Obsah (5)

§ 652§ 436§ 459§ 386§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-19-1

§ 652

lg-st 3 tulenevalt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Samuti juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 652

lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud maksekorraldused kostja poolt elatise tasumise kohta on käesolevas asjas asjakohased. Samuti ei ole nende vastuvõtmisele hageja vastuväiteid esitanud, mistõttu võtab ringkonnakohus kostja täiendavad tõendid vastu.

1. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on hageja põhjendatud kulu hinnates eksinud osaliselt kulu jagamisel XXX kinnistul elavate inimeste arvuga. Kostja väitel elab alates
2. a sügisest antud kinnistul asuvas majas 5 inimest. Kolleegium leiab, et kostja selline väide on põhjendatud ja maakohus oleks pidanud sellega arvestama. Hageja on ise märkinud oma seisukohtades, et ta asus aadressile XXX elama
3. a sügisel koos ema ja ema elukaaslasega. Vaidlust ei ole selles, et samal aadressil elab lisaks kostjale ka hageja täisealine vend. Seega on XXX kinnistul elavate inimeste arvuks kokku 5, mitte 4 nagu maakohus otsuses leidis. Maakohus on leidnud, et eluasemekulu (498,49 eurot) ja ajakirjade kulu (22,97 eurot) on selline kulu, mida tuleb jagada majas elavate inimeste arvuga. Kolleegium nõustub maakohtu sellise järeldusega. Järgnevalt aga maakohus eksis, jagades saadud kulu üksnes neljaga.
4. Kostja ei vaidlusta hageja kulude suurust, kuid leiab, et eluasemelaenu kulu ei tohiks selle juures arvesse võtta. Maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud hageja põhjendatud kulude suuruse, sealhulgas selle, et eluasemelaenu kulu on hageja eluasemega seotud kulu. Eluasemelaen on nii nagu iga teine eluasemega seotud kulu, mida saab arvesse võtta juhul, kui ülalpidamist vajav isik kasutab selle laenuga omandatud kinnisasja. Näiteks on Riigikohus leidnud, et ka eluaseme kindlustamise kulud saab lapsele langevas osas arvata lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka (vt Riigikohtu 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 23). Kohtule esitatud Luminor Bank AS konto väljavõttest nähtuvad pangale tasutavad maksed (I kd tl 167) kinnitavad kolleegiumi hinnangul, et tegemist on XXX kinnisasja omandamiseks võetud laenuga. Hageja elab XXX kinnistul. Seega on tegemist kuluga, mis on vajalik hageja eluasemevajaduse rahuldamiseks. 7 2-19-15452
5. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud kuluks mitte maakohtu poolt märgitud 403,54 eurot, vaid 377,48 eurot, mis jagatuna kahega moodustab 188,74 euro suuruse summa. Seega tuleb maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks alates 01.01.2020 välja mõistetud igakuist elatise summat vähendada 188,74 euroni.
6. Kolleegium nõustub kostja väitega, et maakohus ei ole kostjalt perioodi 05.10.2019 kuni 31.12.2019 eest, summas 325,16 eurot, elatise väljamõistmisel arvestanud tema vastuväidet selle kohta, et hageja elab kostja juures ja on seega kostja ülalpidamisel. Maakohus rikkus sellega kohtuotsuse põhjendamiskohustust (

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8).

Samas ei mõjuta see asjas lahendi tegemist hageja elatise nõude osas, perioodi 05.10.2019 kuni 31.12.2019 eest. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles maakohus leidis, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest lähtuvalt saaks ja tuleks hagejale väljamõistetavat elatist vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära. Nimelt on kostja oma vastuses hagile ja ka hilisemates seisukohtades korduvalt esile toonud, et hageja elas perioodil 05.10.2019 kuni 31.12.2019 kostja juures ja seega on eelduslikult kostja kandnud ka tema ülalpidamiskulusid. Samuti ei hinnanud maakohus seejuures kostja poolt esitatud tõendeid (elektri- ja sidekulude tasumist). Maakohtu hinnangul ei ole vaidluse all asjaolu, et hageja ja kostja on elanud samas kohas alates

1. a oktoobrist kuni tänaseni. Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud kontrollima, kas hageja elas nimetatud perioodil kostjaga koos ja kas kostja on ülalpidamiskohustust täitnud. Maakohus kontrollis seda vaid varasema perioodi (
2. a oktoober kuni
3. a oktoober) osas, kuid jättis järgneva perioodi tähelepanuta.
4. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja elavad aadressil XXX, omaette tubades. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt ka Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pelgalt ühel aadressil elamisest järeldada, et tegemist on Riigikohtu seisukoha mõttes koos elamisega. Ühel aadressil võib näiteks elada ka mitmeid erinevaid leibkondi, kes kõik oma kulud ise kannavad. Lisaks tuleb arvesse võtta, et alates 13.10.2019 elab kostjaga ühel ja samal aadressil ka hageja ema. Seejuures on Riigikohus leidnud, et alaealisel lapsel on õigust nõuda elatist ka vanemalt, kellega ta koos elab. Oluline on, kas see vanem kellega ta koos elab, täidab ülalpidamiskohustust (vt Riigikohtu 16.01.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 15). Riigikohus on täiendavalt leidnud, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 08.01.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja ülalpidamiskohustuse täitmise puhul lähtuda ühes asukohas (aadressil XXX) elamisest, vaid tuleb hinnata kostja poolt hageja ülalpidamiseks tegelikult kantud kulusid. Kostja väidete kohaselt on ta ostnud hagejale asju (mantel, jõulukink), on teinud nii ülekandeid kui andnud sularaha, on osalenud nii igapäevaste kui ka reisikulude kandmises, on tasunud elektriarve summas 744,99 eurot, samuti interneti ja teleteenuse eest 535 eurot. Hageja väitel ei ole kostja ülalpidamiskohustust täitnud, tõendeid selle kohta esitanud ning üksikud esitatud tõendid ei ole asjakohased. Kolleegium nõustub hagejaga. Kostja ei ole hagejale asjade ostmise kohta tõendeid esitanud. Kostja poolt esitatud elektriarve summas 744,99 eurot (I kd tl 80) on makstud kostja poolt 30.10.2019, kuid sellest ei nähtu, millise perioodi eest. Kostja on tasunud Telia AS-ile sideteenuse eest vaidlusalusel perioodil igakuiselt 32,50 eurot (I kd tl 81), kuid tõendamata on sellega hageja ülalpidamiskohustuse täitmine. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja nimetatud 8 2-19-15452 teenust kasutaks. Seda ei saa ka kolleegiumi hinnangul eeldada, kuna hageja ema on samuti sõlminud aadressiga XXX seoses sideteenuse lepingu (Elisa Teleteenused AS-iga) (I kd tl 125).
5. Vastupidiselt kostja arvamusele leiab kolleegium, et maakohus on tuvastanud elatise suuruse kokkuleppe lõppemise. Maakohus tuvastas poolte kirjavahetusest (I kd tl 26), et hageja esindaja on kokkuleppest 24.09.2019 e-kirjaga taganenud. Maakohus ei rikkunud selles osas otsuse põhjendamiskohustust ning ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ja neid põhjendusi ei korda. Täiendavalt märgib kolleegium, et asjaolu, et kostja on maksnud elatist järjepidevalt vastavalt kokkuleppele edasi ei välista seda, et kokkulepe on hageja taganemisega lõppenud.
6. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja nõue alates 01.01.2020 kuni hageja omandab haridust, kuid mitte kauem kui hageja 21-aastaseks saamiseni, kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu järeldustega ja neid põhjendusi ei korda. PKS § 97 p 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, keskvõi kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Riigikohus on leidnud, et erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Asja lahendamisel tuleb lähtuda PKS § 99 lg-st 1, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes (vt Riigikohtu 19.10.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 10). Seega on hagejal õigus ülalpidamist saada hariduse omandamise ajal ja juhul, kui tal ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa eeldada, et ta hangiks endale ise sissetulekut. Käesolevas asjas ei ole kolleegiumi hinnangul esile toodud, et hagejal oleks vara või sissetulekut, mille arvel ennast õppimise ajal ülal pidada. Maakohus on seega põhjendatult leidnud, et hagejal ei ole võimalust õppetöö kõrvalt ennast ülal pidada.
7. Kostja väitel ei saa täisealisele lapsele elatist välja mõista üksnes tema ema esitatud väite põhjal, et ta soovib edasi õppima minna. Selleks, et hinnata täisealise lapse ülalpidamise vajadust, peaks kostja arvates olema selge, kas laps on faktiliselt õppima asunud. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all, et hageja õppis maakohtu otsuse tegemise seisuga QQQ. Seega on maakohus PKS § 97 p 2 eelduse õigesti tuvastanud. Kolleegium selgitab, et kui elatise väljamõistmise aluseks olevad asjaolud muutuvad, on kostjal õigus nõuda

§ 459

alusel kohtulahendi muutmist või juba möödunud perioodi osas sundtäitmise lubamatuks tunnistamist (vt Riigikohtu 08.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 14).

1. Maakohus määras otsuses 325,16 euro tasumise hageja ema pangakontole. Kolleegiumi hinnangul kostja eksib selles, et hageja ei ole sellekohast taotlust esitanud. Esialgses hagiavalduses märkis hageja, et elatis tuleb tasuda hageja ema kontole. Vaatamata sellele, et hageja on iseseisev inimene, kellel ei ole vaja hooldajat, võib ta määrata, kelle pangakontole elatis kanda.
2. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega hagi tagamise abinõu osas.

§ 386

lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Eeltoodu kohaldub ka hagi osalise rahuldamata jätmise korral, 9 2-19-15452 mistõttu ringkonnakohus tühistab 26.11.2018 Harju Maakohtu määrusega kohaldatud hagi tagamise. 47. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ja menetlusosalised ei ole taotlenud menetluskulude vastaspoole kanda jätmist, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 163lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 10