← Eesti

2-13-22515/195

Obsah (10)§ 657§ 654§ 658§ 652§ 124§ 134§ 163§ 171§ 174§ 445

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 09. juuni 2020, Tallinn Tsiviilas

§ 657

lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus jättis hagejalt kostja kasuks välja mõistmata 599,63 eurot. Kolleegium peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata ning mõista hagejalt kostja kasuks täiendavalt välja 599,63 eurot, s.o kokku 39 923,32 eurot.

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. Poolte apellatsioonkaebused tuleb osaliselt rahuldada. Menetluskulud varasemas maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses tuleb jätta endiselt hageja kanda 28% ulatuses ja kostja kanda 72% ulatuses. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta 90% ulatuses hageja ja 10% ulatuses kostja kanda.

  1. Kõigepealt selgitab kolleegium poolte vaidluse ulatust ringkonnakohtus. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei vaidlusta hageja maakohtu järeldust, et üüritasu väljaandmise nõue ei ole aegunud. Samuti ei ole vaidlustatud maakohtu järeldust selle kohta, et hageja asja säilitamiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud.
  2. Kostja apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõua ta enam kasutuseelise hüvitist ruumide 48 ja 49 kasutamise osas (37,9 m2, mis moodustab 1651,98 eurot), mille tõttu kostja palub rahuldada vastuhagi kasutuseeliste hüvitamise nõudes summas 6792,12 eurot. Kostja märgib apellatsioonkaebuses, et ta loobub vaidlustamata osas hagist osaliselt – summas 1651,98 eurot. Ringkonnakohus võtab hagist osalise loobumise vastu ja lõpetab selles osas menetluse. Ringkonnakohus selgitab, et kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti.
  3. Jätkuvalt on menetluses kostja vastuhagi hageja vastu kaasomandiosale vastava üüritulu väljaandmise nõudes summas 64 952,63 eurot, kasutuseeliste hüvitise nõudes summas 6792,12 eurot, tasumata jäetud üüritasu nõudes summas 32 569,62 eurot ning sellelt sissenõutavaks 12

(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515 muutunud viivise nõudes summas 15 158,88 eurot ja üüritasu põhinõudelt (32 569,62 eurot) edasiulatuva viivise nõudes.
  1. Hageja täpsustas täiendavas seisukohas tasaarvestuse vastuväidet halduskulude hüvitamise nõude osas ja märgib, et varasemalt hageja 15.09.2017 menetlusdokumendis märgitud summa 56 265,50 eurot on ekslikult kokku arvutatud ning tegelik summa on 54 815,38 eurot (2227,38 eurot kohtu poolt arvesse võetud kulu, sidekulud 2461 eurot, kommunaalkulud 335 eurot, bürookaubad 1356,50 eurot, valvekulud 1785,50 eurot ja tööraha 46 650 eurot). Ringkonnakohus lähtub asja lahendamisel viimati nimetatud summast. Samuti märkis hageja, et asja säilitamiseks (alternatiivselt kostja huvides) tehtud kulutuste hüvitamise nõue, mida hageja soovib kostja nõuetega tasaarvestada on 33 385,38 eurot, mis moodustub maakohtu poolt aktsepteeritud kuludest summas 46 803,12 eurot (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 44 803,12 eurot) ja kuludest 19 967,64 euro ulatuses (piirdeaia rajamise tööd summas 3956,38 eurot + tööraha 1978,19 eurot, kokku 5934,57 eurot; pinnasetööd summas 962,38 eurot + tööraha 481,19 eurot, kokku 1443,57 eurot; muud tööd summas 8393 eurot + tööraha 4196,50 eurot, kokku 12 589,50 eurot). Nimetatud kuludest pool on 33 385,38 eurot. Ringkonnakohus lähtub hageja täpsustatud arvestusest.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, leides, et hageja põhjendatud kuludeks, mida saab kostja üüritasu väljaandmise nõudega tasaarvestada, ei ole osaliselt pinnasetööd. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tööde teostamise kulu oli vajalik üüritasu saamiseks ja selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsust. Lisaks on maakohus ebaõigesti poolte väiteid ja tõendeid hinnates arvesse võtnud kogu hageja poolt märgitud elektritööde kulu. Selles osas muudab ringkonnakohus samuti maakohtu otsust. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
  3. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt poolte väiteid seoses kostja üüritulu nõudega (I), seejärel kostja üürinõudega (II) ja kasutuseeliste hüvitamise nõudega (III) ning kõige lõpuks hageja tasaarvestusavaldusega seonduvat (IV) ja menetluskuludega seotud vastuväiteid (V), vastates ühtlasi ka poolte apellatsioonkaebuste väidetele. I
  4. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et kostja omab üüritulu nõudeõigust pärandaja EE pärandi avanemise päevast, s.o alates 03.06.
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega nii õiguse kohaldamise kui ka faktiliste asjaolude tuvastamise osas ja neid

§ 654lg 6 alusel ei korda.

61. Maakohus luges õigesti kostja pärimisõiguse eeldusena EE QQ pärandi vastu võtnuks tulenevalt pärandvara valdamisest. QQ surma ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 1 järgi kuulub Eestis asuva kinnisasja pärimisele Eesti seadus. QQ surma ajal kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 4 sätestas, et pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma ja § 117 lg 1 järgi pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb PärS §-s 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus notarile, kelle tööpiirkonnas pärandvara asub. PärS § 117 lg 3 kohaselt, kui pärandi vastuvõtmiseks ega sellest loobumiseks ei ole avaldust esitatud, kuid on asutud pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, loetakse isik pärandi vastu võtnuks. Maakohus põhjendas otsuses, et ta pidas EE pärandvara vastu võtnuks põhjusel, et EE asus pärandvara valdama. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks asuda teistsugusele seisukohale ja nõustub maakohtuga. Kolleegiumi hinnangul ei oma tähtsust, et EE testament ei sisalda Eestis asuva vara nimekirja. New South Walesi Sidney Ülemkohtu poolt kinnitatud EE testamendi p 4 e kohaselt pärandab 13

(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515 EE juhul kui tema abikaasa QQ sureb enne teda, kogu oma ülejäänud vara kostjale ja tema õele (VIII kd tl 142-143, tõlge samas tl 141-142). Vaidlust ei ole selles, et QQ suri 15.08.2001 ja EE suri 03.06.
  1. Seega kohaldus EE testamendi punktis 4 e sätestatud korraldus. Kuna sellele eelnevates testamendi punktides ei olnud Eestis asuva vara osas korraldusi tehtud, siis tulenevalt asjaolust, et QQ vara hulka kuulunud Eestis asuva kinnisvara päris EE, pärisid EE surma järel Eestis asuva kinnisvara kostja koos oma õega. Ebaõige on hageja väide, et 06.08.2008 perekondliku kokkuleppe p 15 tõendab asjaolu, et Eestis asuvad kinnisasjad ei moodustanud osa QQ pärandvarast. Ehkki kohtule esitatud tõlge ei ole päris korrektne, nähtub nimetatud inglise keelsest kokkuleppe punktist 15, et juhul kui Eestis asuv kinnisvara ei moodusta QQ pärandvara, kohustuvad pooled tegema toiminguid, mis on vajalikud nimetatud vara omandiõiguse üleminekuks kostjale vastavalt Eesti seadustele (IX kd tl 166-174, tõlge samas tl 175-182). Seega ei ole selles kokkuleppe punktis välistatud Eestis asuvate kinnisasjade kuulumist QQ pärandvara hulka. Samasugust sõnastust on kasutatud kostja, tema õe ja DD vahel 05.06.2012 sõlmitud kokkuleppes (IX kd tl 55-57, tõlge samas tl 59-60). Nii nagu 06.08.2008 kokkuleppe puhul, ei viita ka 05.06.2012 kokkuleppe sõnastus sellele, et Eestis asuv kinnisvara ei kuuluks QQ pärandvara hulka.
  2. Kuna hageja kostja üüritulu üleandmise nõudele muid sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole, on maakohus selle nõude täies ulatuses põhjendatult rahuldanud. II
  3. Kostja vastuhagi kohaselt on kostjal hageja vastu üüritasu nõue 19.05.2000 sõlmitud üürilepingu alusel alates 01.03.2006 kuni üürilepingu lõppemise päevani, s.o 01.06.
  4. Maakohus on kolleegiumi hinnangul põhjendatult jätnud selle nõude rahuldamata tulenevalt üürileandja ja üürniku kokkulangemisest 16.02.
  5. Maakohus on õigesti nõude rahuldamata jätmist põhjendanud ning ringkonnakohus järgib maakohtu põhjendusi ja neid ei korda.
  6. Kostja väitel ei saanud hageja enda omandisse kõiki üürileandja õigusi ja kohustusi, vaid tal oli võimalus lõpetada endale ½ ulatuses üüri maksmine. Teisele poolele üüritasust on kostja hinnangul kostjal endiselt õigus kuna üürileping kehtis täies ulatuses edasi. Kolleegium kostja sellise seisukohaga ei nõustu. Pooled ei vaidle, et hageja kanti kinnistusraamatusse ½ mõttelises osas kinnisasjade, asukohaga Haapsalu mnt 9 ja 11, Pärnu, kaasomanikuna 25.04.2006 (müügilepingu alusel, mis sõlmiti 16.02.2006). Kostja kanti ½ mõttelises osas nimetatud kinnisasjade kaasomanikuna kinnistusraamatusse 29.11.
  7. Asjakohane on maakohtu viide VÕS § 186 p-le 3 ja § 206 lõikele 1, mille kohaselt võlasuhe lõpeb võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. Üürilepingu sätted võlaõigusseaduses mingeid erinorme selles osas ei sätesta ning VÕS § 206 kehtib üldnormina ka üürilepingutele. Samuti ei sõltu VÕS § 206 lg 1 kohaldamine üürilepingu puhul sellest, kas üüritud kinnisasja omandab üürnik ainuomanikuna või kaasomanikuna. Seejuures ei mõjuta kaasomanike omavahelisi suhteid reguleeriv asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 sellise üürilepingu kehtivust. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Üürileandja ja üürniku kokkulangemisega ei ole üürileandjal seega enam üürniku ees kohustust asja üürile anda ning üürnikul kohustust tasuda üüri. Seejuures ei ole õiguslikult mõeldav, et kaasomanik jääks osaliselt (1/2 üüritasu ulatuses) teise kaasomaniku suhtes üürnikuks edasi. Olukordade, kus üks kaasomanik kasutab ainuisikuliselt kaasomandis olevaid ruume, reguleerimiseks on ette nähtud kaasomanike vaheline kasutuskord (AÕS § 72 lg 1) ja juhul kui on kasutatud suuremat osa kui kaasomaniku mõttelise osa suurus eeldab, on õigustatud ka kasutuseeliste hüvitamise nõue.
  8. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus juhindus oma otsuses ebaõigesti Tallinna Ringkonnakohtu poolt käesolevas asjas tehtud 08.01.2019 otsusest, kuna ringkonnakohus ei 14
(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515 andnud maakohtule siduvat juhist õigusnormi kohaldamise kohta.

§ 658

lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud 08.01.2019 otsuse punktis 89 esitanud oma seisukoha VÕS § 206 lõigetest 1 ja 2, §-st 271 ja § 291 lõikest 1 tulenevalt ning leidis, et 19.05.2000 üürileping lõppes võlasuhte poolte kokkulangemisega. Sellega andis ringkonnakohus maakohtule selge juhise antud sätete kohaldamiseks, millest tulenevalt maakohus ka väga õigesti sellel alusel kostja nõude lahendas. Vastupidiselt toimides oleks maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. III

  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata ka kostja kasutuseeliste hüvitamise nõude. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole kasutanud kinnisasja mõttelisest osast suuremat osa. Ringkonnakohus järgib maakohtu põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et hageja ei ole arvestades hoonete üldpinda enda osast suuremat osa kasutanud ja neid põhjendusi ei korda.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei pidanud maakohus aga sellises olukorras enam hindama, kas kostja nõue hageja vastu on heade kommete vastane. Ringkonnakohus jätab heade kommete vastasust käsitlevad põhjendused maakohtu otsusest välja, mistõttu ei käsitle kolleegium ka kostja apellatsioonkaebuses selle kohta esitatud seisukohti.
  3. Kostja hinnangul lähtus maakohus vääralt üksnes pinna suurusest, kuid jättis ebaõigesti arvestamata pinna paiknemise, otstarbe ja väärtuse. Kolleegium kostjaga ei nõustu ja leiab, et maakohus lähtus õigesti sellest, kui suur oli tegelikult kasutatav üldpind ja kui suurt osa sellest kasutas hageja. Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on omandi või valduse rikkumine (vt Riigikohtu 05.11.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08). Kaasomanike vahelises suhtes reguleerib asja kasutamist AÕS § 71 lg 2, mille järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses, tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. See norm on nn nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 71 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks. Kasutuseeliseks on ka see kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku pinda (vt Riigikohtu 20.12.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Seega ei saa kaasomandi mõttelisest osast väiksemat pinda kasutava kaasomaniku puhul järeldada, et ta rikuks teise kaasomaniku omandit või valdust. Pinna kasutamisel ei saa lähtuda sellest, milline on nende kasutusväärtus. Sellisele seisukohale ei saa jõuda ka eelpool viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt. Kui see nii oleks, seaks see seni asja kasutanud ja parendanud kaasomaniku teise kaasomaniku ees ebavõrdsesse olukorda, kuna peaks sisuliselt ruumide parendamise eest maksma teisele kaasomanikule, ehkki kasutab väiksemat pinda. Pindade väärtuse küsimus tõusetub aga alles pärast seda kui on tuvastatud kaasomaniku poolt mõttelisest osast suurema pinna kasutamine, kasutuseelise rahalise suuruse kindlakstegemisel, milleks on kohalik keskmine turuhind (üürimisel saadav üür).
  4. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et Haapsalu mnt 11 kinnistul asub tööstushoone (peahoone) üldpinnaga 1759,9 m2, laohoone üldpinnaga 179,2 m2, kiosk üldpinnaga 12,2 m2 ja tööstushoone üldpinnaga 266,1 m
  5. Kokku on üldpinda seega 2217,4 m
  6. Maakohus on võtnud kõik üldpinnad arvesse ja on märkinud, et kostja saab kinnisasja kasutamise eest nõuda hüvitist hagejalt juhul, kui hageja kasutab ruume suuremas ulatuses, kui see vastaks tema mõttelisele osale kaasomandis olevast asjast, s.o üle 1108,7 m
  7. Kostja väitel tulnuks maakohtul 15

(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515 arvesse võtta peahoone kasulikku pinda (1443,3 m ), mitte üldpinda, kuna selle sisse on arvestatud ka tegelikult kasutamatud pinnad – trepikojad, keldriruumid ja tehnilised ruumid. Kolleegium nõustub kostjaga, et kasutuseeliste hüvitamise nõude puhul ei saa arvesse võtta pinda, mida reaalselt kasutada ei saa, ehk, et arvesse tuleb võtta kasulik pind. Selles osas täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsust. Samas ei muutu sellele vaatamata aga maakohtu järeldus kasutuseeliste hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta ebaõigeks. Hageja ei ole peahoone kasuliku pinna suurusele 1443,3 m2 vastuväiteid esitanud. Samas ei nõustu kolleegium kostjaga, et arvesse tulekski võtta üksnes peahoone kasulik pind. Lähtudes peahoone kasulikust pinnast ja muude hoonete (laohoone, tööstushoone ja kiosk) pinnast, moodustab arvesse võetav pind kokku 1900,8 m2, millest pool on 950,4 m
  1. Kostja väitel kasutas hageja 264,8 m2 suurust pinda kaasomanike kokkuleppeta. Sellele lisandub maakohtu poolt tuvastatud hageja kasutuses olnud 558,9 m
  2. Seega on hageja kasutuses olnud kokku 823,7 m2, mis ei ületa poolt kasutatavast üldisest hoonete pinnast. Maakohus jättis seejuures õigesti arvesse võtmata kolmandatele isikutele välja üüritud pinna, kokku 489,25 m2, kuna selles osas oli pooltel kokkulepe ruumide sellisel viisil kasutamiseks ehk välja üürimiseks. 2
  3. Õige on kostja arvamus, et see, millist konkreetset osa kaasomandist keegi kaasomanikest kasutab, peaks olema kokku lepitud kaasomanike endi poolt, kuid kolleegium märgib, et olukorras, kus kaasomanike vahelist kokkulepet ei ole, tulebki lähtuda üksnes üldisest kasutatavast pinnast. Õige on seejuures maakohtu järeldus, et kaasomaniku valdus ei muutu AÕS § 34 lg 1 tähenduses ebaseaduslikuks põhjusel, et kaasomanike vahel ei ole kasutuskorda kokku lepitud. IV
  4. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja tasaarvestusavaldusega seonduvat. Kostja väitel ei ole tulenevalt sellest, et kaasomand on lõppenud, hagejal õigust käesolevas menetluses enam tasaarvestust teha, kuna õigustatud ja kohustatud isik langesid kokku. Kolleegiumi hinnangul juhtis hageja ringkonnakohtu tähelepanu põhjendatult sellele, et kostja tugineb esmakordselt apellatsioonimenetluses sellekohasele vastuväitele. Kostja ei ole selgitanud, miks ta vastuväite alles apellatsioonkaebuses esitas. Ringkonnakohus jätab

§ 652lg 4 alusel kostja väite tähelepanuta.

Kolleegium märgib kostja viidatud olukorra selgituseks niipalju, et maakohus ei ole hageja tasaarvestusavaldusega arvestamisel vaatamata menetluse ajal kaasomandi lõppemisele menetlusnorme oluliselt rikkunud. Kaasomandi lõppemine ei muuda olematuks varasemalt kaasomandi kasutamisel ja valdamisel tekkinud kaasomanike vastastikuseid nõudeid ning võimalust neid tsiviilasja menetluses maksma panna.

  1. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt hageja remondikulude nõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et fassaadi renoveerimise kulu summas 22 637 eurot (kostja osa sellest on 11 318,5 eurot), katusekulu summas 3217,95 eurot ning sanitaarremondi kulu 223,88 eurot (hageja poolt märgitud muude tööde hulgast) on põhjendatud kulu. Ülejäänud hageja poolt märgitud kulu osas on endiselt vaidlus.
  2. Maakohus on kolleegiumi hinnangul põhjendatult pidanud asja säilitamiseks vajalikeks kuludeks katuse remonti kokku summas 9021,02 eurot ning uste ja akende kulu kokku summas 5957,89 eurot. Samuti on maakohus põhjendatult jätnud arvesse võtmata piirdeaia kulu summas 3956,38 eurot, muude tööde kulu summas 8393 eurot ning kõigi tööde tegemisel arvestatud tööraha. Ringkonnakohus järgib maakohtu põhjendusi ja neid seetõttu ei korda.
  3. Ringkonnakohus nõustub kostja vastuväitega, et maakohus on põhjendamatult asja säilitamise kuluna arvestanud viilhalli elektritöid. Kohtule on esitatud AS ELWO 16

(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515 05.05.2010 arve nr 5003 summas 30 639 Eesti krooni (käibemaksuta), millel on märgitud selgitusena “elektritööd-valgustus Haapsalu mnt 11” (IV kd tl 121). Lisaks on kohtule esitatud
  1. a mai teostatud tööde vastuvõtu akt, mille kohaselt on töövõtja AS ELWO tellijale AS-ile EMG EST üle andnud Haapsalu mnt 11 angaaris teostatud valgustuse tööd summas 30 639 Eesti krooni (VI kd tl 188). Hageja väitel oli Haapsalu mnt 11 hoone pärast tagastamist seisnud tühjana ning hoone elektrisüsteemid olid amortiseerunud, mille taastamiseks kulutas hageja kokku 9187,21 eurot. Nimetatud tööde hulgas on hageja aga ära märkinud ka AS ELWO 05.05.2010 arve summa. Kuna teostatud tööde vastuvõtu akti kohaselt olid elektritööd summas 30 639 Eesti krooni (1957,76 eurot) teostatud angaaris, siis seda kulu ei saa kolleegiumi hinnangul arvesse võtta hageja poolt asja (peahoone) säilitamiseks vajaliku kuluna. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud elektritööde kulu suuruseks 7229,45 eurot.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuväitega akende ja uste kulu arvesse võtmise osas. Hageja on esitanud tõendid akende ja uste vahetamise kulu suuruse kohta. Maakohus on põhjendatult selle kulu arvesse võtnud ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Kolleegium märgib täiendavalt, et asjaolu, et tegemist oli asja säilitamiseks vajaliku kuluga, ei välista ukste ja akende vajalikkust ühtlasi ka hageja majandustegevuseks.
  3. Kostja väitel ei ole õige arvestada katusetöö kulusid hageja poolt märgitud ulatuses, kuna torni puhul ei olnud tegemist mitte renoveerimise, vaid selle lammutamisega. Kolleegiumi hinnangul võib ka asja osaline lammutamine tähendada asja säilitamisele suunatud tööd. Kui katusest või katuse osast mingi osa osutub taastamiskõlbmatuks on asja tervikuna säilitamise huvides mõistlikum see osa katusest lammutada. Samuti ei muuda esialgseid taastamiskulutusi asjakohatuks ja asja säilitamiseks mittevajalikuks see, kui hiljem see taastatud osa siiski lammutada otsustatakse.
  4. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu poolt pinnasetöö kuluga täies ulatuses arvestamata jätmisega. Maakohus märkis, et pinnasetööde tegemine ei ole asja säilimise seisukohast vajalik kulu. Sellega kolleegium nõustub. Maakohus märkis täiendavalt, et kuigi maapinna täitmine võib olla kasulik kinnistul tegutsevate üürnike ja hageja majandustegevuse jaoks, ei ole kohtu hinnangul kaevetöödega seotud kulutused siiski sellised, mida saaks üks kaasomanik ilma teise kaasomaniku nõusolekuta ette võtta. Maakohus jättis kolleegiumi hinnangul siinkohal tähelepanuta, et töö kasulikkus üürnike jaoks võib tähendada ühtlasi ka seda, et see kulu on oluline asja üürile andmisel, ehk, et antud kulul võib olla otsene seos üüritasu saamisel. TsÜS § 64 alusel võib vilja väljaandmiseks kohustatud isik nõuda vilja saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist ulatuses, mis on vajalik asja korrapäraseks majandamiseks ega ületa vilja väärtust. Hageja on põhjendanud, et töökoda, mille juurde saamiseks kasutati pinnasetöid hõlmanud kinnisasja osa, kasutasid 2 üürnikku – FIE VK ja Elisa AS. Kostja ei ole sellele seisukohale vastuväiteid esitanud. Seega tulnuks maakohtul arvesse võtta asjaolu, et osaliselt olid üüritulu saamiseks pinnasetööd vajalikud. Küll aga mitte täies ulatuses nagu hageja märgib, vaid kolleegiumi hinnangul lähtudes nimetatud üürnike poolt kasutatava pinna proportsioonist üldiselt kasutava pinna suhtes. Peahoone kasulik pind ja muude hoonete üldpind moodustab kokku 1900,8 m
  5. Kuna FIE Valjo Koha ja Elisa AS kasutasid kokku 84,75 m2 pinda, moodustab see üldisest kasutatavast pinnast 4%. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud pinnasetöö kulust 962,38 eurot arvestada 4%, s.o 38,5 eurot, kuluks, mida hagejal oli vajalik teha üüritasu saamiseks. Lähtudes kaasomanike mõtteliste osade suurusest kuulub kostja poolt sellest hüvitamisele 19,25 eurot. 17
(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515
  1. Hageja poolt märgitud muude tööde kuluga seoses märgib kolleegium, et maakohus ei arvestanud seda kulu õigesti asja säilitamiseks ega kostja huvides tehtud kulutusena. Lisaks sellele ei saanud maakohus antud kulu arvestada ka üüritulu saamiseks vajaliku kuluna. Hageja seisukohtadest nähtub, et välja üüriti ruumid numbritega 13-20, 25, 85-98 ning töökoja hoone. Samas nähtub hageja seisukohtadest, et üheski nimetatud ruumis sanitaarremonti ei tehtud, mistõttu ei saanud nimetatud kulu olla seotud asja üürile andmisega.
  2. Kolleegium ei nõustu hageja vastuväitega, et töörahaga arvestamata jätmine ja samal ajal katusetööde kuluga arvestamine on toonud kaasa vastuolulise lahendi. Katusetööde kulu summas 9021,02 eurot koosneb hageja väitel 706,87 euro ulatuses materjali maksumusest, 6435,9 euro ulatuses Katusetark OÜ-le tasutud summast ja 1878,25 euro ulatuses torni remondi kulust. Hageja poolt esitatud seisukohtade ja tõendite kohaselt moodustas katuse torni remondi kulu erinevate katusematerjalide ja töövahendite rendi eest tasutud kulu. Seega ei sisalda katusetööde kulu endas hageja enda töötajatele makstud töötasu.
  3. Hageja ei nõustu kohtu poolt piirdeaia kuluga arvestamata jätmisega peamiselt seetõttu, et maakohus on arvestamata jätnud piirdeaia funktsiooni – vara kaitsmise. Kolleegiumi hinnangul on AÕS § 72 lõikes 4 sätestatud kulutuste all silmas peetud kulutusi, mida tehakse asja osalise või täieliku hävimise ärahoidmiseks. Piirdeaed kaitseb küll kutsumata külaliste eest, kuid otsest seost nende ja asja võimaliku kahjustamise vahel ei saa siiski luua. Piirdeaed ei hoia ära asja hävimist. Lisaks ei ole hageja piirdeaia kulu osas esile toonud, mil viisil aitas see kulu kaasa üüritulu saamisele.
  4. Maakohus on põhjendatult jätnud piirdeaia ja pinnasetööde kulu VÕS § 1018 ja § 1042 alusel arvesse võtmata nendes sätetes toodud eelduste täitmata jäämise tõttu. Ehkki õige on hageja märkus, et tal ei olnud pärimismenetluse tõttu võimalik VÕS § 1020 kohast teavitamiskohustust täita, ei muuda see asjaolu järeldust, et täitmata on VÕS § 1018 lg 1 ps 2 sätestatud eeldus – kostja huvides tööde teostamine. Maakohus põhjendas õigesti, et nimetatud kulu oli vajalik hageja enda majandustegevuse jaoks (välja arvatud pinnasetööde osas, milles kolleegium eelnevalt leidis, et osaliselt oli see vajalik ka üüritasu saamiseks). Samuti ei ole pinnasetööde ja piirdeaia tööde puhul võimalik täheldada VÕS § 1042 alusel kostja rikastumist olukorras, kus kostja kinnisasja ei kasutanud, vaid seda kasutas hageja enda majandustegevuse jaoks. Hageja poolt esitatud eksperthinnang kinnisasjade turuväärtuse kohta tõendab kinnisasjade turuväärtust konkreetsel ajahetkel (19.09.2014), kuid sellest ei saa teha järeldust, millises ulatuses on hageja poolt pinnase- ja piirdeaia tööde kulud kinnisasja väärtust tõstnud. Seega ei saa ka eksperthinnangust tulenevalt tuvastada kostja rikastumise ulatust nimetatud tööde tõttu.
  5. Maakohus jättis hageja poolt märgitud tööraha õigesti arvestamata. Hageja väitel maksis ta töötajatele igakuist töötasu. Kolleegium järeldab, et hagejal tuli maksta oma töötajatele töötasu vaatamata sellele, mis tööülesandeid nad täitsid – kas nad tegid hageja põhitegevusega seonduvaid töid või mingeid lisatöid. Seoses sellega ei tekkinud hagejal kolleegiumi hinnangul mingit täiendavat kulu töötasu näol. Kohus saab üürituluga seoses arvesse võtta ja sellega tasaarvestada üksnes sellist kulu, mida on otseselt kantud üüritulu saamiseks. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja ei ole tööraha arvestusele vastu vaielnud. Kostja vaidles vastu kogu hageja poolt osundatud tööraha suurusele, sealhulgas ka selle arvestusele.
  6. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja haldamiskulusid. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja poolt nõutavad kindlustusmaksed summas 436 eurot, millest pool jääb kostja kanda, on põhjendatud. Ülejäänud halduskulude põhjendatuse üle on poolte vahel endiselt vaidlus. 18
(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515
  1. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et hageja ei saa kostjalt haldustasu nõuda 31.08.2005 YY, EMG EST OÜ ja Aigis-Vara OÜ vahel sõlmitud kokkuleppe alusel, kuna kostja ei olnud selle kokkuleppe pooleks. Maakohus märkis õigesti, et AÕS § 79 lg 2 alusel kehtivad kokkulepped kaasomanike õigusjärglaste suhtes vaid juhul, kui need on kantud märkusena kinnistusraamatusse. Käesoleval juhul ei ole kokkulepet haldustasu maksmise kohta kinnistusraamatusse kantud, mistõttu ei saa hageja 31.08.2005 kokkuleppele tugineda. Seejuures ei ole asjakohane hageja viide selle kohta, et kostja esindaja RR pakkus hagejale haldusteenuse jätkumist. Vastavalt hageja seisukohtadele ja RR poolt saadetud kirjadele, ei leppinud hageja ja kostja kokku, et hageja osutab kostjale hoonete haldamise teenust. Hageja saab haldamiseks tehtud kulutusi kostja üüritasu nõudega tasaarvestada seega üksnes juhul kui need olid vajalikud üüritasu saamiseks (TsÜS § 64).
  2. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et tasaarvestatavaks kuluks on ajavahemikul 01.03.2006 kuni 01.12.2012 kantud valvekulu summas 3571 eurot (arvestatud 1/3-st kogukulust 10 713 eurot). Kostja vaidleb valvekulule vastu ja leiab, et see oli hageja enda tootmistegevuse jaoks vajalik kulu ning ka üürnikud on valve ise korraldanud. Kolleegium kostja vastuväitega ei nõustu. Hageja tugines sellele, et valvekulu on vajalik ka asja kaitseks (tuleohutuse tagamiseks). Seega on valvekulu (automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi paigaldus ja hooldus ning sellega seotud teenustasu) vajalik AÕS § 72 lg 4 kohaselt ka asja säilitamiseks. Kuna hageja pidas selles osas üüritasu saamisega seotud kuluks 1/3, on maakohus põhjendatult arvesse võtnud 3571 eurot, mis tuleb jagada kahega.
  3. Maakohus on põhjendatult jätnud halduskulude osas arvesse võtmata hageja side-, büroo, kommunaal- ja töötasu kulu. Neid kulusid ei ole võimalik üheselt hageja peamisest tegevusest (tootmistegevusest) eristada ning need kulud ei ole ka oma olemuselt sellised, mida tehakse üksnes üüritasu saamiseks. Kohtul ei ole võimalik seejuures lähtuda umbmääraselt mingist suhtarvust. Maakohus on õigesti märkinud, et kulude arvestamiseks peab olema konkreetne seos tekkinud kulu ja üüritulu vahel. Lisaks märgib kolleegium kommunaalkulude osas, et üüriobjektide majandamise kulude kandmise kohustus oli pandud üürnikele. Hageja ei ole kostja väitele, et üürnikud pidid lisaks üüri tasumisele kandma ka kõrvalkulud, vastuväiteid esitanud. Seega ei saa kommunaalkulude osas väita, et tegemist oleks hageja poolt kantava täiendava kuluga, mis on tehtud üüritasu saamiseks ja mille pidanuks kostja kaasomanikuna kandma.
  4. Eeltoodust tulenevalt on hagejal võimalik kostja üüritulu väljaandmise nõudega (64 952,63 eurot) tasaarvestada remondikulu kokku 22 665,81 eurot (= ½ ulatuses elektrikulu 7229,45 eurot + ½ ulatuses avatäidete kulu 5957,89 eurot + ½ ulatuses katusetööde kulu 9021,02 eurot + ½ ulatuses fassaaditööd 22 637 eurot + ½ ulatuses OÜ Karos 30.04.2006 arvel märgitud kulu summas 447,76 eurot + ½ ulatuses pinnasetöö kulu 38,5 eurot) ja halduskulu kokku 2003,5 eurot (= ½ ulatuses valvekulu 3571 eurot + ½ ulatuses kindlustuskulu 436 eurot) ning kostja poolt täiendavalt märgitud tasaarvestamisele kuuluv 360 eurot. Kokku on võimalik hagejal tasaarvestada kostja nõudega seega 25 029,31 eurot, mille tulemusel kuulub hagejalt kostja kasuks välja mõistmisele maakohtu poolt välja mõistetud 39 323,69 euro asemel 39 923,32 eurot. V
  5. Kolleegium ei nõustu poolte vastuväidetega maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude ja nende jaotuse osas. Maakohus on põhjalikult kõiki kulusid käsitlenud ja 19
(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515 neid diskretsiooni piires hinnanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja neid ei korda.
  1. Hageja vastuväite osas seoses kostja lennukuluga, märgib kolleegium, et maakohus kohustas menetlusosalisi kohtuistungil isiklikult osalema. Seetõttu oli vajalik ka kostja kohalolek ning asjaolu, et kostja saabus Austraaliast (oma elukohast), ei muuda seda kulu põhjendamatuks. Lisaks ei muuda seda menetluskulu põhjendamatuks asjaolu, et kostjal on lepinguline esindaja. Kui kohus kohustab menetlusosalist isiklikult kohtuistungil osalema, ei piisa esindaja kohalolekust. Samuti ei ole tulenevalt sellest, et kostja saabus kohtuistungile oma elukohast, alust lennukulu vähendamiseks.
  2. Hageja ei nõustu maakohtu poolt arvesse võetud välisriigi õiguse väljaselgitamiseks õigusliku arvamuse saamise kuluga summas 1500 eurot. Tallinna Ringkonnakohus selgitas käesolevas asjas tehtud 08.01.2019 otsuses, et kostja pärimisõiguse tuvastamiseks tuleb selgitada välisriigi, antud juhul Austraalia õigust. Ringkonnakohus märkis, et pooltel on õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks, samuti on kohtul õigus kasutada eksperte. Kolleegium ei nõustu, et menetlusosaline peaks välisriigi õigust välja selgitama tasuta. Maakohus märkis, et IM õigusliku hinnangu näol on tegemist asjakohase ja vajaliku tõendiga. Kolleegiumil puudub põhjus asuda vastupidisele seisukohale. Lisaks märgib kolleegium, et maakohus ei ole arvestanud selle õigusliku arvamuse saamise kogukulu summas 1500 eurot, vaid vähendas seda ja märkis, et põhjendatud kuluks antud tõendi saamiseks on 360 eurot. Seejuures lähtus maakohus dokumendi sisust ja mahust. Maakohus ei ole diskretsioonipiire selle tõendi saamise kulu hindamisel ületanud. Hageja väitel vaidles ta vastu kostja poolt esitatud Välisõigusabi AB arvele (mille alusel tasuti välisriigi õiguse hinnangu eest), paludes selle kohta nõuda kostjalt välja arve tasumist kinnitavad dokumendid, kuid maakohus hageja taotlust ei lahendanud. Kolleegiumi hinnangul ei oma see maakohtu poolne menetluslik minetus asjas tähtsust, olukorras, kus maakohus pidas tõendit asjakohaseks ning hindas selle saamise kulu lähtudes tegelikust ajakulust.
  3. Kolleegium ei nõustu kostja vastuväitega, et maakohus oleks pidanud hagihinda vähendama kostja poolt aktsepteeritud summa võrra. Hagihind rahalises nõudes määratakse kindlaks lähtudes nõude summast (

§ 124lg 1).

Kostja vastuhagi hind tuleb seetõttu kindlaks määrata selle järgi, millist rahasummat kostja nõuab.

§ 134lg 1 kohaselt hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostja vastuhagi hinnaks on 138 535,97 eurot. 92. Samuti ei nõustu kolleegium kostja väitega, et maakohus on menetluskulud valesti jaotanud. Kostja vastuhagi rahuldati osaliselt, arvestades kostja kõigi nõuete ulatust, 28% ulatuses. Maakohus jaotas sellises olukorras

§ 163lg 1 alusel põhjendatult menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

93. Maakohus on põhjendatult kostja vastuhagi menetluses arvesse võtnud hageja menetluskuludena kinnisvara hindamise ekspertiisi nr 369930-14 kulu summas 1200 eurot. Ekspertiisi eesmärgiks oli välja selgitada kinnisasjade, asukohaga Haapsalu mnt 9 ja 11, Pärnu, turuväärtus. Olgugi, et antud eksperdi hinnangut oli vaja eelkõige kaasomandi lõpetamise menetluses, ei ole välistatud, et sellele tõendile võib tugineda ka kinnisasjadele tehtud kulutuste tõendamiseks. Hageja ongi eksperthinnangule tuginenud oma tasaarvestatavate nõuete põhjendamisel ja tõendamisel ning märgib, et kinnisasjade väärtus on hageja kulutuste tõttu tõusnud. Seega ei saa väita, et eksperthinnang oleks ka käesolevas vaidluses asjakohatu ning 20

(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515 kulu selle saamiseks oleks põhjendamatu. Kuivõrd mingi tõend tõendab väidetud asjaolu, on tõendite hindamise küsimus ja see ei muuda tõendit asjakohatuks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  1. Ehkki ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse, ei tule muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus muutis, arvestades kostja vastuhagi nõudeid, maakohtu otsust väga väikeses ulatuses ning selle tulemusel jääb kostja vastuhagi rahuldatud osa ulatuseks endiselt 72%.
  2. Kolleegiumi hinnangul tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta 90% ulatuses hageja ja 10% ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohtus sai kostja, võrreldes hagejaga, olulisema võidu, elektritööde kulu maha arvestamise osas summas 1957,76 eurot. Seevastu hageja apellatsioonkaebus on edukas üksnes 19,25 euro osas. Lisaks tuleb arvestada menetluskulude jaotuse juures, et kostja on apellatsioonimenetluses osaliselt vastuhagist loobunud, summas 1651,98 eurot. Seega eeltoodud asjaolude kogumis tuleb

§ 171

lg 1, § 163 lg 1 ja § 168 lg 4 alusel ringkonnakohtus kantud menetluskulud jaotada selliselt, et 90% nendest kannab hageja ning 10% kostja. 96.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Maakohus määras menetluskulud kindlaks, mistõttu määrab ringkonnakohus kindlaks käesolevas apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud.

  1. Kostja esitas 16.05.2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 1660 eurot (kostja ei ole märkinud, et sellele lisanduks käibemaks). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi 8 tunni ulatuses tunnihinnaga 70 eurot ning kostja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu summas 1100 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on põhjendatud ja nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik. Samuti on põhjendatud ja kohtupraktikaga kooskõlas kostja lepingulise esindaja tunnitasumäär. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 1660 eurot (käibemaksu ei lisandu).
  2. Hageja esitas 19.05.2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 2500 eurot (ei lisandu käibemaksu). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 12,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot ning hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu summas 1000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud on põhjendatud ja nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik. Samuti on arvestades käesoleva asja mahukust ja keerukust põhjendatud tunnitasu määraks 120 eurot (käibemaksuta). Samas tunnitasumääras rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse põhjendatult ka maakohus. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks summas 2500 eurot (käibemaksu ei lisandu).
  3. Lähtudes apellatsioonkaebuste rahuldamise ulatusest, jääb kostja kanda hageja menetluskuludest 250 eurot (10% 2500-st) ja hageja kanda kostja menetluskuludest 1494 eurot (90% 1660-st). 21

(22)Tsiviilasi nr 2-13-22515 100.

§ 445

lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Lähtudes eeltoodust tasaarvestab ringkonnakohus hageja ja kostja vastastikused välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja 1244 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 22

(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.