KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 102lg 2 mõttes.

Kostja on tuginenud sellele, et tegelikkuses ei kulu laste ülalpidamiseks kuus 600 eurot lapse kohta (miinimumpalk + lapsetoetus), seega on kostja vastu vaielnud hagejate kuludele. Hagejad on oma vajaduste suuruse tõendamiseks esitanud seadusliku esindaja pangakonto filtreeritud väljavõtted. Oma vajalike kulude kohta on hagejad esitanud tabeli (tl 72). Maakohtu hinnangul on hagejate vajadused ülepaisutatud ega vasta hagejate ema pangakonto väljavõttele sellises mahus. Kohus leidis, et hagejate ema kohtule esitatud tabel kui tõend ei ole usaldusväärne. TsMS § 238 lg 5 alusel võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kohtu hinnangul ei vasta hagejate ema väited ja väidete kinnitamiseks esitatud tabel tõele. Kohtul on võimalik

§ 102lg 2 alusel vähendada elatise suurust kostja taotlusel.

Kostja on sellekohase taotluse esitanud. Maakohus leidis, et kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõistetav 200 eurot kuus on mõistlik ja vastab üldisele arusaamale laste vajaduste kohta. Kohus selgitas, et Riigikohus on mitmel korral märkinud, et seadusandja peaks kaaluma elatise alammäära vähendamist (nt Riigikohtu

1. märtsi 2017 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p 14; Riigikohtu
2. juuni 2017 lahend tsiviilasja nr 3-2-1-35-17, p 30). Maakohus oli seisukohal, et seaduses sätestatud elatise suuruse regulatsioon, mille kohaselt kulub lapsele ühes kuus miinimumpalk, millele lisandub ka veel riiklik lapsetoetus, ei vasta üldisele arusaamale lastega perede kulutuste kohta. RAKE
3. aasta veebruaris valminud uuringu kohaselt oleks uus miinimumelatis
4. aasta lõpu seisuga 172 eurot kuus, s.o 343 eurot kokku lapsele. Hagejad on esitanud ka nõude elatise saamiseks tagasiulatuvalt alates
5. juunist
6. Kohus kohustas
7. jaanuari
8. a kohtuistungil hagejate seaduslikku esindajat esitama kohtule tõendid selle kohta, et hagejad on kostjalt elatist suuremas summas nõudnud alates
9. juunist
10. Hagejate seaduslik esindaja selgitas kohtule
11. jaanuari
12. a menetlusdokumendis, et ta on elatist eelnevalt ja korduvalt küsinud suusõnaliselt, millele kostja ei ole reageerinud. Hagejate seaduslik esindaja esitas sõnumivahetuse, millest nähtub, et kostja on soovinud
13. juunil 2019 teada, kui suures summas elatist tasuda. Hagejate seaduslik esindaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on asunud nõudma elatist suuremas summas, kui kostja on tasunud, juba
14. juunist
15. Kohtu hinnangul tuleb hagejate esindajal nõuda elatise tasumist suuremas määras (kui tasutu ei kata laste igapäevaseid vajalikke kulusid) vajaduse tekkimisel ja pidevalt ning kui kostja ei nõustu, siis pöörduda hagejate õiguste kaitseks kohtu poole. Aastaga 3 viivitades ei ole hagejate seaduslik esindaja käitunud oma tsiviilõigusi kasutades heauskselt. Kohus leidis, et praeguses asjas elatise nõudmine aasta enne hagi esitamist suuremas summas ei teeni enam hagejate ülalpidamise ülesannet, vaid on kostja jaoks pigem karistusliku iseloomuga, mistõttu jättis kohus tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
16. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis seaduses sätestatud miinimummääras alates
17. maist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole maakohus rahuldanud hagejate tegelikku nõuet. Hagejad soovisid, et kohtuotsusega mõistetaks välja igakuine elatis lähtuvalt miinimumpalgast, kuid kohus on jätnud selle tähelepanuta. Kostja on töövõimeline ja suudab anda hagejatele elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejatele jääb arusaamatuks, miks kohus pidas esitatud tõendit laste kulutuste kohta ebausaldusväärseks. Kostja reaalsed kulutused on tõendamata.
18. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus on hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
20. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada, ei nähtu kaebuse põhjendustest, et hagejad esitaksid põhjendusi seoses sellega, et maakohus jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Hagejad on palunud välja mõista elatise lähtuvalt kuupalga alammäärast alates
21. maist 2019, s.o hagiavalduse esitamisest. Seega lähtub ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 apellatsioonkaebuse lahendamisel sellest, et hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata nende elatise nõude alates
22. maist
23. Osas, milles maakohus jättis hagejate tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), sh menetluskulude jaotuse osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7), ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
24. Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise summas 200 eurot ehk vähendas elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummäära.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

4 § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Riigikohus on selgitanud, et

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. (Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). 8.1. Eelneva tõttu tuli kostjal praegusel juhul tuua esile ning tõendada, et hagejate vajaduste rahuldamiseks kulub vähem kui kahekordne miinimumelatis. Kostja on vastuses hagile (tl 14-16) toonud esile, et lapse ülalpidamiseks ei kulu kahekordne

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummäär + lapsetoetus 60 eurot, s.o on käesoleval ajal kokku 292 + 292 + 60 =644 eurot kuus. Maakohus on vähendanud kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud elatist muuhulgas seetõttu, et poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine on miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks, st hagejate vajadused ei võrdu praegusel juhul kahekordse elatise miinimummääraga. Maakohus viitas asjakohasele Riigikohtu praktikale ning Justiitsministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors koostatud

1. a lõppraportile „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“, mille kohaselt on 7–12aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi põhjal ühes kuus 359 eurot (kättesaadav veebis https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf, lk 39). Uuringu autorid leidsid (vt uuringu lk 45), et uus miinimumelatis
2. aasta lõpu seisuga oleks kas 343/2 = 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 388/2 = 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Lähtudes lõpprapordis märgitust on praegusel ajal ülalpidamiskulu ühe vanema kohta ligikaudu 180 eurot kuus. Kuna on üldteada, et 2020 märtsikuus algas majanduskriis, mis toob kaasa erinevate teenuste ja varade hinnalanguse, ei ole põhjust eeldada kulude tõusu lähimas tulevikus. 8.
3. Ringkonnakohus märgib lisaks, et hagejad on esitanud tabeli laste kulutuste kohta 2018 juunist kuni 2019 maini (tl 46 pöördel), mille kohaselt on laste kulud ligikaudu 500 eurot lapse kohta. Esitatud tabelist nähtub, et lastele ei kulu igakuiselt 644 eurot. Kuigi kulutuste tabel on esitatud 2019 kohta, ei pea ringkonnakohus võimalikuks, et tabelis esitatud kulud on
4. aastal oluliselt tõusnud. Samuti tuvastas maakohus, et hagejate esitatud tabelis toodud kulutused on tõenäoliselt ülepaisutatud. Ringkonnakohus leiab kokkuvõttes, et praegusel juhul on tõendatud, et laste tegelikud vajadused on miinimummäärast mõnevõrra väiksemad. 8.
5. Ringkonnakohus märgib lisaks, et praegusel juhul tuleb elatise suuruse määramisel arvestada ka sellega, et osa laste kuludest, s.o muusikakooli kulud, tasub kostja tööandja. Kostja on
6. augustil 2019 esitanud AS-i Barrus tõendi (tl 26), mille kohaselt tasus kostja tööandja 5 möödunud õppeaastal 2018/2019 mõlema lapse Võru Muusikakooli õppetasud (A.A. õppetasu 225 eurot ja B.B. õppetasu 180 eurot). Kostja kinnitas
7. augustil 2020 esitatud menetlusdokumendis, et ka algaval kooliaastal tasub kostja tööandja mõlema lapse muusikakooli õppetasud. 8.
8. Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate vajadused osaliselt kaetud riiklike peretoetustega. Vaidlust ei ole selles, et mõlema lapse peretoetus summas 60 (s.o kokku 120) eurot laekub hagejate ema arveldusarvele. Ringkonnakohus lisab, et ainuüksi pere- ja sotsiaaltoetuste saamise fakt ei anna alust elatist automaatselt vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega, nt kui on tõendatud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Ringkonnakohus leiab, et kuna laste vajadused on miinimummäärast mõnevõrra väiksemad (sh tasub laste muusikakooli kostja tööandja) ning hagejate vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, on praegusel juhul olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Võttes arvesse eeltoodut leiab ringkonnakohus, et 200 euro suurune elatis kummalegi lapsele on põhjendatud ja vajalik, kuna see arvestab mõlema lapse huve ja nende tegelikku ülalpidamisvajadust.
9. Vastuseks hagejate apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
10. Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses, et kohtuotsusega ei oleks fikseeritud kindel elatise summa, vaid väljamõistetav elatis tuleb siduda miinimumpalgaga, et hagejad ei peaks mõne aja möödudes pöörduma uuesti kohtusse elatise summa suurendamiseks. Maakohus mõistis kostjalt välja elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära, mille ringkonnakohus jätab käesoleva otsusega muutmata. Ringkonnakohus leiab, et elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära väljamõistmise korral ei saa elatise summat siduda Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, kuivõrd elatise automaatset suurendamist ei saa põhjendada üksnes miinimumpalga tõusuga (vt nt Riigikohtu
11. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16). 9.
12. Hagejate väide, et neil on palju sõpru ning sünnipäevadel käimine toob kaasa täiendavaid kulusid, ei ole aluseks elatise väljamõistmiseks miinimummääras. Laste vajadused ja kulud peavad olema mõistlikud, vajalikud ja põhjendatud. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt nt
13. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
14. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p-d 28.1-28.2;
15. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Eeltoodust tuleneb, et elatise maksmise peamine eesmärk on laste igapäevavajaduste rahuldamine ja laste arenguks vajalike piisavate vahendite tagamine. Ringkonnakohus möönab, et elatise suurus peab hõlmama ka laste meelelahutuslikke kulusid, kuid meelelahutuslike kulude kandmine on sekundaarne võrreldes muude kuludega.
16. Hagejad ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab sellest tulenevalt ning maakohtu otsuse muutmata jätmist arvestades, et maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik jätta menetluskulud alaealiste hagejate kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. 6 /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 7