Obsah (7)

§ 6§ 138§ 144§ 160§ 75§ 71§ 72

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 30.06.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-1418

) § 6 lõikes 3 sätestatud spetsiaalsusprintsiipi, omandas hageja oma eriõiguseellaselt üksnes nõuded, mis tekkisid „esitatud käibemaksu tagastustaotluste alusel“. Kohus oleks pidanud lahendama hagi vaid hageja omandatud nõude alusel ja piires. Hagi rahuldati aga raha saamisest tekkinud väljaandmiskohustuse alusel (otsuse punkt 13), millist nõuet ei ole hagejale üle antud ning mille suhtes ei ole hageja kostja ees võlausaldaja. Tulenevalt TsMS § 230 lõike 1 ja

§ 6lõike 3 koosmõjust lasus hagejal iga nõude eraldi omandamise tõendamise koormus.

Juhul, kui ringkonnakohus nõustub hagejaga, ei ole hagi võimalik rahuldada ning järgnevate punktide käsitlus ei ole vajalik.

1. Kohus ületas oluliselt hagi piire ja tegi TsMS § 439 rikkumisega üllatusotsuse asjaolude alusel, millele ei olnud hagi rajatud. Hagis ei nimetatud ühtegi käsundi täitmise korras raha saamise fakti ja sealt tulenevat väljaandmiskohustust, millele on hagi rahuldav otsus rajatud. Hagi aluseks oli kostja poolt käibemaksutagastustaotluse (tähistatud EE) esitamise fakt, mis kostjale maksekohustust ei tekitanud. Samuti see, et kostja ei tasunud ettemaksu käibemaksutagastustaotlustelt.
2. Tõele ei vasta otsuse väited selle kohta, justkui olevat kostja tuginenud tõendamatusele alles kirjalikus kohtuvaidluses. Kostja on alates esimesest 03.10.2016 menetlusdokumendist (t I kd lk 89) korduvalt vaidlustanud hagi sisuliselt ning rõhutanud (ka arvestamata protsessuaalset tasaarvestust), et hagi on täielikult tõendamata ja tõenditega sidumata (vt eriti 12.01.2016 dateeritud hagivastuse punkt 1.5 ja eelnevad punktid, t I kd lk 110). Eelmenetlus kestis kuni 30.09.2019 ning selle käigus tugines kostja ka tõendamatusele.
3. Vastavalt TsMS §-le 394 pidi kostja esitatud hagile vastama TsMS § 439 põhimõttel hagi piires, mistõttu kostja ei pidanudki vaidlustatud otsuse punktides 13 ja 14 käsitletud hagi aluseks mitteoleva raha vastuvõtmise ja väljaandmiskohustuse rikkumist käsitlema, mistõttu on alusetu kohtu väide raha saamise mittevaidlustamise kohta. Kostja vaidlustas nõuet ja selle tõendatust täielikult. Tõendamatuse väide (12.01.2016 hagivastuse punkt 1.5) ja kostja esmases 03.10.2016 menetlusdokumendis (t I kd lk 89) esitatud väide, et hagi aluseks olevad asjaolud ei ole seotud tõenditega, on tõendamatuse ja asjaolu eitamise väide. Raha saamise ja väljaandmiskohustuse rikkumise tõendamise kohustus lasus hagejal. Kostja toonitas kuni 30.09.2019 toimunud eelmenetluse käigus, et hagi, mis ei ole tõendatud, ei ole rajatud rahaülekannetele (vt nt 10.04.2019 menetlusdokumendi punkt 26 (t V kd lk 121); 02.05.2019 protokoll (t VI kd lk 7)).
4. Ekslik on kohtu seisukoht, justkui saaks protsessuaalne tasaarvestuse avalduse esitamine tähendada võla õigeksvõttu. 19.03.2019 määruses defineeris kohus korrektselt protsessuaalset tasaarvestust (mis oli ka sõnastatud protsessuaalsena) alternatiivsena juhuks, kui kohus nõustub hageja põhinõudega. Kohtu käitumine on vastuoluline, kuna ta kinnitas 02.05.2019 istungil (t VI kd lk 6), et vaatleb kostjapoolset tasaarvestust protsessuaalsena, s.o alternatiivsena. Otsuses aga vaatles kohus protsessuaalset tasaarvestust asjaolu õigeksvõtuna, mis teeks mõttetuks protsessuaalse tasaarvestuse eesmärgid. Kohus rikkus sellega TsMS § 392 lõiget 1, § 347 lõiget 3 ja § 436 lõiget
5. 9
6. Kohtuotsus ei kirjelda ainsatki kostja poolt konkreetse rahasumma saamise fakti ning otsus ei rajane selles osas ka ühelgi tõendil. Otsuse arvutuslik alus ei ole jälgitav. Raha ülekandmist kostjale on kohus nõude loovutuse lepinguga üleantu eiramise ning hagi piiride ületamisega nimetanud oletuslikult üksnes kolmel juhul ja sedagi seoses viivise arvestusega, viitamata ühelegi raha saamist kinnitavale tõendile. Sellega on rikutud TsMS § 436 lõiget 1 ja § 442 lõiget
8. Kohus tegi kostja kahjuks protsessuaalse tasaarvestuse läbivaadatud osas valearvutuse, kuna 03.01.2012 käibemaksu ja aktsiisi tagastusteenuse koostööleping VR 109 (t I kd lk 7) punkt 7 „a“ nägi ette käibemaksu lisamise 9%-sele teenustasule, mistõttu on ka viivisearvutus vale. Kohus lahutas seadusliku ja lepingulise aluseta vastunõude põhisummalt käibemaksu.
9. Kohus rikkus oluliselt TsMS § 450, kuna puudusid osaotsuse tegemise eeldused. Samal õigussuhtel olevad nõue ja vastunõue olid lahutamatud ning osaotsus ei saanud viia asja kiiremale lahendamisele (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahendid asjades nr 2-18-5194, punktid 26, 27, 34; nr 2-16-15386, punkt 55). Kohtu tegevus on vastuoluline. Kohus määras 31.05.2019 ja 11.07.2019 määrustega, et lahendab käibemaksu tagastuslepingul rajanevad hageja nõuded ja kostja vastunõuded korraga ning teeb lahendi marketingilepingul rajaneva kostja vastunõude kohta eraldi. Uskudes kohtu poolt varem määratut, nõustus kostja kirjaliku menetlusega ja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest. Kohus tegi seevastu üllatusotsuse, jättes kostja samal lepingul põhineva vastunõude suuremas osas lahendamata. Kohus tunnistas otsuse punktis 17 sõnaselgelt, et on alles otsuses muutnud 11.07.2019 menetluslikku korraldust. Seega muutis kohus TsMS § 463 kohast määrust, millele oli kostja rajanud oma õigusliku positsiooni. Kohus rikkus TsMS § 347 lõiget
10. Kahes määruses oli kohus kinnitanud samast lepingust tulenevate nõuete ja vastunõuete samaaegset lahendamist, kuid otsuses taganes lubadusest. Tegemist on TsMS § 436 lõikega 4 keelatud üllatusotsusega ja selgitamiskohustuse rikkumisega. Ühtegi põhjust ei olnud samal käibemaksu tagastamise lepingul põhineva kostja protsessuaalselt tasaarvestatud vastunõude lahendamiseks. Alates
11. a algusest on toimikus MTA 31.01.2019 tõend (t V kd lk 75-104), mis kinnitab, (i) millised käibemaksutagastustaotlused esitas kostja ja (ii) millised olid käibemaksutagastused, mille põhjal tulnuks tunnistada kostja õigust 9%-lisele teenustasule. Kostja esitas Grant Thornton Baltic OÜ riiklikult tunnustatud eksperdi 29.05.2019 arvamuse (t VI kd lk 30 ning selle lisad), mille alusel oleks saanud vastunõude lahendada. Kohus oleks pidanud eelmenetluses selgitama, mis oli puudu selleks, et lahendada samast lepingust tulenev nõue ja vastunõue korraga, seda enam, et kohus tegi kaks määrust, mis kinnitasid, et mõlemad nõuded on lahendamiseks valmis. Takistused selles osas vastunõude lahendamisele ei ilmne ka otsusest. Selline kohtu tegevus on vastuolus TsMS §-dega 2 ja 450, kuna välistab asja kiiremat lahendamist ja tekitab paralleelmenetlusi, kus otsused on vaidlustatavad.
12. Kohus viitas küll kostja alternatiivsele taotlusele vähendada viivist, kuid jättis põhjendamatult käsitlemata väited selle kohta, et hageja esitas viivisenõude ebamõistlikul ajal koos hagiga, lastes viivisel akumuleeruda. Seega ei saa viivist kohaldada

§ 138piirangu tõttu. 38. Kohus ei täitnud Ts

MS § 436 lõike 1 ja § 442 lõike 8 nõudeid menetluse käigus lisandunud viivise osas, eirates aegumist. Hagis piirduti summaga 18 535.04 eurot ning lisandunud viivist ei nõutud. Uus, alles 2019. a esitatud viivisenõue, mis ületas 18 535.04 eurot, on aegunud (

§ 144

;

§ 160lõige 1).

10 Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu osaotsus tuleb tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi põhivõlgnevuse osas suuremas summas kui 172 937.13 eurot ja viivisvõlgnevuse osas suuremas summas kui 27 053.84 eurot. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse, vähendades väljamõistetavat põhisummat 172 937.13 euroni ja viivisvõlgnevust 27 053.84 euroni. Ülejäänud osas maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamist alus puudub.
3. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus jättis eksikult kostja poolt teostatud tasaarvestuse puhul arvesse võtmata teenustasude summalt 17 827.66 eurot pooltevahelise lepingu punkti 8 alusel lisanduma pidanud käibemaksu. Kuigi esmases tasaarvestusavalduses 01.12.2017 teostas kostja tasaarvestuse käibemaksu arvestamata, siis 10.04.2019 avalduses arvestas ta tasaarvestatavas teenustasus ka käibemaksu (t V kd lk 127-127 pöördel). Hageja käibemaksu arvestamisele õiguslikult ega aritmeetiliselt vastu ei vaielnud. Seega tuleb osaotsusega väljamõistetud põhivõlga vähendada 20% 17 827.66-st = 3565.53 euro ja viivisvõlgnevust 27 611.63 – 27 053.84 = 557.79 euro (vt www.viivisekalkulaator.ee) võrra. Seega kokkuvõtvalt võtavad kohtud osaotsuse tegemisel arvesse kostja poolt kehtivalt teostatud tasaarvestused summas 25 147.93 eurot).
4. Ülejäänud osas ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt olulisi menetlusõiguslikke rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse vaidlustatud lahendi tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist.
5. Kolleegium nõustub maakohtu poolt 31.08.2016 hageja ja OÜ Parme Trans vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingule (t I kd lk 67-70) antud tõlgendusega. Maakohus tõlgendas tehingut kooskõlas VÕS § 29 lõikega 1, mille kohaselt tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Nii lepinguteksti kui sellele antud kinnituse (samas lk 71-72) grammatilisest tõlgendusest, aga ka nõude omandanud isiku hagiavaldusest ja muudest käesolevas kohtumenetluses esitatud dokumentidest nähtuvatest tahteavaldustest ei saa jääda kahtlust, milliseid nõudeid oli loovutaja käsutanud – rahalisi nõudeid, millised tulenesid ajavahemikul 01.01.01.09.2015 esitatud käibemaksutagastustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et vastavad tagastusavaldused erinevate riikide maksuorganitele loovutaja nimel kostja esitas. Samuti puudub vaidlus, millised kokkulepped olid loovutaja ja kostja vahel seonduvalt koostööga käibemaksutagastuste osas, mh, et nende vahel olid sõlmitud sellekohased kirjalikud lepingudokumendid 01.08.2005 ja 03.01.2012 (vastavalt t VI kd lk 41-44, I kd lk 7-9).

§ 6

lõikes 3 sätestatud spetsiaalsusprintsiibist ei tulene, et hageja oleks pidanud tõendama iga rahasumma osas nõude eraldi omandamist.

1. Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda kostjaga, et maakohus ületas oluliselt hagi piire ja tegi TsMS § 439 rikkumisega üllatusotsuse asjaolude alusel, millele ei olnud hagi rajatud. Kolleegium möönab, et hageja oleks saanud tuua hagiavalduses nõude aluseks olevad elulised asjaolud välja selgemalt. Samas maakohtu menetluse ajal selgitasid mõlemad asja menetlenud kohtunikud välja ja selgitasid ka kostjale nii 11 erinevates menetlusdokumentides kui kohtuistungitel hageja nõude aluseks olevad elulised ja õiguslikud asjaolud. Kostja arvukatest menetlusdokumentidest nähtub, et vaatamata vastupidistele väidetele sai kostja aru, mille alusel milline vaidlus kohtumenetluses on ja sai ennast ka selle vastu kaitsta, eelkõige tasaarvestuste teostamise kaudu.
2. Kolleegium nõustub osaliselt kostja väitega, et protsessuaalse tasaarvestuse avalduse esitamine ei tähenda hagi õigeksvõttu. Protsessuaalseks tasaarvestuseks nimetatakse VÕS § 198 mõttes sellist kostja tasaarvestust, mis on esitatud kohtumenetluses vastuväitena hageja nõudele (vt Paul Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 981). Selline vastuväide võib olla esitatud juhuks, kui kohus hageja nõude rahuldab ja sellisel juhul ei ole tegemist hageja nõude õigeksvõtmisega TsMS § 440 mõttes. Samas võib protsessuaalne tasaaarvestus olla esitatud ka selliselt, et selle esitaja tunnustab hageja nõuet, kuid realiseerib samas menetluses enda sooritusnõude hageja vastu. Maakohtu 19.03.2019 menetluslikust määrusest (väljendatud e-kirjas; t V kd lk 106-107) nähtuvalt tõlgendas maakohus eelmenetluses kostja 01.12.2017 (maakohus ekslikult märkinud 2016) tasaarvestusavaldust (menetlusdokument t I kd lk 110-113) hageja nõuet tunnustava tasaarvestusena (vt punkti 5 teine lõik) ja tegi selle pooltele selgelt teatavaks. 02.05.2019 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks oma seisukohta muutnud. Seega ei saanud kohtu poolt ka osaotsuses samast seisukohast lähtumine tulla kostjale üllatuslikult.
3. Kolleegium nõustub maakohtu poolt kostja 01.12.2017 menetlusdokumendile ja selles esitatud tasaarvestuse avalduse sisule antud tõlgendusega. Kindlale isikule tehtud tahteavalduse tõlgendamisel tuleb

§ 75

lõike 1 alusel lähtuda tahteavalduse tegija tahtest, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või teadma pidi. 01.12.2017 esitatud menetlusdokumendis, mille hageja sai kätte kohtu vahendusel, väljendas kostja põhjenduste punktis 2 seisukohta, et vaidleb hagile vastu täielikult, kuid mistahes sisulisi vastuväiteid hagiavalduse väidetele ega sellega koos esitatud tõenditele ei esitanud. Dokumendi põhjenduste punktis 3 asus kostja selgelt seisukohale, et „hageja on jätnud arvestamata, et kostjal oli õigus teenustasule, s.o summad kuuluvad vähendamisele teenustasu võrra“, tuues põhjenduste punktis 3.2 03.01.2012 lepingu punktide 7a ja 8 alusel rõhutatult esile, et „Seega oli hageja õiguseelnejal õigus saada käibemaksu tagastusraha miinus teenustasu“. Põhjenduste punktides 3.3 ja 3.4 esitas kostja arvestuse, milles leidis, et hagetavatelt summadelt (käibemaksutagastus 2015. a Austriast, Belgiast, Saksamaalt, Taanist, Leedust, Luxemburgist, Hollandist, Rootsist) arvestatav teenustasu on 17 827.66 eurot, milline kuulub tasaarvestamisele. Samas esitas kostja tasaarvestusavalduse ka samast koostöölepingust tuleneva aastatel 2009 kuni 2015 Poolast, Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaalt tagastatud käibemaksu alusel 91 898.14 eurot ning 30.09.2011 marketingilepingust tuleneva nõude 859 249.24 eurot alusel. Eeltoodust tulenevalt ei saanud hagejal ega kohtul tekkida kostja 01.12.2017 menetlusdokumendi alusel teistsugust arusaama, kui see, mida maakohus menetluse käigus ja otsuses väljendas – kostja ei vaielnud hageja nõudele vastu sisuliselt, kuid leidis, et temal on sissenõutavaks muutunud vastunõuded ning hageja nõue tuleb jätta rahuldamata tasaarvestamise vastuväite rahuldamise tõttu. Samasisulist tahet kinnitas kostja ka 27.08.2018 menetlusdokumendi põhjenduste punktides 1.6, 1.7 ja 2 (t V kd lk 13-14). Ka nimetatud menetlusdokumendis tegeles kostja vaid enda vastunõuete tõendamise temaatikaga. Alles 10.04.2019 esitas kostja täiendava tasaarvestusavalduse enda viivisnõude tasaarvestamiseks Poolast, Itaaliast, Hispaaniast ja Prantsusmaalt tagastatud käibemaksult teenustasude maksmisega viivitamise alusel, mille põhjenduste punktides 53 ja 54 tõi välja tasaarvestuse juhuks, kui kohus peab hageja nõuet 12 põhjendatuks (t V kd lk 127-127 pöördel). Samas sisulisi vastuväiteid hageja nõudele kostja ikkagi ei esitanud. Ringkonnakohus on ka seisukohal, et kostja hilisemate menetlusdokumentide, milles lepinguline esindaja samuti tõi esile protsessuaalse tasaarvestuse juhuks, kui kohus hagi rahuldab, alusel ei saa kostja varasemaid tahteavaldusi juba tasaarvestatud vastunõuete osas lugeda tagasivõetuteks.

§ 71

esimese lause kohaselt loetakse kindlale isikule tehtud tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi.

§ 72

kohaselt ei loeta tahteavaldust tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus.

1. Kuna kostja ei esitanud hageja nõudele sisulisi vastuväiteid ega tõendeid, mille ümberlükkamiseks oleks hagejal olnud tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 kohustus, ei pidanud ka maakohus TsMS § 442 lõike 8 alusel hageja nõude põhjendatust täpsemalt kontrollima, kui ta seda vaidlustatud otsuse põhjenduste punktis 14 tegi. Maakohtus ei esitanud kostja mh vastuväiteid hageja nõude arvutuslikule poolele, mistõttu ei ole põhjendatud ka etteheide otsuse arvutusliku aluse mittejälgitavuse kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sisaldub hageja nõude aritmeetiline arvestus hagiavalduse lisaks olevas tabelis (t I kd lk 18) ja oli sellisena kostjale kättesaadav juba hagimaterjalidest.
2. Kostja on seisukohal, et maakohus rikkus oluliselt TsMS § 450, kuna puudusid osaotsuse tegemise eeldused, kuna samal õigussuhtel põhinev nõue ja vastunõue olid lahutamatud ning osaotsus ei saanud viia asja kiiremale lahendamisele. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus lähtus osaotsuse tegemisel TsMS § 450 lõikest 2, mille alusel on kohtul võimalik teha tingimuslik otsus, millega lahendab (erinevalt sama sätte lõikes 1 nimetatud osaotsusest) hagi tervikuna, aga jätab võimaluse otsust hiljem muuta. Regulatsiooni eesmärgiks on õiguskirjanduse kohaselt vältida viivitust, mille tooks kaasa haginõudega üksnes kaudselt seotud, vähese edulootusega või hilinemisega esitatud kostja vastuväite läbivaatamine (Villu Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2017, lk 1148jj). Kolleegium on seisukohal, et maakohus on kaalutlusotsustust tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse tegemise õigustatuse kohta otsuse põhjenduste punktis 10 asjakohaselt ja jälgitavalt põhjendanud, mh on vastanud kostja vastavasisulistele vastuväidetele. Kuna maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire, ei ole apellatsioonikohtul pädevust maakohtu otsustusse sekkuda. Kolleegium märgib, et arvestades, et hageja esitas kostja vastu rahasumma väljamõistmise nõude ja kostja poolt tasaarvestuseks kasutatud nõuded on samuti rahanõuded, ei oma asjaolu, kas vastastikused nõuded tulenevad ühest ja samast lepingust osaotsuse tegemise otsustamisel olulist tähtsust. Tegemist ei ole selliselt seotud nõuetega nagu nt ostuhinna tasumise nõue ja ostuhinna alandamise vastunõue, kus võib tekkida põhjendatult küsimus VÕS § 110 või § 111 kohaldumisest. Sellise olukorraga oli tegemist kostja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendi nr 2-18-
4. Kolleegium möönab, et maakohtu tegevus võis olla osaliselt vastuoluline, kui kohus määras 11.07.2019 määrusega, et lahendab käibemaksu tagastuslepingul rajanevad hageja nõuded ja kostja vastunõuded korraga ning eraldi teeb lahendi vaid marketingilepingul rajaneva vastunõude kohta (t VI kd lk 145). Vaidlustatud otsuses otsustas maakohus jätta siiski veel menetlusse ka osa tagastuslepingul rajanevast vastunõudest. Samas ei anna kaebuse väited siiski alust asuda seisukohale, et nimetatud rikkumine oli nii oluline, et annab aluse osaotsuse tühistamiseks. Kostja viidatud 31.05.2019 määruses (t VI kd lk 99) maakohus vaid selgitas, et kaalub võimalust teha osaotsus hagi aluseks olevast lepingust tulenevate nõuete, sh ka vastunõuete, lahendamiseks. Selles määruses kohus selget otsustust veel ei teinud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt taotles kostja tunnistajana DD ülekuulamist nii tagastuslepingu 13 kui marketingilepinguga seotud asjaolude kohta (t IV kd lk 111 pöördel, V kd lk 131 pöördel-132), kuid loobus sellest 05.07.2019 menetlusdokumendis põhjendusega, et kuna kohus kuulab üle ka hageja tunnistaja CC, siis tekib sõna-sõna vastu olukord, mis ei pruugi aegumise katkemise asjaolude teemal vastata menetlusökonoomia printsiibile (t VI kd lk 137). Seega ei nähtu kostja tegevusest maakohtus, et tunnistaja ülekuulamisest loobumine oli seotud kohtu 11.07.2019 määrusega. Lisaks märgib kolleegium, et kui kostja oli seisukohal, et maakohtu 11.07.2019 määruses sisalduv otsustus, mida kohus vaidlustatud osaotsuses muutis, takistas temal tõendamiskohustuse täitmist, oli tal võimalik esitada TsMS § 652 lõike 3 alusel tunnistaja ütluste kogumise taotlus apellatsioonkaebuses. Seda menetluslikku võimalust kostja ei kasutanud.
5. Maakohus vastas otsuses ka kostja väidetele viivise vähendamise aluse ja viivise osalise aegumise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu tõdemusega, et viivisenõue on esitatud arvestatuna põhinõudelt, mis ei ole aegunud ja mistõttu ei ole aegunud ka sellelt arvestatud viivisenõue. Kostja viidatud
6. a esitatud arvestuse (t VI k dlk 9-11) näol ei olnud tegemist uue hagiga, vaid viivisenõude suurendamisega TsMS § 376 lõike 4 punkti 2 mõttes. Nõue viivise saamiseks oli esitatud juba 20.09.
7. Hagi oli esitatud nõude kohta, milline oli muutunud sissenõutavaks
8. a. Seega ei saa nõustuda kostjaga, et viivisenõue oli esitatud ebamõistlikul ajal koos hagiga, lastes viivisel akumuleeruda ja viivist ei saa kohaldada

§ 138piirangu tõttu.

Esiletoodud väited ei anna alust nõustuda kostjaga, et hageja on viivisenõuet esitades käitunud hea usu vastaselt.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka osas, milles kohus põhjendas kostja taotluse määrata otsuse täitmise kord selliselt, et osaotsus ei kuuluks täitmisele enne, kui on jõustunud kohtuotsus ka kostja ülejäänud vastunõude tasaarvestamise osas, rahuldamata jätmist. Tegemist saab olla TsMS § 445 lõikes 1 sätestatud menetlusliku olukorraga, kui kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmine tähtaja või tähtpäeva. Nimetatud sätte alusel abinõu kohaldamine on kohtu kaalutslusotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhyul, kui on rikutud diskretsioonipiire. Käesolevas asjas selgitas maakohus, et otsuse täitmise peatamine kuni edasi menetletavas osas lahendi jõustumiseni oleks vastuolus osaotsuse tegemise eesmärgi ja selle menetlusõigusliku instituudi mõttega. Kolleegium nõustub sellega. Osaotsuse tegemise menetluslikuks eesmärgiks on hageja poolt esitatud selges nõudes menetluse lõpule viimine, et tagada nõudega kohtusse pöördunud hageja õiguste kaitse, sh otsuse täitmine. Kostja on jätnud enda õiguste kaitse sõltuvusse hageja poolt nõude esitamisest (kostja ei pöördunud ise nõudega kohtusse, vaid kasutas tasaarvestuse võimalust juba alanud kohtumenetluses) ning esitades vähemalt osaliselt ebaselge tasaarvestusavalduse tuleb tal arvestada, et vastunõude osas võib kohtumenetlus kujuneda keerulisemaks ja pikemaajaliseks kui hagi osas, kuid hageja ei pea enda nõude lahendust nii kaua ootama. Küll aga on kostja tasaarvestuse edukuse puhul tema õigused kaitstud TsMS § 450 lõikest 5 tulenevalt hageja kohustusega hüvitada kostjale otsuse sundtäitmise või sundtäitmise ärahoidmiseks tarvitusele võetud abinõudega tekitatud kahju. Seega tuleb ka hagejal kaaluda enne osaotsuse sundtäitmisele asumist sellega kaasnevaid võimalikke majanduslikke riske.
2. TsMS § 173 lõike 5 kohaselt jaotab maakohus menetluskulud lõpplahendis. (allkirjastatud digitaalselt) 14 Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu