tegemist kestvuslepinguga, siis sa võlausaldaja sellest ühepoolselt taganeda.
2. Maakohus rikkus menetlus- ja materiaalõigust, kuna asus tuvastama Nasdoori tahte puudumist käenduslepingu ülesütlemiseks. Hageja ei tuginenud sellele asjaolule. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb vaidlustatud osas jätta muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 21 ). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Maakohus ei rikkunud otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 5
5. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega käenduslepingu lõppemise kohta. Võlasuhte lõppemise alused on reguleeritud

§-s 186, mille p-de 5 ja 6 kohaselt võib võlasuhe lõppeda lepingust taganemisega või ülesütlemisega. Maakohus leidis õigesti, et

§ 195lg 2 kohaselt saab lepingut üles öelda vastavalt seadusele või lepingule.

Maakohus leidis, et käenduslepingus endas puudusid selle ülesütlemist reguleerivad sätted. Selles osas kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega sai ülesütlemise alus tuleneda vaid seadusest. Käenduslepingu ülesütlemine ei ole

§ 195

lg 3 (korraline ülesütlemine) või § 196 lg 1 (erakorraline ülesütlemine) alusel võimalik, v.a kui sellega käendatakse määratlemata tulevasi kohustusi (vt Riigikohtu 29.05.2012 otsust tsiviilasja nr 3-2-1-64-12, p 39 ja selles viidatud kohtupraktika).

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Reeglina sõlmitakse käendusleping konkreetse kohustuse käendamiseks, mistõttu ei ole käenduslepingu puhul tegemist kestvuslepinguga

§ 195

lg 3 tähenduses, kuivõrd sellel puudub püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatus ja sellest tulenevate kohustuste täitmisel ei esine mingit korduvust ja perioodilistust. Kestvuslepinguga on tegemist üksnes juhul, kui sellega käendatakse määratlemata tulevasi kohustusi. Tulevaste kohustuste tagamise puhul ei ole käendusleping kestvusleping

tähenduses siis, kui käendavad kohustused tulenevad konkreetsest lepingust või lepingutest, mis on käenduslepingus individuaalselt määratletud. Kui käenduslepinguga ei tagata mitte konkreetseid kohustusi, vaid teatava ajavahemiku jooksul tekkivaid teatud liiki kohustusi, on käenduslepingu näol tegemist kestvuslepinguga, mille suhtes ei kohaldata

§ 153lg 1 p-s sätestatut. Sellise käenduslepingu lõpetamine toimub käenduslepingu ülesütlemisega. (Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne

regulatsiooni kohaselt üles öelda, siis ei saanud ka 21.09.2015 avaldusega (lk 125) käendusleping lõppeda nagu selle dokumendi sisust tulenes ülesütlemisega. 6 22.

§ 153

lg 1 p-d 1-3 näevad ette, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega, kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei andnud nõusolekut vastutada uue võlgniku eest või tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostja pole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks käenduse lõppemine eeltoodud paragrahvi alusel. 23. Kostja väitel sai lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt lepingust igal juhul taganeda. Tegemist on uue asjaoluga, mida kostja maakohtus ei esitatud ega tuginenud sellele. Selles osas jäävad kostja väited kaebuse lahendamisel vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 tähelepanuta. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida täiendavalt, et lepingu taganemine eeldas mh käendaja kohustuse olulist rikkumist

§ 116lg 1 kohaselt, millele kostja polnud käesolevas menetluses tuginenud. Menetluskulud 24. Ts

MS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

1. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le
2. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing 7