Obsah (12)

§ 402§ 1§ 8§ 76§ 82§ 4034§ 94§ 101§ 113§ 415§ 1132§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Epp Tombak Otsuse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2020. a, Võru kohtumaja, Vabaduse 13, Võru Tsiviilasi nr 2-20-113703 Tsiviilasi Osaühi

) § 168 lg 1 peab nõude loovutanud võlausaldaja uuele võlausaldajale (antud juhul hageja) üle andma nõuet ja 4 kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Hageja hilinenult esitatud dokumentide vastuvõtmine venitaks menetlust, kuivõrd dokumendid tuleks ka kostjale kätte toimetada. Olukorras, kus hageja esitab dokumendid mõned päevad enne kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise tähtaega ei pea kohus põhjendatuks dokumente vastu võtta. 18. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kohus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ei ole kohus seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. 19.

§ 402

kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja on tarbija

§ 1

lg 5 tähenduses ning poolte vaheline võlasuhe on tarbijakrediidilepingul põhinev võlasuhe.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 1 näeb ette, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

1. Kostja ei vaidlusta laenulepingute sõlmimist, samuti mitte seda, et kostja ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi vastavalt lepingutele täitnud. Seega võlgneb kostja hagejale põhivõlana 656,90 eurot. Seetõttu on põhjendamatud ka kostja väited, mille kohaselt oli kohtusse pöördumine põhjendamatu. Kostja võlgnevus on pikaajaline, kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et hageja on temaga kontakti otsinud, samuti tema esindajaga kokkuleppe võla tasumise osas sõlminud, kuid kostja ei ole seda täitma asunud. Võlausaldaja poolt sellises olukorras kohtusse pöördumist saab pidada igati mõistlikuks käitumiseks. Poolte vahel on vaidlus asjaolu üle, kas kostjale laenu andmisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet või mitte ning kas kostjal on seetõttu õigus tasaarvestada hageja nõue talle tekkinud kahjuga.
2. Krediidiandja on

§ 4034

lg 1 järgi kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ning kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised 5 kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

1. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kohustus tõendada, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole selgitanud, milliseid toiminguid on tehtud kostja krediidivõime hindamiseks ega esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, kas üldse ja milliste andmete alusel on kontrollitud laenu andmisel kostja krediidivõimet ning veendutud tema võimes lepingulisi kohustusi täita. Seetõttu leiab kohus, et hageja on jätnud oma kohustuse selles osas täitmata ja tuleb nõustuda kostjaga, et temale laenu andmisel on rikutud vastustundliku laenamise põhimõtet.
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning

§ 4034

lõike 7 järgi loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingute järgi oli intressimääraks 45,18% ja 45,05% aastas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0,00%. Seega on hagejal õigus nõuda intressi

§ 94lg-s 1 sätestatud määras ning intress perioodi 18.11.2017.

a – 22.01.2018. a eest (mil hageja on intressi arvestanud) on summas 0 eurot. 24.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 415

lg-1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. 25. Riigikohus on leidnud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§ 113lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (vt Riigikohtu

1. jaanuar
2. a otsus nr 3-2-1120-08, p 12). Seega oleks hagejal põhimõtteliselt õigus nõuda kostjalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette nähtud intressimäärana s.o lepingujärgses intressimääras.
3. Kuivõrd kohus leidis, et lepingujärgne intressimäära kokkulepe on tühine, on hagejal õigus nõuda viivist

§ 113lg-s 1 teises lauses sätestatud määras.

Seega on sissenõutavaks 6 muutunud viivis perioodi 3.02.

1. a - 26.05.
2. a eest 121,27 eurot (esimese lepingu alusel 88,44 eurot ning teise lepingu alusel 32,83 eurot). Alates 27.05.
3. a kuni kohtuotsuse tegemiseni 30.09.
4. a on sissenõutavaks muutunud viivis 18,52 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 139,79 eurot. 27.

§ 113

² lg 2 p 2 alusel palub hageja mõista kostjalt välja sissenõudekulu 40 eurot (kolme võlateatiste eest vastavalt 20 eurot, 5 eurot ja 5 eurot, lisaks telefonikõnedele, andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, võlanõude avaldamise kulud, võlgnikule võlanõude selgitamine, vastamine, kontaktandmete otsingu kulud 10 eurot).

§ 1132

lg 2 p 2 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on 500-1000 eurot. 28. Hageja on palunud välja mõista sissenõudekulu kolme kirja saatmise eest summas 30 eurot ning lisaks 10 eurot telefonikõnede, päringute koostamise, kontaktandmete otsimise, kontrollimise ja töötlemise jms eest. Hageja esitatust ei nähtu, millistel asjaoludel nõuab hageja sissenõudekulude hüvitamist just taotletud ulatuses.

§ 1132

lg-tes 1 ja 2 on sätestatud hüvitiste ülempiirid, mitte fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär. Kui poolte vahel ei ole meeldetuletuskirja eest tasu nõudmiseks eelnevat kokkulepet, saab võlausaldaja nõuda ainult tegelikult tekkinud kahju hüvitamist üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel ning peab kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Tallinn 2016, lk 580). Eeltoodu tõttu jätab kohus hagi rahuldamata sissenõudekulude osas.

1. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 796,69 eurot, millest 656,90 eurot on põhivõlgnevus ja 139,79 eurot otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis. Hagi tuleb jätta rahuldamata intressi, sissenõudmiskulu ja viivise osas, mis ületab seadusjärgset viivisemäära. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt ning jättis osaliselt rahuldamata seetõttu, et kostjaga laenulepingute sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet ning et hageja ei olnud sissenõudmiskulude suurust põhistanud, on kohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades.
3. Vastavalt TsMS § 174 lg 1 määrab asja menetlev kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus küsis 28.08.
4. a määrusega pooltelt muu hulgas menetluskulude nimekirja. Hageja nimekirja kohtule ei esitanud, kuigi oli kohtu nõude kätte saanud1.09.
5. a Seetõttu lähtub kohus hagiavalduses märgitud menetluskuludest. 7 Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 175 eurot ja hageja õigusabikulud 480 eurot. Kostja ei ole esitanud taotlust menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Kuna kostja esines menetluses iseseisvalt, võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad.
6. Riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja selle tasumine on hagiavalduse menetlusse võtmise eelduseks TsMS § 147 lg 1 kohaselt. Seetõttu leiab kohus, et hageja kulud riigilõivule summas 175 eurot on olnud vajalikud ja põhjendatud.
7. Hageja õigusabikulusid summas 480 eurot ei pea kohus kogu ulatuses põhjendatuks. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka tsiviilasjaga. Arvestades hagiavalduse ja sellele lisatud dokumentide mahtu ja sisu ning menetluse kestust, ei ole tegemist ka tavapärasest mahukama asjaga. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et antud tsiviilasjas on hageja õigusabikulud põhjendatud 350 euro ulatuses. Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskulude suuruseks seega 525 (175 + 350) eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna 262,50 eurot (525/2).
8. Hagi rahuldamise ulatust ja põhjendatud menetluskulude suurust ning menetluskulude jaotust arvestades tuleb H. T. osaühingu Aktiva Finants kasuks välja mõista 1059,19 eurot. Kostja tasaarvestusavaldus
9. Kostja on esitanud tasaarvestusavalduse ja palunud tasaarvestada väljamõistetav summa tekkinud kahjuga, milleks on intress, sissenõutavaks muutunud viivis, sissenõudmiskulud ja hageja menetluskulud, kui kohus peaks leidma, et hagi kuulub rahuldamisele.
10. Riigikohus on 31.01.
11. a otsuse nr 2-14-21710/105 punktis 45 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (Riigikohtu 15.01.2007. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑89‑06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑136‑12, p 25).
3. Kuna kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb lahendada ka kostja tasaarvestusavaldus. Kostja kahjuks on käesoleval juhul intress, viivis, võla sissenõudmiskulu ja menetluskulu. On ilmne, et kui kostjale ei oleks antud laenu ülalmärgitud laenulepingute alusel, ei oleks kostjal tekkinud ka kõrvalkulusid eelnimetatud kulude näol.
4. Kohus on ülal leidnud, et intress on null eurot, samuti jätnud hagi rahuldamata võla sissenõudmiskulude osas. Seetõttu on hageja kahju suuruseks viivis 139,79 eurot ning menetluskulud 262,50 eurot, so kokku 402,29 eurot. Nimetatud summa tuleb hageja põhjendatud nõudega tasaarvestada. Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 656,90 (1059,19 – 402,29 eurot). /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik 8