← Eesti

2-20-1090/24

Obsah (16)§ 657§ 459§ 654§ 232§ 436§ 371§ 64§ 652§ 639§ 633§ 171§ 174§ 176§ 175§ 445§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-1090 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2020, Tartu Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Indrek Par

) § 232 lg-t

  1. Asjaolu, et kohus ei ole hinnanud tõendeid hageja kasuks, ei tähenda, et kohus oleks jätnud esitatud tõendid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamata. Hageja ei ole tõendanud, et elatise väljamõistmisest alates oleksid asjaolud oluliselt muutunud, mis mõjutaksid elatise tasumist. Kohus on õigesti tuvastanud, et kompromissi sõlmimise ajal avaldas hageja enda tervise osas täpselt samu kaebusi nagu käesolevas menetluses. Ainuüksi see, et hageja osaline töövõime on tuvastatud riigi poolt, et saada töövõimetoetust, ei tõenda, et hageja tervislik seisund oleks halvenenud. Tsiviilasjas esitatud materjalide kohaselt ei ole hageja varasemalt töövõimetust taotlenud. Seega ei saa eeltoodud asjaolu tõendada hageja tervise olulist halvenemist. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, nagu välistaks hageja osaline töövõime töö tegemise. Hageja on osaliselt võimeline tööd tegema. Seda ei muuda ka
  2. a-l põetud südamepaunakese põletik. Lisaks kuulub hagejale 3-toaline korter, kus ta elab koos oma abikaasa ja tema kahe lapsega. Hageja ei ole kohustatud abikaasa lapsi ülal pidama. Seega on hagejal võimalik oma sissetulekuid suurendada temaga koos elavatelt lastelt üüri küsides. Kohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei tasu elatist kokkulepitud summas alates
  3. juunist 2019, kuid osaline töövõime kaotus on tuvastatud
  4. a lõpus. Hageja pöördus elatise vähendamise nõudega kohtusse alles
  5. jaanuaril
  6. Need asjaolud kinnitavad, et hageja ei soovi elatist tasuda. 4

(8)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

  1. Käesolevas tsiviilasjas on poolte vahel vaidlus selles, kas hageja on võimeline maksma kostjale elatist Tartu Maakohtu
  2. veebruari
  3. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-17557 kinnitanud kompromissis kokkulepitud suuruses, s.o alates
  4. veebruarist 2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni (
  5. juulini 2025) igakuiselt 70% poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, ilma enda ülalpidamist kahjustamata. Hageja väitel on asjaolud elatise kohta kompromissi sõlmimise ja käesolevas asjas hagi esitamise vahelisel ajavahemikul oluliselt muutunud (

§ 459lg 1 p 1).

Eelmärgitu üle on poolte vahel vaidlus ka apellatsioonimenetluses. 8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

  1. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
  2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhineb vaidlustatud otsus menetlusnormi rikkumisel, kuna maakohus ei ole arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. 9.

  1. Hageja hinnangul annavad elatise vähendamiseks aluse hageja tervislik seisund ning sellega kaasnenud sissetuleku teenimise võimaluse puudumine. Hageja väitel on temal esineva osalise töövõime tõttu töö leidmine sisuliselt välistatud. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. 9.
  2. Jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on õigusjõult võrdne kohtuotsusega, mis seob pooli ega võimalda sama vaidlust samade asjaolude üle uuesti alustada (

§ 371lg 1 p‑d 4 ja 5, § 432, § 457 lg 1).

Üksnes

§‑s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel

§ 459

lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 32). 9.
  3. Käesolevas asjas ei nähtu kompromissist, millised asjaolud on elatise suuruse määramisel aluseks olnud (tl-d 7–8). Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole 5

(8)asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu
  1. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praeguses asjas põhjendatult leidnud, et hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et tema tervislik seisund ja majanduslik olukord oleks halvenenud võrreldes Tartu Maakohtu
  2. veebruari
  3. a määruse tegemise ajaga, mis võiks anda alust elatise vähendamiseks. 9.4.
  4. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu tõendaks hageja tervisliku seisundi halvenemist praegusel juhul ainuüksi Eesti Töötukassa
  5. detsembri
  6. a otsus, millega määrati hagejale osaline töövõime (tl-d 10–11). Eelnimetatud otsuse kohaselt on hagejale määratud osaline töövõime selja- ja liigesevalude tõttu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et juba kompromissi sõlmimise ajal olid hagejal selja- ja liigesevalud, mille tõttu ei saanud ta täistööajaga töötada (vt tsiviilasjas nr 2-17-17557 AA.
  7. detsembri
  8. a vastus hagiavaldusele,
  9. veebruari
  10. a kohtuistungi protokoll). Järelikult sai hageja enda selja- ja liigesevaludest tingitud osalise töövõimega kompromissi sõlmides arvestada. Lisaks nähtub käesoleva asja materjalidest, et mais 2019 (s.o pärast kompromissi kinnitamise määruse tegemist), kui hagejal olid seljaja liigesevalud, töötas ta autoparanduses (tl 43). Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et selja- ja liigesevalud oleksid pärast maakohtus kompromissmääruse tegemist halvenenud, mis oleksid tema sissetuleku teenimise võimaluse välistanud. Ringkonnakohus märgib, et kinnitatud kompromissi kohaselt ei tule hagejal igakuiselt tasuda elatist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras, vaid 70% poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Seega on eelduslikult kompromissi sõlmimisel hageja osalise töövõimega arvestatud. 9.4.
  11. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praegusel juhul alust elatise vähendamiseks ka hageja südamehaigus – perikardiit. Hageja ei ole tõendanud, et eelnimetatud haigusest tulenevalt on tema tervislik seisund niivõrd halvenenud, et ta on puuduva töövõimega, nagu ta apellatsioonkaebuses väidab. Ringkonnakohus märgib, et Eesti Töötukassa
  12. detsembri
  13. a otsuse kohaselt on hagejale osalise töövõime määramise põhjuseks olnud mh südamehaigus (tl-d 10–11). Järelikult saab hageja töötamine tema tervislikust seisundist tulenevalt olla üksnes osaliselt takistatud. Ringkonnakohus lisab, et isegi juhul kui hageja ei saa enda tervisliku seisundi tõttu töötada enam autoparanduses, siis vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning teha kõik endast olenev ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sh töökohta vahetama (vt nt Riigikohtu
  14. veebruari
  15. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Nagu eelpool märgitud, ei ole hageja praegusel juhul puuduva töövõimega. Eesti Töötukassa
  16. detsembri
  17. a otsuse kohaselt on tal mõõdukas tegutsemispiirang üksnes liikumise valdkonnas (tl 10–11). Seega võib olla hagejal vajalik leida kostja ülalpidamiskohustuse täitmiseks uus töökoht. 6
(8)Samuti on maakohus õigesti märkinud, et piisava sissetuleku puudumisel on kostjal võimalik täita ülalpidamiskohustust muu vara arvel (vt Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Asja materjalidest nähtuvalt kuulub hagejale kaks kinnisasja – korteriomand XXX ning X kinnistu (maatulundusmaa) XXX (tl 32). Seega tuleb hagejal vajadusel müüa talle kuuluv vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. 9.
  3. Eelmärgitust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.
  5. septembril 2020 on hageja esitanud ringkonnakohtule tõendina hageja lapse DD. sünni tõendi ning palunud võtta selle asja materjalide juurde. Ringkonnakohus andis
  6. augusti
  7. a määrusega menetlusosalistele võimaluse esitada seni esitamata avaldusi ja seisukohti kirjalikult kuni
  8. septembrini 2020 (tl 121). Hageja esitas
  9. augustil 2020 taotluse pikendada avalduste ja seisukohtade esitamise tähtaega kuni
  10. oktoobrini
  11. Taotluse põhjenduste kohaselt oli hageja abikaasa rase ning eeldatav sünnituse tähtaeg
  12. septembril
  13. Hageja soovis tõendada, et pärast lapse sündi muutub tema majanduslik seis halvemaks. Ringkonnakohus jättis hageja nimetatud taotluse
  14. septembri 2020 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei ole tähtaja pikendamiseks mõjuvat põhjust

§ 64lg 1 mõttes.

Hageja ei ole esitanud selliseid põhjendusi, mis õigustaksid tähtaja pikendamist seoses uute tõendite esitamisega sooviga apellatsioonimenetluses (

§ 652

lg-d 3 ja 5) (tl-d 130–131).

§ 639

lg 1 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta kehtivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti või esimese astme kohtu menetluse kohta sätestatu ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega.

§ 436

lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Lisaks saab apellatsiooniastmes

§ 652

lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning

§ 633

lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19). Eelmärgitut arvestades puudub ringkonnakohtul võimalus kaaluda
  3. septembril 2020 esitatud tõendi vastuvõtmist ning selle vastuvõtmisest tuleb keelduda. Kuivõrd dokument on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.
  4. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

12.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 12.

  1. Kostja esindaja esitas
  2. septembril 2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid kokku 480 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Kostja esindaja vandeadvokaat K. Haas on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks) ning teinud järgmised toimingud: tutvus apellatsioonkaebusega, kohtus 7

(8)esindatavaga ning selgitas menetluslikku olukorda, koostas apellatsioonile vastuse (3 tundi); tutvus apellandi täiendavalt esitatud tõenditega ning kohtu
  1. augusti
  2. a nõudega, andis kliendile selgitusi ja koostas vastuse (1 tund). Kostja palub menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

12.2. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud. 12.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui kaks tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii apellatsioonkaebuse vastuses on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Muus osas kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot (sh käibemaks)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 12.4. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 360 eurot (sh käibemaks) (120 eurot x 3 tundi) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. Vastavalt kostja esitatud taotlusele tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu tasuda kostja seadusliku esindaja CC. pangakontole (

§ 445lg 1).

12.5. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.