Obsah (8)

§ 173§ 168§ 162§ 150§ 436§ 663§ 659§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 20.10.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-20-6041 Koh

) § 428 lõike 1 punktile 3, § 429 lõike 1 teisele lausele, § 431 lõike 1 esimesele lausele, §-le 432. Hageja on teadlik

§-s 432 sätestatud menetluse lõpetamise tagajärgedest. 7.

§ 173lõike 1 järgi tuleb kohtul otsustada menetluskulude jaotus.

Riigikohus on asunud seisukohale, et kuigi

§ 168

sätestab menetluskulude jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus lõpetab menetluse hagist loobumise tõttu, saab loobumise korral kohaldada ka

§ 162lõiget 4.

Nimetatud säte kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (vt ka Riigikohtu lahendid tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, 3-2-1-63-11, 3-2-1-28-12). Maakohus leidis, et antud juhul tuleb kohaldada

§ 162lõiget 4 ja jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Menetluskulude kostja kanda jätmine oleks tema suhtes 3 2-20-6041 ebaõiglane, sest kostja on kohtule korduvalt kinnitanud, et ta ei ole teinud hagejale takistusi üle vaadata hagejale kuuluvat alajaama. 8. Kuna hageja loobub hagist, on tal

§ 150

lõike 2 punkti 2 alusel õigus saada tagasi pool menetluses tasutud riigilõivust, s.o 150 eurot. Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uue määruse, millega jätta menetluskulud kostja kanda ning määrata kindlaks ja mõista kostjalt välja hageja menetluskulud.
2. Maakohus rikkus määruse põhjendamise ja tõendite hindamise kohustust. Määruses on viidatud vaid pärast hagi esitamist kostja esitatud väidetele. Kohus ei ole käsitlenud ühtegi väidet ega tõendit, mille järgi enne hagi esitamist kostja ei pidanud alajaama hagejale kuuluvaks ega võimaldanud tal seda üle vaadata. Enne hagi esitamist ei avaldanud kostja kordagi seisukohta, millest võiks järeldada valmidust pidada alajaama hagejale kuuluvaks ja võimaldada sellega tutvuda. Ka kostja ise ei ole ühelegi sellisele seisukohale viidanud. Vastupidi – kostja ise on 12.06.2020 möönnud: „Jah, minu enda e-kirjadest (millised on hageja lisanud kohtudokumentidele) on näha, et ma ei ole olnud just kõige koostööaltim“. Kui kostja oleks olnud kohe valmis võimaldama hagejal alajaamaga tutvuda, ei oleks kostjal olnud põhjust taotleda ka 19.05.2020 hagile vastamise tähtaja pikendamist. Kui maakohus oleks 09.06.2020 taotluses ja määruskaebuses esitatud väiteid ja viidatud tõendeid käsitletud, oleks kohus pidanud jõudma seisukohale, et kostja poolt 25.05.2020 ja 16.06.2020 esitatud väited on vastuolus tema varasemate väidete ja käitumisega. Praegusel juhul hindas aga kohus hagi esitamise põhjendatust mitte enne hagi esitamist kostja poolt hagejale avaldatud seisukohtade ja faktilise käitumise järgi, vaid pärast hagi esitamist kohtule esitatud väidete järgi. Seda tehes rikkus kohus oluliselt

§ 436lõikeid 1 ja 2, § 442 lõiget 8 ja § 465 lõike 2 punkti 8.

Kuna hageja on tõendanud, et kostja rahuldas pärast hagi esitamist nõude, oleks kohus pidanud jätma menetluskulud

§ 168lõigete 4 ja 5 järgi kostja kanda.

1. Kostja määruskaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 13. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 16.06.2020 määrus tuleb vaidlustatud osas (menetluskulude jaotus resolutsiooni punktis 2) tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud kostja kanda.

§ 659

ja § 651 lõike 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud menetluse lõpetamise osas hagist loobumise tõttu ega riigilõivu tagastamise osas. Seega vastavas osas on määrus jõustunud. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus jaotab määruskaebemenetluse kulud. 14. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et praegusel juhul on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda tulenevalt

§ 162lõikest 4.

Õige on küll väide, et nimetatud sätet on võimalik kohaldada mh menetluskulude jaotamisel menetluse lõpetamisel hagist loobumise tõttu, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegusel juhul sättes viidatud erandlikke 4 2-20-6041 asjaolusid, millele tuginedes väita, et hageja kulude väljamõistmine kostjalt oleks viimase suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja on õigesti määruskaebuses tähelepanu juhtinud, et maakohtu selline otsustus tugineb üksnes kostja poolt pärast hagi esitamist kohtule avaldatud seisukohtadele, kuid kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kostja käitumise enne hagi esitamist, mida tuleb arvestada menetluskulude jaotamisel juhul, kui hagist loobuti põhjendusel, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. 15.

§ 168

lõikest 5 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kolleegiumi hinnangul on hageja praegusel juhul tõendanud, et kostja keeldus kohtuväliselt hageja nõuet rahuldamast, mistõttu oli hageja õigustatud kohtusse pöörduma. Hageja esitatud kohtueelsest kirjavahetusest nähtub selgelt, et hageja on korduvalt nõudnud kostjalt vaidlusaluse alajaama ja sellega seonduva dokumentatsiooniga tutvumist, millest kostja on keeldunud. 18.02.2020 avalduses palus hageja mh kostjal hiljemalt 28.02.2020 loetleda kinnistul asuvad seadmed, mille omanikuks kostja end peab ning esitada kinnistut puudutavad lepingud, mille pooleks kostja on. 11.03.2020 e-kirjas nõudis hageja korduvalt dokumentide esitamist alajaamas asuvate seadmete omandiõiguse kohta, samuti ligipääsu alajaama ruumidele, mille omanikuks on hageja, et vaadata alajaam ja selle seadmed üle koos tehnilise nõustajaga. Samuti nähtub kirjavahetusest, et erinevalt hagivastuses väidetust andis kostja kohtueelses kirjavahetuses mõista, et peab alajaama enda omaks ja nõudis hagejalt omandiõiguse tõendamist (kostja 18.02.2020 ja 11.03.2020 e-kirjad). Lisaks eeltoodule on kostja ka ise oma 12.06.2020 avalduses möönnud, et ta ei olnud kohtueelses kirjavahetuses kõige koostööaltim, millest nähtuvalt saab ka kostja tegelikult ise aru, et andis oma käitumisega põhjuse hagi esitamiseks. Seejuures on tähelepanuväärne kostja väide samas menetlusdokumendis, et tema „paar emotsionaalset e-kirja“ ei tähenda, et hageja pidanuks „koheselt“ pöörduma info saamiseks kohtusse. Nagu eelnevalt märgitud, on hageja esitanud kohtusse nõude alles pärast korduvat kostja poole pöördumist. Viimasele 11.03.2020 hageja ekirjale jättis kostja vastamata ning ka siis esitas hageja hagiavalduse alles 23.04.2020. Seega oli kostjal veel üle kuu aja võimalik hageja nõudmistele reageerida, mida kostja ei teinud. Eeltoodust tulenevalt, arvestades, et kostja rahuldas hageja nõude pärast hagi esitamist, oli kohtusse pöördumine õigustatud ja menetluskulud tuleb

§ 168lõike 5 alusel jätta kostja kanda.

1. Selgituseks kostjale märgib kolleegium, et ei saa käesoleva asja raames arvestada hagivastuses ja 12.06.2020 avalduses esiletoodud asjaolusid ja selgitusi seoses pooltevaheliste (ja/või nendega seotud isikute vaheliste) varasemate õigussuhetega. Praeguses asjas saab kohus anda hinnangu konkreetsele nõudele, mille hageja kohtule esitas, ning selle konkreetse nõudega seonduvatele asjaoludele, mh kohtuvälisele suhtlusele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 162lõike 1 alusel koosmõjus § 639 lõikega 1 ja §-ga 659 kostja kanda.

18.

§ 174

lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/ 5