KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-15175 Otsuse tegemise aeg ja koht 12.06.2020, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-To

) § 5 lg-test 1 ja 3 kostja 1 läbiviidava täitemenetluse osaliseks, kuna teise täitemenetluse läbiviimine puudutas hageja õigust rahuldada oma põhitasu nõuet arestitud korteriomandi arvel ning kostja 1 poolt korteriomandi arestimise ajaks oli hageja korteriomandi juba ise arestinud. 9. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et kostja 1 arestis korteriomandi 30.05.2017 ja müüs selle 22.08.2017 toimunud enampakkumisel ostuhinnaga 330 000 eurot. Pooled ei vaielnud ka selle üle, et hageja ei ole esitanud täiteasjas nr 022/2017/1353 kaebusi kostja 1 tegevuse või otsuste peale. Seetõttu ei saa hageja täitemenetluse osalisena tugineda asjaoludele, mille kohaselt ei olnud kostjal 1 õigus arestida ja müüa hageja poolt arestitud korteriomandit (

§ 217lg 6).

Samuti ei ole hagejal võimalik tugineda sellele, et kostja 1 jättis ebaõigesti esitamata avalduse hageja läbiviidava sundtäitmisega ühinemiseks.

1. Isegi kui hageja saaks tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses kostja 1 tegevusele, ei nähtu kostja 1 tegevusest täitemenetluse läbiviimist reguleeriva seaduse rikkumist.
2. Kostjatel 1 ja 2 puudus kohustus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks esitada hagejale avaldus

§ 149lg 1 alusel sundtäitmisega ühinemiseks.

Samuti puudus kostjal 1 kohustus hoiduda sissenõude pööramisest hüpoteegiga koormatud korteriomandile, s. t korteriomandi arestimisest ja müümisest.

1. Hageja on ühinemisavalduse esitanud kohtutäitur ja talle ei tulene mingeid eriõigusi sellest, et kostja 1 läbiviidavas täitemenetluses müüdi korteriomand, mille käsutamine oli hageja poolt teises täitemenetluses keelatud. Sundtäitmisega ühinenud kohtutäituril on õigus saada tulemi arvel täitemenetluse alustamise tasu ja täitekulusid. Ühinenud kohtutäituril ei ole õigust nõuda tulemi arvel kohtutäituri põhitasu. Kostja 1 jättis õigesti jaotuskavas arvestamata hageja põhitasu nõude. Kostja 1 ei koostanud jaotuskava ebaõigesti, mistõttu ei ole hageja nõue muuta jaotuskava põhjendatud. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi kostjate 1 ja 2 vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi kostjate 1 ja 2 vastu. Menetluskulud palus hageja jätta kostja 1 kanda.
3. Maakohus kohaldas valesti

§ 5lg-d 1 ja 3, § 109, § 149 lg 1, § 174, § 217 lg 6. 3

§ 174lg 1 kohaselt jaotab kohtutäitur tulemi arestimise järjekorras.

Puudub vaidlus, et hageja arestis korteriomandi enne kostjat 1. Asjaolu, et kostja 1 arestis pärast hagejat korteriomandi ebaseaduslikult, ei muuda hageja õigust saada

§ 174

lg 1 alusel enda nõuded korteriomandi müügist saadud tulemi alusel rahuldatud enne kostja nõuete rahuldamist.

1. Maakohus ja kostja 1 viitasid Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, milles Riigikohus selgitas, et täitemenetlusega ühinenud kohtutäituril ei ole õigust nõuda põhitasu (p 18). Kolleegiumi seisukoht on õige, kuivõrd teise täitemenetlusega ühinenud kohtutäituril täiendavaid kulusid ei teki, kuna ühinenud kohtutäitur ei tegele aktiivselt võlgniku vara müügiga või ei tee muid täitetoiminguid. Antud juhul on kostja 1 ebaseadusliku tegevuse tõttu toimunud paralleelselt kaks täitemenetlust, mille raames müüdi sama korteriomandit kokku neljal korral (hageja korraldatud enampakkumine ja kordusenampakkumine ning kostja 1 korraldatud enampakkumine ja kordusenampakkumine). Seega tegid hageja ja kostja 1 korteriomandi müügiks täpselt sama palju toiminguid, kuid kuivõrd kostja 1 kordusenampakkumine lõppes varem, müüs korteriomandi kostja
2. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht, et hagejale ei pea korteriomandi müügi tulemist põhitasu maksma.

§ 174lg 1 alusel jaotatakse tulem arestimise järjekorras.

Kostja 1 võttis õigusvastaselt tegutsedes riski, et tal ei ole õigust põhitasule või müügi tulemist ei jätku kostja 2 nõude rahuldamiseks. Seega kuuluvad

§ 174

lg 1 alusel korteriomandi müügi tulemist rahuldamisele esmalt hageja nõuded ja seejärel kostja 1 nõuded. 17. Isegi juhul, kui kohus leiab, et hageja oli kostja 1 algatatud täitemenetluses menetlusosaline, kes oleks pidanud

§ 216lg 1 alusel kostja 1 arestimisakti peale esitama kaebuse, on hageja seda teinud.

Kostja 1 teavitas hagejat korteriomandi arestimisest 30.05.2017. Hageja teatas 31.05.2017 kostjale 1 saadetud e-kirjas, et kohtutäitur Marek Laanemets on kinnisasja registriosaga nr 2129150 arestinud ja kuulutanud välja ka enampakkumise. Kostja 1 vastusele, et TsÜS § 88 lubab kostjal 1 enampakkumise korraldada, selgitas hageja, et antud olukorda reguleerib

§ 149, mitte Ts

ÜS § 88. Siiski jätkas kostja 1 enda ebaseaduslikku tegevust. Hageja e-kirjad on käsitletavad kaebusena

§ 217lg 1 mõttes.

18. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 149

, mille üks eesmärk on vältida ühe kinnisasja müümist korraga mitmes täitemenetluses. Riigikohus on selgitanud, et kuna

§ 149

lg 1 esimene lause ei näe kinnisasja arestinud kohtutäiturile ette diskretsiooniruumi, otsustamaks selle üle, kas lubada avalduse esitanud isikul osaleda menetluses või mitte, peab kinnisasja arestinud kohtutäitur ühinemisavalduse esitanud kohtutäituri avalduse rahuldama. Sellises olukorras võiks kaaluda mh lahendust, mil vähemalt kinnisasjale sissenõude pööramisel koondatakse kõik nõuded sama võlgniku vastu kohtutäituri kätte, kes on esimesena kinnisasja arestinud (Riigikohtu 29.01.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, p-d 12 ja 19). 19.

§ 149lg 1 teine lause sätestab imperatiivselt erinormina Ts

ÜS § 88 lg 2 ees, et teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Seega ei olnud kostjal 1 õigus korteriomandit esimese järjekoha hüpoteegi omaniku huvides arestida ja müüa. Täitemenetluses kehtib prioriteedipõhimõte, mille kohaselt menetletakse täitedokumente täitmisele pööramise järjekorras. TsÜS § 88 lg 2 sätestab, et TsÜS § 88 4

§ 149

reguleerib kohtutäiturite tegevust ning täitemenetlust.

§ 149on imperatiivne norm, mida ei saa Ts

ÜS § 88 lg 2 alusel teisiti tõlgendada, kui norm selgesõnaliselt sätestab. TsÜS § 88 lg 2 ja

§ 149ei reguleeri samu asju, mistõttu ei ole põhjendatud Ts

ÜS § 88 lg 2 kohaldamise tõttu

§ 149kui erinormi ignoreerimine.

20.

§ 149

kohaldub ilmselgelt ka juhul, kui hilisema kinnisasjale sissenõude pööramise avalduse esitab sissenõudja, kelle kasuks on seatud varasem asjaõigus.

§ 149

lg 1 ei erista sissenõudjaid, kelle kasuks seatud asjaõigus asub kinnistusraamatust ees- või tagapool. Ka sissenõudja hüpoteegist järjekohas eespool või samal järjekohal olevate hüpoteegipidajad võivad oma nõude esitada ja tulemi jaotamises osaleda üksnes juhul, kui nad on täitemenetlusega ühinenud

§ 149ja § 108 järgi.

Vastustajate seisukoht

1. Vastustaja 1 vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2. Vastustaja 2 seisukohta apellatsioonkaebusele ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta apellandi kanda.
4. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles hagi Swedbank AS vastu jäeti läbi vaatamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ja mõisteti hagejalt riigituludesse 200 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), siis eeltoodud osas maakohtu otsus kontrollimisele ei kuulu.
5. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Ringkonnakohus ei tuvastanud materiaalõiguse normide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid ja maakohus on neid otsuses käsitlenud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
6. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagis vaidlustas hageja, kes on kohtutäitur, teise kohtutäituri (kostja 1) poolt täitemenetluses 26.09.2017 koostatud jaotuskava osas, milles ei nähtud jaotuskavas ette hageja põhitasu hüvitamist kinnisasja müügi tulemist. Hageja väidete kohaselt tuleb tulemi jaotamisel lähtuda sellest, et tema arestis esimesena kinnisasja ja kostjad 1 ja 3 oleksid pidama

§ 149lg 1 järgi ühinema tema poolt algatatud menetlusega.

Kuna hageja arestis kinnisasja esimesena, siis leiab hageja, et tema põhitasu ja menetluse alustamise tasu tuleb kostja 1 koostatud jaotuskavas tulemist enne võlausaldajatele maksete tegemist maha arvata. 5

§ 174

lg 1 sätestab, et kohtutäitur jaotab kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi sissenõudjate ja muude tulemi jaotamises osalema õigustatud isikute vahel õiguste kinnistusraamatust nähtuvate järjekohtade alusel ja arestimise järjekorras või sissenõudjate kokkuleppe alusel. Ühel ajal toimunud arestimisega saavad sissenõudjad tulemi jaotamisel sama järjekoha. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna hageja ei olnud kohtutäitur, kes müüs kinnisasja enampakkumisel, siis on ta kostja 1 läbiviidud täitemenetluses osaline, kes taotleb oma nõude, milleks oli kohtutäituri põhitasu ja menetluse alustamise tasu, rahuldamist tulemi arvel. Seega taandub vaidlus sellele, kas hageja põhitasu on kostja 1 täitemenetluses täitekulu, mis

§ 174

lg 2 alusel arvatakse jaotuskava kohaselt jagatavast tulemist maha enne sissenõudjatele maksete tegemist. Maakohus on õigesti vaidlustatud otsuses viidanud Riigikohtu määruse tsiviilasjas nr 32-1-164-13 p-le 18, mille kohaselt sundtäitmisega ühinenud kohtutäituril ei ole õigust saada põhitasu.

§ 174

lg-s 1 toodud põhimõte, et arvestatakse arestimise järjekorda, käsitleb sissenõudjate nõuete rahuldamise järjekorda, mis praegusel juhul ei olnud oluline, kuna maksete tegemise toimus kinnistusraamatust nähtuvate järjekohtade järgi.

1. Õige on iseenesest apellandi väide, et vältida tuleb sama kinnisasja suhtes erinevate täitemenetluste läbiviimist, kuid praegusel juhul ei ole kolleegiumi arvates võimalik enam olukorda tagasi pöörata. Õige on maakohtu järeldus, et TsÜS § 88 lg-te 1 ja 2 järgi ei ole takistatud kostja 1 poolt seatud käsutuskeelu kinnistusraamatusse kandmine. Arestimisega keelatakse omanikul asja käsutada ja kinnistusraamatu kandega tehakse see teatavaks kolmandatele isikutele. Erinevalt vallasasjade arestimisest, arestipandiõigust kinnisasja puhul ei teki asjaõiguste numerus clausus põhimõtte tõttu, keelumärge on kinnistusraamatu seisukohalt märge, mitte õigus ega saa seetõttu järjekohta. Kuna kostja 1 täitis esimesel järjekohal olevat hüpoteeki, mis oli tekkinud enne hageja käsutuskeelu sissekandmist, siis oli võimalik kostja 1 poolt kinnisasja arestimine ja käsutuskeelu sissekandmine.
2. Hageja väitis, et ta kasutas täitemenetluse osalise õigust esitada kostja 1 läbiviidavas täitemenetluses kaebus täituri tegevuse peale. Kui isegi käsitada hageja poolt 31.05.2017 kostjale 1 saadetud e-kirja, milles ta teatas, et on kinnisasja registriosaga nr 2129150 arestinud ja kuulutanud välja ka enampakkumise,

§ 217

lg 1 kohase kaebusena kohtutäituri tegevusele, siis hageja on ise esile toonud, et kostja 1 keeldus oma menetlust hagejale üleandmast ja ei nõustunud hageja seisukohaga, s.t jättis hageja kaebuse rahuldamata. Hageja oleks pidanud esitama

§ 218

lg 1 järgi kostja 1 vastusele (otsusele) kaebuse kohtule, mida hageja teinud ei ole. Seega on õige maakohtu järeldus, et hageja kui täitemenetluse osaline pole kasutanud võimalust kostja 1 tegevus vaidlustada. 30. Apellant väitis, et

§ 149on imperatiivne norm ja seda ei saa Ts

ÜS § 88 lg 2 alusel teisiti tõlgendada, kui norm selgesõnaliselt sätestab.

§ 149

lg 1 sätestab, et kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses. Teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Kolleegium nõustub apellandiga, et

§ 149reguleerib kohtutäiturite tegevust ning täitemenetlust ja Ts

ÜS § 88 võlgniku võlausaldajate nõuete omavahelist prioriteetsust, kuid sellest ei saa järeldada, et kostja 1 poolt jaotusettepanekut oleks võimalik muuta. Praeguse 6