4-20-3109/9

4-20-3109 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a Tallinn Väärteoasja number 4-20-3109 (2302,20,009250) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Anton Samoljuki kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusväärtegude grupi juhtivmenetleja R L 02.07.2020 otsusele nr 2302,20,009250 Anton Samoljuki karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Raul Annuka, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: Anton Samoljuk, ik: 38211250342, elukoht xxxx Kaitsja: jurist Aleksei Smelov, Companion Õigusbüroo OÜ, Ahtri 8, Tallinn RESOLUTSIOON
3. Jätta Anton Samoljuki kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusväärtegude grupi juhtivmenetleja R L 02.07.2020 otsusele nr 2302,20,009250 Anton Samoljuki karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata.
4. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusväärtegude grupi juhtivmenetleja R L 02.07.2020 otsus nr 2302,20,009250 Anton Samoljuki karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.
5. Kohaldatud põhikaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4-kuulise tähtaja möödumisel.
6. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 28.09.
7. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 28.10.
8. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 29.10.
9. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusväärtegude grupi juhtivmenetleja R L 02.07.2020 otsusega nr 2302,20,009250 karistati Anton Samoljukki LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et Anton Samoljuk juhtis 07.06.2020 kella 15:42 paiku Muuga sadama tee
10. kilomeetril suunaga Maardu poole, Harju maakonnas mootorsõidukit kiirusega 162 +/-8 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 70 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 84 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isiku kaitsja kaebuse 02.07.2020.a. tegi Politsei- ja Piirivalveameti (registrikood: 70008747; Pärnu mnt 139, Tallinn, Harju maakond) Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusväärtegude grupi juhtivmenetleja R L otsuse väärteoasjas nr 2302,20,
11. Vastavalt otsusele määrati Anton Samoljukile järgmine karistus: Liiklusseaduse § 227 lg 4 alusel võtta ära juhtimisõigus 4 kuuks. Menetlusalune isik ei ole ülalnimetatud otsusega osaliselt nõus. Otsuse vaidlustamise tähtaeg on 23.07.2020.a. Seega on kaebus esitatud tähtaegselt. Kaebuse põhjendused on järgmised: Kohtuvälise menetleja arvamusel on menetlusalune isik rikkunud LS § 50 lg 5 p
12. LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus mõõdetud teelõigul oli 70 km/h. Selles osas tunnistab menetlusalune isik ennast täielikult süüdi. Vaatamata sellele, et tegemist oli tõesti olulise sõidukiiruse ületamisega, siiski ei saa menetlusalune isik nõustuda sellega, et ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 84 km/h. Menetlusalune isik leiab, et tegemist on tehnilise veaga. Tuleb arvesse võtta ka seda, et menetlusalune isik ei seadnud tegelikult ohtu iseenda ega teiste kaasliiklejate elu ja tervist. Kohtuvälise menetleja 02.07.2020 otsusest ei selgu, millise konkreetse mõõteseadmega mõõdeti kiirus ja lahendamata küsimus seisneb veel selles, kas kiirus mõõdeti vastava koolituse läbinud ja pädeva politseiametniku poolt? See kõik on omab tähtsust, kuna kordame veel kord, et menetlusalune isik leiab, et ta ei saanudki otsuses märgitud tee lõigul sõita kiirusega 162 km/h. Samas kui eeldada, et liiklusseaduse rikkumine on ikkagi toimunud, siis on menetlusalune isik nõus sellega, et peab vastava karistuse kandma. Kuid menetlusalune isik leiab, et määratud karistus LS § 227 lg 4 alusel võtta Anton Samoljuki mootorsõiduki juhtimisõigus ära 4 kuuks on liiga karm. Menetlusalune isik kahetseb siiralt. 2 Vastavalt KarS § 56 lg 1 Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Antud juhul ei esinenud karistuse määramisel raskendavaid asjaolusid. Kiiruse ületamisega ei ole menetlusalune isik kellegile kahju tekitanud. Ning leiame, et karistuse valimisel on veel võimalik valida alternatiivse karistuse rahalise trahvi määramise osas. Nii vastavalt LS § 227 lg 4 Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Seega näeb seadus ette ka rahalise karistuse toimepandud väärteo eest. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 114, 132 p 2 ja p 3 palub menetlusalune isik:
13. tühistada Põhja Politseiprefektuuri 02.07.2020.a. otsus väärteoasjas nr 2302,20,009250 täies ulatuses ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel
14. alternatiivselt tühistada Põhja Politseiprefektuuri 02.07.2020.a. otsus väärteoasjas nr 2302,20,009250 Liiklusseaduse § 227 lg 4 juhtimisõiguse äravõtmise osas, asendades karistuse rahatrahviga või alternatiivselt määrata karistuseks: võtta Anton Samoljukilt mootorsõiduki juhtimisõigus ära 1 kuuks. Kohtuistungil märkis menetlusalune isik, et ületas kiirust, tunnistab, kahetseb, kohustub tulevikus sellisest teost hoiduma. Hakkas möödasõitu sooritama ja sõitis mööda lubatust väiksema kiirusega liikunud sõidukist. Ei kontrollinud enda kiirust. Ei pea sõitma mööda 100 km/h võrra suurema kiirusega, tunnistab, et ületas kiirust. Ei ole selgitust miks sedavõrd palju ületas. Raske vastata missugune peaks olema mõistlik karistus, puudub kogemus, jätab selle kohtu otsustada. Milline on maksimaalne karistus, seda ei tea. Määratud karistus ei tundu niivõrd tõsine võrreldes maksimaalsega. Kuna tee oli vaba, liikus sirgel teelõigul, ristmikke ei olnud, siis kedagi ei ohustanud. Tee ääres olid piirded. Tegemist oli suurepärases tehnilises korras sõidukiga, kui oleks olnud mingi takistus, siis oleks suuteline seda ka peatama. Arvab, et kui võrrelda rahatrahvi 800 eurot ja juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks, oleks rahatrahv karistusena parem. On võimeline seda rahatrahvi tasuma. Kohtuistungil menetlusaluse isiku kaitsja esitatud kaebusele midagi lisada ei soovinud ja leidis, et õiguslikus mõttes on küsimus lihtne. Rikkumine on tuvastatud, menetlusalune isik kahetseb rikkumist. Tal ei ole kehtivaid karistusi ja karistuse määramine on kohtuvälise menetleja ja kohtu kaalutlusõigus. Sellise rikkumise eest on ette nähtud ka rahaline karistus, maksimaalselt 1200 eurot ja kui valida, siis rahatrahv ka summas 800 eurot oleks antud juhul mõistlik ja seaduslik karistus. Sellise karistusega on nõus ka menetlusalune isik ja tal on võimalused selle tasumiseks. Palub kaebus rahuldada alternatiivses osas, ehk asendades karistuse rahatrahviga. Kohtuvälise menetleja esindaja jäi otsuses toodud seisukohtade juurde ja leidis, et tegu on õigesti kvalifitseeritud ja menetlusalune isik on selle teo toime pannud. Tegemist on väga suure kiiruse ületamisega, seda isegi LS § 227 lg 4 mõistes. Tegemist on teadlikult ja tahtlikult toime pandud rikkumisega. Menetlusalusele isikule kui juhile on see tajutav, et ta lubatud kiirusega kohe kindlasti ei liigu. Kindlasti oli menetlusalusele isikule, kellel on juhtimisõigus juba piisavalt kaua, teada ka see, et sellisel määral lubatud sõidukiirust ületades võib üheks võimalikuks karistusviisiks olla ka juhtimisõiguse äravõtmine, see teadmine ei hoidnud rikkumist ära. Riigikohus on leidnud, et ka esmakordse rikkumise puhul ei ole välistatud juhtimisõiguse äravõtmine. Tulenevalt eeltoodust jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Karistus on määratud oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. 3 Maakohtu seisukoht Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Menetlusaluse isiku kaitsja on kohtule esitatud kaebuses märkinud, et menetlusalune isik ei nõustu sellega, et ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 84 km/h ning tegemist on tehnilise veaga ning samuti ei selgu kohtuvälise menetleja otsusest, millise mõõteseadmega kiirust mõõdeti ning kas kiirust mõõdeti vastava koolituse läbinud pädeva politseiametniku poolt. Menetlusalune isik leiab, et ta ei saanud otsuses märgitud teelõigul sõita kiirusega 162 km/h. Väärteotoimikus asuva ja kohtuistungil vaadatud kiirusemõõturi heli-ja videosalvestuselt, mis on VTMS § 31 lg 11 iseseisvaks tõendiks, nähtub, et kaebuse esitaja Anton Samoljuki juhitud sõiduki xxxx reg. märk xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 07.06.2020 kella 15:42 ajal mõõteseadet Stalker DSR 2X nr DP
15. Seejuures on heli- ja videosalvestiselt jälgitav kogu mõõteprotseduur, kiirusmõõturi näit ja selle muutumine ajas ja kõik väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki maksimaalseks sõidukiiruseks mõõdeti 162 km/h, kus menetlusalusele isikule oli liikluskorraldusvahendiga lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 8 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 154 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 84 km/h. Heli- ja videosalvestuselt nähtub veel, et suurim lubatud kiirus teelõigul, millel menetlusalune isik kiirust ületas oli 70 km/h (videosalvestus 00:52, videosalvestuse kellaaeg 15:42:01). Sõiduki sõidukiirust mõõdeti liikuvast sõidukist, mille kiirus mõõtmise hetkel oli 69 km/h ning mõõdetav sõiduk liikus vastassuunaliselt, lähenedes patrullautole ja liikus üksinda. Vastavalt Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 1 sätetele peab mõõtetulemuse jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus või piiratakse eriõigust. Mõõteseaduse § 5 lg 1 sätete kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või kui mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele. Kui mõõtevahend on kantud Mõõteseaduse § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks 4 taatluskohustuse läbinud mõõtevahendi kasutamisest. Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu sõltuvalt nende kasutusalast koos eranditega ja nõuded mõõtevahenditele ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad Lisa p 7.2 kohaselt kuuluvad kohustuslikule metroloogilisele kontrollile liiklusjärelevalves kasutatavad kiirusmõõturid, millede taatluskehtivusaeg on 1 aasta. Kaebuse esitanud isiku juhitud sõiduki sõidukiirust mõõdeti kiirusmõõteseadmega Stalker DSR 2X nr DP009634, millise kohta on 17.09.2019 väljastatud taatlustunnistus nr TTRS-19/00217, s.t kiirusmõõturi taatlus oli mõõtmise ajal kehtiv. Mõõtmist on teostanud pädev mõõtja H H, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Sellistest andmetest teeb kohus järelduse, et mõõtetulemuse jälgitavus on ettenähtud korras tõendatud. Seega on tuvastamist leidnud LS § 227 lg 4 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 84 km/h võrra, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu. Kuivõrd tegemist on politseisõidukisse statsionaarselt paigaldatud kiirusmõõturiga, mis teostab mõõtmist alates mõõturi sisselülitamisest, siis ei saa ka mõõturit kasutav isik mõõtmisel kuidagi eksida, s.t inimfaktori viga on välistatud. Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele § 9 lg 5 kohaselt on lõplikuks mõõtetulemuseks kiirusmõõturi lugem, millest lahutatakse laiendmääramatus ja kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise laiendmääramatused on esitatud määruse lisas
16. Nimetatud lisas leiduvate kiiruse väärtuse laiendmääramatuse tabelist 3 nähtuvalt on vaidlusalustel tingimustel toimunud kiiruse mõõtmise puhul, kus vastutuleva ja mõõdetud sõiduki sõidukiirus oli vahemikus 134 kuni 166 km/h ja patrullsõiduki sõidukiirus 61 kuni 80 km/h, laiendmääramatuseks 8 km/h. Väärteoprotokollist nähtuvalt on menetlusaluse isiku sõiduki mõõdetud sõidukiiruse 162 km/h puhul arvestatud laiendmääramatust +/- 8 km/h. Seega on järgitud ka asjakohast mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise osaliselt tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 84 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusväärtegude grupi juhtivmenetleja R L, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, õigupoolest vaid 1/6 ulatuses ülemmäärast. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). 5 Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 84 km/h, s.o üle kahe korra rohkem lubatust ja liikluskorraldusvahendil näidatust, ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult ning menetlusalune isik seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks teadmises, et see ka saabub, s.t väärtegu on toime pandud eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust, s.o liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirust 70 km/h mitte vähem kui 84 km/h, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 keeldu ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on LS § 227 lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise puhul sõltub süü suurus üldjuhul numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et LS § 227 lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo eest mõistetav karistus üldjuhul ületama LS § 227 lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 84 km/h kiiremini kui lubatud, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud üle kahe korra. Arvestades aga seda, et tegemist on üle kahe korra ületatud suurima sõidukiirusega 70 km/h alas, siis saab asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on suur ja seda ka LS § 227 lg 4 sätestatud piirmäära arvestades. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Kohtuistungil leidis menetlusalune isik, et ta liikus sirgel teelõigul, kus ei olnud ristmikke ja tee ääres olid teepiirded, mistõttu ta kellelegi ohtu ei kujutanud. Sellistest selgitustest teeb kohus järelduse, et menetlusalune isik ei ole oma väärteo laadist ega sellega põhjustatud ohust senini aru saanud. Kohtuistungilt vaadatud videosalvestiselt nähtus, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk, mis liikus politseisõidukile vastu, liikus sõidukite kohakuti jõudmise hetkel veel kiirusega 116 km/h ja sõidukid jõudsid kohakuti ristmikul, kus politseisõiduk ka ümber keeras. Kohus leiab, et menetlusalune isik kujutas endast ohtu nii möödasõidetud sõiduki juhile, kui ka vastu liikunud politseinikele, rääkimata siis kõrvalteelt võimalikule välja sõitvale juhile, kellel ei ole võimalik eeldada, et peateel liigutakse lubatud sõidukiirust oluliselt ületava kiirusega ja peateele 6 väljasõitval juhil puudub seetõttu üldse võimalus veenduda manöövri ohutuses, sest välja sõites ei pruugi lähenev sõiduk veel näha olla, kuid hetk hiljem on ta juba lubatud sõidukiirust oluliselt ületavale sõidukijuhile ootamatuks takistuseks. Kui menetlusalune isik leidis, et ohutus oli tagatud teepiirete tõttu, siis leiab kohus, et teepiire takistab sõiduki teelt välja sõitmist, kuid tekitab samas ka olukorra, et ootamatu takistuse ilmnemisel ei ole võimalik ohu vältimiseks teelt välja sõita ja takistusest ohutult ümber põigata ja äkkpidurduse teinud sõiduk liigub juhitamatult teel edasi kuni lõpliku peatumiseni, ohustades kõike ja kõiki, kes eespool teelõigul asuvad. Kohtu arvates on menetlusaluse isiku arusaam liiklusohutuse tagamisest sellega, et ta kasutab tehniliselt korras sõidukit ja on võimeline igal juhul peatuma, asjakohatu. Kohus leiab, et liiklusohutust sellisel kiirusel ei saa tagada sõiduk või selle korrasolek, vaid sõiduki juht, kes peab hoiduma teadliku ohu loomisest liikluses. Menetlusalune isik aga ei ole senini juhi rollist ohutuse tagamisel aru saanud. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on otsuses asunud seisukohale, et kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine. Kohus peab süü tunnistamisse puutuvalt vajalikuks märkida, et KarS § 57 lg 1 p 3 näeb kergendava asjaoluna ette süü ülestunnistamisele ilmumise, puhtsüdamliku kahetsuse või süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise. Kui kohtuväline menetleja arvab, et süü tunnistamist peaks kergendava asjaoluna arvestama KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, siis kohus leiab, et süü tunnistamine ja süü ülestunnistamisele ilmumine KarS § 57 lg 1 p 3 sõnastuses ei ole samaväärsed asjaolud. Süü tunnistamine sisaldab endas menetleja esitatud süüdistuses sisalduva etteheitega nõustumist, kuid süü ülestunnistamisele ilmumine on süüdlase ilmumine menetleja juurde ja toime pandud süüteost teatamine olukorras, kus menetlejale ei ole kas süüteo asetleidmine või siis süüteo toimepanemine või toimepanija teada. Käesoleval juhul peeti aga menetlusalune isik kinni seetõttu, et mõõdeti tema sõiduki sõidukiirust ja tuvastati väärteo toimepanemine. Kuivõrd süüteo toimepanemine on tuvastatud mõõtevahendiga, siis ei ole menetlusaluse isiku süü tunnistamisel tähtsust. Seejuures ei ole süü tunnistamine KarS § 57 lg 1 p 3 kergendavate asjaolude loetelus ja menetlusaluse isiku kinnipidamist süüteo toimepanemiselt ei saa hinnata süü ülestunnistamisele ilmumisena. Seetõttu leiab kohus, et kohtuvälisel menetlusel ei olnud kergendavaid asjaolusid tuvastatud ning ei esine ka asjaolusid mis annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale. Menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kohtule esitatud kaebuses ja kohtuistungil, s.t alles peale seda, kui on tehtud karistusotsus. Seega on kahetsuse ainuke eesmärk vähendada kohtuvälise menetleja määratud karistust ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt. Sellisele suhtumisele annavad tuge ka kaebemenetluses antud menetlusaluse isiku selgitused, milliste sisust saab järeldada, et menetlusalune isik ei ole senini oma teo iseloomust ja ohtlikkusest aru saanud ja ta peab loomulikuks, et aeglasemalt liikuvast sõidukist sõidetakse mööda ja seda sõltumata lubatud suurimast sõidukiirusest ja liikluskorraldusvahenditest. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väide, et isik ei seadnud ohtu iseenda ega teiste kaasliiklejate elu ja tervist, ei ole ei süüd vähendav ega asjakohane. Videosalvestuselt nähtub, et kuigi liiklustihedus ei olnud tol ajahetkel tõesti suur, liikus menetlusaluse isiku juhitud sõidukiga samas suunas teisigi liiklejaid, kelle ta oma suure sõidukiiruse ületamisega potentsiaalselt ohtu seadis. Olenemata sellest, kas liiklus on hõre või mitte, on kiiruspiirangutest kinnipidamine igal juhul kohustuslik ning kõrvalekaldeid sellest oma suva järgi teha pole seaduse kohaselt lubatud. LS § 16 lg 2 sätestab üheselt liikleja kohustuse täita liikluskorraldusvahendi nõuet ja liiklusseadus ei näe ette võimalust lähtuda kiiruse valikul oma parimast äranägemisest. Seega kehtib piirang igal ajahetkel ja iga liikleja jaoks ning niikaua kuni liikluskorraldusvahend seda kehtestab. Lubatud sõidukiirus on reguleeritud LS § 15 ja 50 sätetega ning nendest sätetest võib kõrvale kalduda vaid erandlikel juhtudel, millised menetlusaluse isiku suhtes ei kohaldu. Kohtu hinnangul ei ole isik, kes ületab lubatud suurimat sõidukiirust märgavalt, sobiv mootorsõidukit juhtima. Kui juht ületab sõiduki kiirust olulisel määral lubatust, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja – ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada enda ja kõigi teiste kaasliiklejate turvalisus. 7 Selline käitumine seab ohtu nii liiklusnõudeid teadvalt eirava juhi enese kui ka kõik samal teelõigul liikuvad kaasliiklejad. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult liiklusnõudeid. Piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 84 km/h näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse. Sellisel sõidukiirusel ei ole mootorsõiduki juht, vaatamata menetlusaluse isiku vastupidistele väidetele võimeline ootamatult teele ilmunud takistuse ees sõidukit ei peatama ega sellest takistusest ka ohutult ümber põikama. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalust isikul puuduvad kehtivad karistused. Arvestades suurt piirmäära ületamise määra kui ka hoolimatut suhtumist oma teosse on tegemist selliste iseloomustavate asjaoludega, mis muudavad põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise põhjendatuks just eripreventiivsetel kaalutlustel ning seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra määratud põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka preventiivsete eesmärkidega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Samuti ei suudaks pelgalt rahatrahv kohtu hinnangul juhist menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada sellist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu, tervise ja ohutuse näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning ei kaebuses esitatud väited, kohtuistungil kuuldu ega väärteotoimiku materjalid ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks ega ka põhikaristuse vähendamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 8